–

Oy Hartwall, esindaja: oikeudenkäyntiavustaja J. Palm,

–

Soome valitsus, esindaja: S. Hartikainen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier, I. Koskinen ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 punkti b tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Oy Hartwall Ab algatatud menetluses, mis käsitleb Patentti- ja rekisterihallituse (Soome patendi- ja registriamet) poolt Hartwalli esitatud kaubamärgi registreerimistaotluse rahuldamata jätmist.

3

Direktiivi 2008/95 põhjenduses 6 on märgitud:

„Liikmesriikidele peaks jääma vabadus määratleda registreerimise teel omandatava kaubamärgi registreerimise, lõppenuks tunnistamise ja tühiseks tunnistamise kord. Näiteks võivad liikmesriigid määrata kindlaks kaubamärgi registreerimise ja tühiseks tunnistamise vormi, otsustada, kas varasematele õigustele tuleks toetuda registreerimiskorra või tühiseks tunnistamise korra või mõlema puhul ning, kui nad lubavad varasematele õigustele toetuda registreerimiskorra puhul, otsustada, kas kasutada vaidlustamismenetlust või ametiülesande korras läbivaatamist või mõlemat. Liikmesriikidele peaks jääma vabadus määrata kindlaks kaubamärkide lõppenuks tunnistamise ja tühiseks tunnistamise mõju.“

4

Selle direktiivi artiklis 2 „Tähised, millest kaubamärk võib koosneda“ on sätestatud:

„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige sõnad, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“

5

Selle direktiivi artikli 3 „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjused“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need tühiseks tunnistada:

[…]

[…]

3.   Kaubamärgi registreerimisest ei keelduta ja seda ei tunnistata tühiseks vastavalt lõike 1 punktile b, c või d, kui kaubamärk on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ja pärast selle kasutamist omandanud eristatavuse. Lisaks sellele võivad liikmesriigid näha ette, et seda sätet kohaldatakse siis, kui eristatavus tekkis pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või pärast registreerimiskuupäeva.“

6

Kaubamärgiseaduse (tavaramerkkilaki (7/1964)) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 1 lõike 2 kohaselt „võib kaubamärgiks olla mis tahes tähis, mida on võimalik graafiliselt esitada ja mille abil on võimalik eristada turule viidud kaupu muudest kaupadest. Kaubamärgiks võib olla eelkõige sõna, sealhulgas isikunimi, pilt, täht, number või kaupade või nende pakendi kuju.“

7

Selle seaduse § 13 kohaselt „peab registreeritava kaubamärgi abil olema võimalik eristada kaubamärgiomaniku kaupu teiste isikute kaupadest. […] Märgi eristusvõimet hinnates tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ja eelkõige seda, kui kaua ja ulatuslikult kaubamärki kasutatakse“.

8

Hartwall esitas 20. septembril 2012 patendi- ja registriametile taotluse registreerida värvimärgina järgnevalt kujutatud ja kirjeldatud tähis: „Tähise värvitoonid on sinine (PMS 2748, PMS CYAN) ja hall (PMS 877)“ (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“).

9

Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassi 32 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „mineraalveed“.

10

Patendi- ja registriameti menetlust korraldava otsuse järel täpsustas Hartwall, et taotleb vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist „värvimärgina“, mitte kujutismärgina.

11

Patendi- ja registriameti 5. juuni 2013. aasta otsusega lükati kaubamärgitaotlus tagasi eristusvõime puudumise tõttu.

12

Sellega seoses märkis patendi- ja registriamet, et konkreetsete värvuste registreerimiseks ainuõiguse saab anda vaid juhul, kui on tõendatud, et taotluse esemeks olevad värvused on omandanud eristusvõime kestva ja ulatusliku kasutamise käigus.

13

Patendi- ja registriameti otsuses märgiti, et Hartwalli esitatud turu-uuring ei tõendanud vaidlusaluse kaubamärgi mainet seoses värvustega kui sellistega, vaid seoses sellise kujutismärgiga, millel on kindlad ja määratletud piirjooned. Seega ei olnud kõnealuse ameti väljakujunenud praktikast tuleneva nõude kohaselt tõendatud, et Hartwall oleks värvikombinatsiooni, mille kaitset taotleti, kasutanud nimetatud kaupade identifitseerimiseks piisavalt kaua ja piisavalt ulatuslikult, et see oleks Soomes omandanud nimetatud kasutamise käigus taotluse esitamise kuupäevaks eristusvõime.

14

Hartwall esitas patendi- ja registriameti otsuse peale kaebuse markkinaoikeusele (kaubanduskohus, Soome), mis jäeti rahuldamata.

15

Markkinaoikeus (kaubanduskohus) märkis otsuse põhjenduseks, et graafiline kujutis, mille kaitset taotletakse kaubamärgiõiguse alusel, ei hõlmanud süstemaatilist kujundust, mis ühendab asjaomaseid värvusi ette kindlaks määratud ja püsival viisil, ning seega ei vasta kõnealune tähis kaubamärgiseaduses (7/1964) sätestatud graafilise esituse nõuetele.

16

Hartwall esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus) apellatsioonikaebuse Markkinaoikeuse (kaubanduskohus) otsuse peale.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema andmetel ei ole Euroopa Kohus veel oma praktikas käsitlenud küsimust, kas tähist, mida on kujutatud värvilise kujutisena, saab registreerida „värvimärgina“ või mitte. Ta lisab, et Euroopa Kohus ei ole ka veel otsustanud, millist mõju avaldab kaubamärgi liigitamine värvimärgiks selle kaubamärgi eristusvõime hindamisele.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab sellele küsimusele antava vastuse olulisust tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisele, kuna patendi- ja registriamet on seisukohal, et värvimärkide puhul peab eristusvõime olema tõendatud selle tähise kestva ja ulatusliku kasutamisega.

19

Ta soovib seega teada millised tagajärjed on sellise tähise liigitusel, mille kaitset kaubamärgiõiguse alusel taotletakse.

20

Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiiv 2008/95 ei määratle kaubamärkide liike ja selle direktiivi artiklis 2, artikli 3 lõike 1 punktis b ega sama artikli lõikes 3 eri kaubamärgiliike ei eristata (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Oberbank jt, C‑217/13 ja C‑218/13, EU:C:2014:2012, punkt 46).

22

Direktiivi 2008/95 põhjenduse 6 kohaselt võivad liikmesriigid määrata kindlaks kaubamärgi registreerimise ja tühiseks tunnistamise korra ning neil säilib õigus võtta selles valdkonnas vastu asjaomased menetluseeskirjad.

23

Selle õiguse kasutamisel ei saa siiski minna vastuollu mõiste „kaubamärk“ ühtlustatud määratlusega ja kaubamärgi eristusvõimet reguleerivate tingimustega, mis tulenevad direktiivi 2008/95 artiklist 2 ja artikli 3 lõikest 1, sest muidu kahjustataks selle direktiivi kasulikku mõju ja kaubamärkide registreerimise süsteemi tõhusa toimimist.

24

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/95 artiklit 2 ja artikli 3 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotleja poolt registreerimismenetluses tähise liigitamine „värvimärgiks“ või „kujutismärgiks, kujutab endast olulist asjaolu, millest sõltub, kas asjaomane tähis saab olla kaubamärk ja juhul kui see on nii, siis selle kindlakstegemine, kas sellel tähisel on eristusvõime selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses.

25

Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et tähise registreerimist on taotletud „värvimärgina“ või „kujutismärgina“, on oluline kaubamärgiõigusest tuleneva kaitse eseme ja ulatuse kindlaksmääramisel direktiivi 2008/95 artikli 2 alusel. Nimelt aitab tähise liigitamine „värvimärgiks“ või „kujutismärgiks“ kaasa kaubamärgiõiguse alusel taotletud kaitse eseme ja ulatuse täpsustamisele, kuna võimaldab kindlaks teha, kas tähise piirjooned on registreerimistaotluse esemeks.

26

Tähise „värvimärgiks“ või „kujutismärgiks“ liigitamise mõju kohta olgu märgitud, et kui pädev asutus vaatab läbi kaubamärgi registreerimistaotlust, siis peab ta selleks, et kindlaks määrata kas tähisel, mille kaitset on kaubamärgiõiguse alusel taotletud, on eristusvõime direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, viima läbi konkreetse kontrolli, võttes arvesse kõiki antud juhul tähtsust omavaid asjaolusid ning vajaduse korral ka seda, kuidas seda tähist kasutatakse (vt selle kohta 6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 76; 12. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punktid 31–35, ja 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 41).

27

Kaubamärgi eristusvõimet ei saa seega hinnata abstraktselt (12. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punkt 31).

28

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et värvimärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid on samad nagu need, mida kohaldatakse teistele kaubamärgiliikidele. Raskused, mis võivad tekkida teatud kaubamärgiliikide eristusvõime kindlakstegemisel nende olemuse tõttu ning millega tuleb põhjendatult arvestada, ei õigusta seda, et lisaks Euroopa Kohtu praktikas muude kaubamärgiliikide osas tõlgendatud eristusvõime kriteeriumile kohaldatakse veel teatud rangemaid, täiendavaid või erandeid loovaid kriteeriume (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Oberbank jt, C‑217/13 ja C‑218/13, EU:C:2014:2012, punktid 46 ja 47).

29

Kuigi värvimärgi eritusvõime hindamise kriteeriumid on samad kui kujutismärkide puhul, nähtub Euroopa Kohtu praktikast siiski, et asjaomane avalikkus ei pruugi tajuda värvusest kui sellisest koosnevat kaubamärki samamoodi kui sõna- või kujutismärki. Kuigi avalikkus kaldub sõna- ja kujutismärke vahetult tajuma toote kaubanduslikule päritolule osutavate tähistena, puudub värvusel kui sellisel tavaliselt olemusest tulenev võime eristada ühe ettevõtja kaupa teiste ettevõtjate kaupadest (vt selle kohta 6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 65).

30

Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et kui tegemist on värvuse kui sellisega, siis võib sellel olla enne igasugust kasutamist eristusvõime vaid erilistel tingimustel, ja isegi kui värvusel iseenesest puudub esialgu eristusvõime, võib ta selle siiski omandada kasutamise käigus kaupade ja teenuste suhtes, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse (6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punktid 66 ja 67).

31

Peale selle tuleb värvusel kui sellisel või värvikombinatsioonil kaubamärgina olla võiva eristusvõime hindamiseks arvesse võtta üldist huvi hoiduda põhjendamatult piiramast värvuste vaba kasutatavust teiste ettevõtjate jaoks, kes pakuvad sama laadi kaupu või teenuseid kui need, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse (6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 60, ja 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 41).

32

Eelnevates punktides viidatud Euroopa Kohtu praktikaga ei vabastata kaubamärkide valdkonnas pädevaid asutusi siiski eristusvõime konkreetse kontrolli läbiviimisest, mille käigus võetakse arvesse kõiki antud juhul tähtsust omavaid asjaolusid. Seepärast oleks niisuguse kontrollikohustusega vastuolus, kui pädev asutus tunnustaks värvuse kui sellise või värvuste kombinatsiooni eristusvõimet üksnes seetõttu, et värvimärki kasutatakse kaupade ja teenuste jaoks, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.

33

Pealegi tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui tähis, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse, koosneb värvikombinatsioonist, mis esitatakse abstraktselt ja piirjoonteta, siis peab nende värvuste graafiline kujutis hõlmama süstemaatilist kujundust, mis ühendab asjaomaseid värvusi ette kindlaks määratud ja püsival viisil (vt selle kohta 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 33).

34

Niisiis tuleb eristusvõime konkreetse ja igakülgse analüüsi käigus hinnata, kas ja mil määral võib süstemaatilist kujundust hõlmav värvikombinatsioon anda käsitletavale tähisele olemusliku eristusvõime.

35

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artiklit 2 ja artikli 3 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotleja poolt registreerimismenetluses tähise liigitamine „värvimärgiks“ või „kujutismärgiks“ kujutab endast olulist asjaolu, mida teiste hulgas tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas asjaomast tähist saab pidada kaubamärgiks selle direktiivi artikli 2 tähenduses, ja juhul kui seda tähist saab kaubamärgiks pidada, siis selle kindlakstegemisel, kas sellel kaubamärgil on eristusvõime nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, kuid see ei vabasta kaubamärkide valdkonnas pädevaid asutusi siiski kohustusest kontrollida asjaomase kaubamärgi eristusvõimet konkreetselt ja igakülgselt, mis tähendab, et see asutus ei saa keelduda tähise kaubamärgina registreerimisest üksnes põhjusel, et see tähis ei ole omandanud eristusvõimet kaupade ja teenuste suhtes, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse.

36

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/95 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletava sellise kaubamärgi registreerimine värvimärgina, mis on kaubamärgitaotluses esitatud kujutisena.

37

Käesolevas asjas tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Hartwalli esitatud registreerimistaotluses on see tähis, mille kaitset taotletakse, esitatud värvilise kujutisena, millel on piiritletud kontuurid, samas kui Hartwall kvalifitseerib kaubamärgi, mille registreerimist taotletakse, piirjoonteta värvitoonide kombinatsioonina.

38

Seoses eeltooduga olgu märgitud, et Euroopa Kohtu järjepidevast praktikast tuleneb, et tähise saab kaubamärgina registreerida üksnes siis, kui kaubamärgitaotleja on seda piisava täpsusega graafiliselt kujutanud vastavalt direktiivi 2008/95 artiklis 2 esitatud nõuetele, mistõttu taotletava kaitse ese ja ulatus on selgelt ja täpselt määratletud (vt selle kohta 6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Tähise sõnaline kirjeldus aitab kaasa kaubamärgiõiguse alusel taotletud kaitse eseme ja ulatuse täpsustamisele (vt selle kohta 27. novembri 2003. aasta kohtuotsus Shield Mark, C‑283/01, EU:C:2003:641, punkt 59, ja näitena 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 34).

40

Samas, nagu on kohtujurist sisuliselt oma ettepaneku punktides 60–63 märkinud, peab pädev asutus juhul, kui kaubamärgi registreerimistaotluses esineb vastuolu sellise tähise, mis kaitset taotledes on esitatud kujutisena, ning kaubamärgitaotleja esitatud liigituse vahel, mis seetõttu muudab võimatuks kaubamärgi eseme ja selle kaitse ulatuse täpse kindlaksmääramise kaubamärgiõiguse alusel, keelduma kõnealuse kaubamärgi registreerimisest kaubamärgitaotluse selguse ja täpsuse puudumise tõttu.

41

Käesolevas asjas on tähis, millele kaitset taotletakse, esitatud kujutisena, samas kui sõnaline kirjeldus räägib üksnes kaitsest kahele värvusele, see tähendab sinisele ja hallile. Lisaks on Hartwall täpsustanud, et ta taotleb vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist värvimärgina.

42

Paistab, et need asjaolud toovad esile vastuolu, mis tõendab, et kaubamärgiõigusest tuleneva kaitse taotlus ei ole selge ega täpne.

43

Sellest tulenevalt tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tähise registreerimine kaubamärgina sellistel asjaoludel nagu käsitletakse põhikohtuasjas, põhjusel et registreerimistaotlus on vastuoluline, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

44

Teisele küsimusele antud vastust arvestades ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: