EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

3. detsember 2019 ( *1 )

Tühistamishagi – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv (EL) 2017/853 – Relvade omandamise ja valduse kontroll – Kehtivus – Õiguslik alus – ELTL artikkel 114 – Olemasoleva direktiivi muutmine – Proportsionaalsuse põhimõte – Mõjuhinnangu puudumine – Omandiõiguse riive – Võetud meetmete proportsionaalsus – Meetmed, mis tekitavad siseturul takistusi – Õiguskindluse põhimõte – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Meetmed, mille tõttu liikmesriigid peavad vastu võtma tagasiulatuva jõuga õigusnorme – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Erand Šveitsi Konföderatsiooni jaoks – Diskrimineerimine, mis mõjutab Euroopa Liidu liikmesriike või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) muid liikmesriike kui Šveitsi Konföderatsioon

Kohtuasjas C‑482/17,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel 9. augustil 2017 esitatud tühistamishagi,

Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, O. Serdula ja J. Vláčil,

hageja,

keda toetab:

Ungari, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja G. Tornyai,

Poola Vabariik, esindajad: B. Majczyna, M. Wiącek ja D. Lutostańska,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: O. Hrstková Šolcová ja R. van de Westelaken,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Westerhof Löfflerová, E. Moro ja M. Chavrier, hiljem A. Westerhof Löfflerová ja M. Chavrier

kostjad,

keda toetavad:

Prantsuse Vabariik, esindajad: A. Daly, E. de Moustier, R. Coesme ja D. Colas,

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Šimerdová, Y. G. Marinova ja E. Kružíková,

menetlusse astujad,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident R. Silva de Lapuerta, kodade presidendid A. Arabadjiev (ettekandja), A. Prechal, M. Vilaras, M. Safjan ja I. Jarukaitis, kohtunikud T. von Danwitz, C. Toader, D. Šváby ja F. Biltgen,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: amentik C. Strömholm,

arvestades kirjalikku menetlust ja 5. märtsi 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 11. aprilli 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Hagiavalduses palub Tšehhi Vabariik esimese võimalusena tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/853, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (ELT 2017, L 137, lk 22, edaspidi „vaidlustatud direktiiv“), ja teise võimalusena osaliselt tühistada selle direktiivi artikli 1 punktid 6, 7 ja 19.

Õiguslik raamistik

Direktiiv 91/477/EMÜ

Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (EÜT 1991, L 256, lk 51; ELT eriväljaanne 13/11, lk 3) esimeses, teises, kolmandas, neljandas ja viiendas põhjenduses on märgitud:

„arvestades, et […] asutamislepingu artikliga 8a nähakse ette siseturu rajamine hiljemalt 31. detsembriks 1992; siseturg on sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine kooskõlas asutamislepingu sätete[ga];

oma 25. ja 26. juuni 1984. aasta kohtumisel Fontainebleaus seadis Euroopa Ülemkogu selgesõnaliselt eesmärgi kaotada ühenduse sisepiiridel kõik politsei- ja tolliformaalsused;

kontrolli ja formaalsuste täielik kaotamine ühenduse sisepiiridel eeldab teatavate põhitingimuste täitmist; oma valges raamatus „Siseturu lõplik moodustumine“ on komisjon sedastanud, et veetavate esemete ohutuse ja isikute kontrolli kaotamine eeldab muu hulgas relvi käsitlevate õigusaktide ühtlustamist;

relvade valduse kontrolli kaotamine ühenduse sisepiiridel muudab hädavajalikuks selliste tõhusate eeskirjade vastuvõtmise, mis võimaldavad liikmesriikides kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust ning nende teise liikmesriiki viimist; seetõttu tuleb ühenduse sisepiiridel kaotada süstemaatiline kontroll;

need eeskirjad suurendavad liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel sedavõrd, kui need põhinevad osaliselt ühtlustatud õigusaktidel; seetõttu oleks kasulik määrata kindlaks need tulirelvaliigid, mille omandamine ja valdus on eraisikutele keelatud või lubatud ainult loa või deklaratsiooniga“.

Direktiivi 91/477 I lisa II osas on tulirelvad liigitatud klassidesse A, B, C ja D. Direktiivi artikkel 6 keelab põhimõtteliselt A-klassi tulirelvade omandamise ja valdamise, selle artiklis 7 on ette nähtud loa saamise kohustus B-klassi tulirelva omandamiseks ja artiklis 8 on kehtestatud C-klassi tulirelvade deklareerimise kohustus. Direktiivi 91/477 artiklis 5 on määratletud tingimused, mida peavad täitma isikud, kes soovivad omandada või vallata tulirelva, ja sama direktiivi 3. peatüki artiklites 11–14 on sätestatud liikmesriikide vahelist relvade liikumist käsitlevad formaalsused.

Direktiiv 2008/51/EÜ

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ, millega muudetakse direktiivi 91/477 (ELT 2008, L 179, lk 5), tehti viimati nimetatud direktiivi muudatusi eelkõige selleks, et liidu õigusesse üle võtta tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise ja nendega ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) protokoll, mis on lisatud ÜRO konventsioonile rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise kohta, ja mille komisjon 16. jaanuaril 2002 Euroopa Ühenduse nimel allkirjastas vastavalt nõukogu 16. oktoobri 2001. aasta otsusele 2001/748/EÜ (EÜT 2001, L 280, lk 5; ELT eriväljaanne 18/01, lk 200).

Tehtud muudatuste hulka kuuluvad tulirelva tähistamise ja registreerimise üksikasjalike nõuete kehtestamine direktiivi 91/477 (muudetud direktiiviga 2008/51) artiklis 4 ja tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise eeskirjade ühtlustamine kõnealuse muudetud direktiivi I lisa III osa teises lõigus. Direktiiviga 2008/51 viidi direktiivi 91/477 artiklisse 17 ühtlasi sisse komisjoni kohustus esitada Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule hiljemalt 28. juulil 2015 aruanne selle direktiivi kohaldamisest tulenenud olukorrast, lisades sellele vajaduse korral muudatusettepanekud.

Sel alusel koostas komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile 21. oktoobril 2013. aasta teatise „Tulirelvad ja ELi sisejulgeolek: kodanike kaitse ja salakaubandusele lõpu tegemine“ (COM(2013) 716 final), milles kirjeldatakse teatud probleeme, mida tulirelvad liidus tekitavad, ja andis teada rea uuringute läbiviimisest ja sidusrühmadega toimunud konsultatsioonidest, mille järel esitatakse vajadusel seadusandlik ettepanek.

Komisjon viis sellega, et avaldas nõukogule ja Euroopa Parlamendile koostatud 18. novembri 2015. aasta aruande „Direktiivi 91/477 (muudetud direktiiviga 2008/51) hindamine õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames“ (COM(2015) 751 final, edaspidi „REFIT-hinnang“), lõpule direktiivi 91/477 rakendamise analüüsi ning tegi 18. novembril 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 91/477 (COM(2015) 750 final), mille juurde kuulus seletuskiri ja mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud direktiiv.

Vaidlustatud direktiiv

Vaidlustatu direktiivi põhjendustes 1, 2, 6, 9, 15, 20, 21, 23, 27, 33 ja 36 on märgitud:

„(1)

[Direktiiviga 91/477] kehtestati siseturu kaasmeetmed. Direktiiviga loodi olukord, kus omavahel on tasakaalus ühelt poolt kohustus tagada teatavate tulirelvade ja tulirelva oluliste osade vaba liikumine liidus ja teiselt poolt vajadus seada sellele vabadusele piirid kõnealustele toodetele kohandatud turvalisusnõuetega.

(2)

Teatavaid [direktiivi 91/477] aspekte on vaja proportsionaalsel viisil täiendavalt parandada, et käsitleda tulirelvade väärkasutamist kuritegelikel eesmärkidel, võttes arvesse hiljutisi terrorirünnakuid. Selles kontekstis nõuti komisjoni 2015. aasta 28. aprilli teatises „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ selle direktiivi läbivaatamist ja tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise ühise käsitlusviisi vastuvõtmist, et takistada kurjategijatel nende taas laskekõlblikuks muutmist ja kasutamist.

[…]

(6)	Kõigi tulirelvade ja tulirelva oluliste osade jälgitavuse parandamiseks ning nende vaba liikumise hõlbustamiseks tuleks kõik tulirelvad ja tulirelva olulised osad märgistada selge, alalise ja ainulaadse märgistusega ning registreerida need liikmesriikide andmekogumissüsteemides.

[…]

(9)

Tulirelvade ja tulirelva oluliste osade ohtlikkust ja vastupidavust arvestades ning selle tagamiseks, et pädevad asutused saaksid haldus- ja kriminaalmenetluste huvides ning riiklike menetlusnormide täitmiseks tulirelvade ja tulirelva oluliste osade liikumist jälgida, on vaja andmekogumissüsteemi kirjeid säilitada 30 aastat pärast tulirelvade või tulirelva oluliste osade hävitamist. Juurdepääs nimetatud kirjetele ja kõigile seonduvatele isikuandmetele peaks relvaloa andmise või selle tühistamise või tolliprotseduuri, sh võimalike halduskaristuste määramise eesmärgil olema ainult pädevatel asutustel kuni 10 aasta jooksul alates asjaomase tulirelva või tulirelva olulise osa hävitamisest ja kuni 30 aasta jooksul tulirelva või tulirelva olulise osa hävitamisest, kui see on vajalik kriminaalõiguse kohaldamiseks.

[…]

(15)

[Direktiivis 91/477] tuleks kõige ohtlikumate tulirelvade suhtes kehtestada rangemad normid, mis tagavad, et peale mõne üksiku ja piisavalt põhjendatud erandi ei ole kõnealuste tulirelvade omandamine, valdamine ja nendega kauplemine lubatud. Kõnealuste normide eiramise korral peaksid liikmesriigid võtma kõik asjakohased meetmed, mis võivad hõlmata asjaomaste tulirelvade arestimist.

[…]

(20)

On suur oht, et akustilisi relvi ja muid paukpadruneid laskvaid tulirelvi ehitatakse ümber tegelikeks tulirelvadeks. Seepärast on oluline tegeleda probleemiga, mida kujutab endast selliste ümberehitatud tulirelvade kuritegevuses kasutamine, eelkõige nende lisamisega [direktiivi 91/477] kohaldamisalasse. Et vältida hoiatus- ja signaalrelvade sellist tootmist, mis võimaldab neid ümber ehitada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks, peaks komisjon kehtestama tehnilised nõuded eesmärgiga tagada, et neid relvi ei oleks võimalik selliselt ümber ehitada.

(21)	Võttes arvesse suurt ohtu, et nõuetele mittevastavalt laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad muudetakse taas laskekõlblikuks, ja eesmärgiga tõhustada turvalisust kogu liidus, peaksid sellised tulirelvad kuuluma [direktiivi 91/477] kohaldamisalasse. […]

[…]

(23)

Teatavaid poolautomaatseid tulirelvi saab kergesti ümber ehitada automaattulirelvadeks ja see ohustab turvalisust. Isegi kui tulirelva ei ole selliselt ümber ehitatud, võivad teatavad poolautomaatsed tulirelvad olla väga ohtlikud, kui need võimaldavad lasta korraga suure arvu padruneid. Seetõttu peaksid korraga suurt arvu padruneid lasta võimaldavad eemaldatava relvale ühendatud või mitte-eemaldatava tulirelva osaks oleva laadimisseadmega poolautomaatsed tulirelvad olema tsiviilkasutuseks keelatud. Tulirelva liigitust ei määra ainuüksi võimalus kinnitada sellele pika tulirelva korral rohkem kui 10 padrunit ja lühikese tulirelva puhul rohkem kui 20 padrunit mahutav laadimisseade.

[…]

(27)

[Direktiivi 91/477] ei kohaldata antiikrelvadele, kui liikmesriikides reguleeritakse antiikrelvi siseriikliku õigusega. Samas ei ole antiikrelvade koopiatel sama suurt ajaloolist tähtsust, nad ei paku samasugust huvi ning neid saab toota kaasaegse tehnika abil, mis võimaldab suurendada nende täpsust ja vastupidavust. Seepärast tuleks koopiad lisada [direktiivi 91/477] kohaldamisalasse. [Direktiivi 91/477] ei kohaldata muudele esemetele, näiteks nn airsoft-relvad (tulirelvade koopiatena valmistatud õhkrelvad), mis ei kuulu tulirelvade alla ja seetõttu neid kõnealuse direktiiviga ei reguleerita.

[…]

(33)

Kuna liikmesriigid ei suuda käesoleva otsuse eesmärke piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [ELL] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

[…]

(36)

Šveitsi puhul kujutavad käesolev direktiiv ja [direktiiv 91/477] endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni osalemiseks Schengeni acquis’ [ELT 2008, L 53, lk 52] sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) tähenduses, mis kuuluvad [nõukogu 17. mai 1999. aasta] otsuse 1999/437/EÜ [Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta nende kahe riigi ühinemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (EÜT 1999, L 176, lk 31)] artiklis 1 osutatud valdkondadesse, kusjuures nimetatud otsuse vastavat artiklit tõlgendatakse koostoimes nõukogu [28. jaanuari 2008. aasta] otsuse 2008/146/EÜ [sõlmida Euroopa Ühenduse nimel Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (ELT 2008, L 53, lk 1)] artikliga 3.“

Vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktis 6 on ette nähtud:

„Artiklid 5 ja 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

[…]

3. Liikmesriigid tagavad, et luba omandada ja luba vallata B‑klassi liigitatud tulirelva tunnistatakse kehtetuks, kui ilmneb, et isik, kellele luba on antud, valdab laadimisseadet, mis sobib kinnitamiseks poolautomaatsetele kesktule tulirelvadele või manuaalse süsteemiga ümberlaetavatele mitmelasulistele tulirelvadele, ning mis:

a)	mahutavad rohkem kui 20 padrunit või

b)	mahutavad pika tulirelva puhul rohkem kui 10 padrunit,

välja arvatud juhul, kui isikule on antud luba artikli 6 alusel või luba on artikli 7 lõike 4a alusel kinnitatud, uuendatud või pikendatud.

[…]

Artikkel 6

1. Ilma et see piiraks artikli 2 lõike 2 kohaldamist, võtavad liikmesriigid kõik asjakohased meetmed, et keelata A-klassi tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona omandamine ja valdamine. Nad tagavad, et need tulirelvad, tulirelva olulised osad ja laskemoon, mille valdamine on ebaseaduslik ja rikub kõnealust keeldu, konfiskeeritakse.

2. Elutähtsa taristu, kaubalaevade, väärtuslike konvoide ja tundlike rajatiste turvalisuse tagamise eesmärgil, samuti riigikaitse, hariduslikel, kultuurilistel, teaduslikel ja ajaloolistel eesmärkidel ning ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigi pädevad asutused A‑klassi tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona osas anda loa, tehes seda üksikjuhtudel, erandkorras ja piisavalt põhjendades ning juhul, kui see ei ohusta avalikku julgeolekut ega avalikku korda.

3. Liikmesriigid võivad anda üksikjuhtudel, erandkorras ja piisavalt põhjendades kollektsionääridele loa omandada ja vallata A‑klassi tulirelvi, tulirelva olulisi osasid ja laskemoona, kohaldades rangeid turvanõudeid, nõudes muu hulgas, et pädevatele riiklikele asutustele tõendataks, et võetud on meetmeid, et vältida ohtu avalikule julgeolekule ja avalikule korrale, ning et tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona hoiustamisel on tagatud ohutustase, mis on proportsionaalne sellistele esemetele loata juurdepääsuga seonduva ohuga.

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva lõike esimese lõigu alusel loa saanud kollektsionäärid on tuvastatavad artiklis 4 osutatud andmekogumissüsteemis. Loa saanud kollektsionäärid on kohustatud pidama kõikide nende valduses olevate A‑klassi tulirelvade kohta registrit, mis on kättesaadav liikmesriigi pädevatele asutustele. Liikmesriigid kehtestavad loa saanud kollektsionääride suhtes asjakohase jälgimissüsteemi, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid tegureid.

4. Liikmesriigid võivad lubada relvakaupmeestel ja vahendajatel nende käesoleva direktiivi kohaselt määratletud kutsetegevuse raames ning rangeid turvanõudeid järgides omandada, toota, laskekõlbmatuks muuta, parandada, tarnida, üle anda ja vallata A klassi tulirelvi, tulirelva olulisi osasid ja laskemoona.

5. Liikmesriigid võivad lubada muuseumidel rangeid turvanõudeid järgides omandada ja vallata A‑klassi tulirelvi, tulirelva olulisi osasid ja laskemoona.

6. Liikmesriigid võivad lubada sportlaskjatel omandada ja vallata A‑klassi punkti 6 või 7 alla kuuluvaid poolautomaatseid tulirelvi järgmistel tingimustel:

a)	artikli 5 lõike 2 kohaldamisel saadud asjakohast teavet hinnatakse rahuldavaks;

b)	tõendatakse, et sportlaskja harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida on tunnustanud asjaomase liikmesriigi ametlik laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud laskespordiföderatsioon, ning

esitatakse ametlikult tunnustatud laskespordiorganisatsiooni tõend selle kohta, et:

i)	sportlaskja on laskeklubi liige ja on selles klubis regulaarselt täpsuslaskmist harjutanud vähemalt 12 kuud ning

ii)	tulirelv vastab tingimustele, mida nõutakse rahvusvahelise ametlikult tunnustatud laskespordiföderatsiooni poolt tunnustatud laskespordiala jaoks.

A‑klassi punkti 6 alla liigituvate tulirelvade puhul võivad need liikmesriigid, kes rakendavad üldisel ajateenistusel põhinevat sõjaväeteenistust ning kus on viimase 50 aasta jooksul kehtinud kord, mille kohaselt antakse sõjaväe tulirelvad üle isikutele, kes lahkuvad relvajõududest pärast kohustusliku sõjaväeteenistuse täitmist, lubada kõnealustel isikutel kui sportlaskjatel jätta enda valdusse üks tulirelv, mida nad kasutasid kohustusliku ajateenistuse ajal. Avaliku sektori asutus ehitab need tulirelvad ümber poolautomaatseteks tulirelvadeks ning kontrollib korrapäraselt, et kõnealuseid tulirelvi kasutavad isikud ei kujuta endast ohtu avalikule julgeolekule. Kohaldatakse esimese lõigu punktide a, b ja c sätteid.

7. Käesoleva artikli kohaselt antud load vaadatakse korrapäraselt läbi vähemalt iga viie aasta järel.““

Direktiivi artikli 1 punktis 7 on sätestatud:

„Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

[…]

lisatakse järgmine lõige:

„4.a Liikmesriigid võivad otsustada kinnitada, uuendada või pikendada A‑klassi punktide 6, 7 või 8 alla liigituvate tulirelvade lube tulirelvale, mis oli liigitatud B‑klassi ning seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, tehes seda vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele. Samuti võivad liikmesriigid lubada kõnealuseid tulirelvi omandada vastava loa saanud muudel isikutel kooskõlas käesoleva direktiiviga, nagu seda on muudetud [vaidlustatud direktiiviga].““

Vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktis 13 on sätestatud:

„Artikli 12 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

[…]

kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Seda erandit ei kohaldata siiski reiside suhtes liikmesriiki, kes on artikli 8 lõike 3 kohaselt kas keelanud kõnealuse tulirelva omandamise ja valdamise või kes võimaldab seda ainult loa alusel. Sel juhul tehakse Euroopa tulirelvapassi vastav selgesõnaline sissekanne. Liikmesriigid võivad samuti keelduda selle erandi kohaldamisest A‑klassi tulirelvade puhul, mille jaoks on antud luba artikli 6 lõike 6 alusel või mille luba on artikli 7 lõike 4a alusel kinnitatud, uuendatud või pikendatud.““

Vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktiga 19 muudetakse direktiivi 91/477 I lisa II osa järgmiselt:

„[…]

ii)

A‑klassi lisatakse järgmised punktid:

„6.	Automaattulirelvad, mis on ümber ehitatud poolautomaatseteks tulirelvadeks, ilma et see piiraks artikli 7 lõike 4a kohaldamist.

Kõik järgmised poolautomaatsed kesktule tulirelvad:

lühikesed tulirelvad, mis võimaldavad ilma ümberlaadimiseta tulistada rohkem kui 21 padrunit, kui:

i)	rohkem kui 20 padrunit mahutav laadimisseade on tulirelva osa või

ii)	rohkem kui 20 padrunit mahutav vahetatav laadimisseade kinnitatakse tulirelvale;

pikad tulirelvad, mis võimaldavad ilma ümberlaadimiseta tulistada rohkem kui 11 padrunit, kui:

i)	rohkem kui 10 padrunit mahutav laadimisseade on tulirelva osa; või

ii)	rohkem kui 10 padrunit mahutav vahetatav laadimisseade kinnitatakse tulirelvale.

8.	Poolautomaatsed pikad tulirelvad (st tulirelvad, mis on algselt mõeldud õlalt laskmiseks), mille pikkust on võimalik kas kokkupandava kaba, teleskoopkaba või ilma tööriistadeta eemaldatava kaba abil vähendada pikkuseni alla 60 cm, mõjutamata relva funktsionaalsust.

9.	Kõik sellesse klassi kuuluvad tulirelvad pärast nende ümberehitamist paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks.“

[…]

iv)

C-klass asendatakse järgmisega:

„C-klass – Deklareeritavad tulirelvad ja relvad

[…]

3.	A- ja B-klassis loetlemata poolautomaatsed pikad tulirelvad.

[…]

5.	Kõik sellesse klassi kuuluvad tulirelvad pärast nende ümberehitamist paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks.

6.	A-, B- ja C-klassi kuuluvad tulirelvad, mis on muudetud laskekõlbmatuks kooskõlas laskekõlbmatuks muutmist käsitleva rakendusmäärusega (EL) 2015/2403.

[…]“.

v)	D-klass jäetakse välja;

[…]“.

Institutsioonidevaheline kokkulepe

Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (ELT 2016, L 123, lk 1; edaspidi „institutsioonidevaheline kokkulepe“) punktid 12–18 puudutavad mõjuhinnanguid, ja selle punktides 12–15 on kirjas:

„12

Kolm institutsiooni nõustuvad, et mõjuhinnangud aitavad kaasa liidu õigusaktide kvaliteedi parandamisele.

Mõjuhinnang on vahend, mis peaks aitama kolmel institutsioonil teha asjatundlikke otsuseid, mitte poliitiliste otsuste aseaine demokraatlikus otsustusprotsessis. Mõjuhinnangud ei tohi kaasa tuua põhjendamatuid viivitusi õigusloomeprotsessis ega piirata kaasseadusandja võimet esitada muudatusettepanekuid.

Mõjuhinnangutes tuleks käsitleda probleemi olemasolu, ulatust ja tagajärgi ning küsimust, kas liidu meetmeid on vaja või mitte. Nendes tuleks integreeritud ja tasakaalustatud viisil ning kasutades nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset analüüsi, selgitada alternatiivsed lahendused ning võimaluse korral potentsiaalsed kulud ja tulud lühikeses ja pikas perspektiivis, hinnates majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju. Täiel määral tuleks austada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid nagu ka põhiõigusi. Alati kui võimalik, tuleks mõjuhinnangutes käsitleda ka Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid ning mõju konkurentsivõimele ja halduskoormust erinevate võimaluste puhul, võttes eriti arvesse VKEsid (põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“), digitaalaspekte ja territoriaalset mõju. Mõjuhinnangud peaksid põhinema täpsel, objektiivsel ja täielikul teabel ning olema proportsionaalsed oma ulatuse ja eesmärkide poolest.

13.

Komisjon koostab mõjuhinnangud oma seadusandlike […] algatuste […] puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne majanduslik, keskkonnaalane või sotsiaalne mõju. Komisjoni tööprogrammis või ühisavalduses sisalduvatele algatustele lisatakse üldjuhul mõjuhinnang.

Mõju hindamise käigus konsulteerib komisjon võimalikult laiapõhjaliselt. Mõjuhinnangute objektiivse kvaliteedikontrolli teeb komisjoni õiguskontrollikomitee. Mõjuhinnangute lõpptulemused tehakse kättesaadavaks Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele ning need avalikustatakse koos õiguskontrollikomitee arvamus(t)ega komisjoni ettepaneku vastuvõtmise ajal.

14.	Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni seadusandlike ettepanekute vaagimisel komisjoni mõjuhinnanguid täiel määral arvesse. Sel eesmärgil koostatakse mõjuhinnangud viisil, mis hõlbustab Euroopa Parlamendil ja nõukogul komisjoni tehtud valikute kaalumist.

15.

Kui nad peavad seda õigusloomeprotsessi jaoks asjakohaseks ja vajalikuks, teevad [parlament] ja nõukogu nende poolt komisjoni ettepanekule tehtavate sisuliste muudatuste mõjuhinnangu. Üldjuhul lähtuvad [parlament] ja nõukogu oma edasises töös komisjoni mõjuhinnangust. „Sisulise“ muudatuse mõiste peaks kumbki institutsioon ise määratlema.“

Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

Tšehhi Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–	esimese võimalusena tühistada vaidlustatud direktiiv ning mõista kohtukulud välja parlamendilt ja nõukogult, või

–

teise võimalusena

–	tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 punkt 6 osas, milles sellega lisatakse direktiivi 91/477 artikli 5 lõige 3 ja artikli 6 lõike 6 teine lõik;

–	tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 punkt 7 osas, milles sellega lisatakse direktiivi 91/477 artikli 7 lõige 4a;

–

tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 punkt 19 osas, milles:

–	sellega lisatakse direktiivi 91/477 I lisa II ossa A‑klassi punktid 6–8;

–	sellega muudetakse I lisa II osa B‑ klassi;

–	sellega lisatakse I lisa II ossa C‑klassi punkt 6;

–	sellega muudetakse sama lisa III osa, ning

–	mõista kohtukulud välja parlamendilt ja nõukogult.

Parlament ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt. Teise võimalusena, kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud direktiivi tühistama, palub nõukogu Euroopa Kohtul säilitada direktiivi mõju ajaks, mis on piisavalt pikk, et oleks võimalik võtta vastu vajalikud meetmed.

16	Euroopa Kohtu presidendi 5. jaanuari 2018. aasta otsusega anti Ungarile ja Poola Vabariigile luba astuda menetlusse Tšehhi Vabariigi nõuete toetuseks.

17	Euroopa Kohtu presidendi sama päeva otsusega anti Prantsuse Vabariigile ja komisjonile luba astuda menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetamiseks.

18	Samal ajal käesoleva hagi esitamisega esitas Tšehhi Vabariik ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, millega ta palus Euroopa Kohtul määrata vaidlustatud direktiivi kohaldamise peatamine.

Euroopa Kohtu asepresident jättis 27. veebruari 2018. aasta määrusega Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu (C‑482/17 R, ei avaldata, EU:C:2018:119) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata, sest Tšehhi Vabariik ei tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, ja jättis selle menetlusega seotud kohtukulude kandmise edaspidi otsustamiseks.

Hagi

20	Tšehhi Vabariik esitab oma nõuete põhjendamiseks neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud pädevuse andmise põhimõtet, teise kohaselt proportsionaalsuse põhimõtet, kolmanda kohaselt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja neljanda kohaselt diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

Esimene väide, et rikutud on pädevuse andmise põhimõtet

Poolte argumendid

Esimeses väites väidab Tšehhi Vabariik, et kuigi direktiiv 91/477 taotles eesmärki ühtlustada liikmesriikide lahknevad õigusnormid, mis reguleerivad tulirelvade omandamist ja valdamist, et kõrvaldada siseturu toimimise takistused, ei ole see nii vaidlustatud direktiivi puhul. Selle direktiivi põhjendustest ja sisust ilmneb nimelt, et sellega taotletavad eesmärgid seisnevad üksnes kõrgetasemelisema avaliku julgeoleku tagamises terrorismiohtu ja muid kuritegevuse liike arvestades. Täpsemalt ilmneb vaidlustatud direktiivi põhjendustest, et seda ei põhjendata ei siseturu toimimise olemasolevate takistustega ega selliste takistuste tekkimise riskiga, vaid seda põhjendatakse üksnes võitlusega tulirelvade kuritegelikel eesmärkidel väärkasutamise vastu.

Neil asjaoludel leiab Tšehhi Vabariik, et ELTL artikkel 114 ei saa olla sobiv alus vaidlustatud direktiivi vastuvõtmiseks. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et selle artikli alusel vastu võetavate liidu õigusaktide peamine eesmärk peab olema kaupade vaba liikumist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine, võimalikud muud eesmärgid saavad olla ainult täiendavad. Teatavate poolautomaatsete tulirelvade ja nende laadimisseadmete valdamise keelul, mis on selle direktiivi peamine uudne element, puudub Tšehhi Vabariigi sõnul aga seos siseturu toimimise konkreetsete puudustega, mille komisjon on välja selgitanud.

Lisaks puudub käesoleval ajal aluslepingutes õiguslik alus, mis võimaldaks vastu võtta sellise keelava meetme. ELTL artikkel 84 välistab nimelt sõnaselgelt ühtlustamise kuritegude ja terrorismi ennetamise valdkonnas. See peegeldab ELL artikli 4 lõiget 2, mille kohaselt jääb julgeolek riigi territooriumil iga liikmesriigi ainuvastutusse ja liikmesriigil peab olema võimalik tagada oma territooriumil avalik kord. Tšehhi Vabariigi väitel ületas liidu seadusandja vaidlustatud direktiivi vastu võttes oma pädevust ja rikkus ELL artikli 5 lõiget 2.

Tšehhi Vabariik rõhutab, et ta ei sea kahtluse alla liidu seadusandja õigust kehtivaid direktiive muuta. Direktiivide muudatused tuleb aga vastu võtta nende eesmärkidega kooskõlas oleval õiguslikul alusel ja liidule antud pädevuse piires, mistõttu on välistatud meetmed, mis ei saanuks sisalduda algses tekstis, mis ei põhine iseseisval õiguslikul alusel ja mis väljuvad liidule antud pädevuse piiridest.

Ungari toetab Tšehhi Vabariigi argumente ja lisab, et kuigi muudatusakti õigusliku aluse kindlakstegemiseks tuleb analüüsida tervikuna akti, kuhu muudatus tehakse, ei tulene sellest siiski, et muudatusakti õigusliku aluse määramisel on vaja arvestada üksnes muudetava akti eesmärgi ja sisuga. See võimaldaks nimelt liidu seadusandjal kalduda kõrvale aluslepingutes ette nähtud menetlusnormidest nagu kvalifitseeritud häälteenamusega või ühehäälselt hääletamine, ja kalduda – nii nagu käesoleval juhul – kõrvale pädevuse andmise põhimõttest.

Isegi kui käesoleval juhul tuleks möönda, et direktiivi 91/477 algseid eesmärke arvestades ei ole vaidlustatud direktiivi eesmärk ELTL artikliga 114 taotletavate eesmärkide seisukohalt täiesti asjasse puutumatu, oleks need eesmärgid vaidlustatud direktiivi puhul parimal juhul täiendavad võrreldes selles sisalduvate muudatuste peamise eesmärgiga ehk kuritegevuse ennetamisega. Seega ei saa ELTL artikkel 114 olla selle direktiivi õiguslik alus.

27	Poola Vabariik toetab samuti Tšehhi Vabariigi argumente ja lisab, et pädevuse andmise põhimõtte põhisisu läheb kaduma, kui liidu õigusakti muudatus võetakse tehtava muudatuse eesmärgist ja sisust sõltumata vastu sel õiguslikul alusel, millest lähtuti selle akti algsel vastuvõtmisel.

Peale selle rõhutab Poola Vabariik, et liidu õiguse seisukohalt on ohtlik kaup ainult laskemoon, mitte tulirelvad, mistõttu ei saa tulirelvade väidetavast ohtlikkusesest tuletada argumente, mis õigustavad teatavate tulirelvade müügi keelustamises või nende omandamise, valdamise ja siseturul liikumise tingimuste ühtlustamises seisnevaid meetmeid.

Pealegi ei hõlbusta teatud kindlatesse klassidesse kuuluvate tulirelvade turustamise keeld siseturu toimimist. Vastupidi, vaidlustatud direktiiv tekitab siseturu toimimisele uued takistused, sest selles ei ole ühtlustatud kuupäeva, millest alates loetakse tulirelvad vanaaegseteks, ning see lisab mitte ainult ebaselgeid uusi määratlusi, vaid ka norme, milles on elemente, mida võidakse liikmesriikide riigisisesesse õigusesse erinevalt üle võtta.

30	Parlament ja nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja komisjon, ei nõustu ei Tšehhi Vabariigi argumentidega ega tema toetuseks Ungari ja Poola Vabariigi esitatud argumentidega.

Euroopa Kohtu hinnang

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad selle õigusakti eesmärk ja sisu. Kui õigusakti kontrollimise käigus selgub, et see taotleb kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Buhagiar jt, C‑267/16, EU:C:2018:26, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

Peale selle ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et sobiva õigusliku aluse kindlaksmääramisel võib arvesse võtta uue õigusakti õiguslikku konteksti, eelkõige kui sellest kontekstist võib saada selgust õigusakti eesmärkide kohta (3. septembri 2009. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑166/07, EU:C:2009:499, punkt 52).

33	ELTL artikli 114 lõikes 1 on sätestatud, et parlament ja nõukogu võtavad liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks meetmeid, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine.

Selle sätte kohaldamise tingimuste kohta ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi üksnes sellest, et riigisiseste õigusnormide vahel esinevad erinevused, ei piisa ELTL artiklile 114 tuginemise põhjendamiseks, tuleb asuda teistsugusele seisukohale olukorras, kus erinevused liikmesriikide õigus- ja haldusnormide vahel võivad riivata põhivabadusi ja mõjutada seeläbi otseselt siseturu toimimist (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks sellele tuleb märkida, et kuigi õigusliku alusena ELTL artiklile 114 tuginemine on võimalik, kui soovitakse vältida tulevikus liikmesriikide õigusaktide erinevast arengust tulenevate kaubandustakistuste tekkimist, peab selliste takistuste tekkimine olema tõenäoline ja asjaomase meetme eesmärk peab olema takistuste ennetamine (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus on ka otsustanud, et kui ELTL artikli 114 õigusliku alusena kasutamise tingimused on täidetud, ei saa liidu seadusandjat takistada sellele õiguslikule alusele tuginemast põhjendusel, et selle artikli lõikes 3 mainitud üldist huvi pakkuvate eesmärkide, sealhulgas ohutuse kaitse taotlemine on valikute tegemisel otsustav tegur (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

Eeltoodust tuleneb, et kui esineb kaubandustakistusi või on tõenäoline, et sellised takistused tulevikus tekivad, kuna liikmesriigid on võtnud või võtmas teatud kauba või kaupade kategooria suhtes erisisulisi meetmeid eesmärgiga tagada erineva ulatusega kaitse ning takistada seeläbi liidu piires asjaomase toote või toodete vaba ringlemist, lubab ELTL artikkel 114 liidu seadusandjal sekkuda, võttes vastu sobivaid meetmeid, järgides esiteks viidatud artikli lõiget 3 ja teiseks EL toimimise lepingus nimetatud või kohtupraktikas väljendatud õiguspõhimõtteid, muu hulgas proportsionaalsuse põhimõtet (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul kui ELTL artiklil 114 põhineva aktiga on juba kõrvaldatud kõik kaubandustakistused valdkonnas, mille ühtlustamiseks see on vastu võetud, ei saa liidu seadusandjalt võtta võimalust kohandada seda akti vastavalt sellele, kuidas on muutunud asjaolud või arenenud edasi teadmised, arvestades et tema ülesanne on tagada aluslepinguga tunnustatud üldiste huvide kaitse (8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321 punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

Liidu seadusandja saab nimelt täita aluslepingus tunnustatud üldiste huvide tagamise ülesannet sellisel juhul korrektselt ainult siis, kui tal on lubatud asjasse puutuvaid liidu õigusakte kohandada vastavalt sellisele asjaolude muutumisele või teadmiste arengule (vt selle koha 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, C‑491/01, EU:C:2002:741, punkt 77).

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb aga, et rahvusvahelise terrorismi vastane võitlus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks kujutab endast liidu üldist huvi pakkuvat eesmärki. Sama kehtib seoses võitlusega raske kuritegevuse vastu avaliku julgeoleku tagamiseks (8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Digital Rights Ireland jt, C‑293/12 ja C‑594/12, EU:C:2014:238, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul väidab Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, sisuliselt, et vaidlustatud direktiivi õiguslik alus tuleb kindlaks määrata, käsitledes seda eraldiseisvana, samas kui parlament ja nõukogu, keda selles osas toetab Prantsuse Vabariik, väidavad, et selle analüüsi puhul tuleb arvesse võtta eelkõige direktiivi 91/477, mida vaidlustatud direktiiviga muudetakse.

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 32, 38 ja 39 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui tegemist on olemasolevat õigusakti muutva õigusaktiga, siis tuleb selle õigusliku aluse kindlaks määramisel arvesse võtta ka muudetavat olemasolevat õigusakti, ja eeskätt selle eesmärki ja sisu.

Kuna vaidlustatud direktiivi puhul on tegemist direktiivi 91/477 muutva direktiiviga, sest see lisab sinna nimelt uusi sätteid, moodustab direktiiv 91/477 vaidlustatud direktiivi õigusliku konteksti. Sellest annavad eelkõige tunnistust vaidlustatud direktiivi põhjendused 1 ja 2, milles mainitakse direktiiviga 91/477 loodud olukorda, kus omavahel on tasakaalus ühelt poolt kohustus tagada teatavate tulirelvade ja tulirelva oluliste osade teataval määral vaba liikumine liidus ja teiselt poolt vajadus seada sellele vabadusele piirid kõnealustele toodetele kohandatud turvalisusnõuetega, ja viidatakse vajadusele seda tasakaalu kohandada, et võidelda tulirelvade kuritegelikel eesmärkidel väärkasutamise vastu, võttes arvesse „hiljutisi terrorirünnakuid“.

Teiseks võib lahendus, mida pooldab Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, viia paradoksaalse tulemuseni, mis seisneb selles, et samal ajal kui muudatusakti ei saaks vastu võtta ELTL artikli 114 alusel, oleks liidu seadusandjal seevastu võimalik saavutada sama regulatiivne tulemus algse akti kehtetuks tunnistamise ja selle täielikult ümbersõnastamise teel uues, kõnealuse artikli alusel vastu võetavas aktis.

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidavad need liikmesriigid, tuleb käesoleval juhul nii, nagu õigesti leiavad parlament ja nõukogu, kindlaks määrata õiguslik alus, millel vaidlustatud direktiiv tuli vastu võtta, pidades iseäranis silmas nii direktiivis 91/477 seisnevat õiguslikku konteksti kui ka sellesse vaidlustatud direktiiviga tehtud muudatustest tulenevaid õigusnorme.

Esimesena nähtub seoses direktiiviga 91/477 selle teisest, kolmandast ja neljandast põhjendusest, et see direktiiv võeti vastu siseturu loomise eesmärgil ja et selles kontekstis eeldas veetavate esemete ohutuse ja isikute kontrolli kaotamine muu hulgas õigusaktide ühtlustamist tulirelvi käsitlevate tõhusate eeskirjade abil, mille eesmärk on kehtestada liikmesriikides kontroll tulirelvade omandamise ja valduse ning nende teise liikmesriiki viimise üle. Selle direktiivi viienda põhjenduse kohaselt suurendavad sellised õigusnormid liikmesriikide vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Buhagiar jt, C‑267/16, EU:C:2018:26, punkt 43).

Mis puudutab direktiivi 91/477 sisu, siis sellega pannakse paika tulirelvade valdamise ja omandamise ning nende teise liikmesriiki viimise ühtlustatud miinimumraamistik. Selles osas on selles direktiivis kehtestatud sätted, mis käsitlevad seda, millistel tingimustel võib erinevate klasside tulirelvi omandada ja vallata, nähes ühtlasi avaliku julgeoleku kaalutlustel ette, et teatavat tüüpi tulirelvade omandamine peab olema keelatud. Lisaks sisaldab see direktiiv eeskirju, mille eesmärk on ühtlustada tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade liikumist käsitlevad liikmesriikide haldusmeetmed, kusjuures aluspõhimõte on keelata relvade liikumine, välja arvatud juhtudel, kui järgitakse kõnealuse direktiiviga selleks ette nähtud menetlusi (vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Buhagiar jt, C‑267/16, EU:C:2018:26, punktid 49–51).

Nii on Euroopa Kohus järeldanud, et direktiiv 91/477 kujutab endast meedet, mille eesmärk on tagada liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamine kaupade, täpsemalt tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade vaba liikumise valdkonnas, piiritledes samal ajal selle vabaduse nende kaupade olemusega kohandatud julgeolekutagatistega (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Buhagiar jt, C‑267/16, EU:C:2018:26, punkt 52).

Mis teisena puudutab vaidlustatud direktiivi eesmärki, siis selle kohta tuleneb kõigepealt selle põhjendusest 2, et selle direktiivi eesmärk on veelgi parandada teatavaid direktiivi 91/477 aspekte, et kohandada tasakaalu kõnealuste kaupade vaba liikumise ja turvalisusnõuete vahel, võttes eelkõige arvesse „hiljutisi terrorirünnakuid“. Kuigi vaidlustatud direktiivi põhjendustest 9, 15, 20, 21 ja 23, mis muu hulgas puudutavad kõige ohtlikumaid, laskekõlbmatuks muudetud ja poolautomaatseid tulirelvi, selgub, et just nende erinevat liiki tulirelvadega seotud turvalisuskaalutlused ajendasid liidu seadusandjat kehtestama nende jaoks rangemad eeskirjad, ei muuda see tõsiasja, et liidu seadusandja soovis seda direktiivi vastu võttes ühtlasi hõlbustada teatud relvade vaba liikumist – seda kinnitab muu hulgas selle direktiivi põhjendus 6, mis puudutab tulirelvade ja tulirelva oluliste osade märgistamist.

Järgmiseks tuleb vaidlustatud direktiivi sisu kohta märkida, et selle direktiivi artikli 1 punktis 1 on muu hulgas toodud uute õigusnormidega hõlmatud isikute, esemete ja toimingute täpsed määratlused. Selle artikli punktiga 3 on loodud uus tulirelvade ja nende oluliste osade märgistamise süsteem, reguleeritud relvakaupmeeste ja vahendajate tegevust ja täpsustatud liikmesriikide andmebaasidesse kantavad andmed, nende säilitamine ja kättesaadavus. Nimetatud artikli punktis 6 on üksikasjalikult esitatud tulirelvade omandamise ja valdamise lubade andmise ja kehtetuks tunnistamise tingimused, sätestatud tulirelvade jälgimise eeskirjad, et vähendada riski, et need on kättesaadavad loata isikutele; samuti on selles keelatud A‑klassi tulirelvade omandamine ja valdamine ja nähtud ette erandid sellest keelust. Sama artikli punktis 7 on ette nähtud kohustus vaadata tulirelva valdamise luba korrapäraselt läbi ning antud liikmesriikide võimalus kehtestada veel üks erand A‑klassi tulirelvade valdamise keelust. Vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktis 8 on märgitud, et liikmesriigid võivad keelata B- või C-klassi tulirelva omandamise või valdamise. Selle artikli punkti 9 kohaselt on laskemoon ja teatavad laadimisseadmed allutatud samadele eeskirjadele, mis kehtivad nende tulirelvade suhtes, millele need on mõeldud. Nimetatud artikli punktis 10 on reguleeritud hoiatus- ja signaalrelvi ja laskekõlbmatuks muudetud relvi. Sama artikli punktis 12 on põhimõtteliselt keelatud tulirelvade ühest liikmesriigist teise viimine ja selle punktis 13 on ette nähtud teise liikmesriiki viimise suhtes kehtivad erandid. Vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktis 14 on käsitletud liikmesriikidevahelist teabevahetust ja selle artikli punktiga 19 on muudetud direktiivi 91/477 I lisa, tuues üksikasjalikult välja tulirelvade liigitamise klassidesse A–C.

Vaidlustatud direktiiv sisaldab seega samamoodi nagu direktiiv 91/477 sätteid tulirelvade valdamise ja omandamise ning nende teise liikmesriiki viimise kohta. Täpsemalt reguleerivad need sätted tulirelvade valdamist ja omandamist eraisikute poolt, nähes eelkõige ette, et teatavad relvad on keelatud, samas kui teiste jaoks on vaja luba või need on vaja deklareerida. Lisaks ühtlustavad need sätted tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade liikumist käsitlevad liikmesriikide haldusmeetmed.

Viimaseks ilmneb mitmest vaidlustatud direktiivi ettevalmistamisel kasutatud dokumendist, mis on Euroopa Kohtule esitatud, et selle direktiivi vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja muutunud julgeolekukeskkonnas tagada liidu kodanike turvalisuse, parandades seejuures tulirelvade siseturu toimimist ilmnenud probleemidele lahenduste leidmise teel. Täpsemalt tõi REFIT‑hinnang ilmsiks, et tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade siseturu tõrgeteta toimimist takistavad nii õiguslikud erinevused selles, kuidas liikmesriigid liigitavad tulirelvi C‑ ja D‑klassi, kui ka erinevused Euroopa tulirelvapassi puudutavate sätete kohaldamisel.

53	Olles niiviisi kohandanud kaupade vaba liikumise ja julgeolekutagatiste vahelist tasakaalu, piirdus liidu seadusandja aga direktiivis 91/477 ette nähtud tulirelvade omandamise ja valdamise eeskirjade kohandamisega muutunud oludele.

Esiteks, nii nagu õigesti rõhutavad parlament ja nõukogu, oli nimelt liidu seadusandja eesmärk, kui ta võttis vastu vaidlustatud direktiivi, muutunud julgeolekuriskide kontekstis jätkuvalt sama kui see, mida on nimetatud direktiivi 91/477 viiendas põhjenduses – suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel, määrates sel eesmärgil kindlaks need tulirelvaklassid, mille omandamine ja valdus on eraisikutele keelatud või lubatud ainult loa või deklaratsiooniga –, kusjuures ka see eesmärk ise on suunatud siseturu tõrgeteta toimimise tagamisele.

Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et asjaolud on direktiivi 91/477 vastuvõtmisest saadik oluliselt muutunud, võttes kõigepealt arvesse, et liit on mitu korda laienenud, järgmiseks et loodi Schengeni ala, mida on laiendatud olulisele osale liidust, ja viimaks et terrorismi ja piiriülese kuritegevuse oht on kasvanud.

Käesoleva kohtuotsuse punktides 38–40 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et liidu seadusandjalt ei tohi võtta võimalust kohandada ELTL artikli 114 alusel sellist õigusakti nagu direktiiv 91/477 mis tahes asjaolude muutuse või teadmiste arenguga, sest tema ülesanne on hoolitseda selle eest, et aluslepingutega tagatud üldised huvid, sealhulgas avaliku julgeoleku säilitamine, oleksid kaitstud.

Teiseks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47, on kaupade ohutusega seotud aspektide ühtlustamine üks siseturu tõrgeteta toimimise tagamiseks vajalikest põhielementidest, sest lahknevad õigusnormid selles valdkonnas võivad tekitada kaubandustakistusi. Kuna aga tulirelvade eripära seisneb vastupidi sellele, mida väidab Poola Vabariik, nende ohtlikkuses mitte ainult kasutajate, vaid ka laia avalikkuse jaoks, nagu tõi välja Euroopa Kohus 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuse Buhagiar jt (C‑267/16, EU:C:2018:26) punktis 54, on avaliku julgeolekuga seotud kaalutlused, mida on mainitud ka direktiivi 91/477 viiendas põhjenduses, nende kaupade omandamist ja valdamist käsitlevate õigusaktide puhul ülimalt olulised.

Kolmandaks, Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvate asjaolude põhjal ei ole tõendatud, et liidu seadusandja oleks eiranud õiguslikku alust, mille moodustab ELTL artikkel 114, ja oleks seetõttu ületanud liidule antud pädevuse piire, kui ta oleks vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise asemel direktiivi 91/477 uuesti sõnastanud, lisades sellesse niisugusel alternatiivsel seadusandlikul teel muudatused, mis tehti vaidlustatud direktiiviga.

Vastupidi, neist samadest asjaoludest ilmneb, et vaidlustatud direktiiviga direktiivi 91/477 tehtud muudatuste tulemusel sündinud õigusakt sisaldab tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade siseturu regulatsiooni, mis on kohandatud nende kaupade eripäradega ja mis tagab endiselt – nagu tõdes Euroopa Kohus 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuse Buhagiar jt (C‑267/16, EU:C:2018:26) punktis 52 – kaupade vaba liikumise valdkonnas liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise, piiritledes samal ajal selle vabaduse nende kaupade olemusega kohandatud julgeolekutagatistega.

Kolmandana, Poola Vabariigi väite kohta, et teatavate tulirelvade turustamise keeld ei hõlbusta siseturu toimimist ja et vaidlustatud direktiiv tekitab uued takistused tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade vabale liikumisele, tuleb ühest küljest märkida, et ELTL artiklis 114 kasutatud väljendiga „ühtlustamise meetmed“ soovisid aluslepingu koostajad anda liidu seadusandjale sõltuvalt üldisest kontekstist ning ühtlustatavale valdkonnale eriomastest asjaoludest kaalutlusruumi, et valida soovitud tulemuseni jõudmiseks sobivaim ühtlustamismeetod, ning seda eriti valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised üksikasjad (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

Olenevalt asjaoludest võivad need meetmed seisneda nõudes, et kõik liikmesriigid lubaksid asjaomase kauba või kaupade turustamist, seaksid sellisele lubamiskohustusele teatud tingimused või lausa keelaksid ajutiselt või lõplikult teatud kauba või kaupade turustamise (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul aga ei ilmne käesoleva kohtuotsuse punktides 54–57 välja toodud asjaolusid arvestades, et liidu seadusandja oleks ühtlustamismeetodi valikul ületanud ELTL artiklist 114 tuleneva õigusliku alusega talle antud kaalutlusruumi piire, kui ta võttis tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade piiratud liikumisvabaduse säilitamiseks siseturul vastu meetmed, mis seisnevad teatavate poolautomaatsete tulirelvade lisamises direktiiviga 91/477 keelatud A‑klassi tulirelvade hulka ja teatavate teiste sätete lisamises, mis Poola Vabariigi hinnangul tekitavad uusi kaubandustakistusi.

Teisest küljest tuleb osas, milles nende argumentidega väidetakse, et vaidlusalused meetmed ei sobi ELTL artikliga 114 taotletavate eesmärkide saavutamiseks, märkida, et need argumendid langevad kokku argumentidega, mille Tšehhi Vabariik esitas oma teise väite teise osa põhjendamiseks, mistõttu tuleb neid analüüsida koos selle teise väiteosaga.

64	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Teine väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Teise väite esimene osa, mis puudutab vaidlustatud direktiivi teatavate sätete proportsionaalsuse hindamist liidu seadusandja poolt

– Poolte argumendid

Teise väite esimeses osas märgib Tšehhi Vabariik, et liidu seadusandja võttis vaidlustatud direktiivi vastu hoolimata sellest, et tal ilmselgelt ei olnud piisavat teavet vastu võetud meetmete võimaliku mõju kohta. Seega ei olnud tal võimalik täita oma kohustust analüüsida, kas need meetmed vastavad proportsionaalsuse põhimõttele.

66	Kõigepealt, vaidlustatud direktiivi põhjenduses 33 esitatud formalistlik tõdemus ega direktiivi seletuskirja vastavad lõigud ei sisalda Tšehhi Vabariigi väitel piisavalt konkreetset hinnangut selle direktiivi teatavate sätete proportsionaalsusele.

Järgmiseks, komisjon peab õigusakti ettepanekuga seoses koostama mõjuhinnangu kõigil juhtudel, kui on oodata märkimisväärset mõju isikute õigustele ja kohustustele. Mõjuhinnangu koostamine õigusakti ettepaneku tegemisel on seega institutsioonidevahelises kokkuleppes kokku lepitud kohustus. Täpsemalt ei tohi selle kokkuleppe punkti 12 teist lõiku tõlgendada nii, et see lubab komisjonil mõjuhinnangu koostamisest loobuda juhul, kui ta ei pea mõjuhinnangut otstarbekaks, vaid seda tuleb mõista komisjonile tehtud üleskutsena hoolitseda selle eest, et mõjuhinnang ei tooks kaasa põhjendamatuid viivitusi õigusloomeprotsessis.

68	Vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisele ei eelnenud aga mõjuhinnangut, olgugi et sellel direktiivil on kõigis liikmesriikides märkimisväärne mõju eelkõige kodanike omandiõigusele. Täpsemalt ei saa mõjuhinnangu aseaineks lugeda REFIT‑hinnangut, sest selles ei käsitleta uute vastuvõetud meetmete mõju.

Peale selle annab Tšehhi Vabariigi kogemus alust kahelda, kas vastu võetud meetmed sobivad eesmärgi võidelda tulirelvade kuritarvitusliku kasutamise vastu saavutamiseks, võttes arvesse, et nüüdsest A‑klassi kuuluva tulirelvaga, mille turustamine ja valdamine on põhimõtteliselt keelatud, on selles liikmesriigis viimase kümne aasta jooksul toime pandud ainult üks õigusrikkumine, ja seegi ettevaatamatuse tõttu.

Üksiti märgib Tšehhi Vabariik seoses võimalusega ehitada poolautomaatsed tulirelvad ümber automaattulirelvadeks, et REFIT‑hinnangus eneses oli tõdetud, et ühtegi selliselt ümber ehitatud tulirelvade kuritegelikel eesmärkidel kuritarvitamise juhtumit ei ole tuvastatud. Lisaks on selles mainitud ümberehitamine toimunud kas selliste tarvikute abil, mida vaidlustatud direktiiv ei reguleeri, või selliste automaattulirelvade oluliste osade paigaldamise abil, mis olid direktiiviga 91/477 keelatud juba enne, kui seda vaidlustatud direktiiviga muudeti.

Viimaseks, kuigi Tšehhi Vabariik võib möönda, et vastuvõetud meetmete võimalikku mõju saab hinnata ka muul viisil kui formaalse mõjuhinnangu abil, ei tohiks liidu seadusandja sellest täielikult loobuda. Käesoleval juhul aga ei olnud tema käsutuses ka muudest allikatest pärinevat piisavat teavet, mis võimaldanuks tal hinnata teatavate vaidlustatud direktiivis ette nähtud meetmete proportsionaalsust, sest ükski uuring, millele kostjaks olevad institutsioonid ja komisjon sellega seoses viitavad, ei puuduta nende meetmete mõju.

Nende meetmete hulka kuuluvad direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 6–8 nimetatud poolautomaatsete tulirelvade kõnealused keelamise meetmed, võttes arvesse teabe puudumist selle kohta, mil määral kasutatakse nende punktidega hõlmatud ja seaduslikult vallatavatest tulirelvadest kuritegelikul otstarbel, võrreldes selle keelu alla kuuluvate tulirelvade mitteprobleemsete valdajatega. Liidu seadusandja keelas ka teatavad poolautomaatsete tulirelvade laadimisseadmed, kuigi miski ei tõenda, et see meede sobib taotletava eesmärgi saavutamiseks.

Lisaks karmistas ta muudesse liikidesse kuuluvatele tulirelvadele, sealhulgas vanaaegsete tulirelvade koopiatele kohaldatavaid norme, ilma et tema käsutuses oleks olnud andmeid ohu kohta, et neid relvi kasutatakse terrorismi ja raskete kuritegudega seotud tegevustes, või oleks hinnanud seda ohtu võrreldes mõjuga, mida selline karmistamine avaldab tulirelvade mitteprobleemsetele valdajatele.

Ungari toetab Tšehhi Vabariigi argumente ja lisab, et institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 13 esimese lõigu teise lause kohaselt peab komisjoni tööprogrammis sisalduvatele algatustele olema üldjuhul lisatud mõjuhinnang. Seetõttu rikkus komisjon seda sätet, kui ta esitas direktiivi ettepaneku ilma mõjuhinnangut koostamata ja seda viga seejärel parandamata. Ka seadusandliku menetluse hilisemates etappides ei viinud kostjad läbi ühtegi mõjuhinnangut. Seetõttu, ja võttes arvesse asjaolu, et ei REFIT‑hinnang ega teised mainitud uuringud ei sisalda sellist hinnangut, ei olnud liidu seadusandja käsutuses piisavat teavet vaidlustatud direktiivis sisalduvate meetmete proportsionaalsuse hindamiseks.

75	Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, ei nõustu ei Tšehhi Vabariigi argumentidega ega tema toetuseks Ungari esitatud argumentidega.

– Euroopa Kohtu hinnang

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321 punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab nende tingimuste täidetuse kohtulikku kontrolli, siis on Euroopa Kohus tunnustanud liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust viimasele antud pädevuse teostamisel, kui tema tegevus eeldab poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete valikute tegemist ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid. Seega ei ole vaja välja selgitada, kas niisuguses valdkonnas võetud meede on ainus või parim võimalik vahend, sest meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, et meede on pädevate institutsioonide poolt taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321 punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

Liidu seadusandja ulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamise üle tehtav kohtulik kontroll on piiratud, ei kehti mitte ainult vastuvõetavate sätete laadi ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka lähteandmete tuvastamise suhtes (21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑5/16, EU:C:2018:483, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

Isegi juhul, kui liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, peab ta oma valiku tegemisel lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest ja hindama, kas võetava meetmega taotletud eesmärgid kaaluvad üles ka olulise mõjuga negatiivsed majanduslikud tagajärjed teatavate ettevõtjate jaoks. Vastavalt EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 2) „Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta“ artiklile 5 võetakse nimelt seadusandlike aktide eelnõudes arvesse vajadust, et mis tahes kohustus, mis langeb majandustegevuses osalejatele, oleks minimaalne ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punktid 97 ja 98 ning seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu akti õiguspärasust tuleb analüüsida nende asjaolude alusel, mis olid liidu seadusandja käsutuses selle akti vastuvõtmise ajal (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 221).

Siiski nõuab ka piiratud kohtulik kontroll, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti andjad, suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased. Sellest tulenevalt peavad institutsioonid olema igal juhul võimelised esitama selgelt ja üheselt mõistetaval viisil need lähteandmed, mida tuli kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmisel arvesse võtta ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine (21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑5/16, EU:C:2018:483, punktid 152 ja 153 ning seal viidatud kohtupraktika).

82	Käesoleval juhul tuleb esimesena tõdeda, nagu seda tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 94–97, et vastupidi sellele, mida väidab Tšehhi Vabariik, keda toetab Ungari, ei tulene institutsioonidevahelise kokkuleppe punktidest 12–15 kohustust koostada igal juhul mõjuhinnang.

Nendest punktidest ilmneb esiteks, et parlament, nõukogu ja komisjon tunnistavad mõjuhinnangute panust liidu õigusaktide kvaliteeti ja seda, et need hinnangud on töövahend, mis aitab nimetatud kolmel institutsioonil teha otsuse kõiki asjaolusid teades. Teiseks on nendes punktides täpsustatud, et mõjuhinnang ei tohi kaasa tuua põhjendamatuid viivitusi õigusloomeprotsessis ega piirata kaasseadusandja võimet esitada muudatusettepanekuid, mille kohta on omakorda märgitud, et kui parlament või nõukogu peavad seda sobivaks ja vajalikuks, võib koostada täiendavaid mõjuhinnanguid. Kolmandaks, samadest punktidest ilmneb, et komisjon koostab mõjuhinnangud oma seadusandlike algatuste puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne majanduslik, keskkonnaalane või sotsiaalne mõju. Neljandaks on täpsustatud, et parlament ja nõukogu võtavad komisjoni seadusandlike ettepanekute vaagimisel komisjoni mõjuhinnanguid täiel määral arvesse.

84	See tähendab, et mõjuhinnangute koostamine on seadusandliku menetluse üks etapp, mis üldjuhul tuleb läbida juhul, kui seadusandlikul algatusel võib olla selline mõju.

85	Mõjuhinnangu koostamata jätmist ei saa aga pidada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks juhul, kui liidu seadusandja on teatavas olukorras, mis nõuab selle etapi vahelejätmist, ja kus tema käsutuses on piisavalt asjaolusid, mis võimaldavad tal hinnata võetava meetme proportsionaalsust.

Sellega seoses tuleb teisena märkida, et kaasseadusandjad peavad oma kaalutlusõiguse tegelikuks teostamiseks seadusandlikus menetluses arvesse võtma teaduslikke andmeid ja muud kättesaadavaks muutunud teavet, sealhulgas liikmesriikide poolt nõukogu nõupidamistel kasutatud teaduslikke dokumente, mis ei ole nõukogu enda valduses (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑5/16, EU:C:2018:483, punktid 160–163).

Mis puudutab teavet, mis oli kättesaadav, kui komisjon töötas välja seadusandlikku algatust, mis viis vaidlustatud direktiivi vastuvõtmiseni, siis see institutsioon märgib, et ta võttis kõigepealt arvesse 2014. aasta detsembrist pärinevat üksikasjalikku uuringut „Evaluation of the Firearms Directive“ direktiiviga 91/477 loodud süsteemi toimimise kohta ja REFIT‑hinnangut, mis tõid välja suured lahknevused liikmesriikide vahel selle direktiivi kohaldamisel, eriti osas, mis puudutab tulirelvade liigitamist; need dokumendid soovitasid näha ette ühtsed kriteeriumid hoiatusrelvade ja akustiliste relvade jaoks, et takistada nende ümberehitamist töötavateks tulirelvadeks; tegid ettepaneku ühtlustada tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise eeskirju; rõhutasid, et enamikus liikmesriikides ei olnud võimalik tuvastada tulirelva algset omanikku; panid ette kohandada tulirelvade märgistamise eeskirju ja parandada teabevahetust liikmesriikide vahel ning samuti näha ette vahendajate tegevust reguleerivad sätted; rõhutasid muret seoses sellega, et poolautomaatseid tulirelvi on võimalik ümber ehitada automaattulirelvadeks, ja andsid soovitusi valdkondade kohta, kus tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade siseturu toimimist tuleks paremaks muuta.

Järgmiseks, nimetatud institutsioon tugines üheksale uuringule, mis käsitlevad vastavalt tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise eeskirjade ja lubade andmise menetluste paremaks muutmist liidus ning hoiatusrelvi ja koopiaid; võimalusi võidelda ebaseadusliku tulirelvakaubanduse vastu liidus; tapmisi, kusjuures viimati nimetatud uuringu teostas ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo; seost vägivaldsete mõrvade ja tulirelvade kättesaadavuse vahel; tulirelvade omandamise ja valdamise kontrolli mõju tulirelvadega põhjustatud surmade arvule; tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise ja nende ümberehitamise, hoiatusrelvade ja vanaaegsete tulirelvade suhtes kohaldatavaid eeskirju, ning Euroopas toimunud massitulistamistes kasutatud tulirelvi.

Need uuringud tõid turvalisuse konteksti arvestades eelkõige esile laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade töötavateks tulirelvadeks ümberehitamise ohu ja nende relvade omanike tuvastamisega seotud probleemid, juhtisid tähelepanu sellele, et direktiiv 91/477 ei ühtlusta tulirelvade märgistamist ja laskekõlbmatuks muutmist ning tegid seetõttu ettepaneku vaadata see direktiiv uuesti läbi, selleks et ühtlustada tulirelvade märgistamise eeskirju ning tugevdada tulirelvade omandamise ja valdamise lubasid käsitlevaid eeskirju; soovitasid kehtestada laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade suhtes kohaldatavad eeskirjad; juhtisid tähelepanu vajadusele kehtestada hoiatusrelvade ja akustiliste relvade ning relvakoopiate ümberehitamise tehnilised eeskirjad; pidasid vajalikuks parandada andmete kogumist tulirelvade, laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade, hoiatusrelvade ja akustiliste relvade ning relvakoopiate tootmise, omandamise ja valdamise kohta; andsid soovitusi tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise, nende ümberehitamise, hoiatusrelvade ja vanaaegsete relvade suhtes kohaldatavate eeskirjade paremaks muutmiseks; mainisid vajadust näha ette raamistik relvakaupmeeste ja vahendajate tegevusele; tuvastasid seose liikmesriigis vallatavate käsitulirelvade hulga ja tulirelvade abil toime pandud kuritegude vahel; märkisid, et tulirelvade kättesaadavust piiratumaks muutvate õigusnormide kehtestamine vähendab oluliselt nii tulirelvade abil toime pandud kuritegude kui ka nende abil toime pandud tapmiste arvu; tõid esile, et peaaegu kõik Euroopas toimunud massitulistamistes kasutatud tulirelvad olid isikute seaduslikus valduses; märkisid, et need relvad olid automaatsed, poolautomaatsed, uuesti töökorda seatud või erinevate relvade osadest ehitatud tulirelvad; ja soovitasid muu hulgas piirata seaduslikku juurdepääsu sellistele tulirelvadele.

Viimasena mainis komisjon avaliku konsultatsiooni, täpsemalt liikmesriikide ametiasutuste, relvakaupmeeste, relvaekspertide, tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade ja laskemoona tootjate Euroopa ühenduste esindajate, laskesportlaste, kollektsionääride, mittetulundusühingute ja teadusasutustega toimunud avaliku konsultatsiooni käigus saadud teavet. Ta viitas ka teabele, mille ta sai liikmesriikidega ja Euroopa Majanduspiirkonna riikidega toimunud konsultatsioonide käigus ning direktiiviga 91/477 asutatud komitee töö käigus, mille raames ta kutsus liikmesriikide eksperte üles andma arvamusi ja esitama märkusi REFIT‑hinnangus toodud peamiste järelduste kohta.

91	Mis veel puudutab seadusandliku menetluse käigus kogutud andmeid, siis parlament nimetab sidusrühmadega toimunud konsultatsioone, külastusi relvi koguvasse muuseumi, avalikku arutelu, komisjonilt nõutud tehnilisi ja statistilisi andmeid ning konverentsi direktiivi 91/477 kohta.

92	Lõpuks selgitas nõukogu, et ta tugines oma töös komisjoni ettepanekule ja selle institutsiooni osutatud töödele, parlamendiliikmetega toimunud konsultatsioonidele ning liikmesriikide esitatud hinnangutele meetmete mõju kohta.

Käesoleva kohtuotsuse punktides 87–92 välja toodud asjaolud võimaldavad niisiis teha järelduse, et vaidlustatud direktiivi vastuvõtmiseni viinud seadusandlikus menetluses olid kolme asjasse puutuva institutsiooni käsutuses kõigepealt üksikasjalikud analüüsid tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade siseturu toimimise kohta sellisena, nagu see turg tulenes direktiivist 91/477 enne selle muutmist vaidlustatud direktiiviga, ja need analüüsid hõlmasid täpseid soovitusi selle turu toimimise parandamiseks. Järgmiseks, nad said kasutada arvukaid analüüse ja soovitusi, mis eelkõige hõlmavad kõiki ohutuse teemasid, mida Tšehhi Vabariik mainis oma argumentides, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 69–73, ning neis analüüsides ja soovitustes on arvesse võetud kogemusi, mis on omandatud eelkõige teatud tulirelvade ohtlikkuse kohta hindamisesemeks olnud julgeolekuoludes. Viimasena, lisaks neile andmetele konsulteerisid need kolm institutsiooni ekspertidega ja sidusrühmade esindajatega ning tutvusid liikmesriikide ametiasutuste antud hinnangutega.

94	Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Teise väite teine osa, mis puudutab vaidlustatud direktiivi teatavate sätete proportsionaalsust

– Poolte argumendid

Teise väite teises osas leiab Tšehhi Vabariik esimese võimalusena, et esiteks ei ole vaidlustatud direktiiviga võetud meetmed sobivad, saavutamaks eesmärki tagada kõrgetasemeline avalik julgeolek, kuna seda ei ole võimalik saavutada tulirelvade seadusliku valdamise täiendava piiramisega. Vastupidi, kui kohaldatavaid õigusnorme karmistatakse, muutuvad seaduslikus valduses olevad tulirelvad ebaseaduslikuks, luues tegeliku ohu avalikule julgeolekule.

Täpsemalt märgib ta seoses teatavate poolautomaatsete tulirelvade keeluga, et viimase kümne aasta jooksul ei ole liidu territooriumil selliste seaduslikus valduses olevate tulirelvadega toime pandud ühtegi terrorirünnakut ja ühestki olemasoleva uuringust ei ilmne, et neid relvi oleks kasutatud massitulistamistes. Automaattulirelvadest poolautomaatseteks tulirelvadeks jäädavalt ümber ehitatud tulirelvade keeld direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktis 6 on tehnilisest seisukohast pealegi mõttetu, sest nende taas automaattulirelvadeks ümber ehitamine on raskem ja kulukam kui uue tavalise poolautomaatse tulirelva omandamine ja selle seejärel automaattulirelvaks ümberehitamine.

Jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade ja vanaaegsete tulirelvade koopiate kuritarvitamise oht on samuti praktiliselt olematu, sest selliste relvade taas töökorda seadmine eeldab professionaalsete tööriistade kasutamist ning on vähemalt sama keeruline ja kulukas kui uue relva ehitamine. Asjaolu, et jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad kuuluvad samasse klassi kui sama liiki töökorras tulirelvad, annab tunnistust selle meetme ebaproportsionaalsusest.

Teiseks leiab Tšehhi Vabariik, et vaidlustatud direktiiviga võetud meetmed ei ole vajalikud saavutamaks eesmärki tagada kõrgetasemelisem avalik julgeolek. Direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 6–8 nimetatud poolautomaatsete tulirelvade valdamise keeld on rangeim võimalik meede ja see puudutab kõiki selliste relvade praeguseid ja võimalikke tulevasi valdajaid, olenemata sellest, et nende puhul puudub kuriteo toimepanemise oht. Teisi tulirelvaliike, sealhulgas vanaaegsete tulirelvade koopiaid puudutavate õigusnormide karmistamine ei ole samuti vajalik, sest nende relvadega seotud oht on minimaalne.

Tšehhi Vabariik leiab seetõttu, et on olemas vähem piiravaid meetmeid, sealhulgas süstemaatiline võitlus tulirelvade ebaseadusliku valdamise vastu, koostöö tugevdamine raskete kuritegude uurimisel, liikmesriikide vahelise teabevahetuse parandamine ning hoiatusrelvi ja viimastega sarnaseid relvi puudutavate õigusnormide karmistamine.

100

Kolmandaks väidab Tšehhi Vabariik, et vaidlustatud direktiiviga võetud meetmed on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega kitsas tähenduses. Need meetmed toovad kaasa omandiõiguse märkimisväärse riive suure hulga mitteprobleemsete tulirelvaomanike jaoks ja liidu seadusandja ei ole seda mõju kuidagi leevendanud ega isegi mitte analüüsinud.

101

Juhul kui peaks leitama, et vaidlustatud direktiiv taotleb eesmärki kõrvaldada siseturu nõuetekohase toimimise takistused, väidab Tšehhi Vabariik teise võimalusena oma teise väite teises osas, et selle direktiiviga võetud meetmed ei vasta ka sobivuse, vajalikkuse ja kitsas tähenduses proportsionaalsuse tingimustele. Need meetmed, mis näevad ette ebaselged eeskirjad, mida ei ole võimalik praktikas rakendada, ei ole nimelt sobivad siseturu takistuste kõrvaldamiseks.

102

Esmalt, direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktis 7 on nüüdsest nimetatud poolautomaatsed tulirelvad, millele on kinnitatud lubatud piire ületav laadimisseade. Vastavalt direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõikele 1 on liikmesriigid seega kohustatud need relvad konfiskeerima. Vaidlustatud direktiivi põhjenduses 23 on aga märgitud, et ainuüksi võimalus kinnitada tulirelvale niisugune laadimisseade ei määra tulirelva liigitust. Seega võib üks ja sama relv olenevalt olukorrast kuuluda kas A‑ või B‑klassi, sest ühest klassist saab teise liikuda laadimisseadet vahetades. Samas peab sellise laadimisseadme valdamisele järgnema direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõike 3 kohaselt B-klassi tulirelva omandamise ja valdamise loa kehtetuks tunnistamine – see sanktsioon erineb sama direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud sanktsioonist.

103

Järgmiseks märgib Tšehhi Vabariik, et direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punkt 8 liigitab nüüdsest A‑klassi poolautomaatsed pikad tulirelvad, mis algselt on mõeldud õlalt laskmiseks ja mille pikkust on relva funktsionaalsust mõjutamata võimalik kas kokkupandava kaba või teleskoopkaba abil vähendada pikkuseni alla 60 cm, kuid samas ei ole direktiivis selgitatud, kuidas need relvad tuleb tuvastada. Peaaegu kõik need relvad on aga mõeldud kasutamiseks koos nimetatud kabaga või ilma selleta, mistõttu ei ole mingit võimalust kindlaks teha, milleks need relvad algselt mõeldud olid. Ei ole ka täpsustatud, kuidas teha kindlaks nende relvade pikkus, täpsemalt, kas arvesse tuleb võtta rauasuudme külge kinnitatavaid seadmeid või erinevaid pikendusi. Neil asjaoludel võib tagasilöögi kompensaatori või helisummuti kinnitamine relvale kaasa tuua klassi muutumise.

104

Mis viimaseks puudutab teatud tulirelvade üleminekut A‑klassi ehk keelatud tulirelvade hulka, siis Tšehhi Vabariigi hinnangul võimaldab see direktiiv liikmesriikidel valida nende relvade praeguste valdajate suhtes erinevad lähenemisviisid, mis tähendab, et teatavates liikmesriikides saab endiselt olema suur hulk selliste relvade valdamise lubade omanikke, samas kui teistes liikmesriikides saab nende valdamine olema keelatud. Selline olukord tekitab aga uued siseturu takistused, mida ei saa ületada Euroopa tulirelvapassiga. Direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 12 lõike 2 kolmas lõik seab nimelt võimaluse nende relvadega reisida sõltuvusse teiste liikmesriikide otsustest, viimased aga võivad nüüdsest keelduda artikli 12 lõikes 2 esimeses lõigus ette nähtud erandit kohaldamast ja seada reisimise tingimuseks eelneva loa saamise.

105

Vaidlustatud direktiiviga võetud meetmete vajalikkuse ja kitsas tähenduses proportsionaalsuse küsimuses viitab Tšehhi Vabariik käesoleva kohtuotsuse punktides 98–100 kokku võetud argumentidele. Lisaks leiab ta, et selle direktiivi vaidlustatud sätete tühistamine peab kaasa tooma selle direktiivi tervikuna tühistamise.

106	Ungari kahtleb esiteks, kas tulirelvade erinevate osade märgistamine on proportsionaalne, kuivõrd see võib märkimisväärselt häirida lennujaamades läbiviidavat kontrolli.

107	Teiseks leiab see liikmesriik, et taotletavate eesmärkidega on vastuolus kohustus kontrollida väljastatud lubade kehtivusaja lõpul uuesti kõiki loa andmisi tingimusi.

108

Kolmandaks peab Ungari ebaõiglaseks, et enne vaidlustatud direktiivi ülevõtmise tähtaega laskekõlbmatuks muudetud või seaduslikus valduses olevad relvad (ka ametliku loa puudumisel) liigitatakse samasse klassi tulirelvadega, mille puhul on loa omamine kohustuslik. Õigusnormide karmistamine ei muuda tõsiasja, et need relvad ei ole ohtlikud, nii et uued normid panevad nende relvade valdajatele uusi kohustusi, kuigi selleks ei ole mingeid kaalukaid põhjusi.

109

Neljandaks väidab Ungari, et liikmesriikide ametlikesse tulirelvaregistritesse kantud andmete kohustusliku säilitamise aja pikendamine pärast tulirelvade hävitamist on ebaproportsionaalne sekkumine õigusesse isikuandmete kaitsele, mis on tagatud ELTL artikliga 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 8.

110	Poola Vabariik leiab esiteks, et kuna ei ole esitatud ühtegi tõendit, et liidu territooriumil oleks kuritegelikul eesmärgil kasutatud seaduslikult vallatud automaattulirelvadest ümberehitatud poolautomaatseid tulirelvi, siis ei suurenda nende relvade valdamise keeld liidu kodanike turvalisust.

111

Teiseks, liidu kodanike turvalisuse tagamiseks on ebasobiv ka selliste poolautomaatsete kesktule tulirelvade keeld, millele on kinnitatud sätestatud piire ületava mahutavusega laadimisseade. Esmalt, kuna laadimisseadmed ei ole seotud konkreetse relvaga, ei ole võimalik tõendada, et selline laadimisseade on sellise tulirelva osa, et see kuulub isikule, kelle valduses see relv on, ega seda, et isik valdab relva, mis vastab väljastatud loale. Järgmiseks, sellel mahutavusel ei ole märkimisväärset mõju laskesagedusele ega sellele, kui palju padruneid on võimalik lasta. Viimaseks, see keeld mõjutab B‑klassi tulirelvi valdavaid isikuid ebaproportsionaalselt ka juhul, kui neil ei ole võimalik selliseid laadimisseadmeid oma relvale kinnitada.

112

Kolmandaks leiab Poola Vabariik lähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktides 97 ja 103 juba esitatud kaalutlustest, et ei ole mingit seost ühest küljest laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade ja vanaaegsete tulirelvade koopiate liigitamisel direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa C‑klassi punktide 6 ja 7 kohaselt ning selle lisa II osa A‑klassi punktis 8 nimetatud tulirelvade keelul ning teisest küljest liidu kodanike kõrgetasemelise turvalisuse tagamisel.

113

Neljandaks väidab Poola Vabariik, et käesoleva kohtuotsuse punktides 110–112 nimetatud tulirelvade liigitus on kitsas tähenduses ebaproportsionaalne, kuna avaliku julgeoleku tugevdamiseks on olemas tõhusamaid ja vähem piiravaid preventiivseid meetmeid, näiteks kohustuslik ja ühetaoline psühhiaatriline ja psühholoogiline läbivaatus tulirelvade ostjatele ja valdajatele ning testid, kus tuleb vastata küsimustele nende relvade kasutamise eeskirjade ning nende valdamist ja kasutamist puudutavate õigusnormide kohta.

114	Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, ei nõustu ei Tšehhi Vabariigi argumentidega ega tema toetuseks Ungari ja Poola Vabariigi esitatud argumentidega.

115

Eelkõige leiavad parlament ja nõukogu, et Ungari argumendid ELTL artikli 16 ja harta artikli 8 rikkumise kohta on vastuvõetamatud, sest nendega esitatakse uus väide. Sama kehtib ka nii Ungari kui ka Poola Vabariigi argumentide kohta, millega need liikmesriigid seavad kahtluse alla vaidlustatud direktiivi nende sätete proportsionaalsuse, mida Tšehhi Vabariik ei vaidlusta.

– Euroopa Kohtu hinnang

116

Esimesena tuleb märkida, et menetlusosaline, kellel on lubatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 alusel Euroopa Kohtus läbivaatamisel olevas kohtuasjas menetlusse astuda, ei või poolte nõuete ja väidetega piiritletud hagi eset muuta. Sellest tulenevalt on vastuvõetavad ainult need menetlusse astuja argumendid, mis paigutuvad poolte nõuete ja väidetega kindlaks määratud raamistikku (7. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑399/12, EU:C:2014:2258, punkt 27).

117

Ungari argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 106, 107 ja 109, seavad aga kahtluse alla – nagu parlament ja nõukogu õigesti märgivad – vaidlustatud direktiivi selliste sätete proportsionaalsuse, mida Tšehhi Vabariik ei vaidlusta, mistõttu tuleb järeldada, et need argumendid muudavad viimati nimetatud liikmesriigi nõuetes ja väidetes piiritletud hagi eset ja seega tuleb need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

118	Teisena tuleb seoses Euroopa Kohtu teostatava kohtuliku kontrolli esemega märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 77–79 osutatud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus ei saa liidu seadusandja hinnangut asendada enda hinnanguga.

119

Selle kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne nimelt kontrollida, kas liidu seadusandja on ilmselgelt ületanud ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on keeruliste arvamuste ja hinnangute puhul, mida ta pidi käesoleval juhul andma, ning võtnud vastu meetmed, mis on taotletava eesmärgi seisukohalt ilmselgelt ebasobivad.

120

Mis kolmandana puudutab direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktide 6–8 kohaselt liigitatud poolautomaatsete tulirelvade keelu proportsionaalsust, siis esiteks tuleb märkida sarnaselt parlamendile ja nõukogule, keda toetab komisjon, et käesoleva kohtuotsuse punktides 88 ja 89 osutatud uuringutest tuleneb, et on olemas seos liikmesriigis isikute valduses olevate relvade hulga ja selliste relvade abil toimepandud kuritegude vahel; et tulirelvadele juurdepääsu piiravate õigusnormide kehtestamine võib märkimisväärselt vähendada nii tulirelvadega toimepandud kuritegude kui ka nende abil toimepandud tapmiste arvu; et peaaegu kõik Euroopas toimunud massitulistamistes kasutatud tulirelvad olid isikute seaduslikus valduses; ja et need relvad olid automaatsed, poolautomaatsed, uuesti töökorda seatud või erinevate relvade osadest ehitatud tulirelvad.

121

Lisaks, kuigi on tõsi, et mõned neist uuringutest soovitavad võtta ka meetmeid, mida nimetavad Tšehhi Vabariik ja teda toetav Poola Vabariik ning mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 99 ja 113, on neid – nagu rõhutab parlament – soovitatud üksnes tulirelvade, eelkõige kõige ohtlikumate tulirelvade omandamise ja valdamise karmistatud korda täiendavatena, mitte aga tõhususelt võrdse alternatiivina asjaomaste relvade keelule.

122

Teiseks, nagu märgivad parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, kaasneb direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktide 6–8 kohaselt liigitatud tulirelvade keeluga hulk direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõigetes 2–6 ette nähtud erandeid ja kõrvalekaldeid, mis leevendavad selle direktiivi mõju selliste tulirelvade paljude valdajate või potentsiaalsete omandajate jaoks ning mille eesmärk on seeläbi tagada kõnealuse keelu proportsionaalsus.

123

Mis kolmandaks puudutab direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktide 7 ja 8 kohaselt liigitatud tulirelvade määratlust, siis tuleb nõustuda parlamendi ja nõukoguga, keda toetab komisjon ja kes rõhutavad, et nendes punktides on keelatud tulirelvad selgelt määratud kas lähtuvalt laadimisseadme mahutavusest või relva pikkusest. Täpsemalt, miski ei lükka ümber nende institutsioonide väljapakutud tõlgendust, mille kohaselt tuleb relvi, mis on ehitatud nii, et nendega on võimalik lasta nii õlalt kui ka käest, käsitada nii, et algselt olid need mõeldud õlalt laskmiseks, mistõttu need kuuluvad nimetatud A‑klassi punkti 8 alla.

124

Üksiti ilmneb ka vaidlustatud direktiivi põhjendusest 23 ning direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõikest 3 ja artikli 6 lõikest 1 ühelt poolt selgelt – nagu märkisid parlament ja nõukogu –, et just selleks, et takistada katseid hiilida mööda teatud tulirelvade erinevatesse klassidesse liigitamisest, keelab nimetatud artikli 5 lõige 3 sisuliselt võimaluse omada üheaegselt nii direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa B‑klassi kuuluvat poolautomaatset tulirelva kui ka laadimisseadet, mis ületab selle lisa II osa A‑klassi punktis 7 nimetatud piire. Teiselt poolt piirduvad nimetatud põhjendus 23 ja artikli 6 lõige 1 vastavalt kõnealuse liigituse selgitamise ja vastava keelu ettenägemisega.

125

Neljandaks, kuna liikmesriikidel oli juba võimalik keelata eeskätt direktiivi 91/477 I lisa II osa B‑ ja C‑klassi kuuluvad relvad, enne kui need vaidlustatud direktiiviga A‑klassi liigitati, väidavad kolm menetluses osalevat institutsiooni põhjendatult, et Euroopa tulirelvapassi puudutavad sätted ja direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 12 lõige 2 ei muuda kehtivat õiguslikku olukorda, vaid võtavad seda üksnes arvesse.

126

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nimetatud institutsioonid ei näi olevat ületanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust. Vastupidi sellele, mida väidab Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, ei saa nimelt asuda seisukohale, et vaidlusalused meetmed on nende meetmete eesmärkide ehk liidu kodanikele avaliku julgeoleku tagamise ja siseturu toimimise hõlbustamise seisukohalt ilmselgelt ebasobivad.

127

Neljandana tuleb seoses laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade ja vanaaegsete tulirelvade koopiate liigitamisega direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑ või C‑klassi esiteks märkida, et parlament ja teda toetav komisjon täpsustasid, et eksperdid kinnitasid aruteludel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 90 ja 91, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelva uuesti kasutuselevõttu ei saa täielikult välistada. Käesoleva kohtuotsuse punktis 120 on juba tõdetud, et selle kohtuotsuse punktides 88 ja 89 mainitud uuringutest ilmneb, et Euroopas toimunud massitulistamistes kasutatud tulirelvade hulgas oli töökorda seatud laskekõlbmatuks muudetud või erinevate relvade osadest ehitatud tulirelvi, mis olid isikute seaduslikus valduses.

128

Teiseks on selge – nagu rõhutavad ka parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon –, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade liigitamine direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa C‑klassi kehtestab sisuliselt ainult nende deklareerimise kohustuse, ja juhtudel, mil need relvad tuleb liigitada kõnealuse I lisa II osa A‑klassi, on kohaldatavad direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõigetes 2–6 ette nähtud erandid. Ei Tšehhi Vabariik ega teda toetavad Ungari ja Poola Vabariik ole ka esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis seaks kahtluse alla parlamendi argumendid, mille kohaselt see, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelva deklareerimata jätmine muudab selle valdamise ebaseaduslikuks, ei muuda iseenesest ohtu avalikule julgeolekule suuremaks.

129

Kolmandaks tuleb tõdeda seoses vanaaegsete relvade koopiatega, et Tšehhi Vabariik ega teda toetavad Ungari ja Poola Vabariik ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis seaks kahtluse alla vaidlustatud direktiivi põhjenduses 27 esitatud tõdemuse, millele tuginevad ka parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, ning mille kohaselt ei ole sellistel koopiatel ühelt poolt sama suurt tähtsust nagu ehtsatel vanaaegsetel relvadel ja need ei paku sama suurt ajaloolist huvi, ja teiselt poolt saab neid toota kaasaegse tehnika abil, mis võimaldab suurendada nende täpsust ja vastupidavust, ja seetõttu võivad sellised relvad olla ohtlikumad kui ehtsad vanaaegsed relvad.

130	Mis neljandaks puudutab Tšehhi Vabariigi ja teda toetava Poola Vabariigi poolt välja pakutud alternatiive, siis nende puhul piisab viitamisest käesoleva kohtuotsuse punktis 121 tehtud tõdemusele.

131

Neil asjaoludel tuleb ühtlasi tõdeda, et asjaomased kolm institutsiooni ei näi olevat ületanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust, ja erinevalt sellest, mida väidab Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalused meetmed on ilmselgelt ebasobivad, arvestades eesmärki tagada liidu kodanike avalik julgeolek.

132

Viiendana, Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, väidab, et direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 6–8 nimetatud poolautomaatsete tulirelvade keeld kujutab endast selliste tulirelvade omanike omandiõiguse ülemäärast riivet.

133

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi harta artikli 17 lõige 1 ei kehtesta omandi äravõtmise absoluutset keeldu, näeb see säte siiski ette, et äravõtmine võib toimuda üksnes üldistes huvides, seaduses ettenähtud juhtudel ning omandi kaotuse eest õigeaegse ja õiglase hüvituse maksmisega. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

134

Nende nõuete puhul on oluline võtta arvesse ka täpsustusi, mis sisalduvad harta artikli 52 lõikes 1, mille kohaselt võib hartas tunnustatud õiguste teostamisele piiranguid seada tingimusel, et piirangud nähakse ette seadusega, need arvestavad nimetatud õiguste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtet järgides vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Tele2 Sverige ja Watson jt, C‑203/15 ja C‑698/15, EU:C:2016:970, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (põllumajandusmaa kasutusvaldus), C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 88).

135

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud direktiivi artikli 1 punkti 7 alapunktiga b lisati direktiivi 91/477 artiklisse 7 lõige 4a, mis sisuliselt võimaldab liikmesriikidel jätta kehtima selliste relvade jaoks juba antud load, juhul kui need relvad on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017. Seega ühest küljest ei kohusta vaidlustatud direktiiv sundvõõrandama selliste relvade valdajatelt relvi, mis on omandatud enne selle direktiivi jõustumist, ja teisest küljest tuleb selliste relvade sundvõõrandamist, mis toimub pärast vaidlustatud direktiivi liikmesriikide õigusesse ülevõtmist lugeda toimuvaks liikmesriikide tehtud valiku tõttu.

136

Seejärel osas, milles liikmesriigid on nimetatud direktiivi alusel üldjuhul kohustatud keelama selliste relvade omandamise ja valdamise pärast selle direktiivi jõustumist, tuleb märkida, et ühest küljest piirdub see keeld põhimõtteliselt asja suhtes omandiõiguse tekkimise vältimisega, ja teisest küljest kaasneb sellega hulk direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõigetes 2–6 ette nähtud erandeid ja kõrvalekaldeid, mis täpsemalt puudutavad elutähtsa taristu, kaubalaevade, väärtuslike konvoide ja tundlike rajatiste turvalisuse tagamist ning kollektsionääride, relvakaupmeeste ja vahendajate, muuseumide ja sportlaskjate eriomast olukorda.

137

Viimasena, osas, milles Tšehhi Vabariik, keda toetavad Ungari ja Poola Vabariik, soovivad oma argumentidega seada omandiõiguse seisukohalt kahtluse alla keelu omandada teatavaid relvi ja vaidlustatud direktiivi muud meetmed kui need keelud, piisab märkimisest, et nende muude meetmete puhul on tegemist omandi kasutamise reguleerimisega üldistes huvides harta artikli 17 lõike 1 kolmanda lause tähenduses, ja et käesoleva kohtuotsuse punktides 120–131 välja toodud asjaolusid arvestades ei ole tõendatud, et need meetmed ületavad sellest seisukohast seda, mis on sel eesmärgil vajalik.

138

Sellest järeldub, et Euroopa Kohtule esitatud toimikus olevate materjalide põhjal ei ole tõendatud, et vaidlustatud direktiiviga kehtestatud piirangud hartaga kaitstud omandiõiguse teostamisele eelkõige osas, mis puudutab direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 6–8 nimetatud poolautomaatseid tulirelvi, kujutaksid endast omandiõiguse ülemäärast riivet.

139	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise väite teine osa ja seetõttu teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kolmas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

Poolte argumendid

140	Kolmandas väites leiab Tšehhi Vabariik kõigepealt, et käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 kirjeldatud asjaolude puhul ei ole täidetud õiguskindluse põhimõttega nõutavad selguse ja täpsuse tingimused.

141

Järgmiseks, käesoleva kohtuotsuse punktis 104 käsitletud asjaoludest nähtub, et rikutud on õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid. Täpsemalt, kui liikmesriik peaks otsustama kasutada võimalust lubada teatavaid nüüdsest keelatud tulirelvi erandkorras vallata isikutel, kes olid saanud selleks loa enne vaidlustatud direktiivi kehtima hakkamist, peaks see liikmesriik vaidlustatud direktiivi jõustumise hetke ja ülevõtmismeetmete vastuvõtmise vahelisel ajal jätkama lubade andmist kehtiva riigisisese õiguse alusel esitatud taotluste alusel, kuid seejärel neilt isikutelt need load ja ka relvad ära võtma, sest direktiivi ajalise kohaldamisala tõttu ei saa see erand nende suhtes kehtida.

142

See aga tähendaks, et asjaomane liikmesriik peaks neid põhimõtteid rikkudes kohaldama uut keeldu selle jõustumisest varem tekkinud olukordadele või tuginema asjasse puutuvate isikute kahjuks vaidlustatud direktiivi vahetule õigusmõjule. Seetõttu lõpeb selle erandi kohaldamise võimalus vaidlustatud direktiivi jõustumise kuupäeval, samas kui liikmesriikidel ei ole liidu õiguse alusel võimalik seda selle kuupäevaga piirata.

143	Viimaseks leiab Tšehhi Vabariik, et eeltoodud kaalutlused peavad kaasa tooma vaidlustatud direktiivi artikli 1 punktide 6, 7 ja 19 ning seetõttu ka selle direktiivi tervikuna tühistamise.

144

Ungari väidab, et käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 111 kirjeldatud asjaolud rikuvad õiguskindluse põhimõtet, sest need ei ole piisavalt selged selleks, et huvitatud isikute õigusi ja kohustusi saaks üheselt kindlaks määrata. Nii ei ole võimalik selgelt kindlaks teha, kas direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa B‑klassi liigitatud tulirelva omandamise ja valdamise luba tuleb tühistada olenemata sellest, kas on tuvastatud, et asjasse puutuval isikul on lubatud piire ületav laadimisseade, kui selle isiku valduses on poolautomaatsed kesktule tulirelvad.

145

Selle liikmesriigi hinnangul ei ole õiguskindluse põhimõttega kooskõlas ka direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 10 lõige 2, mille kohaselt võivad relvakaupmehed ja vahendajad keelduda sõlmimast terviklike padrunite või laskemoona komponentide omandamise tehinguid, mida nad võivad mõistlikult pidada kahtlaseks tehingu olemuse või ulatuse tõttu. Kuna see säte võimaldab neil ettevõtjatel seada kahtluse alla loa väljastanud ametiasutuse otsuse, võib see kaasa tuua diskrimineerimise ja kuritarvitamise.

146	Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, ei nõustu ei Tšehhi Vabariigi argumentidega ega tema toetuseks Ungari esitatud argumentidega.

Euroopa Kohtu hinnang

147

Esimesena tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 116 viidatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata Ungari argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 145, sest sellega seatakse kahtluse alla vaidlustatud direktiivi sellise sätte õiguspärasus, mida Tšehhi Vabariik ei ole vaidlustanud, ja sellega soovitakse seega muuta selle liikmesriigi esitatud nõuete ja väidetega piiritletud hagi eset.

148

Teisena tuleb seoses direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 7 ja 8 toodud määratluste vastavusega õiguskindluse põhimõttele märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (5. mai 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑147/13, EU:C:2015:299, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 7 ja 8 toodud määratluste vastavuse kohta sellele põhimõttele tuleb tõdeda, nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 123 ja 124, et need punktid 7 ja 8 määratlevad keelatud tulirelvad selgelt, täpselt ja ettenähtavalt kas neile kinnitatud laadimisseadme või relva pikkuse alusel. Täpsemalt tuleb nõustuda parlamendi ja nõukoguga, kes väidavad õigesti, et kui tulirelvad on ehitatud nii, et nendega on võimalik lasta nii õlalt kui ka käest, saab neid käsitada nii, et algselt olid need mõeldud õlalt laskmiseks, mistõttu need kuuluvad nimetatud A‑klassi punkti 8 alla.

150

Peale selle ei tekita direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punkti 7 tõlgendamine koos selle direktiivi põhjendusega 23 ning direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõikega 3 ja artikli 6 lõikega 1 erinevalt sellest, mida väidab Tšehhi Vabariik, keda toetab Ungari, mingit segadust.

151

Nimelt, nagu õigesti väidavad Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, keelab nimetatud artikli 5 lõige 3 sisuliselt võimaluse omada üheaegselt nii direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa B‑klassi kuuluvat poolautomaatset tulirelva kui ka laadimisseadet, mis ületab selle lisa II osa A‑klassi punktis 7 nimetatud piire, just selleks, et ennetada katseid minna mööda uutest keeldudest, mis tulenevad kõnealuse punkti 7 lisamisest direktiivi 91/477 I lisa II osa A‑klassi. Ülejäänud osas piirduvad nimetatud põhjendus 23 ja artikli 6 lõige 1 kõnealuse liigituse selgitamise ja vastava keelu ettenägemisega.

152	Sellest järeldub, et Tšehhi Vabariik ja teda toetav Ungari ei ole tõendanud, et nende sätete puhul on tegemist õiguskindluse põhimõtte rikkumisega.

153

Mis kolmandana puudutab direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikes 4a ette nähtud erandi vastavust õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 148 käsitletud õiguskindluse põhimõttega kaasnev õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusasutus on temas tekitanud põhjendatud lootuse. Selliseid lootusi tekitada võivaks kinnituseks – olenemata selle andmise vormist – on täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Kui aga haldusasutus ei ole isikule täpseid kinnitusi andnud, ei saa see isik selle põhimõtte rikkumisele tugineda. Ka juhul, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja on võimeline ette nägema, et võetakse liidu meede, mis võib tema huve kahjustada, ei saa ta selle meetme võtmise korral sellel põhimõttele tugineda (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

154

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et vaidlusaluse sätte eesmärk on vältida vaidlustatud direktiivi kehtima hakkamise, st 13. juuni 2017, ja selle liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaja, st 14. septembri 2018 vahele jääval ajal selliste tulirelvade omandamise kasvu, mis alates viimati nimetatud kuupäevast keelatakse.

155

Järgmiseks, kuna vaidlustatud direktiiv avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20 päeva enne selle jõustumist, võis iga sellist relva pärast selle direktiivi jõustumist omandada sooviv isik teada, et selle direktiivi alusel oli tema liikmesriik kohustatud hiljemalt direktiivi ülevõtmistähtaja möödumisel kohustatud sellise relva jaoks antud loa tühistama.

156	Viimaseks, miski ei takistanud liikmesriike muutmast oma õigusakte, et piirata pärast 13. juunit 2017 antud lubade kehtivusaeg 14. septembriga 2018.

157

Neil asjaoludel ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 153 viidatud kohtupraktikat arvestades tõendatud, et liidu seadusandja võis tekitada õiguspärase ootuse eraõiguslikes isikutes, kes soovisid pärast 13. juunit 2017 omandada direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktides 7 ja 8 nimetatud relvi, ega seda, et ta pani liikmesriikidele vaidlustatud direktiivi tagasiulatuva kohaldamise kohustuse mis tahes viisil.

158	Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Neljas väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet

Poolte argumendid

159

Neljandas väites leiab Tšehhi Vabariik, et direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõike 6 teises lõigus ette nähtud erandi puhul on spetsiaalselt silmas peetud Šveitsi Konföderatsiooni, kelle jaoks kujutab vaidlustatud direktiiv endast Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) tähenduses. Kuna aga selle sätte kohaldamine ei ole vaidlustatud direktiivi põhjendusi silmas pidades millegagi põhjendatud, siis kujutab see endast diskrimineerivat sätet, mis tuleb tühistada.

160

Tingimust, mis puudutab üldisel ajateenistusel põhineva sõjaväeteenistuse olemasolu ning viimase 50 aasta jooksul kehtinud korda, mille kohaselt antakse sõjaväe tulirelvad üle isikutele, kes lahkuvad relvajõududest, nagu ka tingimust, et nende relvade puhul tohib tegemist olla ainult direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punkti 6 alla liigitatud tulirelvadega, ei saa nimelt põhjendada vaidlustatud direktiivi ühegi eesmärgiga, ja seega on see erand kohaldatav ainult Šveitsi Konföderatsioonile – seda eesmärki kinnitati seadusandlikus menetluses sõnaselgelt.

161

Kuna see erand ei ole nõnda kehtestatud ajaloolise tingimuse tõttu kohaldatav mitte üheski liikmesriigis, siis tekitab see ühelt poolt Šveitsi Konföderatsiooni ning teiselt poolt Euroopa Liidu liikmesriikide ja muude Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide kui Šveitsi Konföderatsioon erineva kohtlemise, mis ei ole objektiivselt põhjendatav. Pärast sõjaväekohustust relvade allesjätmise süsteemi olemasolu kestus iseenesest ei taga nimelt mingil juhul julgeolekuga seotud tagatiste kõrgemat taset. Isegi kui möönda, et sellise süsteemi olemasuolu kestus võib olla mingil määral asjakohane, on 50 viimase aasta pikkuse kestuse nõue siiski meelevaldne ja ebaproportsionaalne.

162

Ungari väidab, et kui direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõike 6 teist lõiku tuleb mõista nii, et see üksnes selgitab kõnealuse artikli 6 lõike 6 esimese lõigu järelmeid riikide jaoks, kellel on pikaajaline traditsioon lubada endistel ajateenijatel pärast sõjaväekohustuse täitmist jätta oma relv endale, paneb see säte lõpptulemusena ebaõiglase kohustuse selle kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele, sest tuleb korrapäraselt kontrollida, kas need isikud, erinevalt sportlaskjatest, kes ei tule sõjaväeteenistusest ja kellele on antud luba viidatud esimese lõigu alusel, kujutavad endast ohtu avalikule julgeolekule.

163	Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, ei nõustu ei Tšehhi Vabariigi argumentidega ega tema toetuseks Ungari esitatud argumentidega.

Euroopa Kohtu hinnang

164

Olgu märgitud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab võrdsuse põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑504/09 P, EU:C:2012:178, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

165

Seetõttu, kuigi ei ole vastu vaieldud Tšehhi Vabariigi ja teda toetava Ungari väitele, et direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõike 6 teises lõigus ette nähtud erandi kohaldamise tingimused on täidetud ainult Šveitsi Konföderatsiooni puhul, on selleks, et neljanda väitega saaks nõustuda, veel vaja, et ühelt poolt Šveitsi Konföderatsioon ja teiselt poolt Euroopa Liidu liikmesriigid ja muud Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriigid kui Šveitsi Konföderatsioon oleks selle erandi eseme seisukohalt sarnases olukorras.

166

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 139 ja 140, on tingimus, mis puudutab üldisel ajateenistusel põhineva sõjaväeteenistuse olemasolu ja seda, et viimase 50 aasta jooksul on kehtinud kord, et sõjaväe tulirelvad antakse üle sõjaväekohustuse täitnud isikutele, võtab ühtaegu arvesse nii Šveitsi Konföderatsiooni kultuuri ja traditsioone kui ka asjaolu, et sel riigil on oma traditsioonist tulenevalt olemas kogemus ja kinnitust leidnud suutlikkus tuvastada asjasse puutuvad isikud ja relvad ja teostada nende üle järelevalvet, mistõttu võib eeldada, et vaidlustatud direktiiviga taotletavad avaliku julgeoleku tagamise eesmärgid saavutatakse olenemata sellest erandist.

167

Kuna ei saa eeldada, et see on nii ka liikmesriikides, kus ei ole sõjaväeteenistuse tulirelvade üleandmise korra traditsiooni ega seetõttu ka kogemust ja kinnitust leidnud suutlikkust tuvastada asjasse puutuvad isikud ja relvad ja teostada nende üle järelevalvet, tuleb asuda seisukohale, et Šveitsi Konföderatsiooniga sarnases olukorras on ainult riigid, kellel on samuti selline pikaajaline süsteem. Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei ole aga sellekohast teavet ega seega ka tõendeid, millest ilmneks, et liidu ja EFTA liikmesriike diskrimineeritakse.

168

Osas, milles Tšehhi Vabariik väidab, et liidu seadusandja seadis meelevaldselt tingimuseks, et sõjaväeteenistuse relvade üleandmise kord peab olema toiminud viimase 50 aasta jooksul ja samuti selle, et see kord tohib puudutada ainult direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) I lisa II osa A‑klassi punktis 6 nimetatud tulirelvi, piisab märkimisest, et see liikmesriik ei maini ühtegi teist riiki, kus oleks vähem kui 50 aasta jooksul kehtinud sõjaväe tulirelvade või muude kui sellesse klassi kuuluvate relvade üleandmise kord, mistõttu tuleb see väide igal juhul edutuse tõttu tagasi lükata.

169

Viimaseks, seoses Ungari väitega, et direktiivi 91/477 (vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõike 6 teine lõik näeb võrreldes nimetatud artikli 6 lõike 6 esimese lõiguga ette „täiendava“ nõude kontrollida korrapäraselt, et kõnealuseid tulirelvi kasutavad isikud ei kujuta endast ohtu avalikule julgeolekule, piisab märkimisest, et kõnealune teine lõik näeb ette erandi, mis on viidatud esimeses lõigus ette nähtud erandist eraldiseisev, ning selle eraldiseisva erandi puhul kehtivad erilised tingimused. Kuna nendes lõikudes on silmas peetud erinevaid olukordi, ei kujuta asjaolu, et need näevad ette erinevad tingimused, endast diskrimineerimist.

170	Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

171	Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

Kohtukulud

172

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on Tšehhi Vabariigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimatinimetatu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud temalt välja mõista.

173	Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 kannavad Prantsuse Vabariik, Ungari, Poola Vabariik ja komisjon menetlusse astujatena ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Tšehhi Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.	Jätta Prantsuse Vabariigi, Ungari, Poola Vabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: tšehhi.