–

Rumeenia valitsus, esindajad: R. H. Radu, C.‑M. Florescu ja R. Mangu, hiljem C.‑R. Canţăr, C.‑M. Florescu ja R. Mangu,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja D. Calciu,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 15 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud IQ ja JP vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab vanema hooldusõiguse teostamist poolte kolme ühise lapse suhtes pärast abielulahutust.

3

Määruse nr 2201/2003 põhjendustes 12 ja 13 on kirjas:

4

Selle määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

5

Sama määruse artikli 2 punkti 1 kohaselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Sama määruse II peatüki 1. jagu käsitleb kohtualluvust abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise korral. Määruse nr 2201/2003 1. jao artikli 3 „Üldine kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

[…]“.

7

Selle määruse II peatüki 2. jao artiklites 8–15 on ette nähtud kohtualluvust reguleerivad normid vanemliku vastutuse asjades.

8

Määruse artiklis 8 „Üldine kohtualluvus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

9

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 „Lepinguline kohtualluvus“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:

2.   Lõikega 1 ette nähtud kohtualluvus lakkab niipea, kui:

10

Määruse nr 2201/2003 artikli 15 „Kohtuasja üleviimine kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused“ kohaselt:

„1.   Erandina võivad selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides:

2.   Lõiget 1 kohaldatakse:

Kohtu omal algatusel või teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal toimunud üleviimisega peab nõustuma vähemalt üks osapool.

3.   Lapsel loetakse olevat lõikes 1 nimetatud eriline side liikmesriigiga, kui see liikmesriik:

4.   Asja sisuliseks arutamiseks pädev liikmesriigi kohus kehtestab tähtaja, mille jooksul tuleb vastavalt lõikele 1 pöörduda kõnealuse teise liikmesriigi kohtutesse.

Kui selleks ajaks ei ole kohtutesse pöördutud, jätkab kohus, kuhu pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.

5.   Juhul, kui see on kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu lapse parimates huvides, võivad kõnealuse teise liikmesriigi kohtud võtta pädevuse kuue nädala jooksul pärast nende poole pöördumist vastavalt lõike 1 punktile a või b. Sel juhul loobub kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevusest. Muul juhul jätkab kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.

6.   Käesoleva artikli eesmärgil teevad kohtud koostööd kas otseselt või siis vastavalt artiklile 53 määratud keskasutuste kaudu.“

11

Selle määruse II peatüki 3. jagu „Ühissätted“ sisaldab muu hulgas artiklit 19 „Menetluses olev kohtuasi ja sellega seotud menetlused“, mille lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.

3.   Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.“

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codul de procedură civilă român) artikli 448 lõike 1 punktis 1 on ette nähtud, et vanemliku vastutuse kohta esimeses kohtuastmes tehtavad kohtuotsused on täitmisele pööratavad. Ka saab Rumeenia menetlusõiguse kohaselt esimeses kohtuastmes vanemliku vastutuse valdkonnas tehtud kohtuotsuseid tühistada ainult siis, kui apellatsioonkaebus rahuldatakse.

13

JP ja IQ abielust sündis kolm last, kes elavad alates 2012. aastast koos ema IQ‑ga Ühendkuningriigis.

14

IQ pöördus 26. novembril 2014 Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus, Rumeenia) poole abielulahutuse nõudes oma abikaasa JP vastu, kes elab enda andmetel Floreştis (Rumeenia). Ka palus ta Judecătoria Cluj-Napocal (Cluj-Napoca esimese astme kohus) anda talle ainuhooldusõigus kõigi abielust sündinud kolme lapse suhtes, määrata laste elukohaks tema elukoht ning mõista kostjalt välja elatis laste ülalpidamiseks ja koolitamiseks.

15

JP esitas vastuhagi, milles ta palus tunnistada abielu lahutatuks vastastikusel kokkuleppel või teise võimalusena mõlema abikaasa süül, anda abielust sündinud kolme lapse hooldusõigus ühiselt mõlemale vanemale ja koostada lastega isiklike suhete säilitamise kava.

16

28. septembril 2015 toimunud kohtuistungil kontrollis Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus) rahvusvahelist kohtualluvust ning leidis, et kohtuasja lahendamine allub talle. Et pooled leppisid kokku abielu lahutamises poolte kokkuleppel, leidis see kohus, et kõnealuses nõudes on kohtuotsuse tegemise eeldused täidetud. Seetõttu tegi see kohus kohtuotsuse, millega lahutas abielu poolte kokkuleppel ning eraldas abielulahutusega seotud teised nõuded, mille osas jätkas menetlust, määrates kindlaks kohtuistungi aja tõendite esitamiseks.

17

Tsiviilasjas tehtud kohtuotsusega rahuldas Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus, Rumeenia) osaliselt IQ esitatud hagi ning osaliselt JP esitatud vastuhagi, andis abielust sündinud kolme lapse suhtes vanematele ühise hooldusõiguse, määras laste elukohaks IQ elukoha, määras kindlaks JP poolt lastele tasumisele kuuluva elatise summa ning kinnitas isa ja laste vaheliste isiklike suhete säilitamise kava.

18

IQ ja JP esitasid 7. septembril 2016 selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunalul Cluj’ile (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia).

19

IQ palub sellel kohtul anda talle laste ainuhooldusõiguse ning kitsendada isa õigusi tema ja laste vaheliste isiklike suhete säilitamise kavas. JP omakorda taotles selles kavas endale suuremate õiguste andmist.

20

IQ esitas 26. detsembril 2016 High Court of Justice (England & Wales), Family Division (family court), Birminghamile (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond (perekonnakohus), Birmingham, Ühendkuningriik) taotluse keelata JP-l teatud tegevused. 3. jaanuaril 2017 taotles ta sellelt kohtult ka laste suhtes isikuhooldusõiguse ja selle korra kindlaksmääramist, mille alusel JP lapsi külastab.

21

Samal päeval keelas nimetatud kohus esialgse õiguskaitse korras laste isal kuni selles kohtuasjas lõpliku kohtuotsuse tegemiseni laste enda juurde võtmise. 2. veebruaril 2017 tegi see kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule ettepaneku, et viimane loobuks oma pädevusest selles kohtuasjas, kuna laste viibimiskoht on vanemate nõusolekul Ühendkuningriigis.

22

High Court of Justice (England & Wales), Family Division (family court), Birmingham (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond, (perekonnakohus), Birmingham) esitas 6. juuli 2017. aasta kohtumääruses Rumeenia kohtule määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel taotluse kohtuasja üleviimiseks tema alluvusse, kuivõrd hiljemalt 2013. aastast oli kolme asjasse puutuva lapse harilik viibimiskoht Ühendkuningriigis ja seda kogu Rumeenia kohtutes toimunud menetluse ajal ning seetõttu on Ühendkuningriigi kohtus asja arutamiseks paremad võimalused selle sätte tähenduses.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kohtus, kellele käesoleval juhul kohtuasja üleviimise taotlus esitati, on see kohtuasi apellatsioonimenetluse staadiumis ning esimese astme kohtuotsus on juba tehtud.

24

Ta tõstatab küsimuse, mida tuleks teha sellise otsusega, kuivõrd Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 448 lõike 1 punkti 1 järgi on see põhimõtteliselt täidetav, sest seda otsust ei ole tühistatud. JP võib taotleda selle täitmist.

25

Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohus peab määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel kohtuasja üle andma High Court of Justice (England & Wales), Family Division (family court), Birminghamile (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond (perekonnakohus), Birmingham), ei ole tal enam võimalik otsust langetada IQ ja JP apellatsioonkaebuste suhtes ning esimese astme kohtuotsus jääb vastavalt Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustikule kehtima.

26

Nendel asjaoludel otsustas Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Kõigepealt tuleb nentida, et põhikohtuasjas vaidlusalust olukorda iseloomustab asjaolu, et nii Rumeenia kui ka Ühendkuningriigi kohus tuletavad enda pädevuse määrusest nr 2201/2003.

28

Nimelt nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Rumeenia kohtud kontrollisid kohtualluvust ja leidsid, et asja arutamine kuulub nende alluvusse määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 1 järgi koostoimes määruse artikli 3 lõikega 1, seevastu Ühendkuningriigi kohus, kellele hagi esitati hiljem, tugineb enda kohtualluvuses vanemliku vastutuse küsimustes määruse nr 2201/2003 artiklile 8, sest nende kolme lapse harilik viibimiskoht on Ühendkuningriigis, kus nad elavad enda emaga alates 2012. aastast.

29

Seega, nagu märkis ka kohtujurist enda ettepaneku punktis 47, tuleb esitatud küsimustele vastamiseks uurida, kas määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seda saab kohaldada olukorras, kus kahe asjaomase liikmesriigi kohtule allub kohtuasja sisuline arutamine määruse artiklite 8 ja 12 järgi.

30

Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud, et selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, võivad juhul, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse huvides, viia kohtuasja või selle konkreetse osa üle nimetatud kohtusse.

31

Artiklis 15, mis on toodud määruse nr 2201/2003 II peatüki 2. jaos, kus on sätestatud kohtualluvuse normid vanemliku vastutuse asjades, on ette nähtud kohtualluvuse erinorm ja erand üldise kohtualluvuse normi suhtes, mis on sätestatud määruse artiklis 8 ja mille kohaselt on neis asjus kohtuasja sisuliseks arutamiseks pädevad lapse hariliku viibimiskoha liikmesriigi kohtud (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D, C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 29).

32

Järelikult lubab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõige 1 kohtuasja üleviimist sellise liikmesriigi kohtule, mis erineb üldjuhul pädevast kohtust, kui esiteks vastab selline üleviimine määruse põhjendusest 13 nähtuvalt teatavatele konkreetsetele tingimustele, ja teiseks saab see leida aset üksnes erandkorras (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D, C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 47).

33

Eeltoodust nähtub, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõige 1 lubab kohtul, kelle alluvuses on tavaliselt vanemliku vastutuse osas otsuse langetamine kas siis vastavalt artikli 8 lõikes 1 ette nähtud üldnormile või artiklis 12 ette nähtud lepingulisele kohtualluvusele, anda tema menetluses olevas kohtuasjas enda pädevus üle kas kogu kohtuasja või selle konkreetse osa lahendamiseks kohtule, kellele see asi tavaliselt küll ei allu, kuid konkreetses olukorras tuleb asuda seisukohale, et seal on asja arutamiseks paremad võimalused.

34

Selleks, et tuvastada kohus, kus on konkreetse asja arutamiseks paremad võimalused, tuleb kindlaks määrata teise liikmesriigi kohus, millega on asjaomasel lapsel „eriline side“ (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D, C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 50).

35

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb selle kindlakstegemiseks, kas konkreetses asjas on eriline side olemas, võtta aluseks asjaolud, mis on ammendavalt loetletud määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 3 punktides a–e. Sellest järeldub, et üleviimise võimalus on juba eos välistatud kohtuasjade puhul, milles need asjaolud puuduvad (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D, C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 51).

36

Tuleb aga nentida, et põhikohtuasjas tekkinud olukorras, kus lapsed on elanud ja nende harilik viibimiskoht on jätkuvalt Ühendkuningriigis, ei nähtu ühestki selles sättes nimetatud asjaolust liikmesriiki, millega saaks luua erilise sideme.

37

Eelkõige viitab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 3 punktis b toodud asjaolu „on lapse varasem harilik viibimiskoht“ kindlasti olukorrale, kus lapse viibimiskoht oli, kuid tema harilik viibimiskoht ei ole enam liikmesriigis, millega tal peaks olema eriline side.

38

Ka annavad need määruse artikli 15 lõikes 3 loetletud asjaolud kõik – kui mitte otsesõnu, siis vähemalt kaudselt – tunnistust kohtuasjaga puudutatava lapse läheduse kohta muu liikmesriigiga kui see, mille kohtu pädevus asja arutada põhineb määruse artikli 8 lõikel 1 või artiklil 12 (vt analoogia alusel 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D, C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 52).

39

Eeltoodust nähtub, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 silmas peetud teise liikmesriigi kohus, millega lapsel on eriline side ja kus on asja arutamiseks paremad võimalused, ei saa olla kohus, kelle kohtualluvuses on tavaliselt asja sisuline arutamine selle määruse artikli 8 või artikli 12 järgi.

40

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seda ei saa kohaldada olukorras, kus kahe liikmesriigi kohtute alluvuses on asja sisuline arutamine selle määruse artikli 8 või artikli 12 järgi.

41

Igasugune vastupidine tõlgendus oleks vastuolus juba liidu seadusandja tahtega, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 ja mis on sõnaselgelt väljendatud määruse nr 2201/2003 põhjenduses 13 ja määruse artikli 15 sõnastuses ning mille mõte on jätta selles sättes ette nähtud üleviimise võimalus erandiks.

42

Seejärel tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 II ja III peatükis on kehtestatud vanemliku vastutuse asjade kohtualluvust ning niisugustes asjades tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivad eeskirjad, mille eesmärk on tagada õiguskindlus (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Tõlgendades aga määruse nr 2201/2003 artiklit 15 nii, et see lubab kohtuasja üleviimist ka juhul, kui selles sättes ette nähtud tingimused ei ole täidetud, rikuks selline tõlgendus nimetatud määrusega kehtestatud kohtualluvuse jagunemise korda ja seega ka liidu seadusandja taotletud õiguskindluse eesmärki.

44

Lõpuks muudaks nimetatud tõlgendus sellises olukorras nagu põhikohtuasjas sisutühjaks määruse artikli 19 lõike 2, mille eesmärk on anda vanemliku vastutuse asjades lahendus olukordadele, kus asja arutamine allub erinevates liikmesriikides asuvatele kohtutele.

45

Nimelt on selles sättes ette nähtud, et kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.

46

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud. Järelikult peab High Court of Justice (England & Wales), Family Division (family court), Birmingham (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond (perekonnakohus), Birmingham), kellele hagi on esitatud hiljem, peatama menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.

47

Nagu on näidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollinud kohtualluvust ja leidnud, et asja arutamine kuulub tema alluvusse määruse nr 2201/2003 artikli 12 alusel. Küll peab see kohus veel kord kontrollima, et kohtualluvus ei ole lakanud selle artikli lõike 2 järgi.

48

Kuivõrd, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seda ei saa kohaldada sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, ei ole vaja vastata küsimustele, mis puudutavad selle artikli rakendamise tingimusi.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb sedastada, et määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seda ei saa kohaldada sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus asja sisuline arutamine on vastavalt määruse artiklile 12 ja artiklile 8 mõlema kohtu alluvuses, kelle poole on asja lahendamiseks pöördutud.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seda ei saa kohaldada sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus asja sisuline arutamine on vastavalt määruse artiklile 12 ja artiklile 8 mõlema kohtu alluvuses, kelle poole on asja lahendamiseks pöördutud.