Liidetud kohtuasjad C‑459/17 ja C‑460/17

SGI
ja
Valériane SNC

versus

Ministre de l’Action et des Comptes publics

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus – Mahaarvamisõiguse sisulised tingimused – Kauba tegelik tarnimine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kuues koda) 27. juuni 2018. aasta otsus

  1. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine–Ühine käibemaksusüsteem–Sisendkäibemaksu mahaarvamine–Mahaarvamisõiguse tekkimine ja kohaldamisala–Mahaarvamisõiguse sisulised tingimused–Kauba tegelik tarnimine–Maksukohustuslase hea- või pahausksus tarne tegeliku toimumise suhtes–Mõju puudumine

    (Nõukogu direktiiv 77/388, muudetud direktiiviga 91/680, artikli 10 lõige 2 ja artikli 17 lõige 1)

  2. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine–Ühine käibemaksusüsteem–Sisendkäibemaksu mahaarvamine–Mahaarvamisõiguse tekkimine ja kohaldamisala–Keeldumine kauba tegelikult tarnimata jätmise tõttu–Lubatavus–Tingimus–Asjaomase tarne tegeliku mittetoimumise tõendamine maksuhalduri poolt

    (Nõukogu direktiiv 77/388, muudetud direktiiviga 91/680, artikkel 17)

  1.  Kuuenda direktiivi artikli 17 lõige 1 näeb ette, et mahaarvamisõigus tekib mahaarvatava maksu sissenõutavaks muutumise ajal. Selle direktiivi artikli 10 lõike 2 kohaselt on see nii siis, kui kaup on tarnitud või teenus osutatud.

    Sellest järeldub, et käibemaksusüsteemis on mahaarvamisõigus seotud kaupade tegeliku tarnimise või teenuste tegeliku osutamisega (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu presidendi 4. juuli 2013. aasta määrus Menidzherski biznes reshenia, C‑572/11, ei avaldata, EU:C:2013:456, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

    Käibemaksu mahaarvamist taotleva maksukohustuslase hea- või pahausksus ei oma tähtsust selles, kas tarne on toimunud kuuenda direktiivi artikli 10 lõike 2 tähenduses. Nimelt, vastavalt selle direktiivi eesmärgile, milleks on kehtestada ühine käibemaksusüsteemi, mis põhineb eeskätt maksustatavate tehingute ühetaolisel määratlusel, on mõistel „kaubatarne“ objektiivne olemus ja seda kohaldatakse sõltumata asjaomaste tehingute eesmärkidest või tulemitest, ilma et maksuhalduril oleks kohustust viia asjaomase maksukohustuslase kavatsuse kindlaksmääramiseks läbi uurimine või võtta arvesse teise ettevõtja, kui seda on asjaomane maksukohustuslane, kes on seotud sama kaubatarnete ahelaga, kavatsust (vt selle kohta 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus Dixons Retail, C‑494/12, EU:C:2013:758, punktid 19 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

    (vt punktid 34, 35 ja 38)

  2.  Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/833/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (muudetud nõukogu 16. detsembri 1991. aasta direktiiviga 91/680/EMÜ) artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et keelduda andmast arve saanud maksukohustuslasele õigust arvata maha kõnealusel arvel märgitud käibemaks, piisab, kui maksuhaldur tõendab, et tehinguid, mille eest arve on esitatud, ei ole tegelikult tehtud.

    (vt punkt 47 ja resolutsioon)