EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

7. august 2018 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetused – Määrus (EL) nr 1306/2013 – Artiklid 93 ja 94 – II lisa – Nõuetele vastavus – Põllumajandus‑ ja keskkonnanõuded – Miinimumnõuded – Rakendamine liikmesriigi poolt – Kivikalmete säilitamise kohustus – Ulatus

Kohtuasjas C‑435/17,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tartu Halduskohtu (Eesti) 7. juuli 2017. aasta määrusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. juulil 2017, menetluses

Argo Kalda Mardi talu

versus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA),

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud J. Malenovský, M. Safjan, D. Šváby ja M. Vilaras (ettekandja),

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Argo Kalda Mardi talu, esindaja: vandeadvokaat M. Kõiva,

–	Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sauka ja E. Randvere,

olles 7. juuni 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandused ELT 2014, L 61, lk 11, ELT 2016, L 130, lk 5 ja ELT 2017, L 327, lk 83) artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 93 lõigete 1 ja 2, artikli 94 ja II lisa ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608), artikli 4 lõike 1 punktide b, c ja e tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud Argo Kalda Mardi talu ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (Eesti) (edaspidi „PRIA“) kohtuvaidluses põhikohtuasja kaebajale maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuete rikkumise eest määratud otsetoetuste vähendamise üle.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus nr 1306/2013

Määruse nr 1306/2013 põhjenduses 54 on märgitud:

„[…] Nõuetele vastavuse eesmärk on toetada säästva põllumajanduse arengut, tõstes toetusesaajate teadlikkust nimetatud põhistandardite järgimise vajadusest. […] Kogemused on ka näidanud, et mitmed nõuetele vastavuse reguleerimisalaga seotud nõuded ei ole põllumajandustegevuse või põllumajandusliku majapidamise maa osas piisavalt asjakohased või on suunatud pigem riigiasutustele kui toetusesaajatele. […]“

Määruse artikli 2 lõike 1 punktides c ja d on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

c)	„põllumajandusmaa“ – põllumajandusmaa määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses;

d)	„põllumajanduslik majapidamine“ – põllumajanduslik majapidamine määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses, välja arvatud kui artikli 91 lõikes 3 on sätestatud teisiti“.

Määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkt a näeb ette:

„Igal aastal esitab artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse saaja otsetoetuste taotluse või maksetaotluse seoses asjaomaste pindalapõhiste või loomadega seotud maaelu arengu meetmetega, märkides kohaldatavuse korral järgmist:

a)	kõik põllumajandusliku majapidamise põllud, sealhulgas mittepõllumajanduslik ala, millele taotletakse artikli 67 lõikes 2 osutatud toetust“.

6	Määruse VI jaotise „Nõuetele vastavus“ I peatüki „Reguleerimisala“ koosseisus on artiklid 91–94.

Määruse artiklis 91 on sätestatud:

„1. Kui artiklis 92 osutatud toetusesaaja ei vasta artiklis 93 sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele, määratakse talle halduskaristus.

2. Lõikes 1 osutatud halduskaristust kohaldatakse üksnes juhul, kui mittevastavus on asjaomasele toetusesaajale vahetult omistatava tegevuse või tegevusetuse tagajärg, ning kui täidetud on üks või mõlemad järgmistest lisatingimustest:

a)	mittevastavus on seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega;

b)	täitmata jätmine seondub toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga.

[…]

3. Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„põllumajanduslik majapidamine“ – kõik artiklis 92 osutatud toetusesaaja juhitavad sama liikmesriigi territooriumil asuvad põllumajanduslikud tootmisüksused;

b)	„nõue“ – iga üksik kohustuslik majandamisnõue teatud õigusakti raames, mis tuleneb II lisas osutatud liidu õigusest ja erineb sisuliselt sama õigusakti muudest nõuetest.“

Määruse nr 1306/2013 artikli 93 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Nõuetele vastavuse eeskirjad on liidu õiguse kohased kohustuslikud majandamisnõuded ning riigi tasandil kehtestatavad maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid, mis on loetletud II lisas ning seonduvad järgmiste valdkondadega:

a)	keskkond, kliimamuutused, maa hea põllumajandusseisund;

b)	rahva‑, looma‑ ja taimetervis;

c)	loomade heaolu.“

Selle määruse artiklis 94 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kogu põllumajandusmaad, sealhulgas maad, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, hoitakse heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis. Liikmesriigid määratlevad riiklikul või piirkondlikul tasandil toetusesaajate suhtes maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid II lisa alusel, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla‑ ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, põllumajandustavasid ja põllumajandusstruktuure.

Liikmesriigid ei või määratleda miinimumnõudeid, mis ei sisaldu II lisas.“

10	Nimetatud määruse II lisas „Nõuetele vastavuse eeskirjad vastavalt artiklile 93“ on loetletud kohustuslikud majandamisnõuded ning maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid.

Maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standard nimetusega „GAEC 7“, mille pealkiri on „Maastik, hooldustööde minimaalne tase“, on sõnastatud järgmiselt:

„Maastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või üksikute puudena, põlluservad ja terrassid […]“

Määrus nr 1307/2013

Määruse nr 1307/2013 artikli 4 „Mõisted ja seonduvad sätted“ lõike 1 punktides b, c ja e on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)	„põllumajanduslik majapidamine“ – kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil;

„põllumajanduslik tegevus“ –

i)	põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade aretamine ja pidamine, või

ii)	põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või ‑masinaid vajava ettevalmistava tegevuseta, lähtudes kriteeriumidest, mis liikmesriigid määravad kindlaks komisjoni poolt kehtestatud raamistikust lähtudes, või

iii)	liikmesriikide poolt määratletud minimaalne tegevus põllumajandusmaal, mis on looduslikult karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras;

[…]

e)	„põllumajandusmaa“ – põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all olev maa-ala“.

Eesti õigus

13	Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 32 lõikes 3 on sätestatud: „Maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“

Põllumajandusministri 14. jaanuari 2015. aasta määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ (edaspidi „määrus nr 4“) § 3 lõige 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Põllumajandusmaal tuleb säilitada muinsuskaitseseaduse § 3 lõikes 2 sätestatud kinnismälestis, mis on matusepaik, muistne põld, lohukivi, kultusekoht, tee ja sild.“

Maaeluministri 17. aprilli 2015. aasta määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima‑ ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ § 8 lõige 1 näeb ette:

„[…] [M]ääruse […] nr 1306/2013 artiklis 92 nimetatud toetuse saaja täidab oma põllumajanduslikus tegevuses ja kogu põllumajandusliku majapidamise maal […] määruses nr 4 […] sätestatud nõudeid ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 32 lõike 2 kohaselt avaldatud kohustuslikke majandamisnõudeid.“

Muinsuskaitseseaduse § 3 „Mälestise liigid“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kinnismälestiseks võivad olla järgmised asjad või asjade kogumid:

1)	muinas‑, kesk‑ ja uusaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, lohukivid, teed, sillad, sadamakohad ja tööndusega seotud kohad […]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17	Põhikohtuasja kaebaja taotles 2016. aasta eest ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust.

Läbiviidud kontrolli tulemusena teavitas PRIA 24. novembril 2016 põhikohtuasja kaebajat, et ta on rikkunud määruse nr 4 § 4, kuna arheoloogiamälestise, see tähendab põllumassiivi servas asuva kivikalme kivid on teisaldatud põllu serva ja olemasolnud võsa on eemaldatud. Seetõttu pidas PRIA vajalikuks taotletavat toetust vähendada 3%.

19	PRIA vastas 7. detsembril 2016 põhikohtuasja kaebaja esitatud vastuväidetele, täpsustades, et rikutud kohustus tuleneb tegelikult määruse nr 4 §‑st 3 ja et seda oleks tulnud täita ka maa sellel osal, mis jääb põllumassiivi piiridest väljapoole ning millele toetust ei taotleta.

20	PRIA vähendas 15. detsembri 2016. aasta otsustega põhikohtuasja kaebajale määratavat nii ühtset pindalatoetust kui ka kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust 3%, see tähendab vastavalt 2554,94 euro ja 1161,34 euro võrra.

PRIA jättis 20. veebruari 2017. aasta otsusega põhikohtuasja kaebaja vaide rahuldamata, leides, et ta on pädev tuvastama põllumassiivil asuva kinnismälestise säilitamise kohustuse rikkumise, et nõudeid tuleb täita kogu põllumajanduslikul maal, sealhulgas ka maal, millele toetust ei taotleta, et ta kaalus toetuse vähendamise asjaolusid kogumis ja et ärakuulamiskohustust ei ole rikutud.

22	Põhikohtuasja kaebaja esitas 23. märtsil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada 15. detsembri 2016. aasta otsused ja 20. veebruari 2017. aasta otsus ning kohustada PRIA‑t välja maksma talle nende otsuste alusel välja maksmata jäetud summad.

Põhikohtuasja kaebaja väidab, et kõnealused kivid ei moodustanud kivikalmet ja et PRIA‑l puudub pädevus hinnata kinnismälestise seisundit. Ta leiab, et PRIA ei ole hinnanud, kas ta on etteheidetavas teos süüdi ja kas esinevad süüd välistavad asjaolud. Ta toob esile, et halduskaristuse määra kujunemine ei ole jälgitav, kuna PRIA on hindamismaatriksit kasutades loobunud haldusakti põhjendamisest, mistõttu otsus on formaalselt õigusvastane.

Ta väidab ühtlasi, et väidetava rikkumise ala asub väljaspool põllumassiivi ega kuulu tema põllumajandusliku majapidamise maa hulka. Kui PRIA rikkumise siiski tuvastas, siis on ta rikkunud Eesti põhiseaduse § 23 ja 32, kuna volitusnorm ei ole piisavalt selge ega täpne. Tema sõnul on talle halduskaristuse määramisega rikutud ne bis in idem’i põhimõtet. Rikutud on ka ärakuulamisõigust, kuna PRIA ei ole võtnud arvesse tema argumente.

PRIA pakub jätta kaebuse rahuldamata ja väidab esiteks, et põhikohtuasja kaebaja sai kohustuste rikkumisest teada kontrolli läbiviimise ajal ja selles küsimuses toimus kirjavahetus, teiseks, et vaidlusalune haldusakt on formaalselt õiguspärane, kuna põhikohtuasja kaebajale on akti andmise asjaolusid selgitatud ja ta on ka ära kuulatud, ning kolmandaks, et akti vastuvõtmise aluseks olevad järeldused põhinevad kontrollimisel kogutud tõenditel.

PRIA täpsustab, et kõnealune arheoloogiamälestis on kivikalme, mis on kantud Muinsuskaitseameti kodulehel olevasse riiklikku registrisse. Sellega seoses on kinnistusraamatusse tehtud kanne riigi ostueesõiguse kohta. Ta märgib, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel on ta tuginenud ka neile asjaoludele. Ta lisab, et põhikohtuasja kaebaja tegi oma toetusetaotluses märke, et tema valduses on maastikuelement, mida tuleb säilitada. Ta leiab, et ne bis in idem’i põhimõtet ei ole rikutud, kuna ei ole läbi viidud kumuleeruvaid väärteo‑ ja kriminaalmenetlusi.

27	PRIA sõnul on väljamaksete vähendamist põhjendatud kontrollaktil antud hinnangu ja hindamismaatriksiga ning vähendamise 3% määra kehtestamisel on arvesse võetud saadava toetuse suurust, rikkumise raskusastet ja püsivust.

28	Pealegi kuulub asjaomane maa põllumajandusmaa hulka, kus oleks tulnud järgida maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudeid.

29	Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob sissejuhatuseks esile, et põhikohtuasjas vaidlusalune kivikalme on tunnistatud kinnismälestiseks kultuuriministri 1. septembri 1997. aasta määrusega nr 59.

Selle kohtu hinnangul on määruse nr 4 eesmärk kaitsta kivikalmeid kui mälestisi, kuid liidu õigusest ei ole võimalik üheselt järeldada, et määruse nr 1306/2013 artikli 93 lõikel 1 oleks sama eesmärk. Selle määruse II lisa alljaotis „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ võib kaitsta keskkonda üksnes kui ökoloogilist ja bioloogilist süsteemi, mitte aga kultuurilist ja ajaloolist süsteemi.

31	Kohus märgib, et põhikohtuasja kaebaja ei ole kivikalme alust maad põllumajandusmaana kasutanud ega sellele toetust taotlenud.

32	Lõppkokkuvõttes ei ole võimalik üheselt järeldada, kas maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded kehtivad kogu põllumajandusliku majapidamise kohta.

Neil asjaoludel otsustas Tartu Halduskohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas […] määruse […] nr 1306/2013 artikli 93 lõikega 1, artikliga 94 ja selle määruse II lisas sätestatud miinimumstandarditega on kooskõlas ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejale liikmesriigi kehtestatud nõue säilitada kivikalmeid, mille rikkumise eest kohaldatakse komisjoni [11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse määrust nr 1306/2013 ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas] artiklis 39 sätestatud halduskaristusena toetuse vähendamist 3%?

Kui esimesele küsimusele on vastus ei, kas määruse […] nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 91 lõigete 1 ja 2 ning artikli 93 lõike 1 ja artikli 94 ning […] määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktide b, c ja e kohaselt tuleb ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejal häid põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundi nõudeid järgida kogu enda põllumajanduslikus majapidamises või üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse selleks, et välistada halduskaristuse kohaldamist?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1306/2013 artikli 93 lõiget 1, artiklit 94 ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriik kehtestab II lisas osutatud maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada põllumajandusmaal asuvaid kivikalmeid, mille teisaldamine tähendab standardi rikkumist ja toob seega kaasa põllumajandustootjale tasumisele kuuluva toetuse vähendamise.

Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on selgitanud, et põllumajandusmaa heades põllumajandus‑ ja keskkonnatingimustes hoidmise tagamine on liikmesriikide ülesanne, kes määratlevad sel eesmärgil riiklikul või regionaalsel tasandil miinimumnõuded kehtiva määruse lisas sätestatud raamistiku alusel, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi (vt analoogia alusel 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 25).

Kuigi liikmesriigid on kohustatud nende nõuete määratlemisel järgima nimetatud lisa, jätab viimane siiski üldiste mõistete ja terminite kasutamise kaudu teatava kaalutlusruumi nende nõuete konkreetseks määratlemiseks (vt analoogia alusel 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 26).

37	Lisaks nähtub juba väljendi „head põllumajandus‑ ja keskkonnatingimused“ sõnastusest, et liikmesriigid võivad kehtestada head põllumajandus‑ ja keskkonnatingimused keskkonnaalastel eesmärkidel (vt analoogia alusel 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 27).

Nendest nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), artikli 5 lõike 1 tõlgendamiseks esitatud põhimõtetest tuleb lähtuda ka sarnase sisuga määruse nr 1306/2013 artikli 94 tõlgendamisel.

Vastavalt viimati nimetatud määruse artiklile 93 on maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid nõuetele vastavuse eeskirjade osa, mida selle määruse artikli 91 kohaselt tuleb järgida, kuna vastasel korral määratakse haldussanktsioon. Standardid kehtestatakse riigi tasandil, on loetletud sama määruse II lisas ja käsitlevad eelkõige keskkonna valdkonda.

40	Määruse nr 1306/2013 artikkel 94 kohustab liikmesriike määratlema sama määruse II lisa alusel riiklikul või piirkondlikul tasandil maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid, mida toetusesaajad on kohustatud rakendama.

Nii nagu määruse nr 1782/2003 IV lisa sättedki hõlmab määruse nr 1306/2013 II lisas sätestatud GAEC 7 standard, mille põhipealkiri on „Maastik, hooldustööde minimaalne tase“, sel alusel täitmisele kuuluvate nõuete ja standardite hulgas maastikule iseloomulike vormide säilitamist. Viimati nimetatud määruse II lisas on maastikule iseloomulike vormide hulgas loetletud hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või üksikute puudena, põlluservad ja terrassid.

42	Käesolevas asjas on oluline kindlaks teha, kas kivikalmet võib pidada „maastikule iseloomulikuks vormiks“, mille säilitamine kuulub määruse nr 1306/2013 II lisas sätestatud standardite hulka, nagu leiavad Eesti valitsus ja komisjon.

Kuna mõistet „maastikule iseloomulikud vormid“ ei ole määruses nr 1306/2013 määratletud, siis nagu on selgitanud kohtujurist oma ettepaneku punktis 26, tuleb selle tõlgendamisel võtta arvesse selle tavatähendust ning konteksti, milles mõistet enamasti kasutatakse (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 34).

Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „maastikule iseloomulikud vormid“ kitsendav tõlgendamine, mis välistaks eelkõige inimtegevuse tulemusena tekkinud vormid, oleks vastuolus liikmesriikide kaalutlusruumiga selle üle otsustamisel, kuidas määratleda kooskõlas määruse artikliga 94 maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 37).

45	Selle kohta on Euroopa Kohus selgitanud, et maastikule iseloomulikud vormid on keskkonna füüsilised koostisosad ja vormide säilitamist käsitlevad nõuded peavad aitama kaasa nende säilitamisele füüsiliste koostisosadena (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 41).

46	Kivikalmete säilitamine aitab aga kaasa liikmesriigi kultuuri‑ ja ajaloomälestiste kaitsele keskkonna füüsiliste koostisosadena.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 93 lõiget 1, artiklit 94 ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kehtestab II lisas osutatud maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada põllumajandusmaal asuvaid kivikalmeid, mille teisaldamine tähendab standardi rikkumist ja toob seega kaasa põllumajandustootjale tasumisele kuuluva toetuse vähendamise.

Teine küsimus

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 91 lõikeid 1 ja 2, artikli 93 lõiget 1 ja artiklit 94 ning määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkte b, c ja e tuleb tõlgendada nii, et maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises või üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.

Selles osas näeb määruse nr 1306/2013 artikli 91 lõige 2 ette haldussanktsiooni kohaldamise nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest eelkõige juhul, kui see seondub toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga, kusjuures põllumajanduslik majapidamine on määruse VI jaotise tähenduses, kuhu see säte kuulub, määruse artikli 91 lõike 3 punktis a defineeritud nii, et see hõlmab kõiki toetusesaaja juhitavaid sama liikmesriigi territooriumil asuvaid põllumajanduslikke tootmisüksusi muu hulgas otsetoetuste puhul.

Sama määruse artiklites 93 ja 94 on viidatud põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaale tervikuna. Nii on artiklis 93 täpsustatud nõuetele vastavuse eeskirjade sisu, mainides eelkõige maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudeid, mida tuleb mõista kehtivana põllumajandusliku majapidamise kogu põllumajandusmaa suhtes. Mis puutub artiklisse 94, siis see kohustab liikmesriike tagama, et kogu põllumajandusmaad, sealhulgas maad, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, hoitakse heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis.

51	Tuleb nentida, et ükski viidatud säte ei tee seoses nõuetele vastavuse eeskirjade ja täpsemalt hea põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundiga vahet põllumajandusmaal, mille kohta on esitatud toetusetaotlus, ja põllumajandusmaal, millele toetust ei taotleta.

52	See, kui nõuetele vastavuse eeskirjade järgimine oleks nõutav ainult põllumajandusmaal, millele toetust taotletakse, oleks pealegi vastuolus nõuetele vastavuse süsteemi eesmärgi endaga, mis määruse nr 1306/2013 põhjenduse 54 kohaselt peab toetama säästva põllumajanduse arengut.

53	Esiteks peavad neist eeskirjadest tulenevad nõuded vastavalt määruse põhjendusele 54 olema seotud põllumajandustegevuse või põllumajandusliku majapidamise maaga, mis tähendab kohustust järgida neid eeskirju ka maal, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, nagu näeb ette määruse artikkel 94.

Teiseks, kui eeskirjade täitmata jätmise eest määratakse sanktsioon üksnes juhul, kui see puudutab põllumajandusmaad, millele toetust taotletakse, tekiks oht, et põllumajandustootjad hoiavad nõuetele vastavuse eeskirjade täitmisest kõrvale. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 58, oleks selleks piisav, kui põllumajandustootja jätaks toetusetaotluses märkimata põllumajandusmaa, millel asub tema tegevust häiriv maastikule iseloomulik vorm, mille ta võiks teisaldada või lõhkuda enne, kui ta järgmisel aastal arvab selle maa oma toetusetaotluse sisse, ilma et talle saaks määrata mis tahes haldussanktsiooni.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 91 lõikeid 1 ja 2, artikli 93 lõiget 1 ja artiklit 94 ning määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkte b, c ja e tuleb tõlgendada nii, et määruses nr 1306/2013 ette nähtud maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.

Kohtukulud

56	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, artikli 93 lõiget 1, artiklit 94 ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kehtestab II lisas osutatud maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada põllumajandusmaal asuvaid kivikalmeid, mille teisaldamine tähendab standardi rikkumist ja toob seega kaasa põllumajandustootjale tasumisele kuuluva toetuse vähendamise.

Määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 91 lõikeid 1 ja 2, artikli 93 lõiget 1 ja artiklit 94 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009, artikli 4 lõike 1 punkte b, c ja e tuleb tõlgendada nii, et määruses nr 1306/2013 ette nähtud maa heas põllumajandus‑ ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.

Bay Larsen

Malenovský

Safjan

Šváby

Vilaras

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. augustil 2018 Luxembourgis.

Kohtusekretär

A. Calot Escobar

Kolmanda koja president

L. Bay Larsen

( *1 ) Kohtumenetluse keel: eesti.