1

Irit Azoulay, Andrew Boreham, Mirja Bouchard ja Darren Neville paluvad oma apellatsioonkaebuses Euroopa Liidu Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 28. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Azoulay jt vs. parlament (T‑580/16, EU:T:2017:291; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega jäeti rahuldamata nende tühistamishagi Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2015. aasta üksikotsuste peale, millega neile keelduti määramast õppetoetust 2014/2015. õppeaastaks, ning vajalikus osas ka parlamendi 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsused niivõrd, kuivõrd nendega jäetakse osaliselt rahuldamata apellantide 20. juuli 2015. aasta kaebused.

2

Kohtuvaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 67 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Peretoetused on järgmised:

[…]

3

Personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Vastavalt üldistes rakendussätetes ettenähtud tingimustele saab ametnik õppetoetust, mis võrdub tema tegelikult kantavate koolituskuludega, kuid on […] maksimaalselt kuni 260,95 eurot kuus iga ülalpeetava lapse kohta, kes on vähemalt viieaastane ja õpib korrapäraselt alg- või keskkooli tasulises päevases õppes või kõrgkoolis. […]

[…]“.

4

Parlament võttis personalieeskirjade artikli 110 alusel 18. mail 2004 vastu personalieeskirjade VII lisa artiklis 3 ette nähtud õppetoetuse andmise üldised rakendussätted (edaspidi „rakendussätted“). Rakendussätete artikkel 3 näeb ette:

„Õppetoetus B hõlmab personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 esimeses ja kolmandas lõigus ette nähtud ülemmäärasid arvestades:

kõik muud kulud on välja arvatud, sealhulgas

5

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud järgmiselt:

6

Appellandid palusid Üldkohtul tühistada 24. aprilli 2015. aasta otsused; vajalikus osas 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsused „välja arvatud siiski parlamendi peasekretäri otsus määrata neile hea tahte märgiks ja erandkorras õppetoetus 2014/2015. õppeaastaks“; kohustada parlamenti maksma neile 2015/2016. õppeaasta eest õppetoetust koos viivisega alates kuupäevadest, mil need summad kuulusid tasumisele, ja mõista kohtukulud välja parlamendilt.

7

Apellandid esitasid oma tolleaegsete hagide põhistamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiget 1 ja tehtud ilmselge hindamisviga; teise kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja kolmanda kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet. Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi ning jättis seega rahuldamata 24. aprilli 2015. aasta otsuste tühistamise nõuded. Kuivõrd Üldkohus jättis nõuded rahuldamata, siis leidis ta, et oli ära langenud vajadus teha otsus nõuete kohta kohustada parlamenti maksma apellantidele 2015/2016. õppeaasta eest õppetoetust.

8

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

9

Parlament palub Euroopa Kohtul:

10

Apellandid vaidlustavad esimese väitega vaidlustatud kohtuotsuse punktid 31–36 ja 38. Nad väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta tõlgendas mõistet „koolituskulud“ Vallooni-Brüsseli föderatsiooni 29. augusti 2013. aasta ringkirja nr 4516 „Tasuta kohustuslik kooliharidus“ alusel, mis kujutab endast riigiasutustele suunatud teavitavat ringkirja.

11

Apellandid väidavad, et personalieeskirjades kasutatud mõiste „koolituskulud“ on autonoomne mõiste, mida tõlgendades tuleb võtta arvesse selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on, ja selle konteksti. Toetuste eesmärk on nende sõnul võtta nõuetekohaselt arvesse ametniku perekondlikku olukorda ja eelkõige maksta talle töötasu „täiendust“ seoses tema poolt tegelikult kantavate kuludega olenemata süsteemist, mille raames tema laps haridust omandab. Käesolevas kohtuasjas on apellantide tehtud maksed mõeldud nende sõnul nende laste hariduse rahastamiseks ning on seega nõuetekohaselt põhjendatud.

12

Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, ei ole apellandid vaidlustanud tõsiasja, et kõnealuste maksete tegemata jätmine ei saa olla põhjuseks, mille tõttu nende lapsed arvatakse välja kohustuslikku haridust andvast Belgia õppeasutusest. Kuid lapsed, kelle vanemad ei tasu „haridusliku eriprogrammi“ makseid, võidakse siiski välja arvata sellest eriprogrammist. Sellisel juhul oleksid nad sunnitud järgima riiklikke haridusprogramme, samas kui apellantide laste emakeel ja kultuuripärand erinevad Belgia rahva omast.

13

Apellandid väidavad lisaks, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31 ja 36 seisukohale, et õpilaste vanemate toetusega mittetulundusühingu poolt koolituskulude sissenõudmine ei ole riigisisese õigusega kooskõlas; seda seetõttu, et need mittetulundusühingud ei esita arveid mitte nende teenuste eest, mida õppeasutus peab osutama tasuta, vaid pigem selliste haridusteenuste eest, mida Belgia kohustuslik programm ei hõlma. Teisisõnu kasutatakse neid spetsiifilisi makseid nende sõnul ainuüksi sellise õppe rahastamiseks, mida Vallooni-Brüsseli föderatsioon ei subsideeri ning mis kujutab endast valitud kooli ja selle haridusprogrammi eripära.

14

Lõpetuseks vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 40, milles Üldkohus sedastas, et „asjaomastele mittetulundusühingutele tehtud makseid ei saa pidada koolituskuludeks, sest nende puhul on tegemist kuludega, mis on tingitud nõuetest ja tegevustest õppekava järgimisel ehk laste osalemisest nimetatud kooli[de eri- ja subsideerimata õppe programmis], ning seetõttu tuleb need lugeda „muudeks kuludeks, mis on seotud asjaomase õppeasutuse õppekava järgimisega“ üldiste rakendussätete artikli 3 teise lõigu tähenduses, mida õppetoetus B vastavalt samale sättele ei kata“.

15

Parlament vaidleb apellantide argumentidele vastu.

16

Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 19 ja 20, et personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikes 1 ette nähtud õppetoetuse eesmärk on katta ametniku poolt iga sellise ülalpeetava lapsega seoses kantud „koolituskulud“, kes õpib korrapäraselt „alg- või keskkooli tasulises“ päevases õppes.

17

Apellandid ei ole vaidlustanud asjaolu, et mõiste „koolituskulud“ on liidu õiguse autonoomne mõiste. Selle mõiste tõlgendamisel tuleb lähtuda eeskätt selle sõnastusest ja õigusaktiga taotletavatest eesmärkidest.

18

Personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 sõnastusest tuleneb selgelt, et kantud kulud peavad võimaldama õppida tasulises õppeasutuses. Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 2, oli selle sätte kehtestamise eesmärk tuua õppetoetus lähemale ametnike kantud kulude tegelikule tasemele.

19

Tõlgendatuna personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikega 1 arvestades näeb üldiste rakendussätete artikkel 3 ette, et õppetoetus katab tasuliste õppeasutuste õpilaste nimekirja kandmise tasu, õppemaksu ja transpordikulud, kusjuures kõik muud kulud on välja arvatud.

20

Mõiste „koolituskulud“ autonoomse laadiga arvestades sõltub selle mõiste määratlus hüvitatava kulutuse laadist endast ja selle koostisosadest (8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Bovagnet vs. komisjon, F‑89/10, EU:F:2011:129, punkt 22).

21

Seega Üldkohus ei eksinud, kui ta analüüsis nende kulude laadi ja koostisosasid, millele hagejad viitasid, et selgitada välja, kas neid saab käsitada tasuliste „õppeasutuste õpilaste nimekirja kandmise tasu ja õppemaksuna“.

22

Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnorme siis, kui ta tugines ringkirjale nr 4516, mis sisaldab teavet Belgia prantsuskeelses kogukonnas tasuta kohustusliku haridusega kohaldatavate õigusnormide kohta.

23

Selles osas ei ole apellandid vaidlustanud tõsiasja, et École internationale Le Verseau ja Athénée Ganenou ei nõua õppeasutuste õpilaste nimekirja kandmise tasu ega õppemaksu. Sellest asjaolust piisab, et välistada nende õppeasutuste hõlmatus tasuliste õppeasutustega personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 tähenduses, mida on täpsustatud üldiste rakendussätete artiklis 3. Üldkohus ei rikkunud seega õigusnorme, kui ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et selliste maksete puhul, mida nõuavad mittetulundusühingute sarnased kolmandad isikud laste osalemise eest asjaomaste koolide eri- ja subsideerimata õppe programmis, ei ole tegemist nende õppeasutuste nimekirja kandmise tasu ega õppemaksuga ja neid ei saa pidada „koolituskuludeks“ personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 tähenduses, mida on täpsustatud üldiste rakendussätete artiklis 3.

24

Nende asjaoludega arvestades asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 õigustatult seisukohale, et asjaomastele mittetulundusühingutele tehtud makseid ei saa pidada „koolituskuludeks“. Nimelt on tegemist kuludega, mis on tingitud nõuetest ja tegevustest, mis on seotud asjaomaste koolide eri- ja subsideerimata õppe programmidega ning tuleb lugeda „muudeks kuludeks, mis on seotud asjaomase õppeasutuse õppekava järgimisega“ üldiste rakendussätete artikli 3 teise lõigu tähenduses, mida õppetoetus B vastavalt samale sättele ei kata.

25

Seetõttu ei ole esimene väide põhjendatud.

26

Apellandid vaidlustavad oma teise väitega vaidlustatud kohtuotsuse punktid 45 ja 46, milles Üldkohus märkis esiteks, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ei saa tuvastada, kui institutsiooni antud täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad kinnitused on vastuolus personalieeskirjade sätetega, ja lisas täiendavalt, et toimikumaterjalidest, ja täpsemalt parlamendi administratsiooni poolt koolide jaoks koostatud erivormist ei ilmne kuidagi, et administratsioon oleks andnud apellantidele täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi.

27

Apellandid väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatus esinevad faktivead, sest käesoleval juhul ei olnud küsimus mitte selles, kas asjaomane vorm võimaldab tõendada õppeasutuse õpilaste nimekirja kandmise tasu olemasolu, vaid selles, kas parlamendi selline pikkade aastate vältel järgitud tava, mida teised liidu institutsioonid ei ole vaidlustanud, kujutab endast pigem administratsioonipoolset selget, ühtelangevat ja tingimusteta kinnitust.

28

Parlament vaidlustab faktivigade olemasolu.

29

Tuleb märkida, et apellandid on vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse täiendava põhjuse, ilma et nad oleksid seadnud kahtluse alla kohtupraktikat, mille kohaselt institutsiooni administratsiooni poolt ametnikule antud lubadused, mis on vastuolus personalieeskirjade sätetega, ei saa luua õiguspärast ootust isikul, kellele need on antud (vt selle kohta 16. novembri 1983. aasta kohtuotsus Thyssen vs. komisjon, 188/82, EU:C:1983:329, punkt 11, ja 6. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Vlachou vs. kontrollikoda, 162/84, EU:C:1986:56, punkt 6).

30

Sellest järeldub, et isegi kui teine väide osutub põhjendatuks, ei saa see kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. See väide jääb seega edutuks ning tuleb järelikult tagasi lükata.

31

Apellandid vaidlustavad kolmanda väitega vaidlustatud kohtuotsuse punktid 47 ja 48, milles Üldkohus luges vastuvõetamatuks nende argumendi, mille kohaselt halduspraktika muutmine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega; seda põhjusel, et nimetatud argumenti ei esitatud kaebuses ja see ei ole seega kooskõlas eelneva halduskaebuse ja hagi omavahelise vastavuse eeskirjaga. Apellandid väidavad, et nende argument kujutas endast vastust põhjendusele, mille parlament esitas esimest korda vastuses nende kaebusele.

32

Parlament väidab, et väide, mille apellandid esitasid kaebuses ning milles on juttu halduspraktika muutmisest, tugineb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele. 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsused, milles sellele väitele vastati, tuginevad tema väitel väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ei piisa pelgalt asjaolust, et õppetoetust on mitme aasta vältel makstud, selleks et töötajad saaksid sellele põhimõttele tugineda. Nimelt nägevat selle toetuse maksmist reguleerivad sätted sõnaselgelt ette, et see vaadatakse igal aastal läbi ning seega võidakse seda igal aastal muuta või isegi tühistada. Niisiis ei olevat õppetoetuse iga-aastasele läbivaatamisele viitamine uus väide, vaid argument, millega vastati apellantide väidetele, arvestades sellega, et nende käsutuses oli sellekohane teave; seetõttu ei olnud neil võimalik tugineda oma kaebuses väitele, et on rikutud õiguskindlust.

33

Selles küsimuses tuleb sarnaselt kohtujuristile (ettepaneku punkt 60) tuvastada, et parlamendi väide, mille kohaselt õppetoetus vaadatakse igal aastal läbi, esitati tema nende argumentide toetuseks, mille kohaselt ta ei andnud apellantidele seoses õppetoetuse saamisega täpseid ja tingimusteta kinnitusi.

34

See väide kujutas endast seega vastust apellantide poolt oma kaebuses esitatud väitele, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning ei ole seega 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsuste põhjendus, mis oleks esitatud alles vastuses kaebustele.

35

Sellest tulenevalt ei ole kolmas väide põhjendatud.

36

Apellandid vaidlustavad neljanda väitega vaidlustatud kohtuotsuse punkti 56. Nad leiavad, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust seeläbi, et ta luges edutuks nende kolmanda väite esimese osa, mille kohaselt teiste institutsioonide ametnikest lapsevanematele hüvitati nende lastega samas koolis õppivate laste koolituskulud, ning ka seeläbi, et ta ei teinud otsust Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 22 rikkumise kohta, millele Üldkohtus oli ometigi tuginetud. Nad väidavad, et personalieeskirjade artikli 1a kohaselt on ametnikel õigus võrdsele kohtlemisele personalieeskirjade kohaldamisel, mis tähendab, et personalieeskirju tuleb üldreeglina tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Parlament olevat aga 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsustes märkinud, et asjaolu, et Euroopa Komisjonis töötavatele lapsevanematele hüvitatakse endiselt nende École internationale Le Verseau’s ja Athénée Ganenou’s õppivate laste koolituskulud, ei tulene mitte ebavõrdsest kohtlemisest, vaid pigem sellest, et „igal institutsioonil on enesekorraldusõigus, mis võimaldab sel kasutada autonoomselt oma personalieeskirjade sätete tõlgendamisruumi“.

37

Apellandid väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta jättis analüüsimata, kas parlamendi põhjendused oma kaalutlusõiguse kohta õigusnormi tõlgendamisel on personalieeskirjades ette nähtud ning kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

38

Parlament väidab, et neljas väide on põhjendamatu.

39

Tuleb märkida, et apellandid vaidlustavad vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 sisalduva tuvastuse, kuid ei vaidlusta kohtupraktikat, mille põhjal Üldkohus selle tegi ning mis on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 esitatud järgmiselt:

„Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et ametnik või ajutine [teenistuja] ei saa hüve saamiseks tugineda õigusnormi rikkumisele. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb nimelt arvestada seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda õigusnormi rikkumisele, mis on toime pandud kolmanda isiku kasuks (4. juuli 1985. aasta kohtuotsus Williams vs. kontrollikoda, 134/84, EU:C:1985:297, punkt 14; 2. juuni 1994. aasta kohtuotsus de Compte vs. parlament, C‑326/91 P, EU:C:1994:218, punktid 51 ja 52, ning 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Časta vs. komisjon, F 40/09, EU:F:2010:74, punkt 88).“

40

Viitest sellele kohtupraktikale aga piisab. et vastata põhistatult väitele, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

41

See põhjendab ka 17. ja 19. novembri 2015. aasta otsuseid, kuivõrd see institutsioon leidis, et apellantide taotletud õppetoetuse maksmine rikuks personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiget 1; seisukoht, mida käesoleva kohtuotsusega pealegi kinnitatakse.

42

Seoses Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 22 tuleb tuvastada, et oma tühistamishagis apellandid üksnes viitasid sellele artiklile, kuid ei esitanud sellel põhinevat väidet, millele Üldkohus oleks pidanud vastama.

43

Sellest tulenevalt ei ole neljas väide põhjendatud.

44

Kuivõrd kõik väited loeti põhjendamatuks, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

45

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

46

Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud nendelt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: