–

Starman AS, esindajad: vandeadvokaadid A. Jõks ja C. Ginter,

–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Cleenewerck de Crayencour, K. Toomus ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 21 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Tarbijakaitseameti (Eesti) ning tele- ja internetiteenuste pakkuja Starman AS vahelises kohtuvaidluses ettekirjutuse üle, millega Tarbijakaitseamet kohustas seda ettevõtjat lõpetama põhitariifist kõrgema hinnaga klienditoe lühinumbri pakkumise lepingu sõlminud tarbijatele.

3

Direktiivi 2011/83 põhjendused 4, 5 ja 7 on sõnastatud järgmiselt:

4

Direktiivi 2011/83 artikkel 1 määratleb direktiivi eesmärgi järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

5

Direktiivi artikkel 4 „Ühtlustamise tase“ sätestab:

„Liikmesriigid ei säilita siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“

6

Direktiivi artikli 13 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kaupleja tagastab kõik tarbijalt saadud maksed, sealhulgas (kui see on asjakohane) tarnekulud, põhjendamatu viivituseta ja igal juhul hiljemalt 14 päeva jooksul päevast, mil ta saab teada tarbija otsusest lepingust taganeda vastavalt artiklile 11.“

7

Direktiivi artikkel 19 „Maksevahendite kasutamise tasu“ sätestab:

„Liikmesriigid keelavad kauplejatel nõuda teatud maksevahendite kasutamise eest tarbijatelt tasu, mis ületab kaupleja kulutusi sellise vahendi kasutamise eest.“

8

Direktiivi artikkel 21 „Telefonikõned“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi.

Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta.“

9

Direktiivi artikkel 25 „Direktiivi imperatiivsus“ sätestab:

„Kui lepingu suhtes kuulub kohaldamisele liikmesriigi õigus, ei saa tarbijad loobuda õigustest, mis on neile antud käesoleva direktiivi ülevõtmisega seotud siseriiklike meetmete võtmisega.

Mis tahes lepingutingimused, millega kas otse või kaudselt loobutakse käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest või piiratakse neid, ei ole tarbijale siduvad.“

10

26. septembril 2001 vastu võetud võlaõigusseaduse (RT I 2001, 81, 487, edaspidi VÕS) § 281„Tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul“ lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„(3)   Kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu.

(4)   Käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.“

11

Starman on tele- ja internetiteenuste pakkuja. Starman teeb temaga juba lepingu sõlminud tarbijatele lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks kättesaadavaks esiteks põhitariifiga lauatelefoninumbri ja teiseks lühinumbri, millele kohaldub mobiiltelefonilt helistades põhitariifist kõrgem tariif. Lühinumber on tehtud kõigile tarbijatele teatavaks eeskätt Starmani veebisaidi avalehel, põhilepingutes ja lepingu juurde kuuluvates üldtingimustes.

12

Tarbijakaitseamet tegi 15. juunil 2015 Starmanile ettekirjutuse, milles leidis, et põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri kättesaadavaks tegemine tarbijatele, kes on juba sõlminud selle ettevõtjaga lepingu, on vastuolus VÕS § 281 lõikega 3 ning selle aluseks oleva direktiivi 2011/83 artikliga 21.

13

Tarbijakaitseamet kohustas Starmani lõpetama tarbijatele sellise lühinumbri pakkumise ning pakkuma üksnes põhitariifiga maksustatavat laua- või mobiiltelefoninumbrit. Ettekirjutuse kohaselt võib lühinumbrit kasutada vaid siis, kui sellega kaasnev lisakulu jääb kaupleja kanda.

14

Starman esitas ettekirjutuse tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule (Eesti). Starman on seisukohal, et VÕS § 281 lõige 3 ja direktiivi 2011/83 artikkel 21 ei keela pakkuda lepingulistele tarbijatele põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit, kui kaupleja ise selle pealt tulu ei teeni ning kui selle kõrval pakutakse tarbijatele arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil ka põhitariifiga lauatelefoninumbrit. Neil asjaoludel saab tarbija vabalt valida, kumba pakutud telefoninumbrit ta kasutab. Starmani sõnul laiendab ettekirjutus direktiivi mõju, keelates sisuliselt lühinumbrite kasutamise, ning läheb niiviisi direktiivis sätestatud kohustustest ja direktiiviga taotletavast tarbijakaitse eesmärgist kaugemale.

15

Kuna nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jätsid Starmani tühistamiskaebuse rahuldamata, esitas Starman kassatsioonkaebuse Riigikohtule (Eesti).

16

Riigikohus selgitab, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja tõlgendada direktiivi 2011/83 artikli 21 esimese lõigu tekstiosa „ei pea tarbija […] maksma rohkem“. Riigikohus leiab, et seda tekstiosa saab mõista ka nii, et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse võtmiseks on põhitariifist kõrgema tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas lepingulise tarbija kanda võib jääda põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri kasutamisega seotud lisakulu, kui tarbija valis suhtlemiseks selle kanali, olgugi et talle pakuti ka võimalust kasutada põhitariifiga numbrit. Kui see lisakulu tuleks alati jätta kaupleja kanda, võib see eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuua nimelt kaasa olukorra, kus kauplejad lõpetavad kõigile tarbijatele lühinumbrite pakkumise, mis ulatuks direktiivi 2011/83 artiklis 21 sätestatud nõuetest ja direktiiviga taotletavast eesmärgist kaugemale. Selgus puudub ka küsimuses, kui ulatuslikult peab kaupleja teavitama tarbijaid põhitariifiga numbri kasutamise võimalusest ja hinnavahest, juhul kui ta kasutab mittelepinguliseks suhtlemiseks kõrgema tariifiga lühinumbrit.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsusele Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main (C‑568/15, EU:C:2017:154), milles Euroopa Kohus tõlgendas mõistet „põhitariif“ direktiivi 2011/83 artikli 21 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et nimetatud kohtuotsus ei lahenda kõiki tema küsimusi, kuna põhikohtuasja faktilised asjaolud erinevad selle kohtuasja faktilistest asjaoludest, milles tehti nimetatud kohtuotsus. Eelkõige märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et viimati nimetatud kohtuasjas ei olnud tarbijatel erinevalt põhikohtuasjast võimalik mitme telefoninumbri vahel valida.

19

Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et juhul, kui kaupleja on kõigile oma klientidele teinud kättesaadavaks ühe või mitu põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit, maksavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad, kes võtavad kauplejaga telefoni teel ühendust seoses sõlmitud lepinguga, põhitariifist kõrgemat hinda.

21

Direktiivi 2011/83 artikli 21 esimese lõigu kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses tarbijaga sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija sellele liinile helistades maksma rohkem kui põhitariifi järgi.

22

Ainuüksi sätte sõnastuse põhjal ei ole siiski võimalik kindlaks teha, kas juhul, kui kaupleja haldab mitut telefoniliini, sealhulgas telefoniliine, millele saab helistada lühinumbril, peab kõigi nende liinide suhtes kehtima tariif, mis ei ole põhitariifist kõrgem.

23

Seetõttu tuleb direktiivi 2011/83 artikli 21 esimese lõigu tõlgendamisel võtta arvesse mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt analoogia alusel 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main, C‑568/15, EU:C:2017:154, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Esiteks, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis on Euroopa Kohus direktiivi 2011/83 artiklitest 13 ja 19 järeldanud, et kui tarbija teostab selle direktiiviga tagatud õigusi, ei ole tal põhimõtteliselt kohustust kanda muid kulusid peale tavaliste kulude, ning järelikult jääb võimalik lisakulu kaupleja kanda (vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main, C‑568/15, EU:C:2017:154, punktid 24–26).

25

Seega nähtub direktiivi 2011/83 artikli 21 kontekstist, et kaupleja võib jätta tarbija kanda, kes telefonikõnesid tehes teostab direktiiviga tagatud õigusi, üksnes kulu, mis ei ületa põhitariifile vastavat kulu.

26

Teiseks, mis puudutab direktiiviga 2011/83 taotletavat eesmärki, siis selle artiklist 1 nähtuvalt on direktiivi eesmärk saavutada tarbijakaitse kõrge tase.

27

Selle eesmärgi saavutamiseks on direktiiviga 2011/83 ette nähtud – nagu see tuleneb ka selle põhjendustest 4, 5 ja 7 – tarbijate ja kauplejate vaheliste lepingute teatud aspektide täielik ühtlustamine. Sellise ühtlustamise tulemusena peaks kõrvaldatama eeskirjade killustatusest põhjustatud takistused, et tagada tarbijate jaoks ühtlaselt kõrge tarbijakaitse tase kogu liidus.

28

Direktiivi 2011/83 artiklist 4 nähtub veel, et liikmesriikides siseriiklike sätetega tagatud tarbijakaitse tase ei või erineda direktiiviga kehtestatud tasemest, välja arvatud juhul, kui direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Samas tuleb tõdeda, et direktiivi 2011/83 artikkel 21 ei ole erand liikmesriikidele pandud kohustusest mitte kalduda kõrvale selles direktiivis sätestatud kaitsetasemest.

29

Sellest järeldub, et direktiiviga 2011/83 taotletavat eesmärki – ühtlaselt kõrge tarbijakaitse tase kogu liidus – kahjustaks see, kui tarbija peaks sellise kaupleja lühinumbrile helistades, kellega ta on sõlminud lepingu, maksma rohkem kui põhitariifi järgi, eelkõige kui tarbija võtab kauplejaga ühendust lepingu täitmisega seotud küsimuste selgitamiseks või tagatud õiguste teostamiseks.

30

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kaupleja võtab temaga lepingu sõlminud tarbijalt põhitariifist kõrgemat hinda, juhul kui tarbija võtab temaga telefoni teel ühendust seoses sõlmitud lepinguga, olenemata sellest, millisel kujul see kaupleja telefoninumbreid pakub.

31

Seda tõlgendust ei muuda asjaolu, et kaupleja informeerib tarbijat arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil ka põhitariifiga telefoninumbri olemasolust. Nimelt ei vabasta selline informeerimine kauplejat kohustusest mitte nõuda temaga lepingu sõlminud tarbijalt põhitariifist kõrgemat hinda, kui tarbija võtab temaga telefoni teel ühendust seoses sõlmitud lepinguga.

32

Seda tõlgendust ei mõjuta ka asjaolu, et tarbija kasutab kauplejaga ühenduse võtmiseks põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit omal vabal tahtel. Direktiivi 2011/83 artiklite 21 ja 25 koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et tarbija ei saa loobuda vabatahtlikult õigustest, mis on talle selle direktiiviga antud, ja maksta kauplejaga telefoni teel ühenduse võtmisel põhitariifist kõrgemat hinda.

33

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et juhul, kui kaupleja on kõigile oma klientidele teinud kättesaadavaks ühe või mitu põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit, maksavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad, kes võtavad kauplejaga telefoni teel ühendust seoses sõlmitud lepinguga, põhitariifist kõrgemat hinda.

34

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et juhul, kui kaupleja on kõigile oma klientidele teinud kättesaadavaks ühe või mitu põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit, maksavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad, kes võtavad kauplejaga telefoni teel ühendust seoses sõlmitud lepinguga, põhitariifist kõrgemat hinda.