Kohtuasi C‑295/17

MEO – Serviços de Comunicações e Multimédia SA

versus

Autoridade Tributária e Aduaneira

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa))

Eelotsusetaotlus – Ühine käibemaksusüsteem – Direktiiv 2006/112/EÜ – Kohaldamisala – Maksustatavad tehingud – Teenuse osutamine tasu eest – Maksustamisele mittekuuluva kahjuhüvitise eristamine maksustatavatest teenustest, mida osutatakse „hüvitise“ maksmise eest

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 22. novembri 2018. aasta otsus

  1. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatav summa – Vähendamine tühistamise, taganemise, ülesütlemise või hinna alandamise korral – Lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võlgnetava summa tegelikult maksmata jätmine – Maksu sellele vastav korrigeerimine

    (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 73)

  2. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatavad tehingud – Teenuste osutamine tasu eest – Teenuste osutamise leping, milles on kokku lepitud kohustuslik minimaalne periood – Tasu osutatud teenuste eest – Mõiste „tasustamine“ – Eelnevalt kindlaksmääratud summa, mis saadakse lepingu ülesütlemisel enne tähtaega ning mis vastab ülejäänud lepinguperioodiga seotud summale – Hõlmamine

    (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 2 lõige 1 punkt c)

  3. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatavad tehingud – Teenuste osutamine tasu eest – Teenuste osutamise leping, milles on kokku lepitud kohustuslik minimaalne periood – Eelnevalt kindlaksmääratud summa, mis saadakse lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel – Selle summa kvalifitseerimine tasuks osutatud teenuste eest – Hoiatamise ja hüvitamise eesmärk – Summa, mis on kõrgem kui määramata ajaks sõlmitud lepingu puhul ja mida riigisiseses õiguses loetakse leppetrahviks – Nende elementide mõju puudumine kõnealusele kvalifitseerimisele

    (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 2 lõige 1 punkt c)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 53–56)

  2.  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 2 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et eelnevalt kindlaks määratud summa, mille ettevõtja saab, kui tema klient ütleb enne tähtaega või kliendist tingitud põhjusel üles teenuste osutamise lepingu, milles on kokku lepitud kohustuslik minimaalne periood, ning mis vastab sellele summale, mille kõnealune ettevõtja oleks juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud, saanud ülejäänud perioodi jooksul, tuleb lugeda tasuks teenuste eest, mida osutatakse tasu eest ning millelt sellistena kogutakse nimetatud maksu.

    (vt punkt 57 ja resolutsiooni punkt 1)

  3.  Teenuste osutamise lepingus eelnevalt kindlaks määratud sellise summa kvalifitseerimisel, mille klient peab tasuma kõnealuse lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel, ei ole määravad ei asjaolu, et kindla summa eesmärk on tagada, et klient ei rikuks kohustusliku minimaalse lepinguperioodi nõuet, ning hüvitada kahju, mille ettevõtja saab seda perioodi puudutava nõude rikkumise tõttu; asjaolu, et tasu, mille vahendaja saab selliste lepingute sõlmimise eest, mis sisaldavad kohustuslikku minimaalset lepinguperioodi, on kõrgem kui lepingute puhul, milles seda perioodi kokku lepitud ei ole, ega asjaolu, et arvel toodud summat võib liikmesriigi õiguses kvalifitseerida leppetrahviks.

    Selles osas tuleb märkida, et käibemaksudirektiivi tähenduses mõistet „teenuste osutamine“ tuleb tõlgendada sõltumata asjaomaste tehingute eesmärkidest ja tulemitest (vt selle kohta 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Newey, C‑653/11, EU:C:2013:409, punkt 41).

    Seevastu, nagu on juba leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, on oluline arvesse võtta kõnealuse tehingu majanduslikku tegelikkust, mis on ühise käibemaksusüsteemi kohaldamise põhikriteerium (vt selle kohta 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Newey, C‑653/11, EU:C:2013:409, punktid 42, 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis sõnaselgelt ei viita liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Kozuba Premium Selection, C‑308/16, EU:C:2017:869, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

    (vt punktid 60, 61, 67 ja 70 ning resolutsiooni punkt 2)