EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

26. aprill 2018 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Vastastikune abi nõuete sissenõudmisel – Direktiiv 2010/24/EL – Artikkel 14 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Taotluse saanud asutuse õigus keelduda sissenõudmisabist põhjusel, et nõudest ei ole nõuetekohaselt teada antud

Kohtuasjas C‑34/17,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court’i (kõrge kohus, Iirimaa) 16. jaanuari 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. jaanuaril 2017, menetluses

Eamonn Donnellan

versus

The Revenue Commissioners,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič (ettekandja), kohtunikud A. Rosas, C. Toader, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: E. Tanchev,

kohtusekretär: ametnik I. Illéssy,

arvestades kirjalikku menetlust ja 18. jaanuari 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	E. Donnellan, esindajad: solicitor L. Glennon, solicitor E. Silke, P. McGarry, SC, ning barrister R. Maguire,

–	Revenue Commissioners, esindajad: solicitor M.‑C. Maney, N. Travers, SC, B. Ó Floinn, BL, ning advocate M. Corry,

–	Kreeka valitsus, esindajad: E. Tsaousi, M. Tassopoulou ja K. Georgiadis,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin, H. Krämer ja F. Tomat,

olles 8. märtsi 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 16. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (ELT 2010, L 84, lk 1) artikli 14 lõikeid 1 ja 2.

Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on Eamonn Donnellan ja Revenue Commissioners (edaspidi „maksuamet“) ning mille ese on niisuguse nõude sissenõudmine, mis koosneb esiteks Kreeka tolli poolt E. Donnellanile määratud rahatrahvist ning teiseks intressist ja selle trahviga seotud kuludest või sunnirahast.

Õiguslik raamistik

Direktiiv 2010/24

Direktiiv 2010/24 võeti vastu ELTL artiklite 113 ja 115 alusel. Selle põhjendustes 1, 7, 17, 20 ja 21 on märgitud:

„(1)	Liikmesriikide vahel vastastikuse abi andmine teatavate maksude ja teiste meetmetega seotud liikmesriikide või liidu nõuete sissenõudmisel aitab kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. […]

[…]

(7)

Vastastikune abi võib hõlmata järgmist: taotluse saanud asutus võib esitada taotluse esitanud asutusele teabe, mida viimasel on vaja taotluse esitanud liikmesriigis tekkinud nõuete sissenõudmiseks, ja teavitada võlgnikku kõikidest sellistest taotluse esitanud liikmesriigist pärinevate nõuetega seotud dokumentidest. Taotluse esitanud asutuse taotlusel võib taotluse saanud asutus samuti sisse nõuda taotluse esitanud liikmesriigist pärinevad nõuded või võtta ettevaatusabinõusid, et tagada nende nõuete sissenõudmine.

[…]

(17)	Käesoleva direktiivi kohaldamine ei tohiks piirata ühegi sellise kahe- või mitmepoolsetest lepingutest või kokkulepetest tuleneva kohustuse täitmist, millega nähakse ette ulatuslikum abi.

[…]

(20)	Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt siseturul ühtse sissenõudmisabi süsteemi kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on see […] paremini saavutatav liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas […] subsidiaarsuse põhimõttega […]

(21)	Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest.“

4	Selle direktiivi artikkel 1 „Sisu“ täpsustab, et „direktiiviga kehtestatakse eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigid annavad kõikides liikmesriikides abi artiklis 2 nimetatud ja teises liikmesriigis tekkinud mis tahes nõuete sissenõudmisel“.

Selle direktiivi artikkel 2 „Reguleerimisala“ sätestab:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nõuete suhtes, mis on seotud:

a)	kõikide maksude ja maksetega, mida koguvad liikmesriigid või nende territoriaalsed või halduslikud allüksused, sealhulgas kohaliku omavalitsuse asutused, või mida kogutakse liidu nimel;

[…]

2. Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad:

halduskaristused, trahvid, teenustasud ja lisamaksud, mis on seotud selliste nõuetega, mille puhul võidakse taotleda vastastikust abi vastavalt lõikele 1 ning mille on kehtestanud haldusasutused, kes on pädevad koguma asjaomaseid makse või makseid või viima nendega seoses läbi haldusuurimusi, või mille on kinnitanud haldus- või õigusasutused nimetatud haldusasutuste taotlusel;

[…]

c)	intressid ja kulud, mis on seotud selliste nõuetega, mille puhul võidakse taotleda vastastikust abi vastavalt lõikele 1 või käesoleva lõike punktidele a ja b.

[…]“.

Nimetatud direktiivi artikkel 8 „Teatavatest nõuetega seotud dokumentidest teatamise taotlus“ sätestab:

„1. Taotluse esitanud asutuse palvel teatab taotluse saanud asutus adressaadile kõik dokumendid, sealhulgas kohtudokumendid, mis pärinevad taotluse esitanud liikmesriigist ning on seotud artiklis 2 osutatud nõude või selle sissenõudmisega.

[…]“.

7	Direktiivi 2010/24 artikkel 10 „Sissenõudmistaotlus“ näeb lõikes 1ette: „Taotluse esitanud asutuse palvel nõuab taotluse saanud asutus sisse nõuded, mille suhtes on olemas taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument.“

Selle direktiivi artikkel 11 „Sissenõudmistaotlust reguleerivad tingimused“ näeb lõikes 1 ette:

„Taotluse esitanud asutus ei või sissenõudmist taotleda, kui/kuni taotluse esitanud liikmesriigis on nõue ja/või selle täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument selles liikmesriigis vaidlustatud, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artikli 14 lõike 4 kolmandat lõiku.“

Selle direktiivi artikkel 12 „Taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument ning muud lisadokumendid“ sätestab:

„1. Igale sissenõudmistaotlusele lisatakse ühtne juriidiline dokument, mis lubab täitmisele pööramist taotluse saanud liikmesriigis.

See ühtne juriidiline dokument, mis lubab täitmisele pööramist taotluse saanud liikmesriigis, kajastab täitmisele pööramist lubava esmase dokumendi sisu ning see on ainus alus taotluse saanud liikmesriigis võetavatele sissenõudmismeetmetele ja ettevaatusabinõudele. Seda ei pea kõnealuses liikmesriigis tunnustama, täiendama ega asendama.

Täitmisele pööramist lubav ühtne juriidiline dokument sisaldab vähemalt järgmist teavet:

täitmisele pööramist lubava esmase juriidilise dokumendi identifitseerimiseks asjakohane teave, nõude kirjeldus, sealhulgas nõude laad, nõudega hõlmatud ajavahemik, kõik täitmisele pööramise seisukohast olulised kuupäevad ning nõude suurus ja selle erinevad komponendid, nagu maksmisele kuuluv põhisumma, intressid jne;

b)	nimi ja muud võlgniku tuvastamiseks vajalikud andmed;

nimi, aadress ja muud kontaktandmed järgmise kohta:

i)	nõude hindamise eest vastutav asutus ja, kui see on erinev,

ii)	asutus, kust saab täiendavat teavet nõude või maksekohustuse vaidlustamise võimaluste kohta.

[…]“.

Selle direktiivi artikkel 13 „Sissenõudmistaotluse täitmine“ näeb ette:

„1. Sissenõudmistaotluse saanud liikmesriigis käsitletakse mis tahes nõuet, mille suhtes on taotletud sissenõudmist, taotluse saanud liikmesriigi nõudena, välja arvatud juhul, kui käesolevas direktiivis on sätestatud teisiti. Taotluse saanud asutus kasutab volitusi ja menetlusi, mis on ette nähtud taotluse saanud liikmesriigi õigus- või haldusnormidega, mida kohaldatakse samasuguse maksu või makse või samasuguse puudumisel sarnase maksu või maksega seotud nõuete suhtes, kui käesolevas direktiivis ei sätestata teisiti.

[…]

3. Alates sissenõudmistaotluse saamise kuupäevast nõuab taotluse saanud asutus hilinenud maksete eest intressi taotluse saanud liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormide kohaselt.

[…]“.

Direktiivi 2010/24 artikkel 14 „Vaidlused“ näeb ette:

„1. Nõuet, taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat esmast juriidilist dokumenti või taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat ühtset juriidilist dokumenti ning taotluse esitanud liikmesriigi pädeva asutuse esitatud teate kehtivust käsitlevad vaidlused kuuluvad taotluse esitanud liikmesriigi pädevate organite pädevusse. Kui huvitatud isik vaidlustab sissenõudmismenetluse jooksul nõude, taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubava esmase juriidilise dokumendi või taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubava ühtse juriidilise dokumendi, teavitab taotluse saanud asutus kõnealust isikut sellest, et vaidlustamiseks peab ta pöörduma taotluse esitanud liikmesriigi pädeva asutuse poole vastavalt seal kehtivatele õigusaktidele.

2. Vaidlustega, mis käsitlevad taotluse saanud liikmesriigis võetud täitemeetmeid või taotluse saanud liikmesriigi pädeva asutuse esitatud teate kehtivust, tuleb pöörduda selle liikmesriigi pädeva organi poole vastavalt seal kehtivatele õigusnormidele.

3. Kui taotluse esitanud liikmesriigi pädeva organi poole pöördutakse seoses lõikes 1 osutatud meetmetega, teavitab taotluse esitanud asutus sellest taotluse saanud asutust ning määrab kindlaks, millises ulatuses nõue ei ole vaidlustatud.

4. Niipea kui taotluse saanud asutus on taotluse esitanud asutuselt või huvitatud isikult saanud lõikes 3 osutatud teabe, peatab ta täitemenetluse nõude vaidlustatud osa suhtes, kuni pädev organ teeb selles küsimuses otsuse, välja arvatud taotluse esitanud asutuse vastupidise taotluse korral.

Taotluse esitanud asutuse taotlusel või kui taotluse saanud asutus peab seda muul viisil vajalikuks […], võib taotluse saanud asutus võtta sissenõudmist tagavaid ettevaatusabinõusid sel määral, mil taotluse saanud liikmesriigi kehtivad õigusnormid seda lubavad.

Taotluse esitanud asutus võib kooskõlas selles liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega paluda taotluse saanud asutusel sisse nõuda vaidlustatud nõude või vaidlustatud osa nõudest sel määral, mil taotluse saanud liikmesriigi kehtivad õigusnormid seda lubavad. Kõiki selliseid taotlusi tuleb põhjendada. Kui vaidlustamise tulemus on seejärel võlgnikule soodne, vastutab taotluse esitanud asutus kõikide sissenõutud summade hüvitamise ja tasumisele kuuluvate hüvitiste maksmise eest vastavalt taotluse saanud liikmesriigis kehtivatele õigusnormidele.

[…]“.

12	Selle direktiivi artikli 28 kohaselt on liikmesriigid kohustatud võtma vastu ja avaldama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 31. detsembriks 2011 ning kohaldama neid norme alates 1. jaanuarist 2012.

13	Direktiivi 2010/24 artikkel 29 tunnistab alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks nõukogu 26. mai 2008. aasta direktiivi 2008/55/EÜ vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (ELT 2008, L 150, lk 28).

14	Direktiiviga 2008/55 kodifitseeriti nõukogu 15. märtsi 1976. aasta direktiiv 76/308/EMÜ vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (EÜT 1976, L 73, lk 18; ELT eriväljaanne 02/01, lk 44) ja seda muutvad aktid.

Rakendusmäärus (EL) nr 1189/2011

Komisjoni 18. novembri 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1189/2011, millega kehtestatakse nõukogu direktiivi 2010/24/EL teatavate sätetega seotud üksikasjalikud eeskirjad (ELT 2011, L 302, lk 16), artikli 15 lõige 1 sätestab:

„Sissenõudmist või ettevaatusabinõusid käsitlevad taotlused sisaldavad kinnitust selle kohta, et direktiivis 2010/24/EL sätestatud vastastikuse abistamise menetluse alustamise tingimused on täidetud.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

16	Iiri seaduste alusel asutatud ettevõtja TLT International Ltd võttis 2002. aastal raskeveoki juhina tööle Iiri kodaniku E. Donnellani.

17	Selle ettevõtja korraldusel võttis ta Kreekas asuvalt ettevõtjalt 2002. aasta juulis vastu 23 kasti oliiviõli. Kauba saatedokumendis oli kauba saajana märgitud üks Iirimaal supermarketeid käitav ettevõtja.

26. juulil 2002 esitas E. Donnellan selle saatedokumendi Patrase (Kreeka) sadama tollile. Tolliametnik, kes teostas seal kauba läbivaatuse, avastas lisaks oliivõlile kauba hulgast 171800 pakki deklareerimata sigarette. Selle leiu tõttu peeti E. Donnellan kinni ja nii tema sõiduk kui ka veetav kaup konfiskeeriti.

19	29. juulil 2002 mõisteti E. Donnellan esimese astme kohtu poolt süüdi salakaubaveos ning maksudega seotud valeandmete esitamises. Nende rikkumiste eest määrati talle vastavalt kolmeaastane vangistus ja üheaastane vangistus. E. Donnellan võeti viivitamatult vahi alla.

20	17. oktoobril 2002 mõisteti E. Donnellan apellatsiooniastmes mõlemas süüdistuses õigeks ja ta vabastati viivitamata vangistusest.

21	27. aprillil 2009 tegi Patrase toll otsuse, millega määrati E. Donnellanile väärteo eest karistus summas 1097505 eurot, sest 2002. aasta juulis konfiskeeritud kaubasaadetis sisaldas 171800 pakki deklareerimata sigarette.

22	19. juunil 2009 saatis Kreeka saatkond Iirimaal tähitud kirja adressaadile „Hr Eamonn Donnellan, Ballyhaunis, Iirimaa“, paludes, et see isik võtaks saatkonna teenistustega kiiremas korras ühendust, et tulla järgi ja kirjutada alla olulistele teda puudutavatele dokumentidele.

23	27. aprilli 2009. aasta maksuotsuse alusel määras Patrase toll E. Donnellanile 15. juuli 2009. aasta otsusega rahatrahvi 1097505 eurot. Samal päeval avaldati teade selle trahvi kohta väljaandes Kreeka Vabariigi Ametlikud Teadaanded.

24	14. novembril 2012 esitasid Kreeka asutused maksuametile inglise keeles direktiivi 2010/24 artikli 10 tähenduses sissenõudmistaotluse, mis puudutas seda rahatrahvi summas 1097505 eurot, millele lisandusid intressid summas 384126,76 eurot ja kulud või sunniraha 26340,12 eurot.

Taotlus sisaldas rakendusmääruse nr 1189/2011 artiklis 15 viidatud kinnituses selle kohta, et direktiivis 2010/24 sätestatud vastastikuse abistamise menetluse alustamise tingimused on täidetud, muu hulgas järgmist teavet:

–	„The claim(s) is (are) not contested“ [„Nõuet (nõudeid) ei ole vaidlustatud“];

–	„The claim(s) may no longer be contested by an administrative appeal/by an appeal to the courts“ [„Nõude (nõuete) suhtes ei saa enam esitada vaiet ja seda (neid) ei saa enam vaidlustada kohtus“];

–	„Appropriate recovery procedures have been applied in the State of the applicant authority but will not result in the payment in full of the claim“ [„Taotluse esitanud asutuse liikmesriigis on algatatud asjakohane täitemenetlus, kuid selles ei ole võimalik nõuet täies ulatuses sisse nõuda“].

26	15. novembril 2012 sai E. Donnellan maksuametilt 14. novembri 2012. aasta kuupäevaga kirja, milles nõuti, et E. Donnellan tasuks 30 päeva jooksul Kreeka asutuste taotluses märgitud rahatrahvi 1507971,88 eurot, intressid ja kulud või sunniraha.

Mainitud kirjale oli lisatud direktiivi 2010/24 artiklis 12 nimetatud „ühtne dokument“ inglise keeles. Selles dokumendis viidati Patrase tolli eespool mainitud otsusele ja määratleti asjasse puutuv nõue järgnevalt: „Multiple duties for illegal cigarette trading“ (sigarettide salakauaveoga seotud erinevad võlad).

28	Samas dokumendis oli välja toodud E. Donnellani passi number ja märgitud, et tema aadress on „known“ (teada).

29	Viivitamata pärast seda, kui E. Donnellan oli nimetatud 14. novembri 2012. aasta kirja kätte saanud, volitas ta üht solicitor’it Patrase tolli otsuse kohta täpsustusi saama.

30	11. juunil 2014 esitas E. Donnellan kaebuse High Courtile (kõrge kohus, Iirimaa), paludes, et nõutud summade suhtes esitatud sissenõudmistaotlust ei täidetaks.

31	12. detsembril 2014 tegi see kohus esialgse õiguskaitse korras määruse, millega peatati selle taotluse täitmine kuni kohtuasjas sisulise lahendi tegemiseni.

32	Maksuamet väitis High Courtis (kõrge kohus), et kuna E. Donnellan ei vaidlustanud käsitletavat nõuet Kreekas, on maksuamet kohustatud sissenõudmistaotlust täitma ja sundtäitmise teel nõude sisse nõudma.

33	E. Donnellan väidab, et Kreekas talle tõhusat õiguskaitsevahendit ei võimaldatud ja seetõttu ei saa maksuamet sissenõudmistaotlust täita.

Selle kohta esitas E. Donnellan eelotsusetaotluse esitanud kohtule muu hulgas aruande, mille oli koostanud Kreeka õiguse ekspert A. Siaperas. Selle aruande kohaselt oli viimane kuupäev, mil E. Donnellan oleks saanud Patrase tolli otsuse vaidlustada, 13. oktoober 2009, st 90 päeva pärast trahvi kohta teate avaldamist väljaandes Kreeka Vabariigi Ametlikud Teadaanded.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab toimiku kõigi materjalide alusel esiteks, et Kreeka saatkonna poolt E. Donnellanile saadetud tähitud kirja viimasele kätte ei toimetatud, teiseks, et E. Donnellan sai teada talle rahatrahvi määramise otsuse olemasolust 15. novembril 2012, ning kolmandaks, et seda isikut teavitati selle kirja sisust ja põhjendustest alles hilisemates kirjades, muu hulgas Kreeka rahandusministeeriumi 31. märtsi 2014. aasta ja 29. detsembri 2015. aasta kirjades.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleneb Iiri kohtute väljakujunenud praktikast ja Iiri põhiseadusest ning Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (edaspidi „EIÕK“) tulenevatest Iirimaa kohustustest, et ükski Iiri kohus ei saa lubada niisuguse otsuse täitmist nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja millest ei ole puudutatud isikut teavitatud ja mis lisaks põhineb faktilistel asjaoludel, mille osas on tuvastatud tema süü puudumine. Nimelt oleks sellise otsuse täitmine Iirimaal vastuolus avaliku korraga.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et direktiiv 2010/24 ei võimalda vaidlustada Kreeka asutuste otsuse õiguspärasust Iiri kohtutes, leiab ta, et liidu õiguse põhimõtted, nagu need tulenevad 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsusest Kyrian (C‑233/08, EU:C:2010:11), viitavad siiski sellele, et eriliste asjaolude esinemisel võib eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineda Euroopa Liidu põhiõiguste hartale (edaspidi „harta“), et keelduda niisuguse sissenõudmistaotluse täitmisest nagu see, mida käsitletakse käesolevas asjas.

Neil asjaoludel otsustas High Court (kõrge kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2010/24 artikli 14 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus see, kui High Court (kõrge kohus), tehes kindlaks, kas Iirimaal on täitmisele pööratav Patrase tolli poolt 14. novembril 2012 välja antud „täitmisele pööramist lubav ühtne juriidiline dokument“, milles nõutakse väidetavalt 26. juulil 2002 aset leidnud salakaubaveo eest väärteomenetluses 15. juulil 2009 määratud karistusena ja rahatrahvina 1097505,00 euro maksmist (nõude summaks kujunes seega 1507971,88 eurot intresside ja sunniraha tõttu):

–

arvestab sissenõudmistaotluse puhul Iirimaa ja Euroopa Liidu kodaniku õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul (harta artikkel 47 ning EIÕK artiklid 6 ja 13, mis vastavad Iirimaa põhiseaduse artiklites 34, 38 ja 40.3 sätestatud kodanike õigustele) olukorras, kus asjaomast menetlust selgitati [puudutatud isikule] esimest korda alles „mitteametlikus tõlkes“ inglise keelde […] [29. detsembri 2015. aasta] kirjas, mille [Kreeka] rahandusministeerium oli saatnud Iirimaa maksuametile ja [puudutatud isiku] advokaatidele Iirimaal;

–

võtab arvesse direktiivi 2010/24 eesmärke osutada vastastikust abi (direktiivi 2010/24 põhjendus 20) ning järgida kohustust pakkuda EIÕKst tulenevat ulatuslikumat abi (direktiivi 2010/24 põhjendus 17), nagu harta artiklis 47 ja EIÕK artiklis 13 ette nähtud kodanike õigus tõhusale õiguskaitsevahendile;

–	arvestab liidu õiguse täielikku toimet oma kodanikele, pidades eelkõige silmas 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsuse Kyrian, C‑233/08, [EU:C:2010:11] punkti 63?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Oma küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2010/24 artikli 14 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et liikmesriigi asutus keeldub teises liikmesriigis määratud rahatrahvi maksmise nõuet puudutavat sissenõudmistaotlust täitmast põhjustel, mis on seotud puudutatud isiku õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

Alustuseks tuleb meenutada, liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses väga oluline, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. See põhimõtte kohustab igat liikmesriiki eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga), EU:C:2014:2454, punkt 191 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuigi direktiiv 2010/24 kuulub siseturu, mitte vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonda, põhineb ka see direktiiv eespool meenutatud vastastikuse usalduse põhimõttel. Nimelt sõltub selle direktiiviga kehtestatud vastastikuse abi andmise korra rakendamine selle usalduse olemasolust asjasse puutuvate liikmesriigi asutuste vahel.

Nimetatud direktiivi artikli 12 lõikest 1 tuleneb eelkõige, et taotluse saanud liikmesriigis toimub nõude sissenõudmine „ühtse juriidilise dokumendi“ alusel, millega taotluse esitanud asutus edastab taotluse saanud asutusele teabe, mis kajastub taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavas esmases dokumendis. Seda ühtset juriidilist dokumenti ei pea taotluse saanud liikmesriigis tunnustama, täiendama või asendama eraldi aktiga.

Lisaks tuleneb direktiivi 2010/24 artikli 14 lõikest 1, et nõuet, esmast juriidilist dokumenti, ühtset juriidilist dokumenti või taotluse esitanud liikmesriigi pädeva asutuse esitatud teadet saab vaidlustada selle viimati nimetatud liikmesriigi, mitte taotluse saanud liikmesriigi pädevates organites.

44	Direktiiv 2010/24, andmata kaugeltki taotluse saanud liikmesriigi organitele õigust kontrollida taotluse esitanud liikmesriigi akte, piirab sõnaselgelt artikli 14 lõikes 2 nende organite kontrolliõigust taotluse saanud liikmesriigi aktidega.

Kuigi on tõsi, et aktid, mille liikmesriik võtab vastu direktiiviga 2010/24 kehtestatud vastastikuse abi andmise korra alusel, peavad olema kooskõlas liidu põhiõigustega, mille hulka kuulub harta artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, ei tulene sellest kindlasti, et taotluse esitanud liikmesriigi akte peab saama vaidlustada nii selle liikmesriigi kohtus kui ka taotluse saanud liikmesriigi kohtus. Vastupidi, niisugune abi andmise kord, kuivõrd see tugineb just vastastikuse usalduse põhimõttele, võimaldab suurendada õiguskindlust selle liikmesriigi kindlakstegemise osas, kelle kohtute alluvusse vaidluste lahendamine kuulub ja järelikult vältida forum shopping’ut (vt analoogia alusel 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N.S. jt, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 79).

Sellest tuleneb, et hagi, mille puudutatud isik esitab taotluse saanud liikmesriigis selleks, et ta ei peaks täitma maksekohustust, mida selle liikmesriigi pädev asutus temalt nõuab, et rahuldataks taotluse esitanud liikmesriigis tekkinud nõue, ei saa viia selleni, et hakatakse kontrollima selle nõude õiguspärasust.

Kuid nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ei saa välistada, et taotluse saanud asutus võib erandjuhul otsustada taotluse esitanud asutusele mitte abi osutada. Nii võib nõude sissenõudmistaotluse täitmisest keelduda muu hulgas juhul, kui selgub, et see täitmine kahjustaks taotluse saanud asutuse liikmesriigi avalikku korda (vt direktiivi 76/308 artikli 12 kohta, mis sisuliselt vastab direktiivi 2010/24 artiklile 14, 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kyrian, C‑233/08, EU:C:2010:11, punkt 42).

Selle kohta on oluline märkida, et direktiivi 2010/24 artikli 13 lõikest 1 tuleneb, et sissenõudmistaotluse esemeks olevat nõuet käsitletakse taotluse saanud liikmesriigi nõudena ja viimasel tuleb seetõttu kasutada volitusi ja menetlusi, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õiguskorras niisuguste õigus- või haldusnormidega, mida kohaldatakse samasuguse või sarnase maksu või maksega seotud nõuete suhtes. Kuid on raskesti usutav, et taotluse saanud liikmesriik täidaks akti, mis lubab sisse nõuda tema samasuguse või sarnase nõude, kui see täitmine oleks vastuolus tema avaliku korraga (vt analoogia alusel direktiivi 76/308 kohta 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kyrian, C‑233/08, EU:C:2010:11, punkt 43).

Kuid Euroopa Kohtul tuleb kontrollida, millistes piirides võivad liikmesriigi asutused, tuginedes niisugusele riigisisesele põhimõttele nagu avalik kord, keelduda teisele liikmesriigile liidu seadusandja kehtestatud koostöömehhanismi raames abi andmisest (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punktid 56 ja 57, ning 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punktid 39 ja 40).

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastastikuse usalduse põhimõtte piiranguid tuleb tõlgendada kitsalt (vt eelkõige 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Baláž, C‑60/12, EU:C:2013:733, punkt 29; 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 41; 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 38, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 48).

Olenemata sissenõudmistaotluses esitatud avaldusest, et taotluse esitanud liikmesriigis oli algatatud täitemenetlus, on eelotsusetaotluse kohaselt käesolevas asjas ilmne, et alles siis, kui taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus edastas puudutatud isikule maksenõude koos ühtse juriidilise dokumendiga, sai viimasele teatavaks, et mitu aastat varem oli talle taotluse esitanud liikmesriigis määratud rahatrahv. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et alles tükk aega pärast sellest trahvist teadasaamist sai puudutatud isik täpsemat teavet selle otsuse sisu ja põhjenduste kohta, millega talle nimetatud karistus määrati.

Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et sissenõudmistaotluse täitmisest keeldumine võib olla põhjendatav kaalutlustega, mis seostuvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja sellega, et Iirimaal on avaliku korraga vastuolus puudutatud isiku suhtes rahatrahvi täitmisele pööramine, kui teda ei ole sellest teavitatud.

Selleks et hinnata, kas niisuguste asjaolude alusel nagu need, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, saab ilma vastastikuse usalduse põhimõtet rikkumata täitmisest keelduda, tuleb kõigepealt märkida, et sellise ühtse juriidilise dokumendi eesmärk, mille taotluse esitanud asutus saatis nõude sissenõudmiseks taotluse saanud asutusele ja mille viimane edastas maksenõude lisana puudutatud isikule, ei ole teavitada puudutatud isikut taotluse esitanud asutuse liikmesriigi vastu võetud otsusest, millest see nõue tuleneb. Nagu meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 9, märgitakse selles dokumendis muu hulgas nõude laad ja suurus ning puudutatud isiku andmed ning selle eesmärk on võimaldada taotluse saanud liikmesriigi asutustel võtta täitmiseks vajalikke meetmeid ja osutada nii abi võla sissenõudmisel. Samas ei tähenda selle dokumendi saatmine, kui sellega ei kaasne rahalise karistuse määramise otsuse ja selle põhjenduse edastamist, et puudutatud isikule on sellest nimetatud otsusest teada antud.

Edasi tuleb meenutada, et nõuete sissenõudmisel vastastikuse abi andmise korra eesmärk on eelkõige tagada tõhus teavitamine kõigist taotluse esitanud asutuse asukoha liikmesriigi dokumentidest ja otsustest, mis on seotud nõude või selle sissenõudmisega (vt direktiivi 76/308 kohta 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kyrian, C‑233/08, EU:C:2010:11, punkt 57). Direktiivi 2010/24 artikkel 8 näeb selles küsimuses ette nõude esitanud asutuse võimaluse paluda puudutatud isiku elu- või asukoha liikmesriigi pädeval asutusel anda talle abi nõuet puudutavatest dokumentidest teatamisel.

Viimaks on ka oluline rõhutada, et selleks, et puudutatud isik saaks seoses tema huve kahjustava otsusega teostada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele harta artikli 47 tähenduses, peab see isik olema saanud tutvuda põhjendustega, millele tema suhtes tehtud otsuses tuginetakse – ja seda kas otsust ennast lugedes või saades oma sellekohase taotluse alusel teada selle põhjendused –, et ta saaks kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas tal tuleks pöörduda pädevasse kohtusse (4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

Niisugustel asjaoludel nagu need, mille on tuvastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas, on puudutatud isiku suhtes algatatud direktiivis 2010/24 ette nähtud sissenõudmistaotluse täitmise menetlus, olenemata sellest, et rahatrahvist talle teada ei antud. Puudutatud isik on seega olukorras, kus taotluse saanud asutus nõuab, et ta tasuks nii selle trahvi, millele lisanduvad intressid ja kulud nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti c tähenduses, kui ka sama direktiivi artikli 13 lõikes 3 märgitud viivise, kuigi tal ei ole olnud võimalust seda vaidlustada taotluse esitanud asutuse liikmesriigis, sest ta ei olnud piisavalt teadlik teda karistava otsuse sisust ja põhjendustest.

Kuid nagu märgib sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, ei ole olukord, kus taotluse esitanud asutus soovib, et nõutaks sisse nõue, mis põhineb puudutatud isikule teatavaks tegemata otsusel, kooskõlas sissenõudmistaotluste suhtes kehtiva direktiivi 2010/24 artikli 11 lõikes 1 sätestatud tingimusega. Nimelt, kuna selle sätte kohaselt ei ole lubatud taotleda sissenõudmist selle direktiivi tähenduses seni, kuni taotluse esitanud liikmesriigis on nõue ja/või selle täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument selles liikmesriigis vaidlustatud, ei saa ka sissenõudmistaotlust esitada, kui puudutatud isikut ei ole teavitatud isegi selle nõude olemasolust, sest see teave on vajalik eeltingimus selleks, et nõuet vaidlustada.

Seda tõlgendust toetab ka harta artikkel 47 ja Euroopa Kohtu praktika õiguslike dokumentide kättetoimetamise ja nendest teatamise valdkonnas. Sellest kohtupraktikast tuleneb muu hulgas, et viidatud artiklis 47 ette nähtud õiguste tagamiseks on oluline mitte ainult tagada see, et akti adressaat saab asjasse puutuva akti tegelikult kätte, vaid ka see, et tal oleks võimalik tema suhtes välisriigis algatatud menetluse tähendusest ja ulatusest tegelikult ja täielikult aru saada, et ta saaks oma õigusi dokumendi päritolu liikmesriigis tõhusalt kaitsta (vt selle kohta 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alpha Bank Cyprus, C‑519/13, EU:C:2015:603, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika). Need kaalutlused on asjakohased ka direktiivi 2010/24 kontekstis.

Seetõttu juhul, kui esitatakse sissenõudmistaotlus, olenemata sellest, et puudutatud isikul ei ole olnud võimalust pöörduda taotluse esitanud liikmesriigi kohtusse tingimustel, mis on kooskõlas põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, ei saa mõistlikult tema vastu tugineda direktiivi 2010/24 artikli 14 lõikes 1 sätestatud normile, nagu see on võetud üle riigisisesesse õigusse.

See on seda enam nii, kui nagu käesolevas asjas taotluse esitanud asutus märgib ise sissenõudmistaotluses ja järelikult enne seda, kui puudutatud isik sai nõude olemasolust teada, et taotluse esitanud liikmesriigis ei olnud enam võimalik selle nõude vaidlustamiseks vaiet või kaebust esitada. Kuigi tõesti Kreeka valitsus märkis hiljem Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades vastupidist, väites, et vaidlustamisõigus ei lõppenud kaebuse esitamise selle tähtaja möödumisega, mis hakkas kulgema nõude kohta teate avaldamisest väljaandes Kreeka Vabariigi Ametlikud Teadaanded, ei saa puudutatud isikule ette heita seda, et ta juhindus teabest, mille taotluse esitanud asutus oli esitanud sissenõudmistaotluses, millest ta sai pärast seda, kui ta oli saanud nõude olemasolust teada, ärakirja ja mida ta palus kontrollida Kreeka õiguse asjatundjal, kes seda kinnitas.

Eeltoodust tuleneb, et eriolukorras nagu see, mis esineb põhikohtuasjas, kus liikmesriigi asutus palub teise liikmesriigi asutusel nõuda sisse nõue, mis tuleneb rahatrahvist, millest puudutatud isik ei olnud teadlik, võib selle teise liikmesriigi asutus õiguspärasuselt keelduda sissenõudmisabist. Direktiivis 2010/24 ette nähtud abi on „vastastikune“ – millele viitavad nii selle direktiivi pealkiri kui ka erinevad põhjendused –, mis tähendab muu hulgas, et taotluse esitanud asutuse kohustus on luua enne sissenõudmistaotluse esitamist tingimused selleks, et taotluse saanud asutus saaks anda abi tõhusalt ja kooskõlas liidu õiguse aluspõhimõtetega.

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2010/24 artikli 14 lõikeid 1 ja 2 koosmõjus harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et liikmesriigi asutus keeldub teises liikmesriigis määratud rahatrahvi maksmise nõude niisugust sissenõudmistaotlust, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, täitmast põhjusel, et trahvi määramise otsust ei ole enne nimetatud direktiivi alusel sellele asutusele sissenõudmistaotluse esitamist tehtud nõuetekohaselt teatavaks puudutatud isikule.

Kohtukulud

63	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 16. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel artikli 14 lõikeid 1 ja 2 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et liikmesriigi asutus keeldub teises liikmesriigis määratud rahatrahvi maksmise nõude niisugust sissenõudmistaotlust, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, täitmast põhjusel, et trahvi määramise otsust ei ole enne nimetatud direktiivi alusel sellele asutusele sissenõudmistaotluse esitamist tehtud nõuetekohaselt teatavaks puudutatud isikule.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.