1.

Rayonen sad Asenovgrad (Asenovgradi rajoonikohus, Bulgaaria) ja Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) esitasid Euroopa Kohtule kahe eelotsusetaotlusega mitu küsimust sisuliselt selle kohta, kas Bulgaaria soojusenergiavarustuse õigusnormid on kooskõlas direktiiviga 2011/83/EL ( 3 ) tarbija õiguste kohta ning direktiiviga 2006/32/EÜ ( 4 ), mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid, ning direktiiviga 2012/27/EL ( 5 ), milles käsitletakse energiatõhusust.

2.

Need taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, milles on ühelt poolt äriühing EVN Bulgaria Toplofikatsia EAD (edaspidi „EVN“) vastandatud Nikolina Stefanova Dimitrovale ning teiselt poolt äriühing Toplofikatsia Sofia EAD vastandatud Mitko Simeonov Dimitrovile seoses sellega, et need üksikisikud keelduvad maksmast oma küttearveid. Nad vaidlustavad asjaomased arved, väites, et kuigi nende korterelamut varustatakse küttevõrgust, ei ole nad nõustunud kaugkütteteenust vastu võtma ja nad ei kasuta seda oma vastavates korterites.

3.

Paljud eelotsusetaotluse esitanud kohtute küsimustest puudutavad peamiselt kahte problemaatikat. Ühelt poolt tekib nendel kohtutel küsimus, kas Bulgaaria õigusnormid, kuna need näevad ette, et kaugküttevõrgust varustatud korterelamute kaasomanikud on kohustatud osalema küttekulude katmises, isegi kui N. Dimitrova ja M. Dimitrov oma korteris seda kütet ei kasuta, kohustavad nende olukorras üksikisikuid nõustuma tellimata kaugküttevarustuse inertsmüügiga, on vastuolus direktiivi 2011/83 artikliga 27.

4.

Teiselt poolt tekib Rayonen sad Asenovgradil (Asenvgradi rajoonikohus) küsimus, kas kõnealused õigusnormid, kuna need näevad ette, et osa nendest kuludest jagatakse kaasomanike vahel nende korteri köetava ruumala järgi, on kooskõlas direktiivide 2006/32 ja 2012/27 sätetega, mis kohustavad liikmesriike teatavatel tingimustel tagama, et lõpptarbijatele esitatud energiaarved „põhinevad tegelikul tarbimisel“.

5.

Käesolevas ettepanekus selgitan ma, miks minu arvates ei ole niisugused riigisisesed õigusnormid direktiividega 2011/83, 2006/32 ja 2012/27 vastuolus.

6.

Direktiivi 2011/83 artiklis 3 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes. Seda kohaldatakse ka vee, gaasi ja elektri tarnimise või kaugkütte lepingute suhtes, sh kui tegu on avalik-õiguslike teenusepakkujatega, kui neid kaupu pakutakse lepingulisel alusel.

[…]

5.   Käesolev direktiiv ei piira üldise siseriikliku lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.

[…]“.

7.

Selle direktiivi artiklis 27 „Inertsmüük“ on sätestatud:

„Tarbija vabastatakse kohustusest maksta tellimata kauba, vee, gaasi, elektri, kaugkütte või digitaalse infosisu tarnimise või tellimata teenuse osutamise eest, mis on keelatud direktiivi 2005/29/EÜ [ ( 6 )] artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29. Kui tarbija sellisel juhul ei reageeri tellimata tarnele või teenuse osutamisele, ei loeta seda tema nõusolekuks.“

8.

Direktiivi 2005/29 I lisa „Kaubandustavad, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel“ punktis 29 on nimetatud „[e]ttevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise või toodete tagastamise või hoiule võtmise nõudmi[st] (inertsmüük)“.

9.

Direktiiv 2006/32 asendati alates 5. juunist 2014 direktiiviga 2012/27 ( 7 ). Põhikohtuasjade asjaolude toimumise perioode arvestades on siiski need mõlemad direktiivid nendele kohtuasjadele kohaldatavad.

10.

Direktiivi 2006/32 artiklis 13 „Energiatarbimise mõõtmine ja informatiivne arvete koostamine“ oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et nii palju kui on tehniliselt võimalik, majanduslikult põhjendatud ja võimaliku säästu suhtes proportsionaalne, pakutakse elektrienergia, maagaasi, kaugkütte ja/või -jahutuse ning sooja tarbevee lõpptarbijatele konkurentsivõimeliste hindadega individuaalseid arvesteid, mis näitavad täpselt lõpptarbija energiatarbimist ja annavad teavet tarbimise tegeliku kestuse kohta.

Nimetatud konkurentsivõimeliste hindadega individuaalsed arvestid paigaldatakse alati olemasoleva arvesti väljavahetamise korral, v.a juhul, kui see on tehniliselt võimatu või ei ole kuluefektiivne võrreldes hinnangulise võimaliku pikaajalise säästuga. Nimetatud konkurentsivõimeliste hindadega individuaalsed arvestid paigaldatakse alati uude ehitisse loodava uue ühenduse korral või ehitiste suurema renoveerimise korral, nagu on sätestatud direktiivis 2002/91/EÜ[ ( 8 )].

2.   Liikmesriigid tagavad vajaduse korral, et energiatarnijate, jaotusvõrgu haldurite ja energia jaemüügiettevõtjate poolt esitatavad arved põhinevad tegelikul energiatarbimisel ning et arved esitatakse selgel ja arusaadaval viisil. […].

[…]“.

11.

Direktiivi 2012/27 artikli 9 „Mõõtmine“ lõikes 1 on korratud direktiivi 2006/32 artikli 13 lõiget 1. Selle artikli 9 lõikes 3 on ette nähtud:

„Kui hoone saab kütte ja jahutuse või sooja vee kaugküttevõrgust või mitut hoonet teenindavast kesksest allikast, paigaldatakse soojus- või soojaveearvesti soojusvaheti või tarnimiskoha juurde.

Kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes, kus on keskne kütte-/jahutusallikas või mida varustatakse kaugküttevõrgust või mitut hoonet teenindavast kesksest allikast, paigaldatakse 31. detsembriks 2016 ka individuaalsed tarbimisarvestid, et mõõta kütte või jahutuse või sooja vee tarbimist igas üksuses, kui see on tehniliselt teostatav ja kulutõhus. Kui individuaalsete arvestite kasutamine kütte mõõtmiseks ei ole tehniliselt teostatav või kulutõhus, kasutatakse igal radiaatoril soojatarbimise mõõtmiseks individuaalseid küttekulujaotureid, välja arvatud siis, kui kõnealune liikmesriik näitab, et selliste küttekulujaoturite paigaldamine ei oleks kulutõhus. Sellistel juhtudel võib kaaluda alternatiivseid kulutõhusaid soojatarbimise mõõtmise meetodeid.

Kortermajade puhul, mida varustatakse kaugkütte või -jahutuse süsteemist või oma selliste majade ühisest kütte- või jahutussüsteemist, võivad liikmesriigid kehtestada individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvuse ja täpsuse tagamiseks läbipaistvad eeskirjad, mis käsitlevad sooja- või soojaveetarbimise kulude jaotamist sellistes hoonetes. Kui see on asjakohane, hõlmavad nimetatud eeskirjad juhiseid sooja- ja/või soojaveetarbimise kulude jaotamise viisi kohta järgmiselt:

12.

Direktiivi 2012/27 artikli 10 „Arvetel esitatav teave“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui lõpptarbijatel ei ole direktiivides 2009/72/EÜ [ ( 9 )] ja 2009/73/EÜ [ ( 10 )] osutatud arukaid arvesteid, tagavad liikmesriigid hiljemalt 31. detsembriks 2014, et kõigis käesoleva direktiiviga hõlmatud sektorites, sealhulgas energiatarnijad, jaotusvõrguettevõtjad ja energia jaemüügi ettevõtjad, esitatakse arvetel täpne ja tegelikul tarbimisel põhinev teave vastavalt VII lisa punktile 1.1, kui see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult põhjendatud.

[…]“.

13.

Direktiivi 2012/27 VII lisa punktis 1.1 „Tegelikul tarbimisel põhinevate arvete esitamine“ on sätestatud:

„Selleks et lõpptarbijatel oleks võimalik oma energiatarbimist reguleerida, tuleb arved esitada tegeliku tarbimise põhjal vähemalt kord aastas […]“.

14.

Energiaseaduse (zakon na energetikata) ( 11 ) artikli 133 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]orterelamus toimub klientide seadmete ühendamine vähemalt kahte kolmandikku korterelamu omandiõigust esindavate kaasomanike kirjaliku nõusolekuga“.

15.

Selle seaduse artikli 142 lõikes 2 on ette nähtud, et „[s]oojusenergia korterelamu kütmiseks jaguneb hoonesisesest seadmestikust väljastatavaks soojuseks, soojusenergiaks ühiskasutuses olevate hooneosade kütmiseks ja soojusenergiaks eriomandi kütmiseks“.

16.

Selle seaduse artikli 149a lõikes 1 on sätestatud, et „[s]oojusenergia kliendid korterelamus võivad osta soojusenergiat varustajalt, kes on valitud vähemalt kahte kolmandikku korterelamu omandiõigust esindavate kaasomanike kirjaliku nõusolekuga“.

17.

Sama seaduse artiklis 149b täpsustatakse kirjaliku lepingu sisu tarnija poolt soojusenergia müügi korral klientidele, kes elavad korterelamus.

18.

Energiaseaduse artikli 153 lõigetes 1, 2 ja 6 on märgitud:

„1.   Korterelamus, mis on ühendatud abonendi alajaamaga või selle autonoomse haruga, on kõik korteriomanikud ja vara kasutamist puudutava asjaõiguse omanikud soojusenergia kliendid, kes on kohustatud paigaldama nende omandis asuvatele soojusallikatele artikli 140 lõike 1 punktis 2 osutatud soojusenergiatarbimise jaotamise seadmed ja kandma soojusenergia tarbimise kulud artikli 36 lõikes 3 osutatud määruses sätestatud tingimustel ja korras.

2.   Kui omanikud, kes esindavad vähemalt kahte kolmandikku korterelamu omandiõigusest ja [kelle omand] on ühendatud selle hoone abonendi alajaama või autonoomse haruga, ei soovi olla kütte või sooja vee soojusenergia kliendid, peavad nad sellest soojusenergiaveoettevõtjale kirjalikult teatama ja taotlema sellest abonendi alajaamast või selle autonoomsest harust kütte või sooja vee jaoks soojusenergiavarustuse lõpetamist.

[…]

6.   Korterelamus elavad kliendid, kes lülitavad välja soojusenergiavarustuse nende omandis asuvatest soojusallikatest, jäävad soojusenergia klientideks hoonesisese seadmestiku kaudu ja ühiskasutuses olevates hooneosades asuvatest soojusallikatest väljastatava soojuse osas.“

19.

6. aprilli 2007. aasta määruses nr 16‑334 kaugküttevarustuse kohta (naredba za toplosnabdyavaneto) on ette nähtud kaugkütte, küttesüsteemi operatiivjuhtimise, tootjate ja klientide küttevõrku ühendamise, kaugkütteühenduse jaotamise, peatamise ja väljalülitamise kord ja tehnilised tingimused.

20.

Selle määruse artikli 61 lõikest 1 tuleneb, et korterelamute puhul tuleb soojusenergia tarbimine jaotada kaasomanike/energiaklientide vahel selle määruse lisas sätestatud metoodikas ette nähtud eeskirjade järgi (edaspidi „kaugkütte määruses sätestatud metoodika“).

21.

Kaugkütte määruses sätestatud metoodika punktis 6. 1. 3 on sätestatud, et „[h]oonesisesest seadmestikust väljastatava soojusenergia hulk […] jaotatakse proportsionaalselt vara köetava ruumalaga vastavalt ehitusprojektile“.

22.

N. Dimitrova on Plovdivi linnas (Bulgaaria) asuvas korterelamus asuva korteri omanik. Hoone on varustatud hoonesisese kütte- ja soojaveeseadmestikuga ( 12 ), mis on ühendatud kaugküttevõrku ( 13 ). EVN varustab seda hoonet nimetatud võrgustiku kaudu soojusenergiaga kütte ja sooja tarbevee jaoks.

23.

Kolmandast isikust äriühing, kes vastutab kõnealuse hoone soojusenergiatarbimise mõõtmise ja selle eri kaasomanike vahel jaotamise eest, määras kaugküttemääruses sätestatud metoodika kohaselt ajavahemikul 1. novembrist 2012 kuni 30. aprillini 2015 N. Dimitrova korteri tarbimise hinnaks 266,25 Bulgaaria leevi (BGN) (umbes 136 eurot).

24.

Kuna N. Dimitrova seda summat ei tasunud, esitas EVN 12. juulil 2016 Rayonen sad Asenovgradile (Asenovgradi rajoonikohus) maksekäsu avalduse, mille see kohus rahuldas.

25.

N. Dimitrova esitas selle käsu vastu vastuväite. Seejärel esitas EVN samale kohtule kaebuse nõudega tuvastada tema nõue ning mõista asjaomaselt isikult välja viivitusintress ja seadusjärgne intress. N. Dimitrova vaidlustab selle raames kõnealuse nõude. Ta väidab nimelt, et tema ja EVNi vahel ei ole võlasuhet. N. Dimitrova vaidlustab ka talle saadetud arved, kuna need ei kajasta tema tegelikku soojusenergiatarbimist, vastupidi sellele, mida näeb ette direktiivi 2006/32 artikli 13 lõige 2.

26.

Nendel asjaoludel otsustas Rayonen sad Asenovgrad (Asenovgradi rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27.

M. Dimitrov on Sofia linnas (Bulgaaria) asuvas korterelamus asuva korteri omanik. Hoone on varustatud hoonesisese kütte- ja soojaveeseadmestikuga, mis on ühendatud kaugküttevõrku. Toplofikatsia Sofia varustab seda hoonet nimetatud võrgustiku kaudu soojusenergiaga, mida kasutatakse kütte ja sooja tarbevee jaoks.

28.

Toplofikatsia Sofia algatas M. Dimitrovi vastu kohtuasja Sofiyski rayonen sadis (Sofia rajoonikohus) nõudega tuvastada võlg küttevarustuse eest ajavahemikul 1. maist 2014 kuni 30. aprillini 2016 ning hoone soojusenergia tarbimise mõõtmist ja jaotust teostanud äriühingu Termokomplekt OOD kulude eest. M. Dimitrov väidab sellega seoses, et tal ei ole Toplofikatsia Sofiaga võlasuhet, kuna nad ei ole sõlminud kirjalikku lepingut, ning ta ei kasuta oma korteris kaugkütet.

29.

Nendel asjaoludel otsustas Sofiyski Rayonen sad (Sofia rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Eelotsusetaotlused esitati 6. detsembril 2017 (C‑708/17) ja 5. detsembril 2017 (C‑725/17). Need saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt sama kuu 19. ja 27. kuupäeval.

31.

Euroopa Kohtu presidendi 8. veebruari 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑708/17 ja C‑725/17 nende üksteisega seotust arvestades kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

32.

Euroopa Kohtule on kirjalikud seisukohad esitanud EVN, Toplofikatsia Sofia, N. Dimitrova, Leedu valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised peale Leedu valitsuse olid esindatud kohtuistungil, mis peeti 12. detsembril 2018.

33.

EVN väidab, et Euroopa Kohus ei ole pädev vastama kohtuasjas C‑708/17 Rayonen sad Asenovgradi (Asenovgradi rajoonikohus) esitatud kolmandale eelotsuse küsimusele. See kohus ei palu nimelt tema sõnul Euroopa Kohtul mitte tõlgendada liidu õigust, vaid tuvastada, et tegu on ebaausa kaubandustavaga, mille tuvastamine kuulub liikmesriigi institutsioonide pädevusse.

34.

Mina selle seisukohaga ei nõustu. Minu arvates ei takista miski liikmesriigi kohtul paluda eelotsusetaotluse raames Euroopa Kohtul otsustada, kas kvalifitseerida konkreetset faktilist olukorda direktiivi 2005/29 tähenduses ebaausaks kaubandustavaks, tingimusel et liikmesriigi kohus teeb vajaliku faktide tuvastamise ja hindamise. Nimelt eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kvalifitseerimine liidu õiguse seisukohast liidu õiguse tõlgendamist, mida on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses pädev tegema Euroopa Kohus ( 14 ).

35.

EVN vaidlustab muide kõikide kohtuasjas C‑725/17 Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus) esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse. Selle äriühingu sõnul ei ole see kohus esitanud küsimusi, mida võiks otsustada Euroopa Kohus. Tema sõnul ei ole nimetatud kohus ka selgitanud, miks ta kahtleb nende liidu õigusnormide ulatuse suhtes, mida ta palub tõlgendada, või nimetatud õigusnormide ja tema menetluses oleva kohtuvaidluse suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusaktide vahelise seose suhtes.

36.

Minu arvates tuleb ka see vastuväide tagasi lükata. Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus) küsimused puudutavad sisuliselt direktiivi 2011/83 tõlgendamist. See kohus märkis oma eelotsusetaotluses, miks see direktiiv on tema menetluses oleva kohtuvaidluse puhul asjasse puutuv, ja selgitas, et ta kahtleb, kas energiaseaduse sätted on kooskõlas nimelt selle direktiivi artikliga 27. Need küsimused vastavad seega kohaldatavatele vastuvõetavuse nõuetele ( 15 ).

37.

Käesolevad kohtuasjad puudutavad sisuliselt küttekulude jaotust kaugküttevõrgust varustatud korterelamutes ( 16 ).

38.

N. Dimitrova ja M. Dimitrov on niisugustesse korterelamutesse kuuluvate korterite omanikud. Põhikohtuasjade hagejateks olevad ettevõtjad, EVN ja Toplofikatsia Sofia on energiatarnijad, ( 17 ) kes varustavad neid korterelamuid küttevõrkude kaudu, millesse need elamud on ühendatud, kütmiseks ja sooja tarbevee jaoks soojusenergiaga. Seda energiat jaotatakse tänu hoonesisesele kütte- ja soojaveeseadmestikule, mille moodustavad abonendi alajaam ( 18 ) ning jaotus- ja varustustorujuhtmete ja -seadmestike kogum, sh igat korterit läbivad küttepüstikud, nendesse hoonetesse.

39.

Kütte- ja sooja tarbevee varustus on Bulgaarias reguleeritud energiaseaduse ja kaugküttemäärusega. Nende õigusnormidega on ette nähtud, et kui hoonet varustatakse kaugküttevõrgust, peavad kõik kaasomanikud, kelle korter on ühendatud hoonesisese kütte- ja soojaveeseadmestikuga, osalema hoonesse tarnitud soojusenergia kulude katmises ( 19 ).

40.

Selle kohta on nimetatud õigusnormides sätestatud, et need kulud jaotatakse kaasomanike vahel, eraldades sooja tarbeveena kasutatud soojusenergia kütteks kasutatud soojusenergiast, mis jagatakse omakorda hoonesisesest seadmest väljastatavaks soojuseks (st hoonesisese jaotusvõrgu soojakaod), ühiskasutuses olevate hooneosade (trepikojad, fuajeed, ühised keldrid jms) kütmiseks kasutatavaks soojuseks ja soojuseks, mida kasutatakse eraomandis olevate osade kütmiseks ( 20 ). Kui eraomandis olevates osades kasutatava kütte ja sooja vee eest esitatakse arve igaühe tegeliku tarbimise põhjal, siis hoonesisesest seadmestikust väljastatava soojuse ja ühiskasutuses olevate hooneosade kütmiseks kasutatava soojuse [kulud] jagatakse kaasomanike vahel nende korteri köetava ruumala järgi, nagu on märgitud hoone ehitusplaanis ( 21 ).

41.

N. Dimitrova ja M. Dimitrov ei kasuta oma korteris ühistu kütet ja sooja tarbevett ning vaidlustavad asjaolu, et nad on sellele vaatamata kohustatud osalema hoones kasutatava kütte kulude, eelkõige hoonesisesest seadmestikust väljastatava soojuse kulude katmises ( 22 ). Nad väidavad selle kohta, et energiaseaduse ja kaugküttemääruse sätted on liidu tarbimisõigusega vastuolus (2. jagu).

42.

Lisaks vaidlustab N. Dimitrova hoonesisesest seadmestikust antava soojuse kulude jaotamise reegli, mis on sätestatud kaugkütte määruses ning mis põhineb korterite köetava ruumala kriteeriumil ning milles ei võeta arvesse iga kaasomaniku tegelikult tarbitud energiakogust, vastupidi liidu energiatõhususe õigusnormides sätestatud nõuetele (3. jagu).

43.

Täpsustan lõpetuseks, et käesolevad kohtuasjad ei ole kaugeltki üksikjuhtumid. Küsimus seoses nende omanike osalemisega kaugküttekulude katmises, kes on oma korteris kaugkütte kasutamisest loobunud, tekitab eelotsusetaotlustes ja menetlusosaliste antud teabe kohaselt Bulgaaria kohtutes massikohtuvaidluse. See kohtuvaidlus annab tunnistust tõelisest ühiskondlikust kriisist seoses energiahinnaga Bulgaarias. Märkimisväärse osa Bulgaaria elamufondist moodustavad halvasti soojustatud hooned, mis on ehitatud enne 1989. aastat, ajal, millal energiahind oli riigi range kontrolli all. Sellest alates on komisjoni osutatud statistika järgi see hind selles liikmesriigis tõusnud 25 korda, mistõttu kaugküte on muutunud paljude leibkondade jaoks liiga kalliks.

44.

Kohtuasja C‑708/17 teine ja kolmas küsimus ning kõik kohtuasja C‑725/17 küsimused puudutavad põhimõtteliselt korterelamute soojusenergiaga varustamist reguleerivate energiaseaduse sätete kooskõla liidu tarbijaõigusega. Need sätted võib kokku võtta järgmiselt.

45.

Korterelamu hoonesisese seadmestiku ühendamiseks küttevõrku on vaja vähemalt kahte kolmandikku kõnealuse hoone omandiõigust esindavate kaasomanike kirjalikku nõusolekut ( 23 ). Selle ühendamise kohta sõlmitakse leping ( 24 ) ja hoone varustamisele soojusenergiaga kehtivad üldtingimused ( 25 ).

46.

Kui hoone on ühendatud küttevõrku, näeb energiaseaduse artikli 153 lõige 1 ette, et kõik hoonesisese seadmestikuga ühendatud eraomandisse kuuluvate osade omanikud (või kasutusvalduse tüüpi asjaõiguse või kasutusõiguse omanikud) on soojusenergia kliendid. Selles staatuses on nad kohustatud osalema hoones kasutatava soojusenergia kulude katmises kaugkütte määruses ette nähtud tingimustel ja korras. See kehtib ka omanike kohta, nagu N. Dimitrova ja M. Dimitrov, kes ei kuulunud ühistusse sel ajal, kui võrku ühendamise otsus tehti.

47.

Iga kaasomanik võib otsustada oma korteris selliselt tarnitud soojusenergiat mitte kasutada, lülitades oma radiaatorid välja ( 26 ). Teiselt poolt on energiaseaduse artikli 153 lõike 6 kohaselt kaasomanikud, kes on oma korterites küttest loobunud, kohustatud tasuma osa hoone küttekuludest, nimelt osa hoonesisesest seadmestikust väljastatava soojuse kuludest ja ühiskasutatavate hooneosade kütmiseks kasutatava soojuse kuludest. See on nii kuni hoone küttevõrgust lahti ühendamiseni (mis eeldab kaugküttevarustuse lepingu lõpetamist), milleks on samuti nõutav vähemalt kahte kolmandikku kõnealuse hoone omandiõigusest esindavate kaasomanike kirjalik nõusolek ( 27 ). Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasjades kõne all olevad elamuühistud ei ole niisugust otsust vastu võtnud.

48.

N. Dimitrova ja M. Dimitrov, kelle kohtuasjad on eelotsusetaotluse esitanud kohtud ühendanud, on seisukohal, et see olukord on vastuolus liidu tarbijaõigusega, eelkõige direktiivi 2011/83 artikliga 27. Nad leiavad nimelt, et energiaseadus sunnib kaasomanikke, kes oma korteris kaugkütet ei kasuta, tasuma kaugkütte „inertsmüügi“ eest selle õigusnormi tähenduses. Nimetatud õigusnorm näeb nimelt selles valdkonnas ette tõelise lepingulise õiguskaitsevahendi (remedy): sellise tarnimise korral tarbija „vabastatakse kohustusest maksta“. N. Dimitrova ja M. Dimitrov ei peaks seega olema kohustatud oma elamute küttekulude katmises osalema.

49.

N. Dimitrova ja M. Dimitrovi kriitika keskmes on energiaseaduse artikli 153 lõiked 1 ja 6. Ühelt poolt on küsimus selles, et esimesena nimetatud lõike kohaselt ei tulene iga kaasomaniku kohustus osaleda ühise kütte ja sooja vee kulude katmises lepingu sõlmimisest tema ja tarnija vahel, vaid see kohustus on kaasomanikul üksnes hoonesisese seadmestikuga ühendatud korteri omamise tõttu. Eelkõige ei ole omanikud, kes ei kuulunud elamuühistusse sel ajal, kui tehti otsus hoone küttevõrku ühendada, kunagi kaugkütet „taotlenud“. Teisest küljest vaidlustavad nad asjaolu, et teisena nimetatud lõige kohustab kaasomanikke, kes on oma korteris radiaatorid välja lülitanud või eemaldanud, osalema hoone küttekulude katmises, kuigi selliselt toimides on nad selgelt väljendanud soovi kaugküttest loobuda.

50.

Eespool nimetatut arvestades leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtutele tarviliku vastuse andmiseks tuleks teine ja kolmas küsimus kohtuasjas C‑708/17 ja kõik küsimused kohtuasjas C‑725/17 koondada ja ümber sõnastada üheks küsimuseks, milleks nimelt on see, kas direktiiviga 2011/83 on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et küttevõrgust varustatud kortermajades on kaasomanikud kohustatud osalema hoone küttekulude katmises, kuigi nad ei ole eraldi taotlenud kaugkütte tarnimist ja isegi kui nad seda kütet oma korteris ei kasuta.

51.

Põhimõtteliselt tuleks enne selle küsimuse üle otsustamist kindlaks teha, kas direktiiv 2011/83 on põhikohtuasjades kohaldatav ( 28 ). Sellega seoses märgin, et nagu on ette nähtud selle direktiivi artikli 3 lõikes 1, kohaldatakse seda direktiivi selle sätetes ette nähtud tingimustel ja ulatuses „kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes“, sealhulgas „vee, gaasi ja elektri tarnimise või kaugkütte lepingute suhtes, sh kui tegu on avalik-õiguslike teenusepakkujatega, kui neid kaupu pakutakse lepingulisel alusel“. Lisaks kohaldatakse seda direktiivi vastavalt selle artikli 28 lõikele 2 ainult „pärast 13. juunit 2014 sõlmitud lepingute“ suhtes.

52.

Ma arvan siiski, et käesolevas kohtuasjas ei ole vaja selle problemaatikaga põhjalikult tegeleda. Selles suhtes nähtub eelotsusetaotlustest, et Bulgaaria õiguses tekib küttevõrgu kaudu kütte ja sooja tarbevee tarnimisel korterelamutesse leping, et elamuühistu on iseseisva õigusvõimeta ühendus ( 29 ) ja et iga kaasomanikku käsitatakse lõpptarbijana, kes on kohustatud elamus kasutatud soojusenergia kulude eest maksma ( 30 ). Seega on võimalik lähtuda eeldusest, et on olemas nimetatud direktiivi tähenduses „kaupleja“ (tarnija/turustaja) ja „tarbija“ (iga kaasomanik) vahel sõlmitud „kaugkütte tarnimise leping“ ning et see direktiiv on kohaldatav ratione temporis ( 31 ), ilma et peaks neid eri aspekte üksikasjalikult käsitlema, ja seda eelkõige seetõttu, et minu arvates ei ole direktiiv 2011/83 niisuguste õigusnormidega nagu energiaseaduse artikli 153 lõiked 1 ja 6 ilmselgelt vastuolus.

53.

Esiteks, märgin sellega seoses, et, nagu on täpsustatud direktiivi 2011/83 artikli 3 lõikes 5, „ei piira [see direktiiv] üldise siseriikliku lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.“ ( 32 )

54.

Energiaseaduse artikli 153 lõiked 1 ja 6 puudutavad konkreetselt energiavarustuslepingu koostamist, kehtivust ja õigusmõjusid iga kaasomaniku suhtes ning selle lepingu lõpetamise korda ( 33 ). Need näevad sisuliselt ette, et iga kaasomanik on energiatarnijaga seotud ning on seepärast kohustatud osalema küttekulude katmises (kuni ühendus kaasomanike kvalifitseeritud enamuse nõusolekul katkestatakse). Kokkuvõttes on nende sätete kohaselt niikaua, kuni seda otsust ühendus lõpetada ei ole tehtud, ühelt poolt N. Dimitrova ja M. Dimitrovi ning teiselt poolt tarnijate vahel kehtiv ja jõus olev leping. Direktiivi 2011/83 sätted ei sea seda faktilist asjaolu kahtluse alla, kuna lepingu koostamine, kehtivus ja õigusmõju ei ole nimelt põhimõtteliselt selle direktiiviga ühtlustatud küsimused ( 34 ). See direktiiv ei kehtesta seega põhimõtteliselt sisulisi või vorminõudeid niisuguse lepingu sõlmimiseks või kehtivuseks või veel selle lõpetamiseks ( 35 ).

55.

Olen nõus, et lihtsalt asjaolu, et direktiiviga 2011/83 toimunud ühtlustamine on piiratud, tuvastamisest ei piisa selleks, et vastata esitatud küsimusele. Nimelt puudutab selle direktiivi artikkel 27, mis käsitleb inertsmüüki, teatud määral lepingusuhete tekkimist ( 36 ).

56.

Sellega seoses juhin teiseks tähelepanu asjaolule, et mõiste „inertsmüük“ suhtes on direktiivi 2011/83 artiklis 27 viidatud direktiivi 2005/29 I lisa punktile 29 ( 37 ). Selles punktis on „inertsmüük“ määratletud kui ettevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise nõudmine. Artiklis 27 on samuti täpsustatud, et kui tarbija ei reageeri tellimata tarnele või teenuse osutamisele, ei loeta seda tema nõusolekuks ( 38 ).

57.

ELi õiguse kohaselt reguleeris inertsmüüki algul üks säte direktiivis 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ( 39 ), mis asendati direktiiviga 2011/83. Eesmärk oli võidelda niisuguse tava vastu, mis seisnes selles, et kaupleja saatis tarbijale konkreetse toote, väites, et kui tarbija ei saada seda teatud tähtaja jooksul tagasi, loeb kaupleja, et tema müügipakkumine on vastu võetud, ja nõuab tarbijalt hinna maksmist ehk teisisõnu sunnib tarbijat ostma nõustuma. Vabastades tarbija inertsmüügi korral igasuguse tasu maksmisest ja täpsustades, et tarbija vaikimine ei tähenda nõusolekut, välistab direktiivi 2011/83 artikkel 27 niisuguse tava tagajärjel kehtivalt lepingu tekkimise. Sel määral ühtlustatakse selle õigusnormiga riigisisene lepinguõigus ( 40 ).

58.

Üks direktiivi 2011/83 artikli 27 tähenduses inertsmüügiks kvalifitseerimise olulistest nõuetest on siiski see, et tarbija ei ole kõnealust tarnet eelnevalt ja sõnaselgelt tellinud. Samuti on selle sätte eesmärk takistada kauplejal tarbijat lepingusuhtesse sundida.

59.

Käesoleval juhul aga ühelt poolt ei toimunud pahaks pandud energiatarnimine mitte kaupleja algatusel, vaid Bulgaaria seadusandja ettekirjutuse järgi. Energiaseaduse kohaselt on soojusenergia tarnija kohustatud ühendama kliendid, kes seda taotlevad, küttevõrku ( 41 ) ja varustama võrku ühendatud hooneid soojusenergiaga. Ma väga kahtlen, et seadus- või eeskirjadejärgse kohustuse alusel tehtud tarnet võib kvalifitseerida „inertsmüügiks“ direktiivi 2011/83 artikli 27 tähenduses ( 42 ).

60.

Teiselt poolt ja igal juhul toimub kütte tarnimine sõnaselge ja eelneva taotluse tulemusel. Iga kaasomanik on tarnijaga seotud niipea, kui kaasomanike kvalifitseeritud enamus on selle tarnimisega sõnaselgelt kirjalikult nõustunud. Tegelikult vaidlustavad N. Dimitrova ja M. Dimitrov asjaolu, et teatav kaasomanike enamus võib võtta kohustuse nende kõikide jaoks (ka isikute jaoks, kes saavad omanikeks hiljem) ja et soojusenergiaga varustamise lõpetamiseks hoones on vajalik sama enamus.

61.

Energiaseaduse artikli 153 lõiked 1 ja 6 ei kehtesta kaugeltki inertsmüüki, vaid reguleerivad keerukat „grupiolukorda“, nimelt kinnisvara kaasomandit. Sellega seoses märgin, et elamuühistu staatuses hoonetes, nagu põhikohtuasjas kõne all olevates hoonetes, on eraomandis olevad osad, mille suhtes kehtib ainuomandiõigus, ja ühisosad, mille suhtes kehtib sundjagamatuse kord ja millest teatud osa kuulub tingimata igale kaasomanikule. Ühised osad on põhimõtteliselt lahutamatud ja mõeldud kõikide kasutuseks ja tarbeks ning nende haldamine on korraldatud kaasomanike teatava häälteenamusega vastu võetud otsuste alusel ( 43 ). Niisugune kord on tingimata vajalik selleks, et võimaldada nende ühiskasutatavate osade tõhusat haldamist: ühehäälsuse nõue muudaks selle praktikas võimatuks.

62.

Hoonesisene kütte- ja soojaveeseadmestik on aga just nimelt kaasomandi ühisosa ( 44 ). Kuna hoone varustamine ühise kütte ja sooja tarbeveega eeldab selle siseseadmestiku kasutamist, on kaasomanikele kollektiivselt pakutav teenus ja seega ühistut tervikuna puutuv küsimus. Kaugkütte „taotlemine“ põhineb loogiliselt selle ühistu otsusel ( 45 ).

63.

Peale selle, kui see otsus on vastu võetud, on ka loogiline, et iga kaasomanik on kohustatud osalema hoonesisese seadmestiku kadudele ja teiste ühiste hooneosade soojatarbimisele vastavate kulude katmises, sest nende osade jagamatu omaniku staatuses on ka tema selle soojuse „tarbija“ ( 46 ). Selles suhtes ei ole oluline, et ta kavatseb oma korterit kütta oma vahenditega, ilma ühiskütet kasutamata, et ta ruumides ei ela või et ta on oma radiaatorid eemaldanud ( 47 ).

64.

Sama kehtib omanike kohta, kes on ühistu liikmeks saanud pärast seda, kui otsus hoone kaugküttega liitumise kohta on tehtud. Sellise põhimõtte eesmärk, et ühistu tehtud otsused, sealhulgas kaugküttega liitumine, on uutele kaasomanikele siduvad, on tagada ühistu stabiilsus – vastasel korral seatakse iga omandiõiguse üleminekuga hoones mis tahes otsused kahtluse alla. Peale selle teavitatakse kõiki korteri ostjaid, et kõnealust hoonet varustatakse küttevõrgust ja et ühiste osadega, mille nad omandavad koos selle varaga, kaasnevad teatavad kulud ( 48 ). Lisaks on kaugkütte üldtingimused üldsusele üldteada ( 49 ).

65.

Sellega seoses ei saa direktiivi 2011/83 artiklist 27 järeldada, nagu näib, et teevad N. Dimitrova ja M. Dimitrov, et tarbija peab alati andma individuaalse nõusoleku mis tahes kauba tarnimiseks või teenuse osutamiseks, ning ta peab saama individuaalselt selle tarne või teenuse osutamise lepingu lõpetada. Olen seisukohal, et direktiiviga 2011/83 ei ole vastuolus, et teatavates keerukates olukordades, kus on tegemist tarbijaühendusega ning neile kollektiivselt tarnitava kauba või teenusega, võetakse mõne tarbija nõusoleku andmisega kohustusi teiste jaoks ( 50 ), sealhulgas selle ühenduse uute liikmete jaoks, liikmesriikide riigisiseses õiguses ette nähtud tingimustel. See direktiiv või liidu õigus üldiselt lihtsalt ei reguleeri neid konkreetseid küsimusi.

66.

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele ja kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑708/17 ning kõikidele küsimustele kohtuasjas C‑725/17, et direktiivi 2011/83 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kortermajades, mida varustatakse küttevõrgust, on kaasomanikud kohustatud osalema hoone küttekulude katmises, hoolimata sellest, et nad ei ole eraldi taotlenud kaugkütte tarnimist, ja isegi kui nad seda kütet oma korteris ei kasuta.

67.

Rayonen sad Asenovgradi (Asenovgradi rajoonikohus) esimene küsimus kohtuasjas C‑708/17 puudutab küttevõrguga varustatud hoones tarbitud soojusenergia kulude jagamist selles hoones kaasomanike vahel. Selle küsimuse sõnastuses on viidatud direktiivile 2006/32. Kuna aga N. Dimitrova vaidlustatud nõue puudutab soojusenergiat, mida tarniti ajavahemikul 1. novembrist 2012 kuni 30. aprillini 2015, ( 51 ) ja see direktiiv asendati alates 5. juunist 2014 direktiiviga 2012/27, tuleb küsimusele vastata nende mõlema direktiivi seisukohast ( 52 ).

68.

Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 40, on Bulgaaria õigusnormides ette nähtud, et hoonesisesest seadmestikust väljastatud soojuse kulud (ehk hoonesisese jaotusvõrgu soojakaod, nagu ma tõden) jagatakse kaasomanike vahel proportsionaalselt nende korteri köetava ruumalaga.

69.

N. Dimitrova märgib, et see jagamisreegel ei ole kooskõlas direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikest 2, mis asendati direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikega 1 ja VII lisa punktiga 1.1, tulenevate nõuetega.

70.

Direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 2 on selles suhtes kehtestatud nõue, et liikmesriigid tagaksid, et lõpptarbijatele vajaduse korral esitatavad arved „põhinevad tegelikul tarbimisel“. Direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikes 1 ja VII lisa punktis 1.1 korratakse seda kohustust, täpsustades, et liikmesriigid peaksid seda rakendama hiljemalt 31. detsembriks 2014 kõikides selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates sektorites, kui see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult põhjendatud ( 53 ).

71.

N. Dimitrova sõnul toob aga hoonesisesest seadmestikust väljastatava soojuse kulude jagamise reegel, mis on ette nähtud kaugkütte määruses, kaasa selle, et kaasomanikele selle soojuse eest esitatud arve summa ei sõltu nende korteri sisesest seadmestikust võimalikult või tegelikult väljastatavast (või pigem kaotatavast) ja seega iga kaasomaniku „tegelikult tarbitud“ soojusenergiahulgast ( 54 ). Rayonen sad Asenovgrad (Asenovgradi rajoonikohus) näib jagavat seda arvamust.

72.

Seepärast küsib see kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas niisugune jaotusreegel on vastuolus direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikega 2 ning direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikega 1 ja VII lisa punktiga 1.1. See kohus küsib samuti, kas vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas igas korteris siseseadmestikust tegelikult antavat soojusehulka on või ei ole tehniliselt võimalik kindlaks määrata.

73.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Sellega seoses pean vajalikuks tagasi tulla tingimuste juurde, mille alusel tuleb kehtestada arvete väljastamine tegeliku tarbimise põhjal, ja tehnika juurde, millel see põhineb seoses soojuse tarnimisega kaugküttevõrgust varustatud korterelamutes (esiteks), ja seejärel olukordades, kus see arveldamismeetod on kohustuslik, selle kohustuse ulatuse juurde (teiseks).

74.

Esiteks, nagu ma täheldasin, on direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikega 2 liikmesriigid kohustatud tagama, et „vajaduse korral“ esitatakse lõpptarbijatele energiaarved tegeliku tarbimise põhjal. Direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikes 1 ja VII lisa punktis 1.1 on omakorda märgitud, et sellist arvete esitamist tuleb rakendada, kui see on „tehniliselt võimalik ja majanduslikult põhjendatud“. Neid tingimusi tuleb minu arvates lugeda direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 1 ja direktiivi 2012/27 artiklis 9 esitatud energiatarbimise mõõtmist käsitlevate sätete seisukohast.

75.

Selles suhtes näevad direktiivi 2006/32 artikli 13 lõige 1 ja direktiivi 2012/27 artikli 9 lõige 1 peaaegu identsetel tingimustel ette, et energia lõpptarbijad paigaldavad tegeliku tarbimise mõõtmiseks individuaalsed arvestid. Sellealane nõue oleneb asjaomaste hoonete tüübist: individuaalsete arvestite paigaldamine on nõutav uute hoonete puhul või hoonetes, kus on tehtud olulised renoveerimistööd, samas kui olemasolevate hoonete jaoks sõltub nende arvestite paigaldamine sellest, kas see on tehniliselt võimalik, majanduslikult põhjendatud ja võimaliku säästu suhtes proportsionaalne ( 55 ).

76.

Liidu seadusandja on direktiivi 2012/27 artikli 9 lõikes 3 selgitanud ( 56 ), kuidas seda kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise mõõtmist rakendada küttevõrgust varustatud korterelamutes.

77.

Selles õigusnormis on sätestatud, et sellistes hoonetes tuleb ühelt poolt paigaldada soojusvaheti või tarnimiskoha juurde soojus- ja soojaveearvesti ( 57 ). Teisest küljest peavad liikmesriigid tagama, et hiljemalt 31. detsembriks 2016 paigaldatakse individuaalsed tarbimisarvestid, et mõõta kütte või jahutuse või sooja vee tarbimist igas üksuses, „kui see on tehniliselt teostatav ja kulutõhus“. Nende puudumisel tuleb kasutada igal radiaatoril soojatarbimise mõõtmiseks küttekulujaotureid ( 58 ), „välja arvatud siis, kui kõnealune liikmesriik näitab, et selliste küttekulujaoturite paigaldamine ei oleks kulutõhus“ ( 59 ). Viimati nimetatud juhul võib kaaluda alternatiivseid kulutõhusaid soojatarbimise mõõtmise meetodeid.

78.

See näitab, et kütte osas tuleb küttevõrgust varustatud korterelamutes direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 2 ja direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikes 1 osutatud arvete esitamine sisse seada tegeliku tarbimise põhjal elanike jaoks, kes on varustatud seadmetega, mis võimaldavad selle tarbimise kindlaks määrata direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 1 ning direktiivi 2012/27 artikli 9 lõigetes 1 ja 3 sätestatud tingimustel. See arvete esitamise meetod põhineb individuaalsete soojusarvestitega mõõtmisel või nende puudumisel eraomandisse kuuluvates osades asuvate küttekulujaoturite näitudel ( 60 ).

79.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et N. Dimitrova ja M. Dimitrovi korterisse on niisugused seadmed paigaldatud ( 61 ). Nad peavad seega saama oma tegelikul soojusenergia tarbimisel põhineva arve ( 62 ).

80.

Teiseks olen siiski arvamusel, et direktiivi 2006/32 artikli 13 lõige 2 ega direktiivi 2012/27 artikli 10 lõige 1 ei nõua, et kui selline arvete esitamise meetod on kehtestatud, sõltub lõpptarbijate soojusenergiaarve ainult tegelikust tarbimisest.

81.

Vastupidi nimelt sellele, mida väidab N. Dimitrova, ei ole nendes sätetes kehtestatud põhimõtet, et iga energialõpptarbija peaks maksma ainult selle eest, mida ta tegelikult tarbib. Nende sõnastuses on ainult märgitud, et arvete esitamine peab „põhinema“ tegelikul tarbimisel. Seda nõuet tuleb minu arvates lugeda nende direktiivide eesmärkide ja nende sätete tekkeloo seisukohast.

82.

Siinkohal tasub märkida, et direktiivide 2006/32 ja 2012/27 eesmärk on nimelt parandada energiatõhusust liidus, eelkõige lõpptarbimise etapis ( 63 ). Need direktiivid on kooskõlas nõukogu kahe soovitusega ( 64 ) ja ühe esimese direktiiviga ( 65 ), eesmärgiga edendada kütte-, jahutuse- ja sooja tarbevee kulude jaotuses ühisseadmetega varustatud korterelamutes iga elaniku tegelikku tarbimist arvestavate jaotusreeglite kasutusele võtmist. Nimelt stimuleerib arvete vastavus individuaalsele tarbimisele igaühe energiatõhusaid käitumisviise ( 66 ), et vähendada tarbimist ja vähendada samavõrra arveid.

83.

Arvete esitamine tegeliku tarbimise põhjal, nagu on ette nähtud direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 2 ja direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikes 1, ei ole seega eesmärk iseenesest: selle arveldamismeetodi eesmärk on stimuleerida korterelamute elanikke järgima energiatõhusaid käitumisviise, et saavutada lõpptarbimise etapis energiakokkuhoid. Niisugune eesmärk eeldab, et osa lõpptarbijate soojusenergiaarvest sõltub nende tegelikust tarbimisest, sellest, mis vastab sellele, kuidas nad kasutavad radiaatoreid oma korteris, st nende individuaalsest käitumisest ( 67 ).

84.

Seevastu kogu hoones tarbitud soojusenergia jagamine hoone eri kaasomanike vahel individuaalsete arvestite andmete järgi või nende korterite jaoturite järgi läheks kaugemale sellest, mida nõuab taotletav energiasäästueesmärk. Eelkõige oleks selline jaotusreegel ebaõiglane ja võiks seada ohtu selle eesmärgi saavutamise pikas perspektiivis.

85.

Ühest küljest nimelt, nagu rõhutasid Toplofikatsia Sofia, EVN, Leedu valitsus ja komisjon, ei ole korterelamute eri korterid kütte seisukohast sõltumatud. Soojus ringleb teatud määral külgnevate korterite vaheseinte vahel, ruumidest, kus temperatuur on kõige kõrgem, madalama temperatuuriga ruumidesse, mistõttu igaühe individuaalset tarbimist mõjutab teiste kütmiskäitumine ( 68 ). Ainult individuaalsel tarbimisel põhinev küttekulude jaotus võiks seega panna elanikke, kelle korterid asuvad näiteks hoone keskel, oma radiaatoreid terveks kütteperioodiks välja lülitama ja sõltuma ainult naabrite korteritest tulevast soojusest, millega omakorda kaasneksid viimati nimetatud isikutele lisakulud.

86.

Lisaks sellele sõltub individuaalne tarbimine korterites nende asukohast hoones. Selles suhtes on mõned korterid tõenäoliselt loomulikult külmemad ja vajavad teatud temperatuuri saavutamiseks ebasoodsa asukohta tõttu – näiteks viimase korruse korterid, parkla, fuajee või muu mitteköetava ruumi kohal asuvad esimese korruse korterid, hoone nurgapealsed või otse põhja pool paiknevad korterid – rohkem soojust kui teised sama suure ruumalaga korterid. Seega oleks ebaõiglane jagada korterelamus tarbitud soojusenergiat üksnes individuaalse tarbimise seisukohast.

87.

Teisest küljest võiks kogu energiaarve muutmine sõltuvaks individuaalsest tarbimisest raskendada meetmete võtmist ehitise üldise energiatõhususe parandamiseks, näiteks ulatuslikud renoveerimistööd, ja nii märkimisväärse energiasäästu saavutamiseks pikas perspektiivis. Sellised meetmed nõuavad üldjuhul kaasomanike koosoleku otsust. Nende vahel küttekulude jaotuse viis mõjutab aga otseselt igaühe stiimuleid niisuguse otsuse vastuvõtmiseks ja nende tööde kulude kandmiseks. Ainult või liiga suurel määral individuaalsel tarbimisel põhinev kulude jaotus paneb elanikud, kes on energeetiliselt soodsas olukorras – kelle korter asub näiteks ideaalselt hoone keskel, mistõttu see saab soojust külgnevatest korteritest ja kus on vähe soojakadusid hoonest välja –, seda valikut mitte tegema, vastupidi kehvemate energianäitajatega korterite omanikele, kes võivad jääda vähemusse ( 69 ).

88.

Nagu rõhutatavad komisjon, EVN ja Toplofikatsia Sofia, on seega liikmesriikides harilik, et küttearve küttevõrgust või ühisseadmesikust varustatud korterelamutes sisaldab muutuvat osa, mis sõltub mõõdetud tegelikust tarbimisest või eraomandisse kuuluvate osade jaoturite näitudest, ja fikseeritud osa, mis on igale kaasomanikule määratud nendest andmetest sõltumatute kriteeriumide järgi. See fikseeritud osa kajastab seega asjaolu, et osa hoones kasutatavast küttest ei sõltu iga selle elaniku individuaalsest käitumisest. See ei kehti mitte ainult eespool nimetatud soojusülekannete kohta, vaid ka käesolevate kohtuasjade taustaks oleva siseseadmestiku kaudu antava soojuse (või ka ühistes hooneosades kasutatava soojuse) kohta.

89.

Sellega seoses on direktiivi 2012/27 artikli 9 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud, et kortermajade puhul võivad liikmesriigid kehtestada individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvuse ja täpsuse tagamiseks läbipaistvad eeskirjad, mis käsitlevad sooja- või soojaveetarbimise kulude jaotamist sellistes hoonetes. Selles õigusnormis on veel täpsustatud, et kui see on asjakohane, hõlmavad nimetatud eeskirjad juhiseid sooja- ja/või soojaveetarbimise kulude jaotamise viisi kohta a) sooja tarbevee tootmiseks, b) hoonest kiirguva soojuse ja ühispindade kütmiseks kasutatava soojuse jaoks (kui trepikodades ja koridorides on radiaatorid) ja c) korterite kütteks.

90.

Nagu sellest õigusnormist nähtub, on niisuguste jaotuseeskirjade kasutusele võtmine vabatahtlik ( 70 ). Liikmesriigid võivad seega vabalt niisuguseid eeskirju kehtestada või jätta fikseeritud osa ja muutuva osa suuruse ühistute otsustada lepinguvabaduse järgi või võtta vastu üldise raamistiku, mis võimaldab ühistutele teatavat kaalutlusruumi.

91.

Lisaks on nende võimalike eeskirjade sisu, nagu rõhutasid EVN, Toplofikatsia Sofia ja Leedu valitsus, jäetud direktiivi 2012/27 artikli 9 lõikes 3 iga liikmesriigi valida, tingimusel et vastu võetavad eeskirjad on „läbipaistvad“. Liikmesriikidel on seega ulatuslik kaalutlusõigus. Seepärast on Bulgaaria valinud jaotuskorra, mis põhineb jagamisel eraomandisse kuuluvates osades arvestite või jaoturite abil mõõdetud tarbimiseks ja fikseeritud osaks, eraldades ühiste hooneosade soojuse ja hoone siseseadmestiku kaudu antava soojuse, mis jaotatakse vastavalt iga korteri köetavale ruumalale. Enamik liikmesriike on seevastu valinud meetodi, mis seisneb kogu hoone tarbimisest teatava protsendimäära (näiteks 30%) jaotamises kaasomanike vahel ühe kriteeriumi alusel, nagu iga korteri ruumala või pindala (tegemata vahet ühistesse hooneosadesse ja hoone siseseadmestiku kaudu antaval soojusel), samas kui ülejäänud protsent sõltub arvestite või jaoturite näitudest. Need erinevad meetodid on minu arvates direktiividega 2006/32 ja 2012/27 kooskõlas ( 71 ).

92.

Lõppkokkuvõttes, vastupidi sellele, mida näib arvavat N. Dimitrova ( 72 ), ei eelda arvete esitamine tegeliku tarbimise põhjal mingil viisil, et liikmesriikide valitud kriteeriumid soojusenergia arve fikseeritud osa – käesoleval juhul siseseadmestikust väljastatava soojuse kulude – jaotamiseks kajastavad võimalikult tõetruumalt tegelikku tarbimist. Arve selle osa, mis ei sõltu eraomandisse kuuluvates osades asuvate seadmete näitudest, võivad liikmesriigid minu arvates vabalt jaotada kriteeriumi järgi, mida nad peavad kohaseks, näiteks iga ruumi kasuliku põrandapinna (m2) või ruumi köetava ruumala (m3) järgi. Teisisõnu ei pidanud Bulgaaria seadusandja kasutama kriteeriumi, mis kajastab siseseadmestiku kaudu igasse korterisse antavat soojust, isegi kui oletada, et see näitaja on tehniliselt mõõdetav ( 73 ).

93.

Siiski eeldab tegeliku tarbimise põhjal arvete esitamisega taotletav eesmärk, nagu see on ette nähtud direktiivi 2006/32 artikli 13 lõikes 2 ja direktiivi 2012/27 artikli 10 lõikes 1, minu arvates, et muutuv osa peaks olema märkimisväärne. See on nimelt oluline selleks, et soodustada tõhusate energiakäitumisviiside väljakujunemist.

94.

Kokkuvõttes leian ma, et need õigusnormid kohustavad liikmesriike tagama, et osa arvest sõltub tegelikust tarbimisest ja et see osa on piisav selleks, et tuua kaasa käitumisviiside muutused, mida nende õigusnormidega taotletakse ( 74 ).

95.

Esitatud kaalutlustest nähtub minu arvates, et energiaseadusega ja kaugküttemäärusega ette nähtud eeskirjad vastavad direktiividega 2006/32 ja 2012/27 energianäitude ja ‑arvete esitamise suhtes ette nähtud nõuetele. Ühelt poolt, nagu rõhutavad EVN ja Toplofikatsia Sofia, näeb energiaseadus ette soojusenergiaarvestite paigaldamise iga hoone alajaama tasandil ning igasse korterisse kütte kohta individuaalsete arvestite või küttekulujaoturite ja sooja tarbevee arvestite paigaldamise ( 75 ). Arved sisaldavad muutuvat osa (mis vastab tarbimisele eraomandisse kuuluvates osades), mis põhineb iga kaasomaniku tegelikul tarbimisel, mida mõõdetakse nende individuaalsete arvestitega või hinnatakse jaoturite abil, ja see muutuv osa on keskmiselt märkimisväärne ( 76 ). Teiselt poolt on Bulgaaria seadusandja ette näinud jaotuseeskirjad, mis vastavad direktiivi 2012/27 artikli 9 lõikes 3 esitatud läbipaistvuse nõudele: nendes on selgelt kindlaks määratud, kuidas määratakse kindlaks hoones tarbitud energiahulk, ja kriteeriumid, mille järgi jaotatakse vastavad kulud kaasomanike vahel.

96.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele kohtuasjas C‑708/17, et direktiivi 2006/32 artikli 13 lõiget 2 ning direktiivi 2012/27 artikli 10 lõiget 1 ja VII lisa punkti 1.1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et küttevõrgust varustatud korterelamutes jaotatakse osa hoones kasutatava kütte kuludest, mis vastab kütte- ja soojavee siseseadmestiku kaudu antavale soojusele, kaasomanike vahel nende korteri ruumala järgi, olenemata igasse korterisse tegelikult antud selle soojuse kogusest.

97.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rayonen sad Asenovgradi (Asenovgradi rajoonikohus, Bulgaaria) küsimustele kohtuasjas C‑708/17 ja Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) küsimustele kohtuasjas C‑725/17 järgmiselt: