KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ‑BORDONA

esitatud 14. novembril 2018 ( 1 )

Kohtuasi C‑465/17

Falck Rettungsdienste GmbH,

Falck A/S

versus

Stadt Solingen,

menetlusse astusid:

Arbeiter-Samariter-Bund Regionalverband Bergisch Land e.V.,

Malteser Hilfsdienst e.V.,

Deutsches Rotes Kreuz, Kreisverband Solingen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfis asuv liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa))

Eelotsusemenetlus – Riigihanked – Direktiiv 2014/24/EL – Erandid teenuste hankelepingute puhul – Tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused – Mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused – Kiirabiteenused

1. 

Direktiivi 2014/24/EL ( 2 ) artikli 10 punkti h kohaselt ei kohaldata seda direktiivi tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud selliste teatavate teenuste riigihankelepingute suhtes, mida osutavad mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused.

2. 

Esitatud eelotsusetaotlusega soovitakse teada, kas see väljajätmine laieneb „kiirabiteenustele“ ja kuidas tuleks tõlgendada mõistet „mittetulunduslik organisatsioon ja ühendus“. Viimaste puhul on kohtuvaidlus jõudnud liikmesriikide õigusnormide võimaliku mõjuni selle mõiste määratlemisel.

I. Õiguslik raamistik

A.   Liidu õigus

Direktiiv 2014/24/EL

3.

Direktiivi põhjendustes 28 ja 118 on kirjas:

„(28)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada teatavate päästeteenuste suhtes, mida osutavad mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused, kuna nende organisatsioonide eripära oleks raske säilitada juhul, kui teenuseosutajaid tuleks valida vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud menetlustele. Siiski ei tohiks see väljajätmine minna hädavajalikust kaugemale. Seetõttu tuleks sõnaselgelt sätestada, et patsiendi veo kiirabiteenuseid ei tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Samuti on sellega seoses vaja selgitada, et CPV [ühtne riigihangete klassifikaator] grupp 601 „Maanteetransporditeenused“ ei hõlma kiirabiteenuseid, mis asuvad CPV klassis 8514. Seetõttu tuleks selgitada, et CPV koodiga 85143000‑3 hõlmatud teenuste suhtes, mis on ainult patsiendi veo kiirabiteenused, tuleks kohaldada erikorda, mida kohaldatakse sotsiaalteenustele ja muudele teenustele („lihtsustatud kord“). Sellest tulenevalt peaks ka kiirabiteenuste osutamiseks sõlmitud segalepingute suhtes üldiselt kohaldama lihtsustatud korda, kui patsiendi veo kiirabiteenuste maksumus on suurem kui muude kiirabiteenuste maksumus.

[…]

(118)

Avalike teenuste jätkumise tagamiseks peaks käesolev direktiiv lubama, et teatavaid teenuseid tervishoiu‑, sotsiaal‑ ja kultuurivaldkonnas käsitlevatel hankemenetlustel osalemine võiks olla reserveeritud organisatsioonidele, mis põhinevad töötajate omandil või juhtimises aktiivsel osalemisel ning olemasolevatele organisatsioonidele, näiteks kooperatiividele, et osaleda nende teenuste osutamises lõpptarbijatele. Käesoleva sätte kohaldamisala piirdub üksnes teatavate tervishoiu‑ ja sotsiaalteenuste ja nendega seotud teenuste, teatavate haridus‑ ja koolitusteenuste, raamatukogude, arhiivide, muuseumite ja muude kultuuriteenuste, sporditeenuste ja eramajapidamistele osutatavate teenustega ning see ei hõlma ühtegi erandit, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Sellised teenused peaksid olema kaetud lihtsustatud korraga.“

4.

Vastavalt direktiivi 2014/24 artiklile 10 ei kohaldata direktiivi teenuste riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad järgmist:

„[…]

h)

tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega ( 3 ) seotud teenused, mida osutavad mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused ning mis on kaetud järgmiste CPV koodidega: 75250000‑3, 75251000‑0, 75251100‑1, 75251110‑4, 75251120‑7, 75252000‑7, 75222000‑8, 98113100‑9 ja 85143000‑3, välja arvatud patsiendi veo kiirabiteenused;

[…]“

5.

Artiklis 76 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad lepingute, mille suhtes kohaldatakse käesolevat peatükki, sõlmimist käsitlevad riiklikud eeskirjad, et tagada, et avaliku sektori hankijad järgivad läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid. Liikmesriigid võivad kehtestada menetluseeskirjad, mida kohaldatakse selles ulatuses, milles need eeskirjad võimaldavad avaliku sektori hankijatel võtta arvesse kõnealuste teenuste eripärasid.

2.   Liikmesriigid tagavad, et avaliku sektori hankijad võivad arvesse võtta vajadust tagada teenuste kvaliteet, katkematus, ligipääsetavus, taskukohasus, kättesaadavus ja terviklikkus, erinevate kasutajakategooriate, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate või haavatavate rühmade erivajaduste arvessevõtmine, kasutajate kaasamine ja neile suuremate õiguste andmine ning innovatsioon. Liikmesriigid võivad ka ette näha, et teenuseosutaja valitakse välja kõige parema hinna‑pakkumise suhtega pakkumuse alusel, võttes arvesse sotsiaalteenuste kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kriteeriume.“

6.

Artiklis 77 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad ette näha, et avaliku sektori hankijad võivad reserveerida organisatsioonidele õiguse osaleda riigihankelepingute sõlmimise menetluses üksnes artiklis 74 osutatud tervishoiu‑, sotsiaal‑ ja kultuuriteenuste osutamiseks, mille CPV koodid on 75121000‑0, 75122000‑7, 75123000‑4, 79622000‑0, 79624000‑4, 79625000‑1, 80110000‑8, 80300000‑7, 80420000‑4, 80430000‑7, 80511000‑9, 80520000‑5, 80590000‑6, 85000000‑9–85323000‑9, 92500000‑6, 92600000‑7, 98133000‑4, 98133110‑8.

2.   Lõikes 1 osutatud organisatsioon peab vastama kõigile järgmistele tingimustele:

a)

tema eesmärk on osutada lõikes 1 osutatud teenustega seotud avalikke teenuseid;

b)

kasum reinvesteeritakse organisatsiooni eesmärgi täitmiseks. Kui kasum kas jaotatakse või jaotatakse ümber, peaks see põhinema osalusega seotud kaalutlustel;

c)

lepingut täitva organisatsiooni juhtimisstruktuur või omandisuhted põhinevad töötajate omandi või osalemise põhimõtetel või nõuavad töötajate, kasutajate või sidusrühmade aktiivset osalemist;

d)

asjaomane avaliku sektori hankija ei ole asjaomaste teenuste osutamiseks sõlminud selle organisatsiooniga lepingut viimase kolme aasta jooksul.

[…]“

B.   Liikmesriigi õigus

7.

Konkurentsipiirangute vastase seaduse ( 4 ) § 107 lõike 1 punkti 4 esimese osa kohaselt ei ole see seadus kohaldatav riigihangetele, mille ese on tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused, mida osutavad mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused ning mis on kaetud CPV koodidega 7520000‑3, 75251000‑0, 75251100‑1, 75251110‑4, 75251120‑7, 75252000‑7, 75222000‑8, 98113100‑9 ja 85143000‑3, välja arvatud patsiendi veo kiirabiteenused.

8.

Viidatud sättega võttis Saksa seadusandja riigisisesesse õigusesse üle direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h, kuid lisas teise osa, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused käesoleva punkti tähenduses on eelkõige abiorganisatsioonid, mida on föderaal‑ või liidumaa seaduse kohaselt tunnustatud tsiviilkaitse‑ või kodanikukaitseorganisatsioonidena.“

9.

Ettevõtjate osutatavaid pääste-, kiirabi- ja patsiendiveo teenuseid reguleeriva seaduse ( 5 ) § 2 lõike 1 kohaselt hõlmavad päästeteenused kiirabi, patsientide vedu ja abi andmist suurele hulgale vigastatud või haigetele isikutele õnnetuse korral.

10.

RettG NRW § 2 lõike 2 esimese lause kohaselt seisneb kiirabi eluohtlikus seisundis patsientide elu päästvate toimingute tegemises sündmuskohal, nende veoks ettevalmistamises ja vigastuste süvenemise vältimises, viies nad meditsiinilise varustusega sõiduki või kiirabiautoga haiglasse, kus on täielikumad ravivõimalused.

11.

RettG NRW § 2 lõike 3 kohaselt on patsiendi veo eesmärk anda haigetele, vigastatutele või muudele abivajavatele isikutele, kes ei ole hõlmatud selle paragrahvi lõikega 2, erialast abi ja vedada nimetatud isikuid kvalifitseeritud personali saatel näiteks kiirabiautoga.

12.

Kodaniku- ja tsiviilkaitseseaduse ( 6 ) § 26 lõike 1 teise lause kohaselt on organisatsioonid, mis osutavad viidatud seaduses ette nähtud ülesannete täitmisel abi, eelkõige Arbeiter‑Samariter‑Bund, Deutsche Lebensrettungsgesellschaft, Deutsches Rotes Kreuz (Saksa Punane Rist), Johanniter‑Unfall‑Hilfe ja Malteser‑Hilfsdienst.

13.

Tuleohutuse, abi andmise ja kodanikukaitse seaduse ( 7 ) § 18 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2 on ette nähtud:

„1.   Eraõiguslikud abiorganisatsioonid osutavad abi suurõnnetuste ja katastroofide korral, hädaolukordades ja ulatuslikku sekkumist vajavates olukordades, kui nad on abi andmise valmidusest kõrgeimale järelevalveasutusele teada andnud ning kui viimane on tuvastanud nende üldise sobivuse abi andmiseks ning vajaduse abi andmiseks (tunnustatud abiorganisatsioonid). […]

2.   [ZSKG] § 26 lõike 1 teises lauses nimetatud organisatsioonide puhul ei ole abi andmise valmidusest teada andmine ja üldise sobivuse tuvastamine vajalik.“

II. Asjaolud ja eelotsusetaotlus

14.

2016. aasta märtsis otsustas Stadt Solingen (Solingeni linn, Saksamaa) sõlmida uue munitsipaalpäästeteenuste riigihankelepingu viieks aastaks. ( 8 ) Hanketeate avaldamise asemel tegi kohalik omavalitsusüksus ettepaneku esitada oma pakkumus neljale abiorganisatsioonile. Lõpuks tunnistati neist kaks (Arbeiter‑Samariter‑Bund ja Malteser Hilfdienst) edukaks, üks hanke ühes, teine hanke teises osas.

15.

Pääste- ja kiirabiteenuseid osutavad ettevõtjad Falck Rettungsdienste ja Falck esitasid vaidlustuse Vergabekammer Rheinlandile (Reinimaa riigihangete vaidlustuskomisjon, Saksamaa), väites, et hankeleping oleks tulnud sõlmida liidu õiguse kohase riigihankemenetluse tulemusel.

16.

Vaidlustuskomisjon jättis vaidlustuse 19. augusti 2016. aasta otsusega läbi vaatamata, pidades kohaldatavaks GWB § 107 lõike 1 punkti 4.

17.

See otsus kaevati edasi Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfis asuv liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa), kes esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas kiirabiautos (Rettungswagen) […] patsientidele abi andmine parameediku-assistendi/parameediku-sanitari (Rettungsassistent/Rettungssanitäter) poolt ning patsiendiveo sõidukis (Krankentransportwagen) […] patsientidele abi andmine parameediku-sanitari/abiparameediku (Rettungssanitäter/Rettungshelfer) poolt on „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenus[ed]“ direktiivi 2014/24/EL artikli 10 punkti h tähenduses, mis on kaetud CPV koodidega [7525000‑7] (päästeteenused) ja 85143000‑3 (kiirabiteenused)?

2.

Kas direktiivi [2014/24] artikli 10 punkti h saab mõista nii, et „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“ on eelkõige sellised abiorganisatsioonid, mida on liikmesriigi õiguse alusel tunnustatud tsiviil- ja kodanikukaitseorganisatsioonidena?

3.

Kas „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“ direktiivi [2014/24] artikli 10 punkti h tähenduses on sellised organisatsioonid ja ühendused, mille eesmärk on osutada üldise huvi teenuseid, kes ei tegutse tulu saamise eesmärgil ja kes reinvesteerivad võimaliku kasumi organisatsiooni eesmärgi saavutamiseks?

4.

Kas patsiendi vedu kiirabiautos, millega kaasneb abi andmine parameediku-sanitari/abiparameediku (Rettungssanitäter/Rettungshelfer) poolt (nn kvalifitseeritud kiirabivedu), on „patsiendi veo kiirabiteenus“ direktiivi [2014/24] artikli 10 punkti h tähenduses, millele ei laiene erand ja mis kuulub direktiivi [2014/24] kohaldamisalasse?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte argumendid

18.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 2. augustil 2017. aastal. Kirjalikud seisukohad esitasid Arbeiter-Samariter-Bund, Falck Rettungsdienste, Malteser Hilfsdienst, Deutsches Rotes Kreuz, Solingeni linn, Saksamaa, Norra ja Rumeenia valitsus ning komisjon. Kõik peale Norra ja Rumeenia valitsuse osalesid 5. septembril 2018 toimunud avalikul kohtuistungil.

19.

Falck Rettungsdienste väidab esimese võimalusena, et direktiivi 2014/24 artikli 10 punkt h on vastuolus esmase õigusega, kuna sellega kehtestatakse erand, mis põhineb isiklikul, mitte sisulisel kriteeriumil. Seepärast on seda sätet vaja tõlgendada viisil, mis viiks selle vastavusse liidu õigusnormidega, selgitades tingimusi, mis peavad olema esmase õiguse kohaselt täidetud riigihankelepingu sõlmimiseks otse mittetulunduslike ühendustega.

20.

Falck Rettungsdienste seisukohast:

–

on vastus esimesele küsimusele eitav; ta pooldab erandi kitsast tõlgendamist, mille puhul ohu ärahoidmist seostatakse rangelt ülimalt ulatuslike ja tõsiste hädaolukordadega;

–

peab teisele küsimusele antud vastus samuti olema eitav, kuna vastavalt Saksa õigusele ei sõltu tsiviilkaitse- ja kodanikukaitseorganisatsioonide staatuse tunnustamine nende mittetulunduslikkusest;

–

on kolmanda küsimuse vastus eitav, kuna riigisiseste õigusaktide nõuded mittetulunduslike organisatsioonide määratlemisel ei vasta Euroopa Kohtu praktikale;

–

tuleb neljandale küsimusele vastata direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h sõnastuse ja põhjenduse 28 alusel jaatavalt.

21.

Solingeni linn:

–

pooldab esimese küsimusega seoses sellist tõlgendust, mille kohaselt „ohu ärahoidmine“ on mis tahes toiming, mille eesmärk on hoida ära õigusele ohu ja/või kahju tekkimine ning hõlmab seetõttu kvalifitseeritud kiirabivedu;

–

väidab teise küsimuse osas, et Saksamaa seadusandja viide üldisi huve teenivatele ühendustele ei ole midagi enamat kui „eraldi väljatoomine“, mis ei takista teistel üksustel kasutada oma „mittetulundusliku organisatsiooni“ staatust direktiivi 2014/24 tähenduses;

–

saab sellest mõistest aru, juba kolmanda küsimuse vastusena, nii, et on nõutud ainult seda, et avalikke teenuseid ei osutataks tulu teenimise eesmärgil;

–

teeb ettepaneku vastata neljandale küsimusele nii, et direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h erandist tehtav erand ei hõlma kvalifitseeritud kiirabiveo teenuseid. Eelkõige on kiirabi ja kvalifitseeritud vedu organisatoorne üksus, mida tuleb kohelda ühtselt.

22.

Arbeiter-Samariter-Bund jagab seoses esimese, kolmanda ja neljanda küsimusega olulises osas Solingeni linna seisukohta. Teise küsimusse puutuvas väidab Arbeiter-Samaritaner-Bund, et riiklik seadusandja on mittetulundusliku organisatsiooni mõiste ülevõtmisel kasutanud oma kaalutlusõigust. Samal seisukohal on ka Malteser Hilfdienst.

23.

Deutsches Rotes Kreuz, alustades oma lahkarvamuse väljendamisest Falck Rettungsdienste esimese võimalusena esitatud seisukohtadega, on seoses esimese ja kolmanda küsimusega Solingeni linnaga sarnasel seisukohal. Mis puudutab teist küsimust, rõhutab Deutsches Rotes Kreuz nagu Arbeiter-Samariter-Bundki, et liikmesriikidel on mittetulunduslikke organisatsioone määratledes kaalutlusõigus. Seoses neljanda küsimusega väidab Deutsches Rotes Kreuz, et kvalifitseeritud patsiendivedu on nii tsiviil- ja kodanikukaitse kui ka ohu ärahoidmise oluline osa. Deutsches Rotes Kreuzi arvates kuulub kõnealune vedu vaidlusaluse erandi materiaalsesse kohaldamisalasse.

24.

Saksamaa valitsus:

–

leiab, et esimese küsimuse puhul tuleb ohu ärahoidmist tõlgendada laialt, nii et see hõlmab individuaalse hädaolukorra või õnnetusjuhtumi puhul patsientidele antavat abi, vastupidi tsiviil- ja kodanikukaitsele omasematele ulatusliku kahju olukordadele;

–

jagab teise küsimuse osas Solingeni linna seisukohta, rõhutades, et mittetulundusliku organisatsiooni mõistet tuleb käsitada direktiivi 2014/24 põhjenduse 28 kontekstis. Selle „eripära“ saab määratleda ainult selle liikmesriigi õiguslikus ja faktilises raamistikus, kus asjaomane organisatsioon oma ülesandeid täidab;

–

väidab seoses kolmanda küsimusega, et riiklik seadusandja on sidunud organisatsioonide mittetulunduslikkuse ühest küljest nende sekkumisega kodanike hüvanguks ja ohutuseks politseivälisesse ohu ärahoidmisesse ning tsiviil- ja kodanikukaitsesse; ja teisest küljest sellega, et suur osa nende ülesannetest antakse täitmiseks vabatahtlikele töötajatele; selle tagajärjed ei erine tema väitel nendest, mis saavutataks, kui kohaldataks erinevaid või täiendavaid kriteeriume;

–

leiab, et neljandale küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna lihtne patsiendivedu erineb kvalifitseeritud kiirabiveost.

25.

Norra valitsus:

–

väidab, et ohu ärahoidmise teenused ei piirdu ainult suurte katastroofide korral osutatavate teenustega, vaid hõlmavad ka selliseid olukordi, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses küsimuses kirjeldas, mis Norra valitsuse arvates ja vastusena neljandale küsimusele ei kujuta endast „patsiendi veo kiirabiteenuseid“;

–

väidab teise ja kolmanda küsimusega seoses, et mittetulundusliku organisatsiooni mõistet tuleb tõlgendada autonoomselt ja see võib hõlmata riigisiseses õiguses sellisena tunnustatud organisatsiooni, kui organisatsioon sellele tõlgendusele vastab. Organisatsiooni mittetulunduslikkuse hindamine sõltub siiski liikmesriikide erinevatest traditsioonidest, millele tuleks põhimõtteliselt tugineda, ilma vajaduseta määratleda seda mõistet direktiivi „loomulikust tõlgendamisest“ tulenevast põhjalikumalt. Direktiivi kohaselt peavad mittetulunduslikud organisatsioonid osutama avalikke teenuseid ilma ärieesmärgita ning reinvesteerima võimaliku kasumi organisatsiooni eesmärkide täitmiseks.

26.

Rumeenia valitsus on võtnud seisukoha ainult esimese ja neljanda küsimuse suhtes, analüüsides neid koos. Tema arvates hõlmavad tsiviilkaitse- ja kodanikukaitseteenused ning ohu ärahoidmise teenused abi andmist nii paljudele isikutele ekstreemsetes olukordades kui ka üksikisikutele, kelle elu või tervis on tavalises mõttes ohus. Direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h tõlgendamine selle põhjenduse 28 kontekstis toob tema väitel kaasa rõhuasetuse eksklusiivse veo mõistele, mitte päästetöötajate liigile või veo käigus saadavale abile.

27.

Sellest vaatenurgast lähtudes peaksid kiirabiteenused hõlmama nii kiirabi kui ka sellist abi andmist mittehõlmavat patsiendivedu, mis ei ole kiirabivedu. Esimeses kategoorias ei ole vahet, kas patsiendi kiirabiveo teenust osutatakse arsti ja parameediku-sanitari või parameedik-sanitari ja abiparameedikuga, sest mõlemal teenusel on kiirabi omadusi ja nende lõplik eesmärk on ohu ärahoidmine. Teises kategoorias osutatakse seevastu teenuseid patsiendiveo sõidukitega, mis ei ole varustatud kiirabi andmiseks ja milles on ainult juht, mistõttu ei kuulu need tsiviil- ja kodanikukaitse või ohu ärahoidmise valdkonda.

28.

Komisjoni arvates:

–

ei piirdu esimese küsimuse puhul ohu ärahoidmine erakorraliste hädaolukordadega või ohtudega, mis mõjutavad suurt arvu isikuid;

–

tuleb teist ja kolmandat küsimust analüüsida koos, millest tuleneb vastavalt eitav ja jaatav vastus; ei saa nõuda, et mittetulunduslikud organisatsioonid peavad olema riigisiseses õiguses tunnustatud üldisi huve teenivatena, vaid pigem on need organisatsioonid, mis vastavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandas küsimuses loetletud tunnustele;

–

erinevad neljanda küsimuse puhul direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h erand ja sellest erandist tehtav erand sõltuvalt sellest, kas lepingus nähakse ette ainult patsiendiveo teenus või ka sellised teenused nagu veo ajal arstiabi andmine. Vahet tuleb neil teha hankemenetluse valimisel, mitte hädaolukorras või patsiendiveo ajal.

IV. Õiguslik analüüs

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on esitatud, et selgitada välja, millistele tingimustele peab kiirabiteenus vastama, et see oleks direktiivi 2014/24 kohaldamisalas või sellest välja jäetud. Need tingimused seonduvad: a) teenuse enda olemusega objektiivses tähenduses ja b) teenuseosutaja, kes peab olema mittetulunduslik organisatsioon või ühendus, isikliku või subjektiivse eritunnusega.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene ja neljas küsimus on seotud kiirabiteenuse objektiivse tegevusega. Põhimõtteliselt jääb see tegevus direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja vaid siis, kui – võides kuuluda kategooriasse „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused“ – see ei piirdu ainult „patsiendi [kiirabiveoga]“. Viimane on hõlmatud erandist tehtava erandiga ning seetõttu kohaldatakse sellele riigihanke üldeeskirju.

31.

Teine ja kolmas küsimus puudutavad kiirabiteenuse osutaja subjektiivset omadust, kes on tingimata „mittetulunduslik organisatsioon [või] ühendus“. Arutatakse eelkõige, kas tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega.

Kiirabiteenus direktiivi 2014/24 kontekstis (esimene ja neljas eelotsuse küsimus)

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused“ hõlmavad neid kahte konkreetset teenust:

–

kiirabiautos (Rettungswagen) õnnetuses või sarnases sündmuses kannatada saanud patsientidele (Notfallpatienten) kiirabi andmine „parameediku-assistendi/parameediku-sanitari (Rettungsassistent/Rettungssanitäter)“ poolt;

–

patsiendiveo sõidukis (Krankentransportwagen) patsientidele abi andmine „parameediku-sanitari/abiparameediku (Rettungssanitäter/Rettungshelfer)“ poolt.

33.

Kuigi mõlema teenuse puhul on tegemist „abi andmisega“ patsientidele, erinevad need eeslisandi „kiir-“ poolt, mida kasutatakse ainult esimesel juhul, seda nii sõiduki laadi kui ka patsiendi olukorra tõttu. Esimesel juhul on seetõttu tegemist „kiirabiauto“, teisel juhul kõigest „autoga“.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule on selge, et nimetatud teenused „ei ole tsiviilkaitse ja kodanikukaitse teenused“ ( 9 ). Kohtu arvamusel, mis langeb kokku menetlusosaliste arvamusega, võivad need „äärmisel juhul“ ( 10 ) kuuluda „ohu ärahoidmise“ alla.

35.

Direktiiv 2014/24 ei määratle mõistet „ohu ärahoidmine“ ega viita otseselt liikmesriikide õigusele selle tähenduse kindlaksmääramiseks. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb seda mõistet seega kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. ( 11 )

36.

Otsides autonoomset mõistet, mida ohu ärahoidmine (prevención de riesgos) tähistab, on kohane alustada direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h sõnastusest. Siinkohal on peaaegu paratamatu võtta arvesse ELTL artiklit 196, milles – nagu Falck Rettungsdienste märkis – kasutatakse „kodanikukaitse“ valdkonnas mõistet „riskide ennetamine“ (prevención de riesgos), et siduda see „loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetustega“. ( 12 ) Sel moel valitseb arusaam, et abi andmise teenuseid individuaalsetes ohuolukordades ei saa selle väljendiga tähistada.

37.

Siiski arvan, et nagu ELTL artiklis 196 on riskide ennetamine (prevención de riesgos) seostatud kodanikukaitsega, ( 13 ) nii on ohu ärahoidmine (prevención de riesgos) direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h muudetud omaenda tunnusjoontega tegevuseks, mis ei pruugi olla samastatav kodanikukaitsega.

38.

Direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h on ohu ärahoidmine nimelt sätestatud kodaniku- ja tsiviilkaitsest eraldiseisvana, mistõttu tuleb seda tegevust käsitada autonoomse tegevusena. Vastasel juhul, nagu hoiatab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on ennetusteenused alati tsiviil- või kodanikukaitse teenused. ( 14 )

39.

Ohu ärahoidmise kontseptuaalne autonoomia tuleneb just nimelt opositsioonist kodanikukaitse ja tsiviilkaitsega, mis on keskendunud selliste õnnetuste haldamisele, millel on mõju märkimisväärselt paljudele inimestele. Sellistes arvukaid inimesi mõjutavate olukordadega võrreldes on direktiivis 2014/24 osutatud ohu ärahoidmine see, mis puudutab üksikisikuid konkreetses ohuolukorras.

40.

Selline tõlgendus, mida toetab eelotsusetaotluse esitanud kohus, seisab silmitsi ühe probleemiga. Termin „ärahoidmine“ tähendab kõige tavalisemas mõttes, nagu rõhutas Falck Rettungsdienste, ( 15 ) riski või ohu ennetamist. Seepärast tähendab see ärahoidvat kaitset, mitte reageerimist realiseerunud riskile ja ohu tõekssaamise tagajärjel tekkinud kahjule.

41.

Selle semantilise probleemi tekkides oleks vaidlusalune kiirabiteenus „ohu ärahoidmise“ valdkonnas pea-aegu põhimõtteliselt välistatud. Ainult väga suure sunniga on võimalik tõlgendada nii, et kannatanuid või haigeid kiirabiga vedades kõigest hoitakse ära risk, et ilma veota halveneb nende tervislik seisund.

42.

Direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h süstemaatiline tõlgendamine võimaldab siiski üle saada grammatilise tõlgendamise tulemusel tekkinud kahtlustest. See säte ei jäta direktiivi 2014/24 kohaldamisalast üldiselt ja abstraktselt välja kõiki „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenuseid“, vaid ainult need, mis on kaetud teatavate CPV koodidega.

43.

Nende koodide seas on mõned sellised, mis on hõlmatud ärahoidmise mõistega ranges või kitsas tähenduses ( 16 ), ja teised, mis, olles sisuliselt pigem reaktiivsed kui ärahoidvad (näiteks „päästeteenused“), ( 17 ) võivad toimida nii katastroofiolukordades kui ka individuaalse kahju või ohu puhul.

44.

Kui mõisted „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmi[n]e“ on, nagu väidab Falck Rettungsdienste, ( 18 )„sisulised kriteeriumid“, et tuua direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h nimetatud CPV koodide hulgast välja need teenused, mida osutatakse katastroofiolukordades, oleks tagajärg see, et ainult CPV 75252000-7 koodi „päästeteenused“, mis on direktiivi kohaldamisalast välja jäetud, oleksid need, mis mõjutavad suurt hulka inimesi, mitte need, mida osutatakse ainult ühele inimesele abi andmise korral.

45.

Direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h sisalduvate CPV koodide hulgas on aga ära nimetatud just nimelt kood 85143000-3, mis vastab „kiirabiteenustele“. Käesolevas asjas ei ole sobimatu kohaldada Falck Rettungsdienste pooldatud „sisulist kriteeriumi“ ja jõuda järeldusele, et selles sättes ette nähtud väljajätmine viitab ainult kiirabiteenustele katastroofiolukordades.

46.

Direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h on kiirabiteenused aga piiritletud nii, et need mitte ainult ei vasta sellele „sisulisele kriteeriumile“, vaid on koguni sellega vastuolus.

47.

Sätestades, et direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse ei kuulu „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused, […] mis on kaetud […] CPV koodi[ga] 85143000-3 [(kiirabiteenused)], välja arvatud patsiendi veo kiirabiteenused“ ( 19 ), nähakse nimetatud direktiivi artikli 10 punktis h sõnaselgelt ette erand, mis oleks tarbetu, lähtudes seisukohast, mille kohaselt säte viitab üksnes katastroofiolukordadele – sellele juhtis tähelepanu Saksamaa valitsus. ( 20 )

48.

Kui seadusandja pidas asjakohaseks viidata „patsiendi veo kiirabiteenustele“, siis seetõttu, et muidu tuleks lugeda, et need teenused on hõlmatud direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h erandiga (CPV 85143000‑3). Ja on selge, et lihtne patsiendi vedu ei vasta katastroofiolukorrale, kus patsientide asemel oleks juttu pigem kannatanutest või vigastatutest, keda tuleb vedada kiiresti parimates meditsiinilistes tingimustes, mitte neid ainult vedada.

49.

Seda järeldust kinnitab ka sätte teleoloogiline tõlgendus. Selle lähenemisviisi seisukohast on eriti oluline direktiivi 2014/24 põhjendus 28, mille kohaselt direktiivi „ei tuleks kohaldada teatavate päästeteenuste suhtes, mida osutavad mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused, kuna nende organisatsioonide eripära oleks raske säilitada juhul, kui teenuseosutajaid tuleks valida vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud menetlustele.“

50.

Selle avalduse puhul on minu arvates olulised kaks aspekti. Ühelt poolt see, et seadusandja viitab „teatavatele päästeteenustele“. Teiselt poolt see, et need teenused määratletakse seoses „mittetulunduslike organisatsioonide ja ühendustega“, mille „eripära“ tuleb säilitada. Erandi tunnusjoonte kindlaks määramiseks pööratakse seega rohkem tähelepanu teenuseosutajale kui selle olukorra ulatusele, milles ta sekkuma peab.

51.

Teisisõnu, sõltumata sellest, kas tegemist on individuaalse hädaolukorraga või ulatusliku kahju olukorraga, on oluline, et on tekkinud hädaseisund, millega tegelevad tavaliselt mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused. Direktiivi 2014/24 selle sätte eesmärk on selliste organisatsioonide säilitamine, mille allesjäämine võib olla ohus, kui nende suhtes kohaldatakse hankemenetlusi, mis on selles direktiivis sätestatud.

52.

Kokkuvõttes ei ole tähtis mitte niivõrd, kas hädaseisund on seotud katastroofiolukorra või individuaalse ohuolukorraga (liiklusõnnetus, eluaseme tulekahju), vaid tuvastada need hädaseisundid, mis on selliste mittetulunduslike organisatsioonide peamine sihtmärk, mis traditsiooniliselt tegutsevad sanitaar- ja isegi humanitaarabi valdkonnas.

53.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, ei osuta „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused […] teenuseid mitte ainult kodaniku- ja tsiviilkaitse valdkonnas, [vaid l]isaks ja eelkõige on nad tegevad üksikisikutele igapäevaste päästeteenuste osutamisel“ ( 21 ).

54.

Kuivõrd põhjenduses 28 väljendatud tahe on regulatiivsest vaatenurgast väljendust leidnud direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h, usun, et selles artiklis kasutatud mõistet „tsiviilkaitse, kodanikukaitse ja ohu ärahoidmisega seotud teenused“ tuleb pidada samaväärseks „päästeteenustega“, mida mainitakse selles põhjenduses, ja seega seostada neid määratlemise eesmärgil „mittetulunduslike organisatsioonide ja ühendustega“.

55.

Tegelikult on põhjenduses 28 etteruttavalt käsitletud erandit, mille direktiivi 2014/24 artikli 10 punkt h näeb meid huvitavas osas ette mittetulunduslike organisatsioonide ja ühenduste osutatavate selliste kiirabiteenuste osas, mis seonduvad hädaseisundiga, mis on tavaliselt nende tegevuse sihtmärk.

56.

Põhjenduses märgitakse, et mittetulunduslike organisatsioonide pakutavate päästeteenuste väljajätmine „ei tohiks […] minna hädavajalikust kaugemale“, kusjuures „tuleks sõnaselgelt sätestada, et patsiendi veo kiirabiteenuseid ei tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta“.

57.

Seega seisneb küsimus selles, kuidas eristada kiirabiteenust hädaseisundi korral pelgast patsiendi veost kiirabiautoga. See küsimus esitatakse neljandas eelotsuse küsimuses, kui tahetakse teada saada, „kas patsiendi vedu kiirabiautos, millega kaasneb abi andmine parameediku-sanitari/abiparameediku (Rettungssanitäter/Rettungshelfer) poolt“ – ja mis määratletakse „kvalifitseeritud kiirabiveona“ – on „patsiendi veo kiirabiteenus“ direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h tähenduses.

58.

Seadusandja tahe oli piirata erandit (see tähendab mitte kohaldada direktiivi 2014/24 tavalist korda) päästeteenustega. ( 22 ) Viidates „patsiendi veo kiirabiteenustele“ kui erandist tehtavale erandile, näeb seadusandja teisipidi ette neile (lihtsustatud) riigihankemenetluse kohaldamise, kui neid ei osutata hädaseisundi korral, vaid ainult selleks, et hõlbustada patsiendi vedu kiirabiautoga.

59.

Selle käsitlusviisi kohaselt ei kohaldata direktiivi 2014/24 üldiste kiirabiteenuste suhtes, mis lisaks pelgale veole pakuvad hädaolukorras patsientidele nõuetekohase abi andmiseks sobivaid meditsiini- või sanitaarteenuseid. Teisisõnu selleks, et pakkuda teenust, mida ei saaks osutada ükski muu alternatiivne transpordivahend.

60.

Olles sätestanud, et direktiivi 2014/24 kohaldamatust ei tuleks laiendada „patsiendi veo kiirabiteenustele“, juhib põhjendus 28 hoolsalt tähelepanu sellele, et sellistele teenustele „tuleks kohaldada erikorda, mida kohaldatakse sotsiaalteenustele ja muudele teenustele („lihtsustatud kord“)“. Selle lihtsustatud korra kohaldamisalasse määramise elluviimiseks täpsustab sama põhjendus, et patsiendi veo kiirabiteenused ei kuulu gruppi „Maanteetransporditeenused“, ( 23 ) mille suhtes kohaldatakse direktiivi üldist korda.

61.

Seega eksisteerivad koos:

–

üldised „kiirabiteenused“ (kood 851430000-3), mis on direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja jäetud, ja

–

„patsiendi veo kiirabiteenused“, mis on hõlmatud kõnealuse direktiivi konkreetse grupiga, mille suhtes kohaldatakse lihtsustatud korda. ( 24 ) Vastasel korral kuuluksid need oma laadilt gruppi „Maanteetransport“.

62.

Teisisõnu, kui eemaldada „vedu“ kui kiirabiteenusele omane element, jääb koodi CPV 85143000‑3 (see tähendab teenuse, mis ei kuulu direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse) alla element, mis on peamiselt sanitaarset laadi. Andku abi siis arst, parameedik-assistent või parameedik-sanitar, minu arvates on oluline, et patsiendile antakse abi, mis on vältimatult vajalik, et tema vedu toimuks nii, et tema (kiireloomulise) viimisega haiglasse on talle võimalikult lühikese aja jooksul tagatud arstiabi, mis on vajalik tema elu, tervise või heaolu säilitamiseks. See tähendab, et hädaolukorra lahendamisega seoses viitab direktiivi 2014/24 väljajätmine vastavalt selle põhjendusele 28 – kordan – ainult „päästeteenustele“.

63.

Nende eelduste kohaselt saab hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud kaht ainulaadset hüpoteesi.

64.

Esimene puudutab kiirabiautos (Rettungswagen) õnnetuses või sarnases sündmuses kannatada saanud patsientidele (Notfallpatienten) kiirabi andmist „parameediku-assistendi/parameediku-sanitari (Rettungsassistent/Rettungssanitäter) poolt“. Ma ei usu, et on ülemäära keeruline määrata neile teenustele CPV kood 85143000-3 (kiirabiteenused) ja otsustada seetõttu, et neile direktiivi 2014/24 ei kohaldata, kui neid osutab mittetulunduslik organisatsioon või ühendus.

65.

Teine hüpotees (neljas küsimus) puudutab patsiendiveo sõidukis (Krankentransportwagen) patsientidele abi andmist „parameediku-sanitari/abiparameediku (Rettungssanitäter/Rettungshelfer) poolt“. Siis on tegemist „patsiendi veoga patsiendiveo sõidukiga“, isegi kui nimetatud spetsialistid annavad abi. Minu arvates ei ole siin õiget hädaseisundit: patsiendid võivad saada abi isikult, kes neid veo jooksul sõidukis saadab, kuid nad ei vaja kiirabi. ( 25 ) Seepärast on vaja kohaldada erandist tehtavat erandit, mis on sätestatud direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h lõpus.

Mittetulundusliku organisatsiooni mõiste direktiivi 2014/24 kontekstis (teine ja kolmas küsimus)

66.

Nagu „ohu ärahoidmise“ puhul, ( 26 ) tuleb, kindlaks tehes, millised on „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“, millele direktiivi 2014/24 artikli 10 punkt h viitab, käsitleda kogu liidus autonoomset ja ühetaolist mõistet.

67.

Saksamaa valitsus väidab, et määravaks teguriks ei ole mitte niivõrd mõiste „mittetulunduslik organisatsioon ja ühendus“, kuivõrd nende üksuste „eripära“, mille „säilitamine“ on direktiivi 2014/24 eesmärk, kui see jätab need oma kohaldamisalast välja (põhjendus 28).

68.

Selle valitsuse sõnul on selleks, et teada saada, milles see eripära seisneb, vaja vältimatult tugineda selle riigi õiguslikule ja faktilisele raamistikule, kus need organisatsioonid tegutsevad, kuna liikmesriigid saavad paremini hinnata, millised neist sellele mõistele vastavad. ( 27 ) Kaks Euroopa Kohtu otsust kinnitavad tema väitel, et organisatsiooni mittetulundusliku iseloomu hindamisel on oluline riigisisese õiguse järgimine. ( 28 )

69.

Kuid ükski neist kahest kohtuotsusest ei andnud liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi, et piirata mittetulunduslike organisatsioonide määratlust, andes selle talle vaid „rahvatervise kaitsetaseme otsustamisel ja sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamiseks“ ning nende põhjal kinnitamiseks, et „vabatahtlike ühenduste kasutamine vastab kiirabiveoteenuste sotsiaalsele eesmärgile ja sobib selle teenusega seotud kulude ohjeldamiseks“. ( 29 )

70.

Tegelikult on mõiste „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“ piisavalt täpne, et üldse mitte anda kaalutlusruumi. See, et organisatoorse struktuuri aluseks on vabatahtlikkus, võib viidata mittetulunduslikkusele, kuid ei pruugi seda tingimata teha. Meid huvitavas osas on oluline, et neid teenuseid osutavad üksused on tegelikult mittetulunduslikud. Seetõttu piisab mõiste „mittetulunduslik […]“ grammatilisest tõlgendamisest.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on pakkunud minu arvates mõistliku määratluse. ( 30 ) Tegemist olevat organisatsioonidega, kes oma tegevuse raames mitte „ei järgi tulu saamise eesmärki“, vaid tegutsevad „üldistes huvides, ilma et sellest saadaks tulu“ ( 31 ).

72.

Mõiste „üldistes huvides“ ja kolmandas eelotsuse küsimuses kasutatud mõiste „üldise huvi teenuste osutamine“ puhul on tegelikult tegemist liigsete mõistetega: direktiivi 2014/24 põhjenduses 28 on juttu mittetulunduslikest organisatsioonidest ja ühendustest, mis osutavad päästeteenuseid, see tähendab, mis täidavad iseenesest üldise huvi eesmärki.

73.

Kordan, et otsustav on, et direktiivi 2014/24 põhjenduses 28 ja artikli 10 punktis h nimetatud teenuseid osutavate organisatsioonide ja ühenduste eesmärk ei ole abi andmisest kasu saada. ( 32 )

74.

Ma ei usu, et peale selle tunnuse peaksid need organisatsioonid ja ühendused vastama ka direktiivi 2014/24 artikli 77 lõikes 2 sätestatud tingimustele.

75.

Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt võivad liikmesriikide hankijad reserveerida teatavatele organisatsioonidele õiguse osaleda riigihankelepingute sõlmimise menetluses üksnes teatavate sotsiaal-, kultuuri- ja tervishoiuteenuste osutamiseks, ( 33 ) kui need vastavad lõikes 2 loetletud tingimustele.

76.

Ükski nimetatud tingimustest ei nõua mittetulunduslikkust ja mõni neist põhineb suisa vastupidisel eeldusel. Nii on see kasumi jaotamise nõude puhul, mille kohaselt lõikes 1 osutatud organisatsioonid peavad selle jaotama „osalusega seotud kaalutluste“ ( 34 ) põhjal.

77.

Seetõttu saan ma aru nii, et mittetulundusliku organisatsiooni ja ühenduse eripära on just nimelt, et selle eesmärk ei ole tulu saamine ja kui seda juhuslikult saadakse – see tähendab, ilma seda sihilikult taotlemata –, suunatakse see sotsiaaltegevuseks. Praegusel juhul kiirabiteenuste osutamiseks.

78.

Vastavalt riigisiseses õiguses ettenähtule on „[m]ittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused [direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis h sätestatud väljajätmise eesmärgil] eelkõige abiorganisatsioonid, mida on föderaal- või liidumaa seaduse kohaselt tunnustatud tsiviilkaitse- või kodanikukaitseorganisatsioonidena“ ( 35 ).

79.

Saksamaa valitsuse silmis ei kehtesta see säte selliste organisatsioonide numerus clausus’t, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h erandit. Seega ei olevat „abiorganisatsioonina“ tunnustamine tingimus, mis peab kindlasti olema täidetud, et mittetulunduslik üksus kuuluks selle erandi kohaldamisalasse. ( 36 )

80.

Kuid meid huvitavas osas ei ole oluline mitte niivõrd, et riigisisene õigus ei takista mittetulunduslike üksustena tunnustada neid organisatsioone, mis vastavad mõistele „mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“ direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h tähenduses, ( 37 ) vaid et sellistena tunnustatakse organisatsioone, mis sellele mõistele ei vasta.

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel „ei sõltu liikmesriigi õiguse alusel kodaniku- ja tsiviilkaitseorganisatsioonina tunnustamine […] tingimata sellest, kas organisatsioon on mittetulunduslik“ ( 38 ).

82.

Kui see on nii – mille peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus –, ei piisa riigisisese õiguse poolt abiorganisatsioonina tunnustamisest, et organisatsioon või ühendus oleks direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h tähenduses mittetulunduslik. Selle viimase omaduse olemasoluks tuleb tõendada, et selleks kvalifitseerimist sooviv organisatsioon või ühendus ei tegutse tulu saamise eesmärgil ja – kui ta seda juhuslikult saab – kasutab seda oma sotsiaaltegevuseks.

V. Ettepanek

83.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfis asuv liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 10 punkti h tuleb tõlgendada nii, et:

–

patsiendi vedu kiirabiautos, kus abi annab parameedik-assistent/parameedik-sanitar, tuleb kvalifitseerida „kiirabiteenuseks“ (CPV kood 85143000-3), mille kohta riigihankelepingute sõlmimisel ei ole tingimata vaja kohaldata direktiivi 2014/24 menetlusi, kui seda teenust osutab mittetulunduslik organisatsioon või ühendus;

–

kui patsiendi vedu ei ole kiirabivedu ja teda veab sõidukis, mis on ette nähtud haigete veoks, parameedik-sanitar/abiparameedik, tuleb see kvalifitseerida „patsiendi veoks patsiendiveo sõidukiga“, mis ei kuulu üldiselt „kiirabiteenustele“ kohaldatava erandi alla;

–

„mittetulunduslikud organisatsioonid ja ühendused“ on sellised organisatsioonid ja ühendused, mis ei tegutse tulu saamise eesmärgil ja – kui need seda juhuslikult saavad – kasutavad seda oma sotsiaaltegevuseks. Selle staatuse omandamiseks ei piisa, et tegemist on riigisiseste õigusnormide poolt tunnustatud abiorganisatsioonidega.

( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

( 3 ) Sätte hispaaniakeelses versioonis kasutatakse mingil arusaamatul põhjusel „ohu“ kirjeldamiseks adjektiivi „tööalane“, mida üheski teises keeleversioonis ei ole. Järgnevalt käsitlen seega ainult „ohu ärahoidmist“.

( 4 ) Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen (edaspidi „GWB“).

( 5 ) Nordrhein‑Westfaleni liidumaa Gesetz über den Rettungsdienst sowie die Notfallrettung und den Krankentransport durch Unternehmer (edaspidi „RettG NRW“).

( 6 ) Zivilschutz- und Katastrophenhilfegesetz (edaspidi „ZSKG“), viimati muudetud 29. juuli 2009. aasta seaduse § 2 punktiga 1.

( 7 ) Gesetz über den Brandschutz, die Hilfeleistung und den Katastrophenschutz (edaspidi „BHKG“).

( 8 ) Eelotsusetaotluse kohaselt (punkt 4) oli „kaheosalise riigihanke ese mitme kohaliku omavalitsuse kiirabiauto […] ja patsientiveo sõiduki […] varustamine töötajatega ning […] sõidukitele […] garaaži leidmine. Hange hõlmas eeskätt abi andmist hädaolukorras kohaliku omavalitsuse sõidukite abil, peamise ülesandega anda patsientidele kiirabi parameediku‑assistendi (Rettungsassistent) poolt, keda abistab parameedik‑sanitar (Rettungssanitäter), ning patsiendi veo teenuste osutamist, peamise ülesandega anda patsientidele abi parameediku‑sanitari (Rettungssanitäter) poolt, keda abistab abiparameedik (Rettungshelfer).“

( 9 ) Eelotsusetaotluse punkt 14.

( 10 ) Loc. ult. cit.

( 11 ) Vt kõigi kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Ziolkowski ja Szeja (C‑424/10 ja C‑425/10, EU:C:2011:866), punkt 32.

( 12 ) ELTL artikli 196 ja direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h mõistete vastavus on siiski vaid osaline, kuna esimene viitab „kodanikukaitsele“ (protección civil, Katastrophenschutz, protection civile) ja „riskide ennetamisele“ (prevención de riesgos, Risikoprävention, prévention des risques), kuid mitte „tsiviilkaitsele“, mida kasutab lisaks viimati nimetatu.

( 13 ) ELTL III osa XXIII jaotise „Kodanikukaitse“ artikli 196 lõikes 1 on kodanikukaitseteenuseid määratletud kui „loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteem[id]“. Liidu soodustav tegevus selles valdkonnas seisneb liikmesriikide meetmete toetamises „riskide ennetamisel, […] kodanikukaitsetöötajate koolitamisel ning reageerimisel [õnnetustele]“ (artikli 196 lõike 1 punkt a). Riskide ennetamine, töötajate koolitamine ja reageerimine kujutavad seega õnnetuste terviklikuks lahendamiseks ettenähtud sisulist tegevust.

( 14 ) Eelotsusetaotluse punkt 14. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohast on „[t]õepärasem […] pigem eeldus, et „ohu ärahoidmise“ mõistega on mõeldud midagi, mida „kodanikukaitse“ ja „tsiviilkaitse“ mõiste ei hõlma, kuna kahju põhjuseks ei ole tehnoloogilised õnnetused ja katastroofid, loodusõnnetused või terrorirünnaku või sõja ähvardused või olukorrad, millega kaasnevad märkimisväärsed inimkaotused“.

( 15 ) Falck Rettungsdiensti kirjalike seisukohtade punkt 55.

( 16 ) Nagu CPV 75251110‑4 („Tuletõrje profülaktikateenused“) või CPV 981131000‑9 („Tuumaohutusega seotud teenused“).

( 17 ) CPV 75252000‑7.

( 18 ) Falck Rettungsdiensti kirjalike seisukohtade punkt 61.

( 19 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 20 ) Saksamaa valitsuse kirjalike seisukohtade punkt 24.

( 21 ) Eelotsusetaotluse punkt 14. Kohtujuristi kursiiv. Sama mõtet on väljendanud Solingeni linn oma kirjalike seisukohtade punktis 31.

( 22 ) Mille all mõistetakse mittetulunduslike organisatsioonide ja ühenduste osutatavaid päästeteenuseid.

( 23 ) See grupp koosneb viieteistkümnest koodist, alates 60100000‑9 („Maanteetransporditeenused“) kuni 60183000‑4 („Juhiga kaubikute rent“), mille hulgas on „Taksoteenused“ (60120000‑5), „Eriotstarbelised maanteetranspordi reisijateveoteenused“ (60130000‑8) ja „Sõiduplaaniväline reisijatevedu“ (60140000‑1).

( 24 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132), mida on muudetud komisjoni 30. novembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1251/2011 (ELT 2011, L 319, lk 43) ja mis on direktiivi 2014/24 vahetu eelkäija, eristas samuti neid kiirabiteenuse kahte mõõdet. Nagu tuletas meelde Euroopa Kohus 11. detsembri 2014. aasta otsuse Azienda sanitaria locale n. 5 Spezzino jt (C‑113/13, EU:C:2014:2440) punktides 33 ja 34, kohaldati direktiivi 2004/18 teenuste riigihankelepingute suhtes, mille direktiivi artikli 1 lõike 2 punkt d määratles kui muud riigihankelepingud kui ehitustööde või asjade riigihankelepingud, mille eesmärk on osutada teenuseid, mida on nimetatud direktiivi II lisas, mis on jagatud kahte ossa (A ja B). Kiirabiveoteenused kuulusid I A lisa 2. kategooriasse nende teenuste veoaspektide osas ja II B lisa 25. kategooriasse nende meditsiiniliste aspektide osas.

Ent kui direktiivi 2004/18 artikli 22 kohaselt tuli lepingud, mille esemeks on samal ajal teenused, mida on loetletud nendes kahes lisas, sõlmida tavamenetluse (juhul, kui II A lisas loetletud teenuste maksumus on suurem kui II B lisas loetletud teenuste maksumus) või lihtsustatud menetluse (vastupidisel juhul) raames, siis direktiivi 2014/24 põhjenduses 28 on sätestatud, et „ka kiirabiteenuste osutamiseks sõlmitud segalepingute suhtes [peaks] üldiselt kohaldama lihtsustatud korda, kui patsiendi veo kiirabiteenuste maksumus on suurem kui muude kiirabiteenuste maksumus“. Allpool selgitan, et need „muud kiirabiteenused“ võivad olla ainult sanitaarteenused väljaspool hädaolukordi.

( 25 ) Nii oleks see näiteks patsientide puhul, keda veetakse haiglasse dialüüsiks, enam‑vähem perioodilisteks uuringuteks, diagnostilisteks testideks, kliinilisteks analüüsideks või muud tüüpi meditsiinilisteks uuringuteks. Kohtuistungil oldi üksmeelel, et neile vedudele ei saa erandist tehtavat erandit kohaldada. Solingeni linn väitis ka, et neid vaidlustatud leping ei hõlma.

( 26 ) Vid. supra punkt 36.

( 27 ) Saksamaa valitsuse kirjalike seisukohtade punkt 45.

( 28 ) 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Azienda sanitaria locale n. 5 Spezzino jt (C‑113/13, EU:C:2014:2440), punkt 61, ning 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus CASTA jt (C‑50/14, EU:C:2016:56), punkt 64. Mõlemas otsuses on kinnitatud, et liidu esmase õiguse vaatepunktist ei ole sellise lepingu otse sõlmimise kehtivuse vaidlustamiseks ühtegi vastuväidet. Esimese otsuse resolutsioonist võib lugeda, et „ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus [riigisisesed] õigusnormid, mis sätestavad, et kiirabiveoteenuste osutamine delegeeritakse riigihankemenetlust korraldamata ja ilma igasuguse avalikustamiseta eelistatult lepingulistele vabatahtlike ühendustele, tingimusel et nende ühenduste tegevust reguleeriv õiguslik ja lepinguline raamistik täidab tegelikku sotsiaalset ülesannet ning selle süsteemi aluseks olevat solidaarsuse ja eelarve tõhususe eesmärki“. Seda lahendit korrati vaid pisut erinevalt teises kohtuotsuses.

( 29 ) 28. jaanuar 2016. aasta kohtuotsus CASTA jt (C‑50/14, EU:C:2016:56), punkt 62.

( 30 ) Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil täheldas, on ta samal seisukohal.

( 31 ) Eelotsusetaotluse punkt 15.

( 32 ) Need organisatsioonid ja ühendused võivad tegutseda vahendusüksuste kaudu, mis võivad muu hulgas olla asutatud piiratud vastutusega äriühingute õiguslikus vormis, tingimusel et ka need üksused on mittetulunduslikud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajaduse korral kindlaks tegema, kas see käesoleval juhul nii on.

( 33 ) Direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti h ja põhjenduse 28 vaheline suhe kordub direktiivi artikli 77 lõike 1 ja põhjenduse 118 puhul. Kui põhjendus 28 viitab „mittetulunduslikele organisatsioonidele ja ühendustele“ kui üksustele, mille osutatavad päästeteenused jäävad direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja direktiivi artikli 10 punkti h alusel, siis põhjendus 118 viitab „organisatsioonidele, mis põhinevad töötajate omandil või juhtimises aktiivsel osalemisel“ ja „olemasolevatele organisatsioonidele, näiteks kooperatiividele, et osaleda [teatavate tervishoiu‑, sotsiaal‑ ja kultuuri]teenuste osutamises lõpptarbijatele“; need organisatsioonid peavad täitma direktiivi 2014/24 artikli 77 lõikes 2 sätestatud tingimused, et liikmesriigid saaksid reserveerida neile õiguse osaleda teatavate riigihankelepingute sõlmimise menetluses. Seepärast ei ole põhjenduse 28 organisatsioonid ja põhjenduse 118 organisatsioonid samaväärsed. Sellest tulenevalt ei ole samaväärsed ka artikli 10 punkt h (mis jätab esimeste organisatsioonide teatava tegevuse direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja) ja artikkel 77 (mis võimaldab kohaldada seda direktiivi erineval moel teiste organisatsioonide teatava tegevuse suhtes).

( 34 ) Direktiivi 2014/24 artikli 77 lõike 2 punkt b. Selle sättega on küll kehtestatud, et „kasum reinvesteeritakse organisatsiooni eesmärgi täitmiseks“, kuid see ei välista selle olemasolu ega takista eelkõige selle jaotamist, ehkki see peab toimuma „osalusega seotud kaalutluste“ põhjal.

( 35 ) GWB § 107 lõike 1 punkti 4 teine osa.

( 36 ) Saksamaa valitsuse kirjalike seisukohtade punkt 40. Kohtuistungil toimus mõningane arutelu selle numbrilise piirangu de facto olemasolu üle, mida riigisisene õigusnorm iseenesest (kuivõrd see kasutab sõna „eelkõige“) ei sisalda.

( 37 ) Käesoleval juhul on see nii, nagu väidab oma kirjalike seisukohtade punktides 37 ja 38 Solingeni linn.

( 38 ) Eelotsusetaotluse punkt 15.