1.

Deza, a.s. palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 11. mai 2017. aasta kohtuotsuse Deza vs. ECHA ( 2 ), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles Deza a.s. palus tühistada Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) (edaspidi „kemikaaliamet“) 12. detsembri 2014. aasta otsuse ED/108/2014, millega ajakohastati ja täiendati üht keemilist ainet puudutavat kannet nende kandidaatainete loetelus, mis lõpptulemusena kantakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 ( 3 ) XIV lisasse, ning määratleti see aine endokriinseid häireid põhjustavate omadustega ainena selle määruse artikli 57 punkti f tähenduses (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele analüüsitakse käesolevas ettepanekus ainult apellatsioonkaebuse esimest väidet. Selle väite kohaselt tõlgendas ja kohaldas Üldkohus vääralt REACH-määrust, pidades põhjendamatuks kemikaaliameti otsuse peale esitatud hagi argumenti, mille kohaselt leidis hageja, et see otsus on tehtud pädevust ületades.

3.

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa puudutab peamiselt REACH-määruse artikli 57 tõlgendamist ja annab Euroopa Kohtule võimaluse edasi arendada selle sättega seonduvat kohtupraktikat, mis väljendub eeskätt kohtuotsustes Polynt vs. ECHA ( 4 ) ning Hitachi Chemical Europa ja Polynt vs. ECHA ( 5 ). Selle väite teine ja kolmas osa puudutavad menetluslikke aspekte, mis seonduvad kemikaali kandmisega kandidaatainete loetellu selleks, et kanda see lõpptulemusena REACH-määruse XIV lisasse (edaspidi „kandidaatainete loetelu“), kus on loetletud ained, mille puhul on vaja läbi viia autoriseerimismenetlus.

4.

REACH-määruse VII jaotis sisaldab artikleid 55–66 ja reguleerib autoriseerimismenetlust.

5.

REACH-määruse artiklis 56 „Üldsätted“ sätestatud põhimõtete kohaselt ei või tootja, importija või allkasutaja põhimõtteliselt ainet kasutamiseks turule viia ega seda ise kasutada, kui aine on kantud XIV lisasse, välja arvatud selles sättes sätestatud juhtudel.

6.

REACH-määruse artikli 57 „XIV lisasse kantavad ained“ punktides c ja f on sätestatud:

„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:

[…]

[…]

7.

REACH-määruse artikli 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine“ lõigetes 1–3 ja 5–10 on sätestatud:

„1.   Käesoleva artikli lõigetes 2–10 sätestatud korda kohaldatakse artiklis 57 osutatud kriteeriumidele vastavate ainete määratlemiseks ja loetelu koostamiseks kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse. […]

2.   [Euroopa] komisjon võib paluda [kemikaaliametil] koostada vastavalt XV lisa asjakohastele sätetele toimikud ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele. […]

3.   Mis tahes liikmesriik võib koostada vastavalt XV lisale toimikud ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning edastada selle [kemikaaliametile]. […]

[…]

5.   60 päeva jooksul alates toimiku edastamisest võivad teised liikmesriigid või [kemikaaliamet] ise esitada [kemikaaliametile] kommentaare aine määratlemise kohta toimikus vastavalt artiklis 57 esitatud kriteeriumidele.

6.   Kui [kemikaaliamet] märkuseid ei saa ega tee, lisab ta nimetatud aine lõikes 1 osutatud loetellu. […]

7.   Märkuste tegemise või saamise korral suunab [kemikaaliamet] toimiku liikmesriikide komiteele 15 päeva jooksul alates lõikes 5 osutatud 60‑päevase perioodi lõppemisest.

8.   Kui liikmesriikide komitee jõuab 30 päeva jooksul alates toimiku suunamisest aine määratlemise osas ühehäälsele kokkuleppele, lisab [kemikaaliamet] aine lõikes 1 osutatud loetellu. […]

9.   Kui liikmesriikide komitee ei jõua ühehäälsele kokkuleppele, koostab komisjon aine määratlemist käsitleva ettepaneku eelnõu kolme kuu jooksul alates liikmesriikide komitee arvamuse saamisest. Lõplik otsus aine määratlemise kohta võetakse vastu artikli 133 lõikes 3 sätestatud korras.

10.   [Kemikaaliamet] avaldab lõikes 1 osutatud loetelu oma veebilehel ja ajakohastab seda viivitamata pärast seda, kui on tehtud otsus aine loetellu kandmise kohta.“

8.

Hageja, Tšehhi õiguse alusel asutatud aktsiaselts toodab, turustab ja kasutab kemikaali bis(2-etüülheksüül)ftalaat (DEHP).

9.

Kemikaaliameti peadirektori 28. oktoobri 2008. aasta otsusega kanti DEHP kandidaatainete loetellu, kuna DEHP oli määratletud reproduktiivtoksilise ainena REACH-määruse artikli 57 punkti c tähenduses.

10.

Määrusega (EL) nr 143/2011 ( 6 ) lisas komisjon seejärel DEHP REACH-määruse lisasse XIV.

11.

Taani Kuningriik esitas 26. augustil 2014 neli selle määruse XV lisale vastavat toimikut, tehes ettepaneku, et DEHP ja veel kolm kemikaali määratletaks endokriinsed häireid põhjustavate ainetena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et need võivad avaldada inimeste tervisele ja keskkonnale tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f mõttes, ning et kandidaatainete loetelu täiendataks vastavalt (edaspidi „Taani Kuningriigi algne ettepanek“).

12.

Taani Kuningriigi algne ettepanek esitati huvitatud pooltele tutvumiseks vastavalt REACH-määruse artikli 59 lõigetes 4 ja 5 nõutule. Menetluse selles etapis ilmnes, et paljude liikmesriikide komitee paljude liikmete vastuseisu tõttu ei leiaks Taani Kuningriigi algne ettepanek ühehäälset heakskiitu.

13.

Seejärel jagas Taani Kuningriik oma algse ettepaneku kaheksaks osaks, millest esimese nelja eesmärk oli määratleda need neli kemikaali endokriinseid häireid põhjustavate ainetena, mis võivad avaldada inimeste tervisele tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses ning millest teise nelja eesmärk oli määratleda need neli kemikaali endokriinseid häireid põhjustavate ainetena, mis võivad avaldada tõsist mõju keskkonnale määruse sama sätte tähenduses.

14.

Hiljem võttis Taani Kuningriik oma ettepaneku tagasi osas, milles selle eesmärk oli kanda muud ained peale DEHP kandidaatainete loetellu põhjusel, et tegemist on endokriinseid häireid põhjustavate ainetega, mis võivad avaldada keskkonnale tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

15.

Kokkuvõttes ei tekitanud liikmesriikide komitees vastuseisu ainult see, et määratleda DEHP endokriinseid häireid põhjustava ainena, mis võib avaldada keskkonnale tõsist mõju.

16.

12. detsembril 2014. aastal tegi kemikaaliameti tegevdirektor vaidlusaluse otsuse, millega ajakohastati ja täiendati kandidaatainete loetelus ainet DEHP puudutavat olemasolevat kannet ja määratleti see aine endokriinseid häireid põhjustavate omadustega ainena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada keskkonnale tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

17.

Hageja esitas hagi, milles palus tühistada vaidlusalune otsus osas, milles sellega ajakohastati ja täiendati ainet DEHP puudutavat olemasolevat kannet loetelus kandidaatainetest, mis võidakse kanda REACH-määruse XIV lisasse.

18.

Hagi esimeses väites heitis hageja kemikaaliametile ette, et vaidlusalune otsus on tehtud pädevust ületades. Täpsemalt tõi hageja välja esiteks selle, et REACH-määruses puudub säte, mis võimaldaks kemikaaliametil täiendada kandidaatainete loetelus kemikaali kohta olemas olevat kannet, teiseks määruse artiklis 59 sätestatud menetlusnormide rikkumise ning kolmandaks ainete REACH-määruse artikli 57 punktis f osutatud endokriinseid häireid põhjustavate väga ohtlike ainetena määratlemise erimenetlusi käsitlevate sätete eiramise.

19.

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata.

20.

Apellant esitas apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. juulil 2017.

21.

Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning vaidlusaluse otsus tervikuna ning mõista kohtukulude välja kemikaaliametilt.

22.

Kemikaaliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätmist ning mõista menetluskulud välja apellandilt.

23.

Rootsi Kuningriik ja Taani Kuningriik toetavad kemikaaliameti nõudeid.

24.

Apellatsioonkaebuse esimene väide jaguneb kolmeks osaks, mis kordavad üldjoontes vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi esimese väite argumente, mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 18. Need kolm osa puudutavad väga ohtlike kemikaalide määratlemise menetlust, mis on reguleeritud REACH-määruse artiklis 59 ja mille eesmärk on nende ainete võimalik kandmine määruse XIV lisasse.

25.

Seetõttu esitan kõigepealt REACH-määruse artiklis 59 sätestatud määratlemise menetlusega seotud tähelepanekud ja seejärel käsitlen apellatsioonkaebuse esimese väite kolme osa.

26.

REACH-määrusega loodud süsteemis on autoriseerimismenetlus üheks kemikaalide reguleerimise viisiks, mille eesmärk on tagada, et väga ohtlikud ained asendataks järk-järgult teiste kohaste ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult ja tehniliselt rakendatavad ( 7 ).

27.

Sel eesmärgil on REACH-määruse artikli 57 punktides a–f sätestatud väga ohtlike ainetena käsitatavate kemikaalide olemuslikud tunnused, mille alusel on võimalik nende ainete kandmine selle määruse XIV lisasse „Autoriseeringut vajavate ainete loetelu“. Lisaks võib iga REACH-määruse XIV lisasse kantud ainet kasutada või turule viia juhul, kui komisjon on andnud autoriseeringu isikule, kes on esitanud autoriseeringutaotluse vastavalt määruse artiklitele 60–64.

28.

Käesolev kohtuasi ei puuduta aga ei otsust, millega aine REACH-määruse XIV lisasse kanti, ega autoriseeringutaotluse kohta tehtud otsust, vaid aine kohta kandidaatainete loetelusse tehtud kannet. Selline kanne on eeletapiks aine kandmisele REACH-määruse XIV lisasse.

29.

Selliste ainete määratlemine anti esmajoones kemikaaliameti pädevusse, kes täidab seda ülesannet REACH-määruse artiklis 59 sätestatud korras.

30.

Vastav menetlus algab, kui liikmesriik või komisjoni taotlusel kemikaaliamet ise teeb ettepaneku määratleda mingisugune aine REACH-määruse artikli 57 punktides a–f sätestatud põhjustel väga ohtliku ainena. Sellisel juhul peab liikmesriik või kemikaaliamet koostama asjaomast ainet käsitleva toimiku. Liikmesriigid ja kemikaaliamet kes võivad esitada kommentaare kõnealuse aine määratlemise kohta ( 8 ).

31.

Kui kemikaaliametile ei esitata või kui ta ise ei tee ühtki kommentaari, lisab ta kõnealuse aine kandidaatainete loetellu. Vastupidisel juhul saadab ta toimiku liikmesriikide komiteele. Kui see komitee saavutab üksmeelse kokkuleppe aine määratlemise osas, lisab Euroopa Kemikaaliamet selle aine kandidaatainete loetellu ( 9 ).

32.

Ainet, mille kemikaaliamet on määratlenud REACH-määruse artiklis 57 nimetatud põhjustel väga ohtliku ainena ja mis on sellest tulenevalt kantud kandidaatainete loetellu, ei saa (kohe ja automaatselt) määruse XIV lisasse kanda. Siisiki on aine sellisena määratlemine ja selle kandidaatainete loetellu kandmine põhimõtteliselt eeletapiks selle kandmisel REACH-määruse XIV lisasse. Aine kandmine kandidaatainete loetellu eelneb niisiis põhimõtteliselt sellele, et tekib kohustus selle aine turule viimiseks või kasutamiseks autoriseeringut taotleda.

33.

Sõltumata aine kandidaatainete loetellu kandmise ja selle REACH-määruse XIV lisasse kandmise vahelisest seosest, on põhimõtteliselt kolm õiguslikku kohustust, mis tekivad seoses asjaoluga, et aine on määratletud väga ohtliku ainena, ent seda ei ole veel nimetatud lisasse kantud ( 10 ).

34.

Esiteks paneb REACH-määruse artikli 7 lõige 2 kaupade (toodete) tootjale või importijale kohustuse teavitada kemikaaliametit, kui kandidaatainete loetellu kantud ainet esineb neis kaupades teatud koguses ja kui selle aine proportsionaalne sisaldus kaubas on selles sättes kehtestatud määrast suurem.

35.

Teiseks peab aine või valmistise tarnija REACH-määruse artikli 31 lõike 1 punkti c kohaselt esitama kauba saajale ohutuskaardi, kui aine või segu on kantud kandidaatainete loetellu muudel kui selle määruse artikli 31 lõike 1 punktides a ja b nimetatud põhjustel. Mulle näib, et REACH-määruse artikli 31 lõike 1 punktis c sätestatud kohustus puudutab eeskätt aineid, mis on määratletud väga ohtlikena selle määruse artikli 57 punktis f sätestatud põhjustel, kuna selle määruse artikli 31 lõike 1 punktides a ja b nimetatud põhjused kattuvad põhimõtteliselt nende põhjustega, mis on sätestatud nimetatud määruse artikli 57 punktides a–e.

36.

Kolmandaks on REACH-määruse artikli 33 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab kandidaatainet kontsentratsioonis, mis ületab selles sättes toodud määra, esitab toote saajale ning tema tarbija taotlusel ka tarbijale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, et võimaldada toote ohutut kasutamist, sealhulgas vähemalt kõnealuse aine nimetuse.

37.

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas leiab apellant, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–82 esitatud Üldkohtu seisukohale, ei olnud kemikaaliametil pädevust DEHP määratlemiseks väga ohtliku endokriinseid häireid põhjustava ainena vastavalt REACH-määruse artikli 57 punktile f, kuna see aine oli selle määruse artikli 57 punkti c alusel juba määratletud reproduktiivtoksilise ainena.

38.

Väite selle esimese osa toetuseks esitab apellant kolm erinevat argumenti, mille võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks on Euroopa Kohus REACH-määruse artiklit 57 käsitlevas kohtupraktikas välistanud kemikaaliameti pädevuse täiendada kandidaatainete loetelusse tehtud kannet, mis puudutab juba väga ohtlikuna määratletud kemikaali. Teiseks ei ole täidetud tuletatud pädevust käsitlevas kohtupraktikas kujundatud kriteeriumid, mistõttu tunnustas Üldkohus ekslikult kemikaaliameti pädevust. Kolmandaks toetab apellandi seisukohta REACH-määruse sätete grammatiline ja süstemaatiline tõlgendamine.

39.

Esimese väite esimeses osas tugineb apellant REACH-määruse artiklit 57 käsitlevale kohtupraktikale ja järeldab sellest, et Euroopa Kohus on välistanud kemikaaliameti pädevuse täiendada kemikaali puudutavat olemasolevat kannet kandidaatainete loetelus. Apellant mainib sellega seonduvalt kohtuasju, milles tehti kohtuotsused Polynt vs. ECHA ( 11 ) ning Hitachi Chemical Europe ja Polynt vs. Euroopa ECHA ( 12 ). Nendest kohtuotsustest tuleneb, et REACH-määruse artikli 57 punkt f puudutab aineid, mida ei saa määratleda selle määruse artikli 57 punktides a–e sätestatud kriteeriumide alusel või mida ei ole nende kriteeriumide alusel veel määratletud ega kandidaatainete loetellu kantud.

40.

Kemikaaliamet leiab oma vastuses esiteks, et argumenti, et aine määratlemine REACH-määruse artikli 57 punktide a–e alusel takistab määratlemist selle määruse artikli 57 punkti f alusel, ei esitanud apellant Üldkohtule ning seetõttu tuleks seda käsitada vastuvõetamatuna.

41.

Teiseks leiab kemikaaliamet, et see argument, kui see peaks vastuvõetav olema, on põhjendamatu.

42.

Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik toetavad seisukohta, et kemikaaliamet võib kandidaatainete loetelus olemas olevat kannet täiendada.

43.

Mis puudutab kemikaaliameti esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, siis ei ole apellant Üldkohtus tõepoolest REACH-määruse artikli 57 punktide a–e ja artikli 57 punkti f vahekorda käsitlenud. Apellant ei ole seega ka väitnud, et sellest vahekorrast tulenevalt oleks välistatud kandidaatainete loetelus olemas oleva kande täiendamine. Lisaks ei ole apellant Üldkohtus tuginenud ka REACH-määruse artikliga 57 seonduvale Euroopa Kohtu praktikale.

44.

Tuleb siiski tähele panna, et apellant tugineb esimese väite esimeses osas sellele, et REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse võib kuuluda kaks ainete kategooriat ehk ained, mida ei saa määratleda selle määruse artikli 57 punktide a–e alusel, ning ka ained, mida nende kriteeriumide alusel ei ole veel määratletud ega kandidaatainete loetellu kantud.

45.

Ma ei usu, et apellant sooviks selle argumendiga väita, et REACH-määruse artikli 57 punktides a–e sätestatud põhjustel kemikaali kandidaatainete loetellu kandmine tähendaks, et see aine ei vasta selle määruse artikli 57 punktis f sätestatud kriteeriumidele. Kui see nõnda oleks, käsitleks see argument kemikaalide reguleerimise süsteemi materiaalõiguslikku aspekti ning oleks käsitatav uue argumendina. Mulle näib aga, et see argument puudutab küsimust, kas kemikaaliameti pädevus kanda teatud kemikaal kandidaatainete loetellu ammendub pärast seda, kui see aine on esmakordselt väga ohtliku ainena määratletud. Sestap on tegemist argumentatsiooniga, mis esitati ka Üldkohtus.

46.

On tõsi, et apellant ei tuginenud Üldkohtus REACH-määruse artikliga 57 seonduvale Euroopa Kohtu praktikale. Sellegipoolest kujundas ta just selle kohtupraktika pinnalt oma põhjendused, millele tugines hagi esimene väide, mille kohaselt ei olnud kemikaaliametil pädevust DEHPd teistkordselt kandidaatainete loetellu „lisada“.

47.

Seega leian, et see apellandi argument, millele kemikaaliamet esimese väite esimese osa raames vastu vaidleb, on vastuvõetav.

48.

Meenutuseks, et esimese väite esimeses osas leiab apellant, et kemikaaliameti pädevuse DEHP varasemat määratlust täiendada välistab REACH-määruse artikiga 57 seonduv Euroopa Kohtu praktika.

49.

Mina seda seisukohta siiski ei jaga.

50.

Tõsi, kohtuotsuse FCD ja FMB ( 13 ) punktis 35 leidis Euroopa Kohus, et väga ohtlikud ained on esiteks REACH-määruse artikli 57 punktide a–e järgi ained tulenevalt nende olemuslikest omadustest ja teiseks määruse artikli 57 punkti f järgi „kõik ülejäänud ained“, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et nad võivad avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACH-määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.

51.

Samamoodi meenutas Euroopa Kohus neis kohtuotsustes, millele apellant apellatsioonkaebuses tugineb, täpsemalt kohtuotsuste Polynt vs. ECHA ( 14 ) ning Hitachi Chemical Europe ja Polynt vs. ECHA ( 15 ) punktis 24, lühidalt REACH-määruse artikli 57 punktide a–e sõnastust, näitamaks seejärel määruse artikli 57 punkti f kohta, et see säte „hõlmab […] kõiki muid ained, mis ei vasta ühelegi eelmistest kriteeriumidest“. Edasi selgitas Euroopa Kohus nende kohtuotsuste punktis 25, et „artikli 57 punktis f on ette nähtud autonoomne mehhanism, mis lubab tunnistada väga ohtlikeks sellised ained, mida ei ole selle sätte kohaselt veel väga ohtlikeks nimetatud.“

52.

Siiski, erinevalt apellandi esitatud tõlgendusest ei leia ma, et käesoleva ettepaneku eelmises punktis nimetatud lõigud, mille kohaselt REACH-määruse artikli 57 punkt f puudutab neid väga ohtlikke aineid, „mida ei ole selle sätte kohaselt sellistena veel määratletud“, käsitleksid seda kemikaaliameti perspektiivist, kes ei ole konkreetsel juhul eelnevalt asjaomast ainet määratlenud väga ohtliku ainena REACH-määruse artikli 57 punktides a–e sätestatud põhjustel.

53.

Mulle näib, et need lõigud käsitlevad pigem liidu seadusandja perspektiivi, kes koostas loetelu täiendavatest, REACH-määruse artikli 57 punktides a–e sätestamata põhjustest, millistel võib ühe aine kandidaatainete loetellu lisada, ent see loetelu pole ammendav. Seetõttu ei tähenda aine määratlemine väga ohtliku ainena REACH-määruse artikli 57 punktis f sätestatud põhjustel, et seda ei saaks määratleda väga ohtliku ainena selle artikli eelmistes punktides, see tähendab määruse artikli 57 punktides a–e sätestatud põhjustel.

54.

Sellist tõlgendust toetab ka REACH-määruse artiklit 57 käsitleva kohtupraktika põhjalikum analüüs. Märgin, et kohtuotsustest Polynt vs. ECHA ( 16 ) ning Hitachi Chemical Europe ja Polynt vs. ECHA ( 17 ), millele apellant samuti tugineb ja mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 51, tuleneb, et REACH-määruse artikli 57 punktis f peetakse silmas kõiki muid aineid, „mis ei vasta ühelegi eelmistest kriteeriumidest“ ( 18 ). Lisaks käsitles Euroopa Kohus kohtuotsuste Polynt vs. ECHA ( 19 ) ning Hitachi Chemical Europe ja Polynt vs. ECHA ( 20 ) punktis 29 REACH-määruse artiklit 57, selgitades, mida liidu seadusandja nimeatud sättele sellise struktuuri andmisega soovis.

55.

Samadel põhjustel tuleb neid lõike, kus Euroopa Kohus märkis, et REACH-määruse artikli 57 punktis f peetakse silmas „kõiki muid aineid“ mõista nii, et need ei puuduta mitte muid aineid kui selliseid, vaid muid põhjusi, mille tõttu võib aine kandidaatainete loetellu kanda.

56.

Neil põhjendustel olen arvamusel, et tõlgendusega, mille apellant on esimese väite esimeses osas andnud REACH-määruse artiklit 57 puudutavale kohtupraktikale, ei peaks nõustuma.

57.

Apellant leiab, et tuletatud pädevuse doktriini ei saa tõlgendada laiendavalt. Apellant vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 esitatud Üldkohtu seisukohale, mille kohaselt on kemikaaliameti tuletatud pädevuse tunnustamine vajalik just REACH-määruse eesmärkide saavutamiseks. Apellandi hinnangul ei saa nimetatud eesmärgist pädevust tuletada, kuna sellisel juhul oleksid kemikaaliameti pädevuse ulatust reguleerivateks esmasteks normideks sätted, mis määravad ära selle määruse eesmärgid.

58.

Samamoodi märgib apellant, et kemikaaliameti tuletatud pädevuse tunnustamine ei ole vajalik ei REACH-määruse eesmärkide saavutamiseks ega selle kasuliku mõju tagamiseks, kuna amet saaks kasutada muid reguleerimise vahendeid, eriti määruse VIII lisas sätestatud piiranguid.

59.

Kemikaaliamet leiab, et apellant on Üldkohtu põhjendustest valesti aru saanud. Kemikaaliameti hinnangul Üldkohus üksnes tõlgendas REACH-määruse artikli 59 lõiget 8 ja leidis, et REACH-määruse artikli 59 lõige 8 annab kemikaaliametile sõnaselgelt volituse kanda kandidaatainete loetellu aine, mis on selle määruse artiklis 57 sätestatud muu olemusliku tunnuse tõttu sellesse loetellu juba kantud.

60.

Apellandi argumendi puhul, et Üldkohus on vääralt kohaldanud tuletatud pädevuse doktriini, nõustun kemikaaliameti seisukohaga, et vaidlustatud kohtuotsuses tunnustas Üldkohus kemikaaliameti pädevust vaidlusaluse otsuse tegemiseks, ent ei tuginenud seejuures tuletatud pädevuse doktriinile.

61.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 märkis, oli apellant see, kes väitis, vastupidi kemikaaliametile, et selle ameti pädevus täiendada kandidaatainete loetelus kemikaali kohta olemas olevat kannet ei saa tuleneda „tuletatud pädevuse“ doktriinist.

62.

On tõsi, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et REACH-määruse artikli 59 lõikes 8 sisalduvate sõnade „lisab amet aine […] loetellu“ puhul on esmajärjekorras silmas peetud olukorda, kus liikmesriikide komiteele on suunatud selle määruse XV lisa kohaselt koostatud toimik, mis puudutab ainet, mida see komitee ei ole veel käsitlenud.

63.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 54 tuleneb siiski, et asudes seisukohale, et kemikaaliamet oli pädev vaidlusaluse otsuse tegemiseks, leidis Üldkohus, et ei REACH-määruse artikli 57 ega artikli 59 lõike 8 sõnastus ega selle määruse ühegi teise sätte sõnastus ei takista kemikaaliametil kontrollida, kas sellel ainel on veel muid olemuslikke omadusi peale nende, mille tõttu see aine esialgu loetellu kanti. Peale selle märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et aine määratlemine REACH-määruse artikli 57 mõne muu punkti kui algse määratlemise tinginud punkti tingimustele vastavana toimub tehnilisest seisukohast olemas oleva kande täiendamise vormis. Üldkohtu hinnangul tuleb nii mõista ka kemikaaliameti argumenti, mille kohaselt on tal „tuletatud pädevus“ olemasoleva kande täiendamiseks.

64.

Ülaltoodud põhjendustel ei saa nõustuda apellandi argumendiga, mis puudutab tuletatud pädevuse doktriini väära kohaldamist, kuna Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sellele doktriinile tuginenud. Üldkohus on selles osas oma seisukohta põhjendanud hoopis REACH-määruse sätete süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendusega, mida käsitlen apellandi poolt apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas esitatud viimast argumenti analüüsides.

65.

Apellandi hinnangul toetab tema positsiooni REACH-määruse sätete keeleline ja süstemaatiline tõlgendus.

66.

Apellant tugineb seejuures kõigepealt REACH-määruse artikli 59 lõike 8 sõnastusele, mille kohaselt kemikaaliamet „lisab“ (pr. k inclut) kandidaatainete loetellu määruse artikli 57 kohaselt liikmesriikide komitee poolt määratletud aine. Sõna „lisab“ näitab konkreetselt seda, et tegemist on ainega, mida ei ole kandidaatainete loetellu veel kantud. Sellest tulenevalt leiab apellant, et kui asjaomane aine on juba sellesse loetellu kantud, ei saa seda enam sinna uuesti lisada.

67.

Lisaks toetab sellist tõlgendust ka REACH-määruse artikli 59 lõike 10 sõnastus, kus viidatakse otsusele „aine loetellu kandmise (pr. k inclusion) kohta“.

68.

Viimaks leiab apellant, et REACH-määruse artikli 58 lõikest 8, kus on sõnaselgelt ainult komisjonile antud pädevus arvata määruse XIV lisast välja ained, mis määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele ei vasta, tuleneb, et seadusandja ei ole soovinud anda sellist pädevust sellisele ametile nagu kemikaaliamet, vastasel juhul oleks seadusandja selle sõnaselgelt ette näinud.

69.

Kemikaaliameti hinnangul ei keela REACH-määruse artikli 57 ega artikli 59 lõike 8 sõnastus tal kontrollida, kas ainel on muidu olemuslikke omadusi peale nende, mille tõttu see aine algselt kandidaatainete loetellu kanti.

70.

Sisuliselt samasuguse seisukoha esitasid ka Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik.

71.

Mind ei veena apellandi tees, et REACH-määruse artikli 59 lõike 8 sõnastusest võiks järeldada, et kemikaaliameti pädevuses on üksnes aine ühekordne kandmine kandidaatainete loetellu. Apellandi järeldused, mis puudutavad sõna „lisab“ kasutamist REACH-määruse artikli 59 lõikes 8, näivad mulle asjakohatud. Nii on see ka apellandi käsitlusega, mis puudutab määruse artikli 59 lõiget 10.

72.

Tõsi, nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 33–36 märkisin, kaasneb kemikaali kandmisega kandidaatainete loetellu kolm kohustust ehk kohustus teavitada kandidaatainete loetellu kantud aineid sisaldavatest toodetest, kohustus esitada toodete saajale ohutuskaart ning kohustus anda toodete saajale ja tarbijale toodete ohutuks kasutamiseks vajalik teave. Võiks muidugi asuda seisukohale, et sama aine teistkordne kandidaatainete loetellu „lisamine” ei pea tingimata nende kohustuste ulatust muutma. Selline käsitlus võiks rääkida REACH-määruse sätete sellise tõlgendamise kasuks, nagu apellant seda apellatsioonkaebuse esimeses väites teeb.

73.

Selle ära öelnud, märgin, et aine kandmine kanditaatainete loetellu on üksnes autoriseerimismenetluse esimene etapp ega pruugi hiljem viia kemikaaliameti poolt väga ohtliku ainena määratletud aine kandmiseni REACH-määruse XIV lisasse.

74.

Näib ilmne, et kemikaali võib määratleda väga ohtliku ainena ja kanda selle määruse XIV lisasse mitmel REACH-määruse artiklis 57 sätestatud põhjusel. Seda tõlgendust kinnitab REACH-määruse artikli 58 lõike 1 punkti b sõnastus, mille kohaselt märgitakse aine XIV lisasse kandmise otsuses „[määruse] artiklis 57 osutatud aine olemuslik(ud) omadus(ed)“ ( 21 ).

75.

Mis puudutab seda, millised mõjud on sellel, kui aine kantakse mitmel REACH-määruse artiklis 57 sätestatud põhjusel kandidaatainete loetellu ja määruse XIV lisasse, siis see viimane (lisasse kandmine) võib kindlasti mõjutada selle aine turustamisest või kasutamisest huvitatud isikute kohustusi. REACH-määruse artikli 60 lõikest 2 tuleneb, et kui mõned üksikud erandid välja arvata, siis antakse autoriseering juhul, kui aine kasutamisel selle XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud, mis peab nähtuma taotleja kemikaaliohutuse aruandest.

76.

Seega, keelates sama aine hilisema kandidaatainete loetellu kandmise muudel põhjustel kui need, mida esiti silmas peeti, piirataks siseturul kemikaalide reguleerimise põhiliseks elemendiks oleva autoriseerimismenetluse tõhusust ja täielikkust. Sellisel juhul ei oleks üht kord väga ohtliku ainena määrtletud ainet võimalik hiljem REACH-määruse XIV lisasse kanda sellistel põhjustel, mis ei olnud selle esmakordsel määratlemisel teada, ega allutada seda ainet neist põhjustest tulenevalt autoriseerimismenetlusele.

77.

Lisaks näib mulle, et vaidlust ei ole selles, et kemikaaliamet võib kemikaali esmakordsel määratlemisel kanda selle kandidaatainete loetellu mitmel REACH-määruse artikli 57 punktides a–f nimetatud põhjusel. Sellisel juhul oleks ikkagi tegemist selle aine tavalise kandmisega sellesse loetellu. Ülaltoodud põhjustel ei saa ma aru, miks selline toiming ei võiks aset leida kahes etapis. Vastasel juhul heidutaks see kemikaaliametit kemikaali kandidaatainete loetellu lisamise menetluse kohesel alustamisel, kuivõrd hiljem või selguda, et sellel ainel on ka teisi olemuslikke omadusi, mille tõttu see samuti kvalifitseerub väga ohtliku ainena REACH-määruse artikli 57 tähenduses. Aine autoriseerimismenetlusele allutamisega viivitamine oleks aga vastuolus REACH-määruse eesmärkidega, kuna seda ainet saaks turustada ja kasutada ilma aine kandidaatainete loetellu kandmisest tulenevaid kohustusi täitmata. Selles kontekstis tuleb märkida, et REACH-määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt on selle määruse eesmärk eeskätt tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase.

78.

Niisiis, pidades silmas REACH-määruse artikli 59 lõike 8 grammatilise tõlgenduse ebarahuldavaid tulemusi ja võttes arvesse üheseid järeldusi, mis tulenevad selle süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest, leian, et apellandi argumendiga, mis põhineb peamiselt selle sätte grammatilisel tõlgendamisel, ei saa nõustuda.

79.

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei pidanud vaidlustatud kohtuotsuses ja eelkõige selle punktides 85–98 REACH-määruse otsuste tegemise korraga vastuolus olevaks seda, et Taani Kuningriik muutis oma algset ettepanekut. Täpsemalt kohaldas Üldkohus vääralt õigusnorme, kui leidis, et Taani Kuningriik mitte ei asendanud oma algset ettepanekut uuega, vaid lihtsalt jagas selle kaheksaks erinevaks osaks ning võttis seejärel ettepaneku tagasi osas, mis puudutas ülejäänud kolme aine määratlemist seoses nende mõjudega keskkonnale, ent jäi DEHP osas tehtud ettepaneku juurde.

81.

Kemikaaliamet jällegi leiab oma vastuses, et Taani Kuningriik esitas eraldi toimikud kõigi nelja asjassepuutuva aine kohta. Seega leidis Üldkohus õigesti, et vaidlusalune otsus oli tehtud vastavalt REACH-määruse artiklis 59 sätestatud nõuetele.

82.

Ka Taani Kuningriik väitis, et REACH-määruse artikli 59 alusel toimunud määratlemismenetluse kestel ta algselt esitatud nelja toimikusse uusi andmeid ei lisanud.

83.

Vastates apellandi argumendile, millega ta vaidlustab vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise menetluse, tuleb kõigepealt märkida, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 meenutas, on REACH-määruse artiklis 57 osutatud ainete määratlemise menetluse, mis on sätestatud määruse artiklis 59, eesmärk tagada, et liikmesriigid ja selle menetluse huvitatud pooled saaksid olla ära kuulatud enne, kui tehakse otsus kanda aine kandidaatainete loetellu. Lisaks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 õigesti märkis, ei ole REACH-määruses täpsustatud, mil viisil peab esitamine toimuma, kui tegemist on mitme ettepanekuga määratleda aine väga ohtlikuna nimetatud määruse artikli 57 tähenduses.

84.

Seetõttu ei keela REACH-määruse artikkel 59 liikmesriigil tema hinnangul määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavaid aineid puudutavaid ettepanekuid muuta või neid tagasi võtta.

85.

Võttes arvesse REACH-määruse artiklis 57 nimetatud ainete määratlemise menetluse eesmärki, mis on huvitatud pooltele ärakuulamisõiguse tagamine, kaldun arvama, et algul mitte esitatud uue ettepaneku esitamine selle menetluse kestel oleks määruse sätetega vastuolus.

86.

Liikmesriik võib teha ettepaneku määratleda endokriinseid häireid põhjustavate omaduste tõttu väga ohtliku ainena aine, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada inimeste tervisele tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses. See liikmesriik võiks hiljem sama menetluse raames teha ettepaneku määratleda endokriinseid häireid põhjustavatest omadustest tulenevalt väga ohtliku ainena seesama aine, mille kohta on olemas ka teaduslikud andmed, et see võib avaldada tõsist mõju keskkonnale. Sellisel juhul oleks oht, et üks seda ettepanekut puudutavatest määratlemise menetluse etappidest toimuks ilma kõigi huvitatud poolte osavõtuta või jääks lihtsalt vahele.

87.

Igal juhul näib mulle, et kui ülalnimetatud olukord välja arvata, siis põhimõtteliselt ei takista REACH-määrus liikmesriigil kemikaali määratlemise kohta tehtud ettepaneku muutmist või selle tagasi võtmist. Leian, et selline muutmine või tagasi võtmine on lubatud tingimusel, et sellega ei kaasne algselt esitatud ettepaneku täiendamist uute andmetega. Sisuliselt toimuks sellisel juhul algse ettepaneku asendamine uue ettepanekuga.

88.

Sellega seoses on selge, et vaidlusaluse otsuse tegemisele eelnenud menetluses ei esitanud Taani Kuningriik eeltoodud tähenduses uut ettepanekut. Üldkohtu hinnangul, mis kajastub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, ei nähtu Üldkohtu toimikusse esitatud dokumentidest, et Taani Kuningriik oleks oma algsest ettepanekust täielikult loobunud ja et oleks esitatud uus taotlus. Nagu Üldkohus märkis, jaotas see liikmesriik oma taotluse lihtsalt kaheksaks erinevaks osaks. Sellisele jagamisele järgnes ettepanekute osaline tagasi võtmine kolme aine puhul osas, mis puudutas nende tõsist mõju keskkonnale, samas kui DEHPd puudutavas osas jäädi ettepaneku juurde.

89.

Selles kontekstis tuleb teiseks tähele panna, et autoriseerimismenetluse esimese etapi, see tähendab määruse artiklis 59 sätestatud määratlemise menetluse esemeks on REACH-määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastava aine kohta komisjoni või liikmesriigi poolt koostatud toimikud.

90.

Need toimikud tehakse pärast koostamist kättesaadavaks liikmesriikidele, kes võivad kõnealuse aine määratlemise kohta esitada oma seisukoha. Seejärel saadetakse needsamad toimikud liikmesriikide komiteele, kus nende põhjal toimub arutelu, mille eesmärk on jõuda konkreetse aine väga ohtliku ainena määratlemise küsimuses üksmeelsele kokkuleppele. Nii on REACH-määruse artiklis 59 sätestatud korda järgitud, kui iga aine kohta on koostatud toimik ja seda on kasutatud kogu menetluse vältel.

91.

Käesoleval juhul, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 märkis, esitati kemikaaliametile Taani Kuningriigi algses ettepanekus REACH-määruse XV lisa kohaselt nimetatud iga aine kohta eraldi toimik.

92.

Vaidlustatud kohtuotsusest ei ilmne, et Taani Kuningriigi algse ettepaneku muutmise ja osalise tagasi võtmise tõttu oleks DEHPd puudutanud toimik asendatud. Tõsi, muudeti küll algse ettepaneku vormi, mitte aga selle liikmesriigi algset ettepanekut osas, milles see puudutas DEHP määratlemist endokriinseid häireid põhjustava ainena, mis võib avaldada keskkonnale tõsist mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses, ega kemikaaliametile esitatud toimikuid.

93.

Neil põhjendustel leian, et esimese väite teine osa ei ole põhjendatud.

94.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane lükkas konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–132 tagasi hageja argumendi, et kemikaaliameti otsuse ja selle tegemisele eelnenud menetluse puhul on mööda mindud õiguslikult kohustuslikust menetlusest, mille parlament ja nõukogu on ette näinud endokriinseid häireid põhjustavate ainete määratlemise ühtlustatud kriteeriumide vastuvõtmiseks.

95.

Apellant tugineb seejuures otsusele nr 1386/2013/EL ( 22 ), kus on esmatähtsa eesmärgi nr 3 raames sätestatud, et liit töötab välja ühtlustatud ohupõhised kriteeriumid sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate määratlemiseks, et arendada edasi ja rakendada käsitlusi, mis võimaldavad käsitleda kõigis asjaomastes liidu õigusaktides kemikaalide kombineeritud mõjuga ja sisesekretsioonisüsteemi kahjustajatega seotud ohutusküsimusi. Apellandi hinnangul on otsuse nr 1386/2013 esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks kohaste meetmete kehtestamine eeskätt komisjoni ülesanne. Veel tuleneb sellest otsusest, et endokriinseid häireid põhjustavate ainete määratlemiseks liidu poolt välja töötatud ühtlustatud rakenduskriteeriume tuleb kohaldada kõigi liidu õigusaktide, sealhulgas REACH-määruse raames.

96.

Apellant tugineb ka määrusele (EL) nr 528/2012 ( 23 ), väites, et selle määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt pidi komisjon hiljemalt 13. detsembril 2013 vastu võtma õigusaktid, millega määratakse kindlaks teaduslikud kriteeriumid endokriinseid häireid põhjustavate omaduste määratlemiseks. Seda mõttekäiku edasi arendades märgib apellant, et määruse (EÜ) nr 1107/2009 ( 24 ) II lisa punkti 3.6.5 kohaselt pidi komisjon hiljemalt 14. detsembril 2013 esitama ettepanekud meetmete kohta, mis puudutavad teaduslikke kriteeriume endokriinseid häireid põhjustavate omaduste määratlemiseks.

97.

Viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 sisalduvatele Üldkohtu põhjendustele, mis puudutavad komisjoni poolt 2014. aasta juunis avaldatud tegevuskava, toob apellant viimaks välja, et ta ei väitnud Üldkohtus, et tegemist on õiguslikult siduva dokumendiga. Seevastu mainis apellant seda dokumenti selleks, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt olukorras, kus liidu õiguses ei ole endokriinseid häireid põhjustavate ainete määratlemise rakenduskriteeriume kehtestatud ning nende kriteeriumide väljatöötamise ülesanne on õiguslikult siduvate liidu õigusaktidega pandud komisjonile, on DEHP määratlemine REACH-määruse artikli 57 punkti c alusel kemikaaliameti enda ad hoc-kriteeriumide alusel õigusvastane ja lubamatu.

98.

Kemikaaliamet märgib oma vastuses, et pole olemas sellist õiguslikult siduvat Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt määratud menetlust, mis peataks REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamise endokriinseid häireid põhjustavatele ainetele.

99.

Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik leiavad, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt ette nähtud kohustuslikust menetlusest väidetavat möödaminemist käsitlevate Üldkohtu põhjenduste puhul ei ole tegemist õiguse väära kohaldamisega.

100.

Mis puudutab kõigepealt otsust nr 1386/2013 ja sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate määratlemiseks ühtlustatud ohupõhiste kriteeriumide välja töötamist, siis leian, et vähemalt kemikaalide regulatsiooni senise arengutaseme juures on tegemist suunava või programmilise ideega. Selle otsuse lisa punkti 50 kolmanda lõigu teises lauses on nimelt märgitud, et liit „töötab välja“ ühtlustatud kriteeriumid.

101.

Lisaks tekib mul otsuse nr 1386/2013 lisa punkti 50 esimese ja teise lõigu pinnalt arusaam, et selles otsuses tuleb „ühtlustatud kriteeriume“ mõista kui kriteeriume, mis ei asenda neid, mis on juba sätestatud REACH-määruse artiklis 57 ja mida kemikaaliamet selle määruse artiklis 59 sätestatud menetluses juba kohaldab. Otsuse nr 1386/2013 lisa punkti 50 esimese lõigu esimese lause kohaselt on kemikaale käsitlevate õigusaktidega ette nähtud „alused inimtervise ja keskkonna kaitseks“. Lisaks tuleneb selle lisa punkti 50 teise lõigu esimesest lausest, et tuleks teha rohkem pingutusi selle tagamiseks, et kõik asjaomased väga ohtlikud ained, sealhulgas sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad ained, kantaks kandidaatainete loetellu. Igal juhul, kuigi otsuses nr 1386/2013 nähakse ette ühtlustatud kriteeriumide välja töötamine, leian, et tegemist on tulevaste ja tõenäoliselt REACH-määruses sätestatutega võrreldes rangemate kriteeriumidega.

102.

Teiseks, määruse nr 528/2012 kohta on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 õigesti märkinud, et nagu selle määruse artikli 2 lõike 3 punktist j tuleneb, ei piira see määrus REACH-määruse kohaldamist. Nagu otsus nr 1386/2013, ei takista ka määrus nr 528/2012 REACH-määruse artiklis 57 sätestatud ja selle määruse artiklis 59 ette nähtud menetluses kemikaaliameti poolt kohaldatavate endokriinseid häireid põhjustavate ainete määratlemise kriteeriumide kohaldamist.

103.

Kolmandaks leian, et sama kehtib ka määruse nr 1107/2009 II lisa punkti 3.6.5 kohta. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 118 õigesti, et nimetatud punktist tuleneb, et seda, kas ainel on omadusi, mis põhjustavad endokriinseid häireid ja võivad avaldada kahjulikku mõju, on lubatud kontrollida mitte ainult „[liidu] või rahvusvaheliselt kokku lepitud katsejuhendite hindamise“ põhjal, vaid ka „muude kättesaadavate andmete ja teabe, sealhulgas [Euroopa Toiduohutusameti] poolt teaduskirjanduse ülevaate kohaselt tehtud hindamise“ põhjal. Märgin, et sõna „sealhulgas“ kasutamise tõttu ei saa nende „muude kättesaadavate andmete ja teabe“ hulgast välistada kemikaaliameti poolt REACH-määrusega kooskõlas teostatud analüüside tulemusi.

104.

Viimaks, neljandana, ei pea ma samadel põhjustel võimalikuks nõustuda apellandi argumentidega, mis tuginevad komisjoni poolt 2014. aasta juunis avaldatud tegevuskavale. Selles dokumendis viidatakse, nagu apellant isegi märgib, määrustele nr 528/2012 ja nr 1107/2009. Nagu käesoleva ettepaneku punktidest 102 ja 103 nähtub, ei saa nende määruste raames kohaldamisele kuuluvad kriteeriumid asendada REACH-määruses sätestatud ja selle selle raames kohaldatavaid kriteeriume.

105.

Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106.

Eeltoodud põhjenduste valguses leian, et esimene väide tuleb kõigi selle kolme osa ulatuses täielikult tagasi lükata.

107.

Neil põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse esimene väide kui põhjendamatu täielikult tagasi lükata.