1.

Piiride avanemine Euroopa Liidu sees on vältimatult hõlbustanud kuritegevuse piiriülese mõõtme kasvamist ning tekitanud juurde uusi kuritegevuse võimalusi. Selline nähtus tingib vajaduse, et kriminaalasjade uurimise õiguslik raamistik ning ennekõike liikmesriikide õiguskaitseasutuste uurimisvolitused võiksid olla riiklike piiride ülesed.

2.

Seetõttu on liikmesriigid teinud pingutusi selleks, et käivitada õiguslik koostöö eeskätt tõendite kogumise valdkonnas ( 2 ).

3.

Kuigi liikmesriikide ametiasutuste vastastikuse abi menetluste järjest suurem kohtulikuks muutumise protsess on võimaldanud suurendada tõendite hankimise valdkonnas tehtava koostöö tõhusust, on seoses spetsiifiliste instrumentide kuhjumisega Euroopa õiguslik raamistik, nagu seda on märkinud liidu seadusandja, muutunud samal ajal liiga killustatuks ja liiga keeruliseks ( 3 ). Direktiiv 2014/41, mille eesmärk oli asendada koostöövahendid tõendite kogumise valdkonnas, on suunatud sellele, et lihtsustada tõendite hankimise õiguslikku raamistikku uurimismenetluste käigus ning suurendada nende menetluste tõhusust.

4.

Direktiivi 2014/41 kohaldamisala on üldine ja äärmiselt lai võrreldes õigusaktidega, mida see direktiiv asendab. Selle direktiivi artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid osutatud direktiivi kohaselt.

5.

Lisaks sellele on liikmesriikide ametiasutused põhimõtteliselt kohustatud täitma Euroopa uurimismäärust vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt direktiivis 2014/41 sätestatud raamistikule ( 4 ).

6.

Pädevate ametiasutuste tehtavad uurimistoimingud kriminaalasjades tõendite saamise eesmärgil võivad olla väga sekkuvat laadi ja võivad piirata asjaomaste isikute eraelu puutumatusega seotud õigusi, seetõttu peab liidu õigus igal juhul leidma tasakaalu ühelt poolt tõhususe ja uurimistoimingute kiire tegemise ning teiselt poolt nende toimingutega hõlmatavate isikute õiguste kaitse vahel.

7.

Arvestades, et seoses käesoleva kohtuotsusega palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada direktiivi 2014/41, annab see kohtule võimaluse kujundada oma seisukoht selle hapra, kuid väga olulise tasakaalu kohta.

8.

Seega käsitlevad eelotsuse küsimused sisuliselt selle direktiivi artiklit 14 ning õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad vaidlustada õigusasutuse tehtud Euroopa uurimismääruses ette nähtud uurimismeetmete sisulisi põhjendusi.

9.

Käesolevas ettepanekus toon ma välja põhjused, mis viivad mind esiteks arvamusele, et direktiivi 2014/41 artikliga 14 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis ei võimalda tunnistajal, kelle suhtes rakendatakse selliseid uurimismeetodeid, nagu läbiotsimine, arestimine ja ülekuulamine, kasutada õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad vaidlustada nende uurimismeetodite sisulisi põhjendusi, või saada hüvitist kahju eest. Vaadeldavatel asjaoludel leian ma samuti, et arvestades põhiõigusi, ei saa selle sättega olla kooskõlas see, kui liikmesriigi ametiasutus koostab Euroopa uurimismääruse.

10.

Teiseks olen ma seisukohal, et kuna puuduvad samalaadsete riiklike menetluste raames riigisiseses õiguses ettenähtud õiguskaitsevahendid, ei saa isik tugineda liikmesriigi kohtus direktiivi 2014/41 artiklile 14 selleks, et vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise sisulisi põhjendusi.

11.

Kolmandaks leian ma, et mõiste „asjaomane isik“ direktiivi 2014/41 tähenduses hõlmab ühelt poolt tunnistajat, kelle suhtes rakendatakse Euroopa uurimismääruses taotletud uurimismeetodeid, nagu tema eluaseme läbiotsimine, arestimine ja kõnealuse tunnistaja ülekuulamine, ning teiselt poolt isikut, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, kui temaga seotud menetluse raames tehtava uurimismenetluse käigus tõendite kogumiseks rakendatav meede hõlmab kolmandat isikut.

12.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 5 ) artikli 47 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.“

13.

Harta artikli 48 lõikes 2 on sätestatud, et „[i]ga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud“.

14.

Artikli 52 lõikes 3 on sätestatud:

„Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad […] inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga[ ( 6 )] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“.

15.

Direktiivi 2014/41 põhjendustes 2, 11, 12, 18, 19, 22 ja 39 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

16.

Direktiivi 2014/41 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid käesoleva direktiivi kohaselt.

Euroopa uurimismääruse võib koostada ka selliste tõendite hankimiseks, mis on juba täitjariigi pädevate asutuste valduses.

[…]

4.   Käesoleva direktiiviga ei muudeta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kinnistatud [ELL] artiklis 6, sealhulgas selliste isikute õigust kaitsele, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, ega muudeta õigusasutustele sellega seoses pandud kohustusi.“

17.

Kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 1 on märgitud: „Taotlev asutus või ametiisik täidab ja allkirjastab A lisas esitatud vormis Euroopa uurimismääruse ning kinnitab selle sisu täpsust ja õigsust“.

18.

Selle direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.

3.   Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“

19.

Direktiivi 2014/41 III peatüki „Täitjariigi menetlused ja tagatised“ artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 1 lõike 4 kohaldamist, võib Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või täitmisest täitjariigis keelduda, kui

[…]

[…]

4.   Lõike 1 punktides a, b, d, e ja f osutatud juhtudel konsulteerib määrust täitev asutus või ametiisik enne Euroopa uurimismääruse täieliku või osalise tunnustamata või täitmata jätmise üle otsustamist sobival viisil taotleva asutuse või ametiisikuga ja palub asjakohasel juhul taotleval asutusel või ametiisikul edastada talle viivitamata kogu vajalik teave.

[…]“.

20.

Sama direktiivi artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingute suhtes kohaldatakse õiguskaitsevahendeid, mis on samaväärsed õiguskaitsevahenditega, mida kasutatakse sarnases riigisiseses asjas.

2.   Euroopa uurimismääruse koostamise sisulisi põhjusi võib vaidlustada üksnes taotleva riigi kohtus, ilma et see piiraks põhiõiguste tagamist täitjariigis.

3.   Kui see ei kahjusta artikli 19 lõikes 1 sätestatud uurimise konfidentsiaalsust, võtavad taotlev asutus või ametiisik ja määrust täitev asutus või ametiisik sobivad meetmed tagamaks, et antakse teavet võimaluse kohta kasutada riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid niipea, kui need muutuvad kohaldatavaks, ja õigeaegselt, et õiguskaitsevahendeid oleks tegelikult võimalik kasutada.

4.   Liikmesriigid tagavad, et õiguskaitsevahendite kasutamiseks ettenähtud tähtajad on samad nendega, mis on ette nähtud sarnases riigisiseses asjas, ning et tähtaegu kohaldatakse viisil, mis tagab asjaomastele isikutele võimaluse õiguskaitsevahendeid tegelikult kasutada.

5.   Taotlev asutus või ametiisik ja määrust täitev asutus või ametiisik teavitavad teineteist õiguskaitsevahenditest, mida kasutatakse Euroopa uurimismääruse koostamise, tunnustamise või täitmise vastu.

6.   Kohtulik vaidlustamine ei peata uurimistoimingu tegemist, välja arvatud juhul, kui sellel on selline mõju sarnases riigisiseses asjas.

7.   Taotlev asutus või ametiisik võtab arvesse Euroopa uurimismääruse tunnustamise või täitmise suhtes esitatud kaebuse rahuldamist kooskõlas tema riigisisese õigusega. Ilma et sellega piirataks riigisiseste menetlusnormide kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil kogutud tõendite hindamisel kaitseõigust ja tagatakse õiglane menetlus.“

21.

Direktiivi artiklis 24 on sätestatud:

„1.   Kui isik asub täitjariigi territooriumil ja taotleva riigi pädevad asutused või ametiisikud peavad ta tunnistajana või eksperdina üle kuulama, võib taotlev asutus või ametiisik koostada Euroopa uurimismääruse tunnistaja või eksperdi ülekuulamiseks videokonverentsi või muude audiovisuaalsete edastamisvahendite abil kooskõlas lõigetega 5–7.

[…]

2.   Lisaks artiklis 11 osutatud tunnustamata või täitmata jätmise alustele võib Euroopa uurimismääruse täitmisest keelduda ka juhul, kui

[…]“.

22.

Direktiivi 2014/41 artikli 34 lõigete 1–3 kohaselt:

„1.   Käesolev direktiiv asendab alates 22. maist 2017 järgmiste konventsioonide (mis on kohaldatavad käesoleva direktiiviga seotud liikmesriikide vahelistes suhetes) vastavad sätted, mõjutamata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ja nende kohaldamist üleminekuajal artikli 35 kohaselt:

2.   Raamotsus [2008/978] asendatakse käesoleva direktiiviga kõigi liikmesriikide puhul, kellele käesolev direktiiv on siduv. Raamotsuse [2003/577] tõendite arestimise sätted asendatakse käesoleva direktiiviga kõigi liikmesriikide puhul, kellele käesolev direktiiv on siduv.

Liikmesriikides, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid raamotsusele [2008/978], ning tõendite arestimise puhul viiteid raamotsusele [2003/577] viidetena käesolevale direktiivile.

3.   Lisaks käesolevale direktiivile võivad liikmesriigid teiste liikmesriikidega sõlmida selliseid kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid või jätkata nende kohaldamist pärast 22. maid 2017 üksnes siis, kui need lepingud või kokkulepped võimaldavad täiendavalt tugevdada käesoleva direktiivi eesmärke ning aitavad hõlbustada või veelgi hõlbustavad tõendite kogumise menetlusi, tingimusel et järgitakse käesolevas direktiivis sätestatud tagatiste taset.“

23.

Kõnealuse direktiivi artikli 36 lõikes 1 on märgitud, et „[l]iikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 22. mail 2017“.

24.

Nakazatelno-protsesualen kodeksi (kriminaalmenetluse seadustik) artikli 160 lõike 1 kohaselt võib läbiotsimist ja arestimist kasutada juhul, kui on piisav alus eeldada, et teatud kohas asuvad teatavad esemed (dokumendid, asjad, arvutid jms), mis sisaldavad menetluse jaoks olulist teavet.

25.

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 107 lõike 2 kohaselt koostoimes sama seadustiku artikliga 13 toimub kriminaalmenetluse ettevalmistavas etapis üle kuulamata tunnistaja ülekuulamine kohtu määruse alusel. Läbiotsimine ja arestimine toimub kriminaalmenetluse kohtuliku uurimise staadiumis kohtu määruse alusel.

26.

Kohtu määrusi, millega nähakse ette tõendite kogumise toimingud, nagu läbiotsimine, arestimine ja tunnistajana ülekuulamine, ei saa vaidlustada menetlusosalised ega asjaomased isikud ja need ei allu kellegi kontrollile.

27.

Ka nende määruste kaudne kontrollimine, st samal ajal kriminaalmenetlusega toimuv kontrollimine, ei ole võimalik.

28.

Esiteks on see nii seetõttu, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 318 kohaselt vaadatakse kohtuotsus läbi vaid prokuröri vastuväite või süüdistatava kaebuse põhjal. Isikutel, kelle ruumides esiteks korraldati läbiotsimine või kelle vara arestiti, ja teiseks isikutel, keda tunnistajana üle kuulati, ei ole õigust taotleda, et koos kohtuotsusega vaadatakse läbi ka selle määruse õiguspärasus, mille alusel toimetati läbiotsimine või arestimine või kuulati asjaomased isikud tunnistajatena üle.

29.

Teiseks tehakse asja sisuliselt arutava esimese kohtuastme otsuses vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklile 305 koostoimes sama seadustiku artikliga 301 otsus süüdistatava süü kohta, mitte aga selle kohta, kas tingimused läbiotsimise, arestimise või tunnistajate ülekuulamise määruse tegemiseks olid täidetud. Teise astme kohus käsitleb üksnes esimeses astmes vaadeldud küsimusi. Eelkõige kontrollib teise astme kohus seda, kuidas uurimistoimingud tehti, ja peaasjalikult vastavust menetlusnormidele; kontroll ei laiene küsimusele, kas uurimistoimingute aluseks oleva otsuse põhjendused on piisavad.

30.

Seaduse zakon za otgovornostta na darzhavata i obshtinite za vredi (riigi ja omavalitsuste vastutust põhjustatud kahju eest käsitlev seadus) ( 9 ) artikli 2 kohaselt tuleb maksta hüvitist, kui süüdistatava suhtes tehtud konkreetsed kohtulahendid, mis on tunnistatud õigusvastaseks, toovad kaasa kahju tekkimise.

31.

Õigusaktid, mille alusel tehakse otsus, mis hõlmab läbiotsimist või aresti või mille alusel toimub isikute ülekuulamine tunnistajana, ei ole suunatud süüdistatava vastu ja nende õigusvastasust ei ole seetõttu võimalik õiguspäraselt kontrollida. Need süüdistused ei kuulu seega selliste hulka, mille eest on võimalik maksta hüvitist.

32.

Seadusega zakon za evropeyskata zapoved za razsledvane (Euroopa uurimismäärust käsitlev seadus) ( 10 ) võeti direktiiv 2014/41 üle Bulgaaria õigusesse.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kuigi Euroopa uurimismäärust käsitleva seaduse artiklis 18 nähakse ette õiguskaitsevahendid seoses olukorraga, mille puhul Bulgaaria ametiasutused viivad ellu teise liikmesriigi kohtu tehtud Euroopa uurimismäärust, ei ole selles seaduses seevastu ette nähtud õiguskaitsevahendeid seoses sellise määruse tegemise menetlusega.

34.

Bulgaaria kohus süüdistab Ivan Dimov Gavanozovit kuritegeliku ühenduse juhtimises, millesse oli kaasatud veel kolm isikut ja mille eesmärk oli vältida maksustamist ja käibemaksu tasumist, koostades ja esitades ebaõige sisuga dokumente ning arvates õigusvastaselt maha sisendkäibemaksu. Süüdistuse kohaselt importis I. D. Gavanozov Bulgaariasse fiktiivsete äriühingute kaudu teistest liikmesriikidest pärinevat suhkrut (ühendusesisene soetamine), sealhulgas Tšehhi Vabariigist tarnijast äriühingult X, keda esindab tunnistaja Y, ning müüs suhkru seejärel dokumente esitamata liikmesriigi turul, arvestamata ja tasumata selle pealt käibemaksu. Kohtu käsutuses olevate dokumentide kohaselt eksportis I. D. Gavanozov ühendusesisese tarne abil suhkrut Rumeeniasse. Arvestamata ja tasumata käibemaksu kogusumma oli 1128664,49 Bulgaaria leevi (BGN) (577085,85 eurot).

35.

Kohtueelses menetluses ei tehtud uurimistoiminguid tõendite kogumiseks seoses äriühinguga X ja tunnistajaga Y.

36.

Tuvastati, et I. D. Gavanozov ja Y suhtlesid teineteisega isiklikult ja ametialaselt tõlgi vahendusel või inglise keeles, kuna kumbki ei rääkinud teise emakeelt. Samas on selgunud, et I. D. Gavanozov allkirjastas ainuesinduslepingu äriühinguga X, mida esindas tunnistaja Y, ning see leping oli koostatud ainult bulgaaria keeles.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) otsustas, et I. D. Gavanozovi ja tunnistaja Y vahelise tegeliku suhtlemise ulatuse täpsustamiseks tuleb koguda uusi tõendeid.

38.

Kõnealune kohus otsustas, et äriühingu X äriruumides korraldatakse läbiotsimine ja arestimine, et tuvastada, kas tunnistaja Y esitatud leping sisaldub selle äriühingu dokumentide hulgas ja kas lepingu täitmisega seoses on koostatud dokumente. Samuti otsustati, et tunnistaja Y korteris korraldatakse läbiotsimine ja arestimine, et tuvastada, kas ta säilitab oma korteris kuritegelikule tegevusele viitavaid dokumente, ning et see tunnistaja kuulatakse üle videokonverentsi teel, kuna ta keeldub ilmumast ülekuulamisele Bulgaariasse.

39.

Kuna äriühingu X äriruumid ja Y elukoht asuvad Tšehhi Vabariigi territooriumil, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus koostada Euroopa uurimismääruse, millega palutakse Tšehhi õigusasutustel teha need menetlustoimingud.

40.

Selle otsuse vastuvõtmise etapis tekkisid eelotsusetaotluse esitanud kohtul probleemid sellega, kuidas täita direktiivi 2014/41 A lisas esitatud Euroopa uurimismääruse vormil J osa ( 11 ), mis käsitleb õiguskaitsevahendeid.

41.

Sellega seoses märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, et Bulgaaria õigus ei näe ette mingeid õiguskaitsevahendeid, mida saaks kasutada selliste uurimistoimingute tegemise vaidlustamiseks.

42.

See kohus märkis samuti, et tema arvates ei ole Bulgaaria õigusaktid kooskõlas direktiivi 2014/41 artikli 14 sätetega ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna tõendite kogumisega seotud isikutel ei ole võimalik vaidlustada nende meetmete aluseks olevaid otsuseid.

43.

Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

44.

Tšehhi ja Austria valitsus on nii otseselt kui ka kaudselt toonud välja eelotsuste küsimuste vastuvõetamatuse, tuues põhjuseks, et kuna eelotsusetaotlus esitati direktiivi 2014/41 ülevõtmise tähtaja lõppemisel, ei olnud see direktiiv veel üle võetud ei Tšehhi Vabariigi ega Bulgaaria Vabariigi õigusesse ning et selle direktiivi vahetu kohaldamine ei ole võimalik.

45.

Sellega seoses tuleb märkida, et esiteks oli eelotsusetaotlus esitatud 23. mail 2017, mis on hilisem kui direktiivi 2014/41 artikli 36 lõikes 1 sätestatud direktiivi ülevõtmise tähtaeg, nimelt 22. mai 2017.

46.

Direktiiv 2014/41 võeti nii Bulgaaria Vabariigi ka kui Tšehhi Vabariigi õigusesse üle Euroopa Kohtu menetluse ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule menetluse käigus koopia direktiivi ülevõtmise õigusaktist ning lisatud kirja. Lisaks sellele edastas Tšehhi Vabariik Euroopa Komisjonile andmed direktiivi ülevõtmistähtaja möödumisel direktiivi 2014/41 ülevõtmismeetmete kohta ( 12 ).

47.

Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu palutud tõlgendus ei ole mitte üksnes asjakohane, vaid on selle kohtu jaoks ka vajalik.

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsitletavad meetmed, nagu läbiotsimine, arestimine ja tunnistaja Y ülekuulamine, on seotud Bulgaarias toimuva kohtumenetlusega ja nende eesmärk on võimaldada välja selgitada, kas I. D. Gavanozov on tegelikult pannud toime käibemaksupettuse.

49.

Lisaks sellele käsitlevad Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused liidu õigusnormi ning sedavõrd, kuivõrd need võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks määrata, kuidas täita J osa, vastavad need kõnealuse kohtu väljendatud objektiivsele vajadusele.

50.

Järelikult on eelotsuse küsimused minu arvates vastuvõetavad.

51.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2014/41 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, milles ei nähta ette mingeid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid vaidlustada läbiotsimist, arestimist ja tunnistaja ülekuulamise korraldamist hõlmava Euroopa uurimismääruse vastuvõtmise aluseks olevaid sisulisi põhjendusi.

52.

Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealuses direktiivis õiguskaitsevahenditega seotud nõuded annavad tunnistust sellest, et liidu seadusandja arvates peab liikmesriik sellised õiguskaitsevahendid igal juhul ette nägema.

53.

Kõnealuse direktiivi artikli 13 lõike 2 sätetest, mille kohaselt „[t]õendite üleandmise võib peatada, kuni tehakse otsus kasutatud õiguskaitsevahendi kohta […]“, tuleneb, et seadusandja on kindlalt näinud ette õiguskaitsevahendite olemasolu.

54.

Enamgi veel, esitades direktiivi 2014/41 artikli 14 lõikes 1 nõude, mille kohaselt „Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingute suhtes kohaldatakse õiguskaitsevahendeid, mis on samaväärsed õiguskaitsevahenditega, mida kasutatakse sarnases riigisiseses asjas“, on minu arvates ilmne, et erinevalt sellest, mida väidab Tšehhi valitsus, eeldab liidu seadusandja uurimismenetluse suhtes kasutatavate õiguskaitsevahendite olemasolu liikmesriikide menetlustes ( 13 ) ning on teinud liikmesriikidele ülesandeks näha ette seoses Euroopa uurimismääruse koostamisega samaväärsed õiguskaitsevahendid.

55.

Seega, kuigi vaadeldava direktiivi artikli 14 lõikes 1 ei seata liikmesriikidele siduvat kohustust näha ette täiendavad õiguskaitsevahendid lisaks nendele, mis on olemas samalaadse riigisisese menetluse puhul, ( 14 ) kohustab see säte neid vähemalt „peegeldusena“ kehtestama Euroopa uurimismääruses näidatud uurimismeetodite suhtes kohaldatavad õiguskaitsevahendid, mis on samaväärsed nendega, mida on võimalik kasutada samalaadse riigisisese menetluse puhul ( 15 ).

56.

Direktiivi 2014/41 selline tõlgendus on ühtlasi minu arvates seda enam põhjendatud, et kriminaalmenetluse raames võivad pädevate ametiasutuste õiguspärase tõendite kogumise soovi eesmärgil tehtavad uurimistoimingud olla sekkuvad ning piirata asjaomaste isikute põhiõigusi, mis tulenevad eelkõige hartast. Lisaks sellele, arvestades kriminaalkaristuste eripära, peab selliseid karistusi hõlmav menetlus tervikuna igal juhul sisaldama eritagatisi, mis kindlustavad menetluses osalevate isikute põhiõiguste kaitse ( 16 ).

57.

Vajadus tagada tõhus kohtulik kontroll põhiõiguste kaitseks liikmesriikide kohtutes ( 17 ), mida on korduvalt rõhutatud ( 18 ), on järelikult eriti oluline õigusalase koostöö puhul kriminaalasjades ning võimalus vaidlustada Euroopa kohtumääruse aluseks olevaid sisulisi põhjendusi omandab seetõttu erilise tähtsuse.

58.

Esitatud tõlgendust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et tõendite kogumise meetmeid rakendatakse tunnistaja staatuses oleva kolmanda isiku suhtes.

59.

Tuleb märkida, et direktiivi 2014/41 artikli 1 lõikes 4 ei ole liidu seadusandja piiranud kohustust järgida kriminaalmenetluses osalevate isikute põhiõigusena käsitatavaid kaitseõigusi.

60.

Lisaks sellele, kuigi selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis a rõhutatakse eraldi sellise isiku õigusi, kes on „kahtlustatav või süüdistatav“, osutatakse vaadeldava direktiivi teistes artiklites, eelkõige artikli 5 lõike 1 punktis c, artikli 13 lõikes 2 ning artiklites 14 ja 22 mõistele „asjaomane isik“.

61.

Lisaks sellele on direktiivi 2014/41 artikli 11 lõike 1 punktis f koostoimes direktiivi põhjendusega 19 ja artikliga 14 sätestatud, et liidu seadusandja sõnastatud tagatised seoses õiguskaitsevahenditega või tunnustamata või täitmata jätmisega antakse „asjaomasele isikule“ ja mitte „kahtlustatavale“ või „süüdistatavale“.

62.

Erinevate väljendite kasutamine ei ole minu arvates tähtsusetu, seda enam, et direktiivi 2014/41 raames võivad Euroopa uurimismääruses osutatud uurimistoimingud hõlmata nii „kahtlustatavat“, „süüdistatavat“ kui ka kolmandat isikut, piirates nende õigusi.

63.

I. D. Gavanozovi vastu algatatud põhikohtuasja uurimismenetluses osaleb Y tunnistajana, kuid tema suhtes kohaldatakse osutatud uurimistoiminguid, mille abil kogutakse I. D. Gavanozovi vastu tõendeid. Tema elupaigas tehakse läbiotsimine ja arestimine ning ta ise kuulatakse üle.

64.

Järelikult hõlmab mõiste „asjaomane isik“ direktiivi 2014/41 tähenduses ka tunnistajat, nagu Y, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa uurimismääruses nõutavaid uurimistoiminguid.

65.

Liikmesriigi õigusliku olukorra kirjeldusest ning Euroopa Inimõiguste Kohtu korduvatest otsustest Bulgaaria Vabariigi suhtes, millele osutas eelotsusetaotluse esitanud kohus, ( 19 ) tuleneb, et Bulgaaria õiguses puuduvad õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid tunnistajal vaidlustada riigisisese menetluse raames tehtavate uurimismenetluste, nagu läbiotsimine ja arestimine, sisulisi põhjendusi või saada kahju hüvitamise hagi tulemusel tõhusalt teatavat hüvitist ( 20 ).

66.

Lisaks sellele ei ole direktiivi 2014/41 Bulgaaria õigusesse ülevõtmine tekitanud eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ( 21 ) tunnistaja jaoks, nagu seda on tunnistaja Y, kelle suhtes on kohaldatud läbiotsimist, arestimist ja ülekuulamist, võimalust vaidlustada kõnealuste uurimistoimingute aluseks olevaid sisulisi põhjendusi.

67.

Kõikide nende kaalutluste alusel saab minu arvates teha kaks järeldust.

68.

Esiteks järeldan ma, et Bulgaaria õigusnormid ei ole kooskõlas direktiivi 2014/41 artikli 14 sätetega.

69.

Teiseks tuleb märkida, et arvestades põhiõigusi, ei ole selle sättega kooskõlas, et ametiasutus, vaadeldaval juhul Bulgaaria ametiasutus, võib koostada Euroopa uurimismääruse.

70.

Kuna direktiivis 2014/41 nähakse ette tagatised, ( 22 ) nagu võimalus esitada kaebus Euroopa uurimismääruses osutatud uurimistoimingute aluseks olevate sisuliste põhjenduste vaidlustamiseks, ei ole selliste tagatiste puudumise korral võimalik Euroopa uurimismääruse mehhanismi rakendada.

71.

See seisukoht tuleneb esmalt J osa tõlgendamisest.

72.

Vaatamata kõnealuse J osa erinevate keeleversioonide lahknevusele, ( 23 ) olen ma seisukohal, et selle tõlgendamine lähtuvalt direktiivi 2014/41 üldisest ülesehitusest ja eesmärgist ( 24 ) nõuab direktiivi artikli 1 kohaselt, et taotlev riik teatab täitvale riigile, kui selle direktiivi A lisas oleval vormil osutatud Euroopa uurimismääruse koostamise vastu on esitatud kaebus, ning artikli 2 kohaselt edastab teabe õiguskaitsevahendite kohta ning võimaluste kohta saada abi taotlevas riigis.

73.

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et täitva riigi jaoks ei saa kuidagi pidada tähtsusetuks teavet selle kohta, et Euroopa uurimismääruse kohta, seejuures ükskõik millise Euroopa uurimismääruse kohta on taotlevas riigis juba kaebus esitatud.

74.

Vastupidi, eeldusel, et uurimistoimingud ei nõua konfidentsiaalsust, ( 25 ) on võimaliku kaebuse esitamine Euroopa uurimismääruse peale täitva riigi jaoks oluline teave, kuna sellise kaebuse edukuse korral võib kõnealune uurimistoiming sattuda kahtluse alla.

75.

Teiselt poolt tuleneb J osa punktist 2 koostoimes direktiivi 2014/41 artikli 14 lõikega 2, et täitva riigi ametiasutused peaksid uurimismenetlusega hõlmatud isikut teavitama võimalusest Euroopa uurimismääruse koostamise aluseks olevate sisuliste põhjuste vaidlustamiseks täitvas riigis ning andma sellele isikule vajaduse korral teavet õigus- või keeleabi kohta, mida ta selles riigis võib saada ( 26 ).

76.

Seejuures on J osa punktist 2 tulenev kohustus teavitada taotleva riigi õiguskaitsevahendite kohta ühtlasi ka tagatis Euroopa uurimismääruste tunnustamata või täitmata jätmise aluste, ennekõike vaadeldava direktiivi artikli 11 lõike 1 punktis f nimetatud põhjuste tõhususe kohta.

77.

Kuid juhul, kui täitvas riigis ei ole ette nähtud võimalust kaebuse esitamiseks, ei ole võimalik täita kõnealuse direktiivi A lisas toodud vormi, Euroopa uurimismääruse täielik kontekst ei ole olemas ( 27 ) ning sellist määrust ei ole võimalik ei koostada ega a fortiori edukalt rakendada.

78.

Teiseks takistab Bulgaaria õigus ja sellest tulenev põhiõiguste kaitse puudulikkus vastastikuse tunnustamise mehhanismi rakendamist, mis on aga Euroopa uurimismääruse toimimise keskmes.

79.

Vastastikune tunnustamine põhineb eeldusel, et liikmesriikide vahel on vastastikune usaldus, mis põhineb „kindlustundel, et kõigil Euroopa kodanikel on ligipääs kõrgekvaliteetsele kohtusüsteemile“ ( 28 ). Seega nõuab vastastikune usaldus, et iga liikmesriik on kohustatud eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi, ( 29 ) ning tähendab, et liikmesriigid võivad „[…] olla sama õiguse alusel kohustatud eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi“ ( 30 ).

80.

Samas tuleb märkida, et tegusõna „võima“ (pouvoir) kasutamine Euroopa Kohtu poolt ei hõlma mingit kohustust ning et direktiivi 2014/41 põhjendus 19 osutab sellise eelduse vaidlustatavale iseloomule ( 31 ).

81.

Vaadeldaval juhul, võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 3, 8 ja 13 korduvat tuvastatud rikkumist Bulgaaria poolt, kriminaalmenetluse seadustiku sätete muutmata jätmist, asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ise kahtleb selles, et Bulgaaria õigusnormid austavad põhiõigusi, ning seda, et direktiivi 2014/41 ülevõtmisel ei kehtestatud võimalust kaebuse esitamiseks, on minu arvates ilmne, et eeldust põhiõiguste austamise kohta selles valdkonnas ei saa selles liikmesriigis lugeda täidetuks.

82.

Selle näol, et Bulgaarias ei ole kolmandal isikul, kelle suhtes kohaldatakse selliseid uurimistoiminguid nagu läbiotsimised või arestid, mis põhimõtteliselt piiravad eraelu puutumatuse õigust, võimalik vaidlustada nende meetmete võtmise sisulisi põhjendusi, on Euroopa Kohtu mitme otsuse kohaselt tegemist eraelu puutumatuse õiguse kaitse olulise puudujäägiga ( 32 ).

83.

Kui eeldust, et teatud liikmesriik austab põhiõigusi, ei ole võimalik lugeda täidetuks, ei ole teistelt liikmesriikidelt võimalik nõuda vastastikust usaldust, mistõttu selle liikmesriigi puhul ei saa vastastikust tunnustamist rakendada ja kasutada.

84.

Sellele tuleb lisada, et sellises olukorras ei ole võimalus, mille tõi välja Ungari valitsus ja mis hõlmab tuginemist direktiivi 2014/41 artiklile 11, piisav.

85.

Lisaks sellele, et kaebuse esitamine tunnustamata või täitmata jätmise vastu kujutab endast erandit Euroopa uurimismääruse täitmise põhimõtte kitsast tõlgendamisest, ( 33 ) mis tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 2 sätetest, nõuab tuginemine selle direktiivi artikli 11 lõike 1 punkti f sätetele direktiivi põhjenduse 19 kohaselt igal üksikul juhul eraldi antavat hinnangut, et lükata ümber põhiõiguste austamise eeldus.

86.

Seega olen ma seisukohal, et kuigi õiguskaitsevahendi tõhususe hindamist saab igal üksikjuhul põhjendada direktiivi 2014/41 artikli 11 lõike 1 punkti f kohaldamisega, võib õiguskaitsevahendi kasutamise mis tahes võimaluse puudumine viia, nagu seda õigustatult märgib Austria valitsus, selle sätte süstemaatilisele kasutamisele, mis seaks kahtluse alla Euroopa uurimismääruse praktilise eesmärgi.

87.

Lisaks sellele toob direktiivi 2014/41 artikli 11 lõike 1 punkti f kohaldamine Bulgaaria Vabariigis valitsevas olukorras kaasa liikmesriikidevahelise „muutuva geomeetria“ põhimõttest lähtuva tunnustamata või täitmata jätmise märkimisväärse ohu, mis jätab lõppkokkuvõttes väga suure vastutuse täitvatele ametiasutustele, kes võivad sellest tulenevalt sattuda Euroopa inimõiguste konventsiooni sätete rikkumise teele ( 34 ).

88.

Direktiivi 2014/41 tõlgendamine, mida mina soovitan, on kokkusobiv vajadusega tagada Euroopa uurimismääruse vajalik tõhusus.

89.

Liidu seadusandja on Euroopa uurimismääruse kohaldamise sidunud tagatistega, mille eesmärk on kaitsta uurimistoimingutega hõlmatud isikute õigusi. Seetõttu, kui üks liikmesriik otsustab mitte võtta direktiivi 2014/41 üle oma õigusesse, mitte kohaldada neid tagatisi ning sellest tulenevalt mitte järgida selle direktiivi kohaldamisest tulenevat tasakaalu uurimistoimingute sekkuva iseloomu ja võimaluse vahel neid toiminguid vaidlustada, ei ole sel liikmesriigil võimalik Euroopa uurimismääruse mehhanismi kasutada.

90.

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes leian ma, et esiteks on Bulgaaria õigusnormid vastuolus direktiivi 2014/41 artikliga 14 ning teiseks on selle artikliga koostoimes põhiõigustega vastuolus see, et Bulgaaria ametiasutus koostab Euroopa uurimismenetluse taotluse.

91.

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas eraisik saab nõuda direktiivi 2014/41 artikli 14 lõike 2 kohaldamist liikmesriigi kohtus selleks, et vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise sisulisi põhjendusi, kusjuures riigisiseses õiguses puuduvad selleks ettenähtud õiguskaitsevahendid.

92.

Ma leian, et lähtuvalt eeldusest, et liikmesriikides on sätestatud õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise aluseks olevaid sisulisi põhjendusi, on liidu seadusandja soovinud kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 2 sätete abil vältida seda, et neid põhjendusi vaidlustatakse täitvas riigis ja et need langevad selle liikmesriigi kohtu kontrolli alla ( 35 ).

93.

Sellistel tingimustel ei tekita selle direktiivi artikli 14 lõike 2 sätted iseenesest taotlevas riigis ega a fortiori ka täitjariigis õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise aluseks olevaid sisulisi põhjendusi.

94.

Siiski tuleb märkida, et direktiivi 2014/41 artikli 14 lõigete 1 ja 2 samaaegse kohaldamise alusel on selliste õiguskaitsevahendite kehtestamine seoses Euroopa uurimismääruse süsteemiga liikmesriikide ülesanne.

95.

Seejuures ei saa sellist kohustust jätta täitmata põhjendusega, et direktiiv ei ole nõuetekohaselt üle võetud.

96.

Selles küsimuses meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad eraõiguslikud isikud kõikidel juhtudel, kui direktiivi sätted on oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed, neile liikmesriigi kohtus tugineda riigi vastu nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi liikmesriigi õigusesse ettenähtud tähtajaks üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud nõuetekohaselt ( 36 ).

97.

Seega ei saa välistada, et uurimistoimingutega hõlmatud isik võib – eeldusel, et taotlev liikmesriik ei ole kehtestanud mingeid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise aluseks olevaid sisulisi põhjendusi, kuid on kehtestanud õiguskaitsevahendid selleks, et vaidlustada samalaadsete riigisiseste toimingute sisulised põhjendused – tugineda direktiivi 2014/41 artikli 14 lõikes 1 sätestatud samaväärsuse nõudele.

98.

Samas, kui riigisiseses õiguses ei ole sätestatud mingeid õiguskaitsevahendeid seoses samalaadsetes riigisisestes asjades kasutatavate uurimistoimingutega, ei saa kõnealuse sätte otsese mõjuga põhjendada Euroopa uurimismääruse vastu suunatud õiguskaitsevahendi loomist ex nihilo.

99.

Selline asjaolu on seda enam põhjenduseks sellele, et Bulgaaria ametiasutus ei saa õiguskaitsevahendi puudumise korral koostada Euroopa uurimismäärust ja see peaks komisjonile olema aluseks rikkumismenetluse algatamiseks direktiivi mittenõuetekohase ülevõtmise kohta.

100.

Sellest lähtuvalt olen ma seisukohal, et eraisik ei saa tugineda liikmesriigi kohtus direktiivi 2014/41 artiklile 14 selleks, et vaidlustada Euroopa uurimismääruse koostamise sisulisi põhjendusi, kui puuduvad riigisiseses õiguses sätestatud õiguskaitsevahendid, mida kasutatakse samalaadsete riigisiseste menetluste puhul.

101.

Kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas kriminaalmenetluses osalev isik on „asjaomane isik“ direktiivi 2014/41 tähenduses, kui tõendite otsimise meetmed on suunatud kolmanda isiku vastu ja see kolmas isik, vaadeldaval juhul isik, kes elab ruumides või kasutab ruume, milles toimetatakse läbiotsimine või arestimine, või isik, keda tunnistajana üle kuulatakse, on samuti „asjaomane isik“ selle direktiivi tähenduses.

102.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas samuti, et kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, on direktiivi 2014/41 artikli 14 lõige 2 õiguslik alus, mis annab asjaomaste isikute käsutusse õiguskaitsevahendi; võttes arvesse vastust, mida ma soovitan anda teisele eelotsuse küsimusele, ei ole neile eelotsuste küsimustele a priori vajadust vastata.

103.

Samas on mõiste „asjaomane isik“ tõlgendamine direktiivi 2014/41 tähenduses minu arvates oluline selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks kindlaks määrata selles õigusaktis esitatud nõuded.

104.

Seejuures, nagu on õigustatult rõhutanud komisjon, ei ole kõnealuse direktiivi eesmärk ühtlustada uurimistoimingute ja nendega seotud õiguskaitsevahendite õiguslikku raamistikku liikmesriikides. Sellest tulenevalt kehtestab kõnealuste õiguskaitsevahendite korralduse iga liikmesriik vastavalt oma menetlusautonoomiale.

105.

Seejuures tundub mulle ikkagi, et vaatamata sellele, et kõnealuse direktiiviga nähakse ette uurimismenetlustega hõlmatud isikutele antavad õiguslikud tagatised, tuleb mõistet „asjaomane isik“ tõlgendada direktiivi 2014/41 alusel autonoomselt.

106.

Kuna tegemist on isikuga, kes on hõlmatud uurimismenetlustega, kuid kes seisundilt on kriminaalmenetluses osalev kolmas isik, piisab sellest, kui rõhutada, et käesoleva ettepaneku punktidest 58–64 tuleneb, et ta kuulub mõiste „asjaomane isik“ alla direktiivi 2014/41 artikli 14 tähenduses.

107.

Kui tegemist on isikuga, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, kuid kes ei ole hõlmatud Euroopa uurimismäärusega seotud tõendite kogumise meetmetega, siis juhul, kui need meetmed võivad piirata tema huve käimasolevas menetluses, näiteks kui kogutud tõendeid on võimalik kasutada tema vastu, on tema näol samuti tegemist „asjaomase isikuga“ selle direktiivi tähenduses.

108.

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: