1.

Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) soovib Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlusega teada saada, kas teatavat liiki pangakonto, niinimetatud veebipõhine otsesäästukonto, millel olevat raha saab klient piiranguteta käsutada, kuid millele saab sissemakseid teha ja millelt saab ülekandeid kolmandatele isikutele teha ainult teise konto, niinimetatud referentskonto kaudu, kuulub makseteenuste direktiivi 2007/64/EÜ ( 2 ) artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ alla.

2.

Käesolev asi annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse tõlgendada mõistet „maksekonto“ direktiivi 2007/64 tähenduses. Põhikohtuasjas on selline tõlgendamine vajalik, et teha kindlaks, kas kõnealune pangakonto peab täitma direktiivis 2007/64 sätestatud nõudeid.

3.

Direktiivi 2007/64 artikkel 4 („Mõisted“) sätestab:

4.

Direktiiv 2007/64 võeti Austria õigusesse üle 2009. aasta seadusega Bundesgesetz über die Erbringung von Zahlungsdiensten (Zahlungsdienstegesetz – ZaDiG) (edaspidi „makseteenuste seadus“) (BGB1 I, nr 66/2009).

5.

Makseteenuste seaduse § 3 („Mõisted“) sätestab:

6.

Bundeskammer für Arbeiter und Angestelltel (töötajate ja teenistujate föderaalkoda, edaspidi „hageja“) on Austria õiguse alusel õigus esitada hagi tarbija huvide kaitsmisel.

7.

ING-DiBa Direktbank Austria Niederlassung der ING-DiBA AG (edaspidi „kostja“) on Austrias kogu riigi territooriumil tegutsev pank.

8.

Kostja kasutab tarbijatega seotud äritegevuses tüüptingimusi (Allgemeine Geschäftsbedingungen; edaspidi „tüüptingimused“). Eelkõige kasutab kostja tüüptingimusi seoses teatavat tüüpi kontoga, mida ta pakub klientidele nimetuse „Direkt-Sparen“ (otsesäästukonto) all, mida eelotsusetaotluses nimetatakse muu hulgas ka veebipõhiseks otsesäästukontoks. ( 3 )

9.

Eelotsusetaotluse kohaselt on veebipõhine säästukonto konto, millega seoses saab asjaomane klient telepanga (Telebanking) kaudu ise sissemakseid ja väljamakseid teha ( 4 ), kuid klient peab aga ülekandeid alati tegema enda nimel oleva referentskonto kaudu. Referentskonto on Austrias avatud arvelduskonto, mis ei pea tingimata olema avatud kostjaks olevas pangas. Klient saab iga päev piiranguteta ja seega ka ilma kahjuliku mõjuta intressile otsustada, kas, millal ja kui suure summa ta referentskontolt otsesäästukontole sisse maksab või sealt välja võtab. Ülekandeid saab küll teha vaid veebipõhise otsesäästukonto ja referentskonto vahel, kuid see ei takista konto omanikul veebipõhisel otsesäästukontol olevat rahasummat mis tahes ajal ilma makseteenuse pakkuja ( 5 ) abita käsutada.

10.

Hageja esitas kostja vastu hagi põhjendusega, et suur hulk kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto lepingutes kasutatud tüüptingimuste klausleid ei ole kooskõlas makseteenuste seadusega. Kohtuasi on nüüd eelotsusetaotluse esitanud kassatsioonikohtu menetluses.

11.

Kostja väidab, et makseteenuste seadus ei ole kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto suhtes kohaldatav.

12.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et direktiivis 2007/64 sätestatud asjaomaste mõistete määratlused on identsed makseteenuste seaduses määratletud mõistetega. Järelikult, kui kõnealune veebipõhine otsesäästukonto kuulub direktiivi 2007/64 kohaldamisalasse, tuleb selle suhtes kohaldada ka makseteenuste seadust.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis muu hulgas, et ainuüksi nimetus „säästukonto“ ei anna alust kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto väljaarvamiseks direktiivi 2007/64 kohaldamisalast, kuna direktiivi artiklis 3, milles on loetletud direktiivi kohaldamisalast välja arvatud tegevused, ei leidu selleks pidepunkte. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis siiski, et iga tehingu puhul, millega konto omanik soovib täita kohustust, on nõutav vahesamm, millega raha kantakse veebipõhiselt otsesäästukontolt referentskontole. Alles pärast seda, kui raha on laekunud referentskontole, on raha võimalik kanda kolmandast isikust saajale. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole selge, kas direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõistet „maksekonto“ tuleb tõlgendada nii, et see vahesamm on piisav, et õigustada veebipõhise otsesäästukonto väljaarvamist kõnealuse direktiivi kohaldamisalast.

14.

Nendel asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) menetluse põhikohtuasjas peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul (makseteenuste direktiiv) artikli 4 punkti 14 tuleb tõlgendada nii, et ka veebipõhine säästukonto, millega seoses saab asjaomane klient (iga päev ja panga abi vajamata) teha telepanga (Telebanking) kaudu sissemakseid ja väljamakseid, kasutades enda nimel avatud kontot (Austrias avatud arvelduskonto), tuleb liigitada mõiste „maksekonto“ alla (artikli 4 punkt 14) ja kuulub sellest tulenevalt viidatud direktiivi kohaldamisalasse?“

15.

Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule hageja, kostja, Saksamaa valitsus ja komisjon. Kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikega 2 kohtuistungit ei korraldatud.

16.

Hageja ja komisjon leiavad, et kõne all olev veebipõhine otsesäästukonto kuulub direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ alla, samas kui kostja ja Saksamaa valitsus on vastupidisel seisukohal.

17.

Teatavatele muudele direktiivis 2007/64 sisalduvatele määratlustele tuginedes väidab hageja, et mõiste „maksekonto“ ei nõua otsest kontakti konto omaniku ja kolmandate isikute vahel. Pigem on tema arvates maksekontoks liigitamise põhitingimus konto omaniku võimalus teha maksetehinguid enda algatusel mis tahes ajal, ilma et peaks kaasama makseteenuse osutajat. Hageja väidab lisaks, et tema seisukohta toetavad teatavad vastused komisjoni dokumendis „Küsimused ja vastused direktiivi 2007/64 kohta“ (edaspidi „komisjoni juhenddokument“) ( 6 ), ja märgib, et eelmises juhenddokumendis direktiivi 2007/64 kohta, mille andis välja Euroopa pangandussektori makseteenuste direktiivi ekspertide rühm (European Banking Industry Payment Services Directive Expert Group) (edaspidi „ekspertide rühma juhenddokument“) ( 7 ), sisalduv teave ei ole asjakohane.

18.

Kostja väidab, et konto liigitamisel maksekontoks tuleb arvesse võtta konto funktsioone ja otstarvet ning et mõiste „maksekonto“ sisaldab võimalust astuda maksetehinguid tehes kolmandate isikutega otsesesse kontakti. Sellele tuginedes leiab kostja, et kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto puhul on selle kasutamine maksetehinguteks kolmandate isikutega välistatud nii lepinguliselt kui ka tehniliselt ning seetõttu ei saa seda kontot pidada maksekontoks. Seda arvestades märgib kostja, et kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto määrav tunnusjoon on see, et ülekanded sellele kontole ja sellelt kontolt peavad toimuma referentskonto kaudu, mis on maksekonto direktiivi 2007/64 tähenduses.

19.

Oma seisukoha kaitsmiseks tugineb kostja muu hulgas komisjoni juhenddokumendile, ekspertide rühma juhenddokumendile, kahele teisele meetmele ELi makseteenuste sektoris – direktiivile 2014/92/EL (nn maksekonto direktiiv) ( 8 ) ja määrusele (EL) nr 260/2012 (nn ühtse euromaksete piirkonna („SEPA“) määrus) ( 9 ) ning lisaks mitme liikmesriigi seisukohale selles asjas. ( 10 ) Kostja rõhutab ka seda, et veebipõhise otsesäästukonto liigitamisega maksekontoks kaasneksid märkimisväärsed kahjulikud tagajärjed, näiteks diskrimineerimine veebipõhiste säästukontode ja traditsiooniliste hoiukontode vahel, mis ei ole pangandusseaduse (Bankwesengesetz) ( 11 ) artikli 31 lõike 1 alusel sellisteks liigitatud, pankade märkimisväärsed üldkulud ilma asjaomaste eelisteta klientidele, lahknevused makseteenuseid reguleerivas ELi õiguses ja pangandustegevuse ülesehitusele iseloomuliku hoiukontode ja arvelduskontode vahelise erinevuse kadumine.

20.

Saksamaa valitsus rõhutab, et on olemas teatavat liiki kontod, mis ei kuulu direktiivi 2007/64 kohaldamisalasse. Sellele tuginedes väidab Saksamaa valitsus, et säästukontodel on eelkõige säästufunktsioon ja üldiselt ei kasutata neid kontosid maksetehingute tegemiseks, nagu see on ka kõnealuse veebipõhise otsesäästukonto puhul. Saksamaa valitsus märgib, et säästukontode sellist käsitust toetab ka direktiivi 2014/92 teatavate sätete sõnastus, ja väidab, et teatavad komisjoni juhenddokumendis sisalduvad vastused on ebaselged ning et viidatud dokument ei ole mingil juhul siduv.

21.

Komisjon märgib, et direktiivi 2007/64 sõnastuses ei viita miski sellele, et mõiste „maksekonto“ ei hõlma kõnealust veebipõhist otsesäästukontot. Samuti rõhutab komisjon, et direktiivi 2007/64 eesmärk on tagada makseteenuste kasutajate kaitse: nagu mainitud põhjenduses 46 ja direktiivi 2007/64 IV jaotise artiklites, laienevad kõnealuse direktiiviga hõlmatud kontodele teatavad maksetehingute nõuetekohase täitmise ja töötlemise suhtes kehtivad regulatiivsed miinimumnõuded. Komisjon märgib, et juhul kui mõistet „maksekonto“ direktiivi 2007/64 tähenduses tõlgendataks kitsendavalt, jäetaks tarbijad sellisest kaitsest ilma.

22.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb ELi õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on. ( 12 )

23.

Eespool esitatud arutluskäigule tuginedes jõuan järeldusele, et kõnealune veebipõhine otsesäästukonto ei kuulu direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ alla.

24.

Kaldun nõustuma seisukohaga, et konto pelk nimetamine näiteks säästukontoks ei ole iseenesest otsustav selle konto liigitamisel maksekontoks direktiivi 2007/64 tähenduses, pigem tuleb arvesse võtta kõnealuse konto eriomaseid tunnusjooni, sealhulgas selle funktsioone ja otstarvet. Konto liigitamisel maksekontoks direktiivi 2007/64 tähenduses on aga määrav kriteerium see, kas selline konto on kolmandate isikutega tehtavatesse maksetehingutesse vahetult kaasatud. Seepärast leian, et kõnealune veebipõhine otsesäästukonto ei kuulu direktiivis 2007/64 määratletud mõiste „maksekonto“ alla.

25.

Nagu nähtub minu ettepaneku eespool toodud punktist 3, on „maksekonto“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 14 määratluse kohaselt „ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute täitmiseks“. See määratlus ei viita iseenesest eriomastele tunnusjoontele või teatavat tüüpi kontodele, mis võivad kuuluda selle mõiste alla.

26.

Kõnealune määratlus viitab tegelikult mõistetele „makseteenuse kasutaja“ ja „maksetehing“, mis on määratletud direktiivi 2007/64 artikli 4 teistes punktides. Järelikult tuleb mõiste „maksekonto“ tõlgendamisel arvesse võtta teisi samas artiklis määratletud mõisteid ning samuti kõnealuse direktiivi artikleid 2 ja 3, mis puudutavad direktiivi kohaldamisala üldiselt.

27.

Direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 10 sisalduva määratluse kohaselt on „makseteenuse kasutaja“„füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana.“ ( 13 )

28.

Direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 10 määratletud mõiste „makseteenuse kasutaja“ ei ole üheti mõistetav, kuna sellest nähtub, et makseteenust kasutav isik võib olla maksja või saaja või mõlemad. Eraldi võetuna võib seda sõnastust tõepoolest mõista nii, et maksja (raha saatja) ja saaja (raha saaja) võib olla üks ja sama isik ning isik, kes teeb maksetehingu iseendaga, võib olla „makseteenuse kasutaja“. ( 14 )

29.

Direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 5 sisalduva määratluse kohaselt on „maksetehing“„maksja või saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel“.

30.

Eraldi võetuna on mõiste „maksetehing“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 5 samuti mitmeti mõistetav. Ühelt poolt saab seda mõista nii, et nõutav on kahe isiku – „maksja“ ja „saaja“ olemasolu; erinevalt direktiivi 2007/64 artikli 14 punktist 10 ei sätesta direktiivi 2007/64 artikli 4 punkt 5 sõnaselgelt, et üks ja sama isik võib olla mõlemateks. Teiselt poolt võib väita, et nõutav on vaid maksja või saaja algatatud „raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine“, ( 15 ) ilma et oleks täpsustatud, kas sellist ülekannet võib teha ühe ja sama isiku kahe konto vahel, nagu see on põhikohtuasjas, kus vahesammuna kantakse raha veebipõhiselt otsesäästukontolt üle kõnealusele referentskontole.

31.

Peale selle sätestab direktiivi 2007/64 artikkel 2 („Reguleerimisala“), et „direktiivi kohaldatakse [liidus] osutatavate makseteenuste suhtes.“ ( 16 ) Viidatud direktiivi artikli 4 punktis 3 sisalduva määratluse kohaselt on „makseteenus“„mis tahes lisas loetletud äritegevus“.

32.

Viidatud lisa punktis 2 on eelkõige loetletud „teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt“. ( 17 ) Selle sätte sõnastuse kohaselt võib eeldada, et ülekandeid tehakse otse maksekontolt.

33.

Direktiivi 2007/64 lisa punkt 3 sätestab järgmist:

„Maksetehingu täitmine, sealhulgas raha ülekanne kasutaja makseteenuse pakkuja või muu makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole:

34.

Eraldi võetuna võib lisa punkti 3 kursiivkirjas sõnastust mõista nii, et direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ ei eelda tingimata kolmandate isikute kaasatust maksetehingutesse. Sellele sõnastusele järgneb aga kolm taanet, millest igaüks eeldab maksekontole sissemakse tegemiseks või maksekontolt raha väljavõtmiseks põhimõtteliselt otsest kontakti kolmanda isikuga (otsearvelduse eesmärk on „debiteerida maksja maksekontot“ ( 19 ), kasutades maksekaarte või täites kreeditkorraldusi, sealhulgas püsikorraldusi ( 20 )).

35.

Mulle on siiski teada, et direktiivi 2007/64 artikkel 3 („Reguleerimata tegevused“) sätestab, et kõnealust direktiivi ei kohaldata selles punktis loetletud maksetehingute ja ‑teenuste 15 kategooria suhtes, ja et kõnealune veebipõhine otsesäästukonto ei kuulu sõnaselgelt ühegi loetletud kategooria alla. Sellegipoolest leian, et kontod, mis võivad jääda direktiivi kohaldamisalast välja, ei ole viidatud sättes loetletud ammendavalt. Seda järeldust toetab direktiivi 2007/64 põhjendus 6, mille kohaselt „ei tohiks [makseteenuste] õiguslik raamistik olla kõikehõlmav. Selle kohaldamine peaks piirduma nende makseteenuse pakkujatega, kelle tegevus seisneb makseteenuste pakkumises makseteenuse kasutajatele.“ ( 21 )

36.

Seega ei anna direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 14 sõnastus üheti mõistetavat vastust küsimusele, kas kõnealust veebipõhist otsesäästukontot võib pidada maksekontoks viidatud sätte tähenduses.

37.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib ELi meetme või sätte aluseks oleva liidu seadusandja kavatsuse tõlgendamisel olla abi selle meetme või sätte tekkeloost. ( 22 )

38.

Direktiivi 2007/64 ettevalmistavad materjalid (travaux préparatoires) ei anna kindlat vastust, mis lubaks tuvastada, milline oli seadusandja kavatsus mõiste „maksekonto“ määratlemisel direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14. ( 23 ) Siiski toetavad need mõningal määral seisukohta, et teatavat tüüpi säästukontod ei kuulu viidatud direktiivi kohaldamisalasse.

39.

Komisjoni ettepanekus on „maksekonto“ määratletud kui „makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse üksnes maksetehinguteks“. ( 24 ) Peale selle on mõistet „säästukonto“ mainitud seoses ettepanekus sätestatud eeskirjadega, mis reguleerivad maksekontol oleva raha käsutatavust, nimelt on sätestatud, et selliste eeskirjadega „ei piirata selgete lepingutega hõlmatud hoiuste debiteerimist seoses hoiusel oleva raha kasutamisega.“ ( 25 )

40.

Euroopa Keskpank märkis oma arvamuses ettepaneku kohta, et mõiste „maksekonto“ ja viide mõistele „hoiused“ vajavad selgitamist. ( 26 )

41.

Euroopa Parlament soovitas ettepaneku esimesel lugemisel jätta välja sätte, milles viidatakse „säästukontole“, põhjendades seda järgmiselt: „[k]una maksekontosid ei liigitata kunagi säästukontodeks, siis reguleerimise vajadus puudub“. ( 27 ) Samuti soovitas parlament muuta mõiste „maksekonto“ määratlust järgmiselt: „ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehinguteks“. ( 28 )

42.

Teksti lõppversioonis lisati mõiste „maksekonto“ määratlusse sõna „täitmine“ ja „säästukontot“ puudutav säte jäeti välja. Teisi ettepanekuid siiski vastu ei võetud.

43.

Minu hinnangul ei ole poolte seisukohtades viidatud komisjoni ja ekspertide rühma juhenddokumendid seega käesolevas asjas kõnealuse küsimuse seisukohast siduvad. ( 29 ) Need võivad toetada seisukohta, et igat tüüpi kontot tuleb hinnata selle enda tunnuste alusel ja seetõttu kuuluvad teatavat tüüpi säästukontod direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ alla, kuid need ei käsitle otseselt põhikohtuasjas kõne all olevat tüüpi veebipõhiseid otsesäästukontosid. ( 30 )

44.

Oma juhenddokumendis märgib komisjon vastusena teatavatele küsimustele, et „säästukonto“, millele saab konto omanik teha ilma mis tahes piiranguteta sissemakseid või millelt saab konto omanik ilma mis tahes piiranguteta raha välja võtta, tuleb liigitada „maksekontoks“ direktiivi 2007/64 tähenduses, seevastu „tähtajalist hoiust“ ei saa kõnealuse mõiste alla liigitada, kuna konto omanik ei saa sellelt kontolt enne hoiuse lõpptähtaega raha välja võtta, ilma et ta jääks ilma intressist või peaks maksma trahvi. ( 31 ) Selle põhjal ei ole järelikult selge, kas kõnealusele veebipõhisele otsesäästukontole seatud tingimus, et sellelt kontolt saab ülekandeid teha ainult referentskontole ja mitte kolmandatele isikutele, kujutab endast piirangut, mis ei luba seda kontot liigitada „maksekontoks“.

45.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb ELi õigusnormi üldise ülesehituse ja konteksti hindamisel analüüsida muu hulgas asjaomase õigusnormi konteksti seoses sama ELi meetme teiste normidega ja teiste ELi meetmetega, mis on asjaomase ELi meetmega mingil olulisel moel seotud. ( 32 ) Minu hinnangul annavad teatavad direktiivis 2007/64 sisalduvad sätted, mis on viidatud sättega seotud, ning teised makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistikus sisalduvad õigusnormid veenvalt alust eeldada, et kõnealune veebipõhine otsesäästukonto ei kuulu direktiivis 2007/64 määratletud mõiste „maksekonto“ alla.

46.

Direktiivis 2007/64 sisalduvate seotud sätete analüüs näitab, et kolmandale isikule tehtud makse on põhitingimus konto liigitamiseks „maksekontoks“ direktiivi 2007/64 tähenduses.

47.

Teatavad direktiivi 2007/64 artiklis 4 sisalduvad määratlused annavad alust eeldada, et sissemaksed tehakse maksekontole või ülekanded kolmandatele isikutele tehakse maksekontolt. Seda näitab eespool viidatud mõiste „maksja“ määratlus direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 7 („teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks“) ( 33 ) ning direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 17 määratletud „väärtuspäev“, mis on „päev, mil makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib saaja kontot ja mis on aluseks kontol olevale rahale intressi arvutamisel“. ( 34 )

48.

Mõnest maksekontosid käsitlevast direktiivi 2007/64 sättest nähtub lisaks, et kolmandate isikute puhul eeldab maksekonto võimalust debiteerida raha otse maksekontolt või krediteerida raha otse maksekontole. ( 35 ) See kajastub ka direktiivi 2007/64 teatavates sätetes, mis tagavad maksekonto turvalisuse kolmandate isikutega vahetult toimuvate maksetehingute tagajärjel, nagu summade tagasimaksmine maksekontole autoriseerimata, täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu puhul. ( 36 )

49.

Seega juhul, kui kõnealune veebipõhine otsesäästukonto, millele ei saa otsemakse teel teha sissemakseid ja millelt ei saa otsemakse teel teha ülekandeid vahetult kolmanda isiku kontole, liigitataks maksekontoks, muutuks kõnealuste sätete kohaldamine ebaloogiliseks.

50.

Direktiiv 2007/64 – ja sellele järgnenud direktiiv 2015/2366 ( 37 ) – on makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistiku osa. ( 38 )

51.

Nagu märgitud direktiivi 2007/64 põhjenduses 4, „on oluline luua [liidu] tasandil nüüdisaegne ja sidus makseteenuste õiguslik raamistik“. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on direktiivi 2015/2366 põhjenduses 6 mainitud, et liidu seadusandja soovis tagada, et makseteenuste valdkonna õigusraamistikku kohaldatakse kogu liidus järjepidevalt. ( 39 )

52.

Mitu makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistikku kuuluvat õigusakti sisaldavad mõistet „maksekonto“, mis põhineb direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõistel. Nende hulka kuuluvad määrus nr 260/2012 (nn ühtse euromaksete piirkonna („SEPA“) määrus) ( 40 ), määrus (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta ( 41 ) ja komisjoni soovitus 2011/442/EL juurdepääsu kohta põhimaksekontole ( 42 ), mis on kohaldatav koosmõjus direktiiviga 2007/64. ( 43 ) Teatavad õigusaktid sisaldavad ristviiteid direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 14 (nüüd „direktiivi 2015/2366 artikli 4 punkt 12“) määratletud mõistele „maksekonto“. ( 44 )

53.

Makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistiku põhimeede on eelkõige direktiiv 2014/92 (nn maksekonto direktiiv). ( 45 )

54.

Direktiivi 2014/92 artikli 2 punkti 3 kohaselt on „maksekonto“„ühe või mitme tarbija nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks“. See määratlus on peaaegu identne maksekonto mõiste määratlusega direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14, ainus erinevus on viimati nimetatud direktiivis kasutatud mõiste „makseteenuste kasutajad“ asendamine mõistega „tarbijad“, mis aga ei muuda mõiste põhisisu, vaid näib pigem peegeldavat asjaomaste direktiivide eset.

55.

Direktiivi 2014/92 põhjenduses 12 on märgitud: „Kõik käesoleva direktiivi sätted peaksid käsitlema maksekontosid, mille abil kliendid saavad teha järgmisi tehinguid: paigutada kontole raha ja võtta välja sularaha, teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas teha kreeditkorraldusi. Sellest tulenevalt ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada piiratumate funktsioonidega kontode suhtes. Näiteks sellised kontod nagu hoiukontod, krediitkaardikontod, millele tavaliselt makstakse raha üksnes krediitkaardivõlgnevuse tagasimaksmiseks, hüpoteegiarvelduskontod või e‑raha kontod tuleks põhimõtteliselt käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Kui aga neid kontosid peaks kasutatama igapäevasteks maksetehinguteks ja kui need peaksid võimaldama kõiki eespool loetletud funktsioone, kuuluvad need käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.“ ( 46 )

56.

See nähtub ka direktiivi 2014/92 artikli 1 lõikest 6, milles on sõnaselgelt sätestatud, et kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad maksekontod peavad täitma kolme miinimumtingimust, nimelt peab olema võimalik paigutada raha maksekontole, maksekontolt sularaha välja võtta ja „teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas kreeditkorraldusi“. ( 47 )

57.

Peale selle on direktiivi 2014/92 põhjenduses 14 märgitud: „Käesolevas direktiivis kasutatud mõisted tuleks niivõrd kui võimalik viia kooskõlla muudes liidu seadusandlikes aktides kasutatud mõistetega, eelkõige direktiivis 2007/64/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 260/2012 kasutatud mõistetega.“ ( 48 )

58.

Järelikult tuleb direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 määratletud mõiste „maksekonto“ tõlgendamisel võtta arvesse nõudeid, mis on seoses mõistega „maksekonto“ sätestatud direktiivis 2014/92. Sellele tuginedes asun seisukohale, et „piiratumate funktsioonide“ tõttu ei kuulu kõnealune veebipõhine otsesäästukonto viidatud sätte kohaldamisalasse, kuna sellelt kontolt ei saa teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja sellele kontole ei saa vastu võtta kolmandate isikute maksetehinguid.

59.

Põhjenduse 60 kohaselt on direktiivi 2007/64 üldeesmärk luua ühtne makseteenuste turg. Peale selle on Euroopa Kohtule teada, et direktiivi 2007/64 paljud põhjendused toetavad eesmärki kaitsta tarbijaid kui makseteenuste saajaid. ( 49 )

60.

Eeltoodut arvestades asun seisukohale, et tõlgendus, mille kohaselt ei kuulu kõnealune veebipõhine otsesäästukonto direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 14 sisalduva mõiste „maksekonto“ alla, ei ole viidatud direktiivi eesmärkidega vastuolus. Arvestades seda, et referentskonto tuleb tingimata liigitada „maksekontoks“, ei näi olevat vajadust tagada tarbijatele „kahekordset kaitset“ seoses kõnealuse veebipõhise otsesäästukontoga, kui kõik maksed kolmandatele isikutele tuleb teha referentskonto kaudu. ( 50 )

61.

Eespool esitatud arutluskäigu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 4 punkti 14 tuleb tõlgendada nii, et veebipõhine säästukonto, millega seoses saab asjaomane klient (iga päev ja panga abi vajamata) teha telepanga (Telebanking) kaudu sissemakseid ja väljamakseid, kasutades enda nimel avatud referentskontot (Austrias avatud arvelduskonto), ei ole hõlmatud viidatud direktiivi artikli 4 punktis 14 määratletud mõistega „maksekonto“ ega kuulu seega viidatud direktiivi kohaldamisalasse.