1.

Käesolevad eelotsusetaotlused on sisuliselt kattuvad. Seetõttu tuleb esitada ühine ettepanek neis kahes kohtuasjas, mis annavad Euroopa Kohtule võimaluse uuesti anda oma panus seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile varjupaigaküsimustes.

2.

Siin on küsimus selles, kas Euroopa Liidu õigusnorme, mis tagavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb tõlgendada selliselt, et varjupaigataotluse tagasilükkamise ja tagasipöördumiskohustuse panemise kohta tehtud otsuste vaidlustamiseks ette nähtud apellatsioonimenetluses tuleb siseriikliku õigusega ette näha sellise vaidlustatava otsuse täitmise automaatne peatumine, kui asjassepuutuv isik tugineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise ohule. Käesolevates kohtuasjades peab Euroopa Kohus otsustama, kuidas tõlgendada direktiivi 2005/85/EÜ ( 2 ) artiklit 39, direktiivi 2008/115/EÜ ( 3 ) artiklit 13 ning direktiivi 2013/32/EL ( 4 ) artiklit 46 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 5 ) artiklitega 4 ja 18 ning artikli 19 lõikega 2 ja artikliga 47.

3.

Käesoleva analüüsi lõpus teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et ei direktiivi 2005/85, direktiivi 2008/115 ega direktiivi 2013/32 sätetest ega ka harta sätetest ei tulene liikmesriikidele kohustust näha ette, et tagasisaatmisotsust sisaldava varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamise menetluse raames apellatsioonkaebuse esitamine peataks automaatselt vaidlustatava otsuse täitmise, seda isegi juhul, kui isik, kelle suhtes see otsus tehtud on, tugineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise ohule. Siiski on neist sätetest tuleneva õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile vastuolus see, kui varjupaigataotluse tagasilükkamise ja tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed jäetakse kehtima hoolimata otsuse tühistamisest esimese astme kohtus, ning sel juhul on nõutav, et apellatsioonkaebuse esitamisega kaasneks otsuse täitmise automaatne peatumine.

4.

Genfi konventsiooni ( 6 ) artikli 33 „Välja- või tagasisaatmise lubamatus (refoulement)“ lõikes 1 on sätestatud:

„Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.“

5.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 7 ) artiklis 3 „Piinamise keelamine“ on sätestatud:

„Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“

6.

Selle konventsiooni artikkel 13 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on sõnastatud järgmiselt:

„Igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.“

7.

Direktiivi 2005/85 artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide varjupaigataotluste, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril või transiiditsoonis, ning pagulasseisundi äravõtmise suhtes.“

8.

Selle direktiivi artikkel 39 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluse järgmises osas:

2.   Liikmesriigid näevad ette tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1.

3.   Liikmesriigid sätestavad vajaduse korral eeskirjad kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, mis käsitlevad:

[…]“

9.

Direktiivi 2008/115 artiklis 13 „Õiguskaitsevahendid“ on sätestatud:

„1.   Kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhusad õiguskaitsevahendid artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks või nende läbivaatamise taotlemiseks pädevas kohtu- või haldusasutuses või pädevas organis, mis koosneb liikmetest, kes on erapooletud ja kelle sõltumatus on tagatud.

2.   Lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel või organil on volitused vaadata läbi artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsused, sealhulgas võimalus nende täitmine ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt juba kohaldatakse ajutist peatamist.

[…]“

10.

Direktiivi 2013/32 artiklis 46 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

[…]

3.   Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule ( 8 )] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

[…]

5.   Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, annab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend taotlejale õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni lõikes 4 sätestatud tähtajani ja õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6.   Kui on tegemist otsusega:

on kohtu pädevuses asjaomase taotleja taotlusel või omal algatusel otsustada, kas taotleja võib jääda liikmesriigi territooriumile, kui otsuse tulemuseks on võtta taotlejalt ära õigus jääda liikmesriiki ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikus õiguses selliste juhtumite puhul ette nähtud.

[…]“

11.

Madalmaade õiguse kohaselt peatab julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretäri (Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, Madalmaad) poolt varjupaigataotluse kohta tehtud otsuse peale esimese astme kohtuks olevale rechtbankile (esimese astme kohus, Madalmaad) kaebuse esitamine automaatselt selle otsuse täitmise. Kuigi rechtbanki (esimese astme kohus) kohtuotsuse peale, millega varjupaigataotluse tagasilükkamise ja isikule tagasipöördumiskohustuse panemise kohta tehtud otsust kinnitatakse, saab esitada apellatsioonkaebuse, siis apellatsioonimenetlusel automaatset otsuse täitmist peatavat toimet ei ole. Siiski on võimalik Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustavalt kohtunikult (voorzieningenrechter, Madalmaad) taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist, vältimaks isiku väjasaatmist enne apellatsioonimenetluse lõppemist. Sellise esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel iseenesest otsuse täitmist automaatselt peatavat toimet ei ole. Sisulistes küsimustes allub otsus nii esimeses kohtuastmes kui apellatsioonikohtus täielikule kohtulikule kontrollile.

12.

Kuigi kaks eelotsusetaotlust on sisuliselt samasugused, on nende esitamise aluseks olevad faktilised asjaolud erinevad ning eelotsusetaotluse esitanud kohus on need erinevalt sõnastanud. Seetõttu tuleb neid, hoolimata nende kohta hiljem esitatavast ühisest analüüsist, ettepaneku käesolevas osas käsitleda eraldi.

13.

Iraagi kodanik X sai rühmapõhise kaitse poliitika alusel ( 9 )11. veebruaril 2008 varjupaigasaaja tähtajalise elamisloa tagasiulatuvalt alates taotluse esitamisest 3. oktoobril 2007. Sisserände-, lõimumis- ja varjupaigaküsimuste minister (Minister voor Immigratie, Integratie en Asiel, Madalmaad), kes on tänaseks asendatud julgeoleku- ja justiitsküsimuste riigisekretäriga, tunnistas 19. jaanuaril 2011 põhikohtuasja kaebajale antud elamisloa kehtetuks, kuna ta lõpetas tagasiulatuvalt alates 22. novembrist 2008 Kesk-Iraagist pärit isikute suhtes kohaldatava rühmapõhise kaitse. See 19. jaanuari 2011. aasta otsus sisaldas tagasisaatmisotsust, millega kohustati asjassepuutuvat isikut lahkuma Madalmaade territooriumilt enne vaidlustamistähtaja möödumist. X vaidlustas selle otsuse rechtbank Den Haagis (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad), kes tühistas otsuse põhjenduste puudumise tõttu.

14.

Sisserände-, lõimumis- ja varjupaigaküsimuste minister tunnistas 1. juulil 2011 põhikohtuasja kaebaja elamisloa uuesti kehtetuks, keeldudes talle pagulasseisundi või täiendava kaitse andmisest. X esitas selle otsuse peale kaebuse. Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) leidis 5. juuni 2012. aasta kohtuotsuses järjekordselt, et kaebus on põhjendatud ning tühistas 1. juuli 2011. aasta otsuse, jättes siiski selle õiguslikud tagajärjed kehtima, kuna Madalmaade õiguse kohaselt võib halduskohus määrata, kas tühistatud otsuse õiguslikud tagajärjed täielikult või osaliselt säilivad.

15.

X esitas 5. juuni 2012. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, esitamata siiski esialgse õiguskaitse taotlust selleks, et teda ei saadetaks välja enne apellatsioonkaebuse lahendamist. 25. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega, mis jõustus, otsustas Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond), et Xi apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning Xil polnud seega alates 22. novembrist 2008 Madalmaade territooriumil viibimiseks elamisluba.

16.

Asjaomase isiku elamisloaga seotud kohtumenetluste ajal taotles viimane 11. aprillil ja 5. juunil 2009 eluaseme- ja ravikulude hüvitist. 29. detsembri 2011. aasta otsusega määras Belastingdienst/Toeslagen (maksuameti hüvitiste talitus, Madalmaad) asjassepuutuvale isikule taotletud avanslised hüvitised 2012. aastaks. 12. aprilli 2013. aasta otsusega määras maksuameti hüvitiste talitus aga varem määratud avansiliste hüvitiste suuruseks 0 eurot, kuna Xil puudus alates 22. novembrist 2008 elamisluba. 28. märtsi 2014. aasta otsusega määras maksuameti hüvitiste talitus eluaseme ja -ravikulude avansliliste hüvitiste suuruseks lõplikult 0 eurot.

17.

Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) tegi 27. oktoobril 2015 otsuse, mille peale esitati apellatsioonkaebus eelotsusetaotluse esitanud Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van Statele (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond), milles otsustas, et põhikohtuasja kaebaja ei võinud 2012. aastaks eluaseme- ja ravikulude hüvitist taotleda, kuna ta viibis riigis seaduslikult üksnes 1. juulist 2011 kuni 5. juuni 2012. aasta kohtuotsuseni ning peab seega summad tagasi maksma. Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) leidis, et kõnealune periood, mil isikul oli seaduslik alus riigis viibimiseks, talle eluaseme- ja ravikulude hüvitise saamise õigust ei anna. See kohus rõhutas, et Madalmaade õiguse kohaselt peab periood, mil isik kohtumenetlusega seoses seaduslikult riigis viibib, vahetult järgnema perioodile, mil isik viibis riigis seaduslikult tähtajalise või tähtajatu elamisloa alusel. Antud juhul pole vaidlust, et sellist riigis viibimise jätkuvust ei esinenud, kuna Xil ei olnud riigis viibimiseks seaduslikku alust 22. novembrist 2008 kuni 1. juulini 2011, kuna talle antud elamisluba oli tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud.

18.

Põhikohtuasi seondub selle teise kohtumenetlusega, mille X algatas eelotsusetaotluse esitanud kohtus, vaidlustades rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) otsuse, mis kinnitas tema kohustust kõnealused hüvitised tagasi maksta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et X ei pea tagasi maksma hüvitisi, mille ta sai kuni rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) otsuseni, mis tehti tema elamisloaga seotud kohtumenetluses, kuna sellele kohtule kaebuse esitamisega kaasnenud automaatne otsuse täitmist peatav toime muutis tema riigis viibimise seaduslikuks ning andis Xile õiguse neid hüvitisi saada. Nimetatud kohus toob välja, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamisega seotud apellatsioonimenetlusel oleks samuti selline automaatne otsuse täitmist peatav toime, kaasneks sellega, et siseriiklikus süsteemis oleks asjaomasel isikul jätkuvalt õigus neid hüvitisi saada ka apellatsioonimenetluse ajal.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et siseriikliku õiguse kohaselt sõltub vaidlusalune tagasimaksmise kohustus sellest, kas varjupaigataotluse tagasilükkamise otsust kinnitava esimese astme kohtu otsuse vaidlustamiseks Xi poolt algatatud apellatsioonimenetlusel on automaatne selle otsuse täitmist peatav toime või mitte. Kohus täpsustab, et Xi elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse tulemusena tehti otsus varjupaigataotluse kohta direktiivi 2005/85 artikli 3 tähenduses ning see sisaldas ka tagasisaatmisotsust direktiivi 2008/115 tähenduses.

20.

Leides, et ei siseriiklik õigus ega EIÕK artikleid 3 ja 13 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei nõua, et varjupaigataotluse tagasilükkamist ja tagasipöördumiskohustust käsitlevat otsust kinnitava esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel oleks automaatne otsuse täitmist peatav toime, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus kahes käsitletavas kohtuasjas, kas selline automaatne otsuse täitmist peatav toime tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning konkreetselt direktiivi 2005/85 artiklist 39, direktiivi 2008/115 artiklist 13 ja direktiivi 2013/32 artiklist 46, koosmõjus harta artiklitega 4 ja 18, artikli 19 lõikega 2 ja artikliga 47.

21.

Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise osas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, viidates 28. juuli 2011. aasta kohtuotsusele Samba Diouf, ( 10 ) et direktiivi 2005/85 artikkel 39 ei nõua, et apellatsioonimenetlus oleks ette nähtud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei välista see aga, et põhjused, miks esimese astme kohtule kaebuse esitamisel on automaatne otsuse täitmist peatav toime, võiksid õigustada ka seda, et liikmesriik valiks võimaluse, et apellatsioonkaebuse esitamisel on samuti automaatne otsuse täitmist peatav toime, sest kuni apellatsioonkaebuse lahendamiseni ei ole otsustatud, et päritolumaale tagasipöördumisel ei satu taotleja ohtu harta artikli 4 tähenduses.

22.

Tagasipöördumiskohustuse osas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2008/115 artikkel 13 ei nõua automaatset otsuse täitmist peatavat toimet. Euroopa Kohus on siiski 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Abdida ( 11 ) ja 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsuses Tall ( 12 ) otsustanud, et harta artikli 19 lõikes 2 ja artiklis 47 sätestatud nõuete tagamiseks peab kaebuse esitamisel tingimata otsuse täitmist peatav toime olema, kui kaebusega vaidlustatakse tagasisaatmisotsust, mille täitmisega võib taotleja jaoks kaasneda tõsine oht, et tema suhtes kohaldatakse surmanuhtlust, piinamist või muud alandavat karistusviisi või kohtlemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuigi apellatsioonimenetlus ei ole nõutav, ei saa välistada, et apellatsioonimenetlusel peaks olema automaatne otsuse täitmist peatav toime, kui selline menetlus on siseriiklikus õiguses ette nähtud.

23.

Neil asjaoludel otsustas Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Venemaa kodanikud X ja Y esitasid varjupaigataotlused, tuginedes sellele, et neid ähvardab Venemaa Föderatsioonis tagakiusamise oht seoses nende homoseksuaalsusega. Olles küll möönnud esitatud argumentide usutavust, lükkas julgeoleku- ja justiitsküsimuste riigisekretär 11. novembri 2016. aasta otsustega nende varjupaigataotlused tagasi, leides, et väidetavad ohud ei olnud seotud nende homoseksuaalsusega ning ei saanud seetõttu õigustada varjupaiga eesmärgil elamisloa andmist. Need otsused sisaldasid ka tagasisaatmisotsuseid, milles tehti asjassepuutuvatele isikutele ettekirjutus Madalmaade territooriumilt vabatahtlikult lahkuda enne nende otsuste vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) leidis 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses, et põhikohtuasja kaebajate poolt 11. novembri 2016. aasta otsuste peale esitatud kaebused ei ole põhjendatud. Asjaomased isikud esitasid rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State’ile (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) ning taotlesid esialgset õiguskaitset, vältimaks endi välja saatmist enne apellatsioonkaebuse lahendamist.

25.

Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustav kohtunik lahendas esialgse õiguskaitse taotluse 11. jaanuaril 2017 ja otsustas, et asjaomaseid isikuid ei tohi välja saata enne nende poolt esitatud apellatsioonkaebuse lahendamist. Otsust põhjendati sellega, et 20. detsembri 2016. aasta otsuses oli Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) analüüsinud Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt 5. juulil 2016. aastal kohtuasjas A.M. vs. Madalmaad ( 13 ) tehtud kohtuotsuse mõju Madalmaade süsteemile, mis puudutab varjupaigaküsimustes tehtud otsuste täitmise peatumist. 11. jaanuari 2017. aasta otsus oli iseäranis kantud soovist vältida kaebajate väljasaatmist enne seda, kui Euroopa Kohus on vastanud kõnealuse kohtuasja lahendamiseks esitatud eelotsuseküsimustele.

26.

Seepeale kordas eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kohtuasjas X (C‑175/17) esitatud eelotsusetaotluse põhjendusi, mis on välja toodud käesoleva ettepaneku punktides 19–21.

27.

Neil asjaoludel otsustas Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28.

Kõigepealt tuleks Euroopa Kohtul tagasi lükata vastuvõetavuse küsimused, mille tõstatas Belgia valitsus põhjendusel, et sätted, mille tõlgendamist taotletakse, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad ning apellatsioonimenetluse loomine kuulub üksnes liikmesriikide pädevusse.

29.

Sellega seoses teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et eelotsuse küsimused puudutavad nimelt direktiivide 2005/85 ja 2008/115 sätetes ette nähtud edasikaebeõiguse ulatust, millel põhinevad ka põhikohtuasjades esiatud taotlused, ning seda harta sätete valguses. Seega tuleb järeldada, et Euroopa Kohus on pädev neile eelotsuse küsimustele vastama. ( 14 )

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub nende eelotsuse küsimustega Euroopa Kohtul otsustada sisuliselt selle üle, kas tagasisaatmisotsust sisaldava varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamiseks siseriikliku õiguse kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisel peab olema automaatne otsuse täitmist peatav toime, kui tuginetakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatusele.

31.

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiviga 2005/85 ette nähtud menetlused on miinimumnõuded ning liikmesriikidel on siseriikliku õiguse eripära arvesse võttes nende sätete rakendamisel kaalutlusruum. Liiati seisneb selle õigusakti eesmärk selles, et luua Genfi konventsiooni ja põhiõiguste järgimist kindlustada võimaldavate tagatiste ühtne raamistik. ( 15 )

32.

Sellega seoses tuleb siiski tõdeda, et ükski liidu õigusnorm ei nõua, et otsust, millega varjupaigataotlus tagasi lükatakse ja/või millega pannakse isikule tagasipöördumiskohustus, peaks olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. Liidu õiguses on üksnes ette nähtud, et sedalaadi otsuste adressaadiks olevatel isikutel peab olema võimalik nende suhtes tehtud varjupaigataotluse tagasilükkamise otsust vaidlustada, mis on käsitatav üksnes nõudena, et neil peab olema võimalik esitada nende suhtes tehtud haldusotsuste peale kaebus esimese astme kohtule.

33.

Euroopa Kohus otsustas juba 28. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Samba Diouf, ( 16 ) et õigus tõhusale kohtulikule õiguskaitsevahendile nõuab üksnes seda, et oleks võimalik pöörduda kohtusse ( 17 ). Selle kohtupraktika kohaselt annab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte isikule õiguse kohtusse pöörduda, mitte aga õiguse mitmeastmelisele kohtumenetlusele. ( 18 )

34.

Kuigi see kohtupraktika käsitleb formaalselt üksnes direktiivi 2005/85 artiklit 39, on see siiski üle kantav ka direktiivi 2008/115 artiklile 13, mille eesmärk on sisuliselt samamoodi tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele isikutele, kelle suhtes on tehtud väljasaatmiskorraldus, sõltumata sellest, kas see on seotud varjupaigataotluse tagasilükkamisega või mitte.

35.

Seetõttu tuleb märkida, et kuivõrd liidu õiguses sellekohased normid puuduvad, on teise kohtuastme loomine ning see, kas sellega kaasneb automaatne otsuse täitmist peatav toime, üksnes liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda kuuluv küsimus ja liikmesriikidel on teatud kaalumisruum, nagu nähtub nende sätete sõnastusest, mille tõlgendamist taotletakse.

36.

Direktiivi 2005/85 artikli 39 lõige 3 lubas liikmesriikidel ette näha eeskirjad, mis tulenevad nende rahvusvahelistest kohustustest seoses varjupaigataotlejate õigusega jääda liikmesriiki, kus nad on esitanud varjupaigataotluse, kuni kõnealuse taotluse tagasilükkamisega seoses selgub nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud kohtuliku vaidlustamise tulemus esimeses kohtuastmes. Varjupaigataotlejale oli ette nähtud vaid õigus jääda asjaomase liikmesriigi territooriumile seniks, kuni tema taotlus lükatakse esimeses astmes tagasi. ( 19 )

37.

Direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikes 2 on omakorda ette nähtud, et tagasisaatmisotsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamiseks pädev asutus või organ võib vaidlustatud tagasisaatmisotsuse täitmise ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui siseriikliku õiguse alusel juba kohaldatakse ajutist peatamist. See säte ei nõua kuidagi, et liikmesriigid peaksid ette nägema, et selle artikli lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendil oleks tingimata peatav toime. ( 20 )

38.

Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 5 näeb omakorda ette, et liikmesriigid lubavad varjupaigataotlejatel jääda oma territooriumile kuni niisuguse tähtaja lõppemiseni, mis on ette nähtud selleks, et kasutada nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, et vaidlustada nende taotluse tagasi lükanud otsus, ja kui nimetatud õigust on sätestatud tähtaja jooksul kasutatud, siis õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni. ( 21 ) Vaid siis, kui liikmesriigi õigus näeb ette apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse ja lubab varjupaigataotlejal jääda sellega seoses liikmesriigi territooriumile, ei saa tema suhtes algatada tagasisaatmismenetlust. ( 22 )

39.

Lisaks nähtub komisjoni ettepanekust võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2016. aasta määrus, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL, ( 23 ) et kuigi tõhusal õiguskaitsevahendil peab olema automaatne peatav toime, on välistatud sellise toime kohaldumine apellatsioonimenetluses. ( 24 ) Selle ettepaneku artikli 54 lõikest 5 tuleneb selgelt, et kui taotleja esitab uue edasikaebuse esimese või järgnevate otsuste peale, ei ole tal õigust jääda liikmesriigi territooriumile, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab teisiti taotleja esitatud taotluse alusel või omal algatusel tegutsedes.

40.

Niisiis sõltub teise kohtuastmesse edasikaebeõigus ainult siseriiklikus õiguses sätestatud menetluskorrast ning ei saa asuda seisukohale, et sellise apellatsioonkaebuse esitamisel peaks olema automaatne otsuse täitmist peatav toime.

41.

Teisalt ei saa direktiivide 2005/85 ja 2008/115 sõnastuse ega üldise ülesehituse pinnalt asuda seisukohale, nagu oleks liidu seadusandja nõudnud, et kui liikmesriik näeb ette selliste otsuste peale edasikaebeõiguse teise astme kohtusse, peaks sellel tingimata olema automaatne peatav toime, ( 25 ) et see oleks kooskõlas nõudega tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. ( 26 )

42.

Seega võivad liikmesriigid ette näha kaheastmelise kohtuliku kaebeõiguse, ent ei pruugi, ning võivad ette näha selle, kas edasi kaebamisel on otsuse täitmist peatav toime või mitte.

43.

Liikmesriigid peavad siiski selle valikuõiguse teostamisel tagama vastavuse ja tulemuslikkuse põhimõtete ( 27 ) ning hartaga tagatud põhiõiguste ( 28 ) järgimise.

44.

Mõistagi tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et tagasisaatmisotsuse peale kaebuse esitamisel peab olema automaatne otsuse täitmist peatav toime, kui see otsus võib luua reaalse ohu, et huvitatud isikule saab osaks kohtlemine, mis on vastuolus harta artikli 19 lõikega 2 koosmõjus Genfi konventsiooni artikliga 33. Väljakujunenud seisukoha kohaselt peab õiguskaitsevahendil igal juhul olema peatav toime, kui seda kasutatakse vaidlustamaks tagasisaatmisotsust, mille täitmisel võib asjaomast kolmanda riigi kodanikku tõsiselt ohustada surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus, tagades nii selle kolmanda riigi kodaniku suhtes harta artikli 19 lõike 2 ja artikli 47 nõuete järgimise. ( 29 )

45.

Nimetatud kohtupraktika, mis tugineb EIÕK artikleid 3 ja 13 käsitleval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikal ( 30 ), kohaldub siiski üksnes direktiivi 2008/115 kohaselt tehtud tagasisaatmisotsuste suhtes, mitte direktiivi 2005/85 alusel tehtud varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuste suhtes, isegi kui viimastes on otsustatud väljasaatmisemeetme kohaldamine.

46.

Lisaks tuleneb EIÕK artikleid 3 ja 13 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et konventsiooniga ühinenud riigid ei pea oma siseriiklikus õiguses ette nägema kaheastmelist kohtuliku edasikaebe võimalust. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus sai eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt viidatud 5. juuli 2016. aasta kohtuotsuses A.M vs. Madalmaad ( 31 ) märkida, et Madalmaade õiguses ette nähtud apellatsioonimenetlus ei kujuta endast tõhusat õiguskaitsevahendit ning seda ei saa seetõttu arvesse võtta hindamaks, kas kõik õiguste kaitse võimalused on ammendunud, nagu näeb ette EIÕK artikli 35 lõige 1, siis ei riku see, et siseriiklikus õiguses ette nähtud teises kohtuastmes toimuval menetlusel automaatset otsuse täitmist peatavat toimet ei ole, EÕIK artiklitega 3 ja 13 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kui on olemas õigus pöörduda esimese astme kohtusse ja sellel on automaatne peatav toime. ( 32 )

47.

Ka sellest kohtupraktikast ei saa järeldada, et see nõuaks automaatset otsuse täitmist peatavat toimet rohkem kui ühes kohtuastmes. Samuti ei saa asuda seisukohale, et automaatne otsuse täitmist peatav toime laieneb kõigile väljasaatmismeedet sisaldava varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamiseks siseriiklikus õiguses ette nähtud kohtuliku edasikaebe võimalustele isegi siis, kui taotleja tugineb apellatsioonikohtus reaalsele ohule, et talle saab osaks harta ja EIÕK sätetega vastuolus olev kohtlemine.

48.

Lisaks, kuivõrd nii Euroopa Kohtu kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt tuleb seda, kas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on tagatud, hinnata asjassepuutuva liikmesriigi haldus- ja kohtusüsteemi tervikuna arvesse võttes ( 33 ), ei saa apellatsioonimenetluse automaatse peatava toime puudumine iseenesest anda alust järelduseks, et siseriiklikus õiguses ette nähtud kohtuliku kaitse süsteem ei ole nõuetekohane, mis puudutab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

49.

Seega ei nõua õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, nii nagu seda mõistetakse liidu õiguses ja EIÕKs, kaheastmelise kohtuliku kaebeõiguse olemasolu. Selleks, et oleks täidetud nõuded, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, piisab, kui selle õigusega seotud kohustused on täidetud vähemalt ühes siseriiklikus õiguses ette nähtud kohtuastmes.

50.

Käesoleval juhul näib, et see tingimus on tõeoolest täidetud, kuna Madalmaade õiguse kohaselt kaasneb rechtbankile (esimese astme kohus) kaebuse esitamisega automaatne otsuse täitmist peatav toime ning lisaks on seal taotlejale sätestatud võimalus taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist, vältimaks koos varjupaigataotluse tagasilükkamisega tema suhtes tehtud väljasaatmisotsuse täitmist enne kaebuse lahendamist.

51.

Need tähelepanekud kehtivad siiski vaid juhul, kui esimese astme kohtule kaebuse esitamisega kaasnevat automaatset otsuse täitmist peatavat toimet ei muuda tegelikult olematuks esimese astme kohtule antud võimalus vaidlusalune otsus tühistada, ent jätta selle õiguslikud tagajärjed kehtima selliselt, et asjaomane isik võidakse siiski välja saata, kuigi tema kaebus rahuldati. Olemata teadlik menetluslikust eripärast, mis seisneb selles, et peatava toimega otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel omakorda peatavat toimet ei ole, võib taotleja sattuda sellisesse arusaamatusse olukorda nagu sattus X.

52.

Kohtuasjas X (C‑175/17) otsustas esimese astme kohus vastavalt siseriiklikule õigusele, hoolimata otsuse tühistamisest, jätta asjaomase isiku suhtes tehtud ja tagasisaatmisotsust sisaldava varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse õiguslikud tagajärjed kehtima. Selles olukorras ei saa asuda seisukohale, et analüüsitavatest sätetest ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevad nõuded, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, oleksid põhikohtuasjas täidetud.

53.

Tühistatud otsuse õiguslike tagajärgede kehtima jätmisega kaob kaebuse esitamise toime isegi siis, kui kaebus rahuldatakse. See tähendab, et kaebajal ei ole tõhusat õiguskaitsevahendit. Seega, kui tühistatud otsuse õiguslikud tagajärjed kehtima jäetakse, peab selleks, et siseriiklik menetluskord vastaks nõuetele, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, olema apellatsioonkaebuse esitamisel automaatne otsuse täitmist peatav toime.

54.

Seega sellises olukorras, nagu kohtuasjas X (C‑175/17), tuleb nõuete osas, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, asuda harilikust oluliselt erinevale seisukohale, et kaebaja, kes saavutas vaidlustatud otsuse tühistamise esimeses kohtuastmes, oleks kaitstud väljasaatmise eest, kui ta esitab justnimelt tühistatud otsuse täitmisele pööramise vältimiseks apellatsioonkaebuse.

55.

Viimaks on käesolevas ettepanekus pakutud tõlgendus kooskõlas uuritavatest direktiividest tuleneva rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi ( 34 ) ning tõhusa väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitikaga ( 35 ), arvestades, et vastupidine seisukoht võimaldaks isikutel, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud ja/või kelle suhtes on tehtud väljasaatmisotsus, korduva vaidlustamisega selliste otsuste täideviimist takistada, mis aeglustaks isikute, kelle elamisloa taotlus on rahuldamata jäetud, väljasaatmist veelgi.

56.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb Euroopa Kohtule teha ettepanek vastata, et direktiivi 2005/85 artikli 39, direktiivi 2008/115 artikli 13 ja direktiivi 2013/32 artikli 46 sätteid koosmõjus harta artiklitega 4 ja 18, artikli 19 lõikega 2 ja artikliga 47 ei tule tõlgendada selliselt, nagu oleks liidu õiguse kohaselt nõutav, et kui siseriiklikus õiguses on tagasisaatmisotsust sisaldava otsuse vaidlustamiseks ette nähtud apellatsioonkaebuse esitamise võimalus, oleks apellatsioonkaebuse esitamisel automaatne otsuse täitmist peatav toime, sealhulgas juhul, kui asjassepuutuv kolmanda riigi kodanik tugineb asjaolule, et tagasisaatmisotsuse täitmisega kaasneks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise tõsine oht. Siiski on neist sätetest tulenevate nõuetega, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, vastuolus see, kui varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse ja tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed jäetakse kehtima vaatamata nende otsuste tühistamisele esimeses kohtuastmes, ning sellises olukorras on nõutav, et apellatsioonkaebuse esitamisel oleks automaatne otsuse täitmist peatav toime.

57.

Arvestades neis kahes käsitletavas eelotsusetaotluses sisalduvale kahele esimesele küsimusele antud vastuseid, ei ole vajalik analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule kohtuasjas X ja Y (C‑180/17) esitatud kolmandat küsimust.

58.

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta artikli 39, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 13 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 46 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 4 ja 18, artikli 19 lõike 2 ja artikli 47 sätteid ei tule nende koosmõjus tõlgendada selliselt, nagu oleks liidu õiguse kohaselt nõutav, et juhul kui siseriiklikus õiguses on tagasisaatmisotsust sisaldava otsuse vaidlustamiseks ette nähtud apellatsioonkaebuse esitamise võimalus, oleks apellatsioonkaebuse esitamisel automaatne otsuse täitmist peatav toime, sealhulgas juhul, kui asjassepuutuv kolmanda riigi kodanik tugineb sellele, et tagasisaatmisotsuse täitmisega kaasneks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise tõsine oht. Siiski on neist sätetest tulenevate nõuetega, mis seonduvad õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, vastuolus see, kui varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse ja tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed jäetakse kehtima vaatamata nende otsuste tühistamisele esimeses kohtuastmes, ning sellises olukorras on nõutav, et apellatsioonkaebuse esitamisel oleks automaatne otsuse täitmist peatav toime.