1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 3. aprillil 2017 ja mille esitas Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus, Saksamaa), puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ( 2 ) (edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 3 lõike 2 teist lõiku ja artikli 29 lõiget 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 4.

2.

Taotlus on esitatud varjupaigataotleja Abubacarr Jawo ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) vahelises vaidluses, mille ese on Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (Saksamaa Föderaalne Rände- ja Pagulasamet, edaspidi „Bundesamt“) 25. veebruari 2015. aasta otsus jätta A. Jawo varjupaigataotlus vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja anda korraldus saata ta välja Itaaliasse.

3.

Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud ja 22. aprillil 1954 jõustunud pagulasseisundi konventsiooni, ( 3 ) nagu seda on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud ja 4. oktoobril 1967 jõustunud pagulasseisundi protokolliga, (edaspidi „Genfi konventsioon“) artiklis 21 „Eluase“ on sätestatud:

„Kui osalisriigis on eluaseme saamine korraldatud õigusaktidega või selle andmist kontrollib riigi- või kohalik omavalitsusasutus, luuakse riigis seaduslikult viibivale pagulasele eluaseme saamiseks võimalikult soodsad võimalused või vähemalt sama soodsad nagu välismaalastele samadel asjaoludel.“

4.

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 3 „Piinamise keelamine“ on sätestatud:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada“.

5.

Harta artikli 1 „Inimväärikus“ kohaselt:

„Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta“.

6.

Harta artikkel 4 „Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld“ sätestab:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada“.

7.

Harta artikli 19 „Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral“ lõikes 2 on ette nähtud:

„Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus“.

8.

Harta artikli 51 „Reguleerimisala“ lõige 1 sätestab:

„Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire“.

9.

Harta artikli 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad [EIÕKga] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“.

10.

Määruses nr 604/2013 on sätestatud kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. ( 4 ) Selle määruse asjasse puutuvad põhjendused ja artiklid on järgmised:

11.

Põhjendus 32

„Käesoleva määrusega hõlmatud isikute kohtlemisel on liikmesriigid seotud oma kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasest väljakujunenud kohtupraktikast.“

12.

Põhjendus 39

„Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse eeskätt [hartas] tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva määrusega tagada harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse ja artiklites 1, 4, 7, 24 ja 47 tunnustatud õiguste täielik täitmine. Käesolevat määrust tuleks seetõttu vastavalt kohaldada.“

13.

Artikkel 3

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   […]

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

Kui üleandmine ei ole võimalik käesoleva lõike alusel ühelegi liikmesriigile III peatükis sätestatud kriteeriumide alusel või esimesele liikmesriigile, kus taotlus esitati, saab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivast liikmesriigist vastutav liikmesriik.

[…]“

14.

Artikkel 29

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

Kui üleandmine vastutavale liikmesriigile viiakse läbi järelevalve all toimuva lahkumisena või saatjaga, tagavad liikmesriigid, et see korraldatakse inimlikult ning põhiõigusi ja inimväärikust täielikult austades.

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

[…]“

15.

Komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele nr 343/2003, ( 5 ) mida on muudetud komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 118/2014 ( 6 ) (edaspidi „rakendusmäärus“), sisaldab Dublini III määruse rakendussätteid.

16.

Määruse nr 1560/2003 artiklis 8 „Koostöö üleandmiste teostamisel“ on sätestatud:

„1.   Vastutav liikmesriik on kohustatud hoolitsema selle eest, et varjupaigataotleja saaks üle antud esimesel võimalusel ja et tema sissesõitu ei takistataks. See liikmesriik määrab vajaduse korral kindlaks koha oma territooriumil, kuhu varjupaigataotleja viiakse või kus ta pädevatele asutustele üle antakse, võttes arvesse geograafilisi piiranguid ja üleandvale liikmesriigile kättesaadavaid transpordiliike. Mitte mingil juhul ei või nõuda, et saatja saadaks varjupaigataotlejat rahvusvahelise transpordivahendi sihtpunktist kaugemale või et üleandev liikmesriik kataks transpordikulud sellest punktist edasi.

2.   Üleandev liikmesriik hoolitseb varjupaigataotleja ja tema saatja transpordi eest ja määrab vastutava liikmesriigiga nõu pidades kindlaks saabumise aja ja vajaduse korral pädevatele asutustele üleandmise üksikasjaliku korra. Vastutav liikmesriik võib nõuda, et talle teatataks saabumisest kolm tööpäeva ette.

3.   VI lisas esitatud tüüpvormi kasutatakse vastutavale liikmesriigile selliste andmete saatmiseks, mis on olulised üleantava isiku õiguste ja esmavajaduste tagamise seisukohast. Seda tüüpvormi käsitatakse teatena lõike 2 tähenduses.“

17.

Sama määruse artikli 9 „Üleandmiste edasilükkamine ja hilinemine“ kohaselt:

„1.   Vastutavale liikmesriigile teatatakse viivitamata üleandmise edasilükkamisest, mis tuleneb kas peatava toimega kaebusest või uuesti läbi vaatamisest või füüsilistest põhjustest, nagu varjupaigataotleja halb tervis, või transpordivahendi puudumisest või asjaolust, et varjupaigataotleja hoiab üleandmisest kõrvale.

1a.   Kui üleandmine on edasi lükatud üleandva liikmesriigi taotlusel, peavad üleandev ja vastutav liikmesriik jätkama suhtlemist, et uus üleandmine kooskõlas artikliga 8 korraldataks niipea kui võimalik ja hiljemalt kahe nädala jooksul alates hetkest, mil asutused said teada viivituse või edasilükkamise tinginud asjaolude äralangemisest. Sellisel juhul saadetakse üleandmise eel VI lisas esitatud ajakohastatud tüüpvorm andmete edastamiseks enne üleandmist.

2.   Liikmesriik, kes ei saa teostada üleandmist ühel [Dublini III määruse] artikli 29 lõikes 2 sätestatud põhjustest tavapärase kuuekuulise tähtaja jooksul asjaomase isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise palve rahuldamisest või kaebuse või uuesti läbivaatamise suhtes tehtud lõplikust otsusest, kui sellel on peatav toime, teatab sellest vastutavale liikmesriigile enne selle tähtaja lõppu. Vastasel juhul jääb vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ja [Dublini III määruse] kohaste kohustuste täitmise eest palve esitajaks olevale liikmesriigile kooskõlas kõnealuse määruse artikli 29 lõikega 2.

[…]“

18.

Rakendusmääruse VI ja IX lisa sisaldavad tüüpvorme vastavalt terviseandmete edastamise ja vahetamise kohta enne Dublini III määruse alusel toimuvat taotleja üleandmist.

19.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, ( 7 ) artikli 2 punktile h on „rahvusvahelise kaitse taotlus“„kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, […]“.

20.

Direktiivi 2011/95 VII peatükk „Rahvusvahelise kaitse sisu“ sisaldab järgmisi sätteid:

21.

Artikli 20 lõige 1

„Käesolev peatükk ei piira Genfi konventsioonis sätestatud õigusi.“

22.

Artikli 26 lõige 1

„Liikmesriigid lubavad rahvusvahelise kaitse saajatel kohe pärast kaitse andmist asuda tööle või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana vastavalt asjaomase kutseala ja avaliku teenistuse suhtes üldiselt kohaldatavatele eeskirjadele.“

23.

Artikli 27 lõige 1

„Liikmesriigid tagavad kõigile rahvusvahelise kaitse saanud alaealistele täieliku juurdepääsu haridussüsteemile kodanikega samadel tingimustel.“

24.

Artikli 29 „Sotsiaalhoolekanne“ lõige 1

„Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse saajad saavad sellise kaitse andnud liikmesriigis vajalikku sotsiaalabi, nagu seda antakse kõnealuse liikmesriigi kodanikele.“

25.

Artikli 30 „Tervishoid“ lõige 1

„Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saajatele juurdepääsu tervishoiuteenustele kõnealuse kaitse andnud liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel.“

26.

Artikli 32 „Juurdepääs majutusvõimalustele“ lõige 1

„Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saajatele juurdepääsu majutusvõimalustele teiste nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samaväärsetel tingimustel.“

27.

A. Jawo, kes on vallaline ja hea tervise juures, on enda väitel 23. oktoobril 1992. aastal sündinud Gambia kodanik. Ta lahkus Gambiast 5. oktoobril 2012 ning saabus mereteed mööda Itaaliasse, kus esitas varjupaigataotluse 23. detsembril 2014.

28.

Itaaliast suundus ta edasi Saksamaale. Bundesamt leidis 26. jaanuaril 2015 Eurodac-andmebaasist ( 8 ) kokkulangevuse, mis näitas, et A. Jawo on esitanud Itaalias varjupaigataotluse, ning palus Itaalia Vabariigil ta tagasi võtta. ( 9 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „Itaalia ei vastanud sellele taotlusele […]“.

29.

Bundesamt jättis 25. veebruari 2015. aasta otsusega A. Jawo varjupaigataotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja tegi korralduse saata ta välja Itaaliasse, et anda ta üle varjupaigamenetluse rakendamiseks; A. Jawo vaidlustas selle.

30.

A. Jawo vaidlustas otsuse 4. märtsil 2015 ning esitas 12. märtsil 2015 esialgse õiguskaitse taotluse, mille Verwaltungsgericht Karlsruhe (Karslruhe halduskohus) jättis 30. aprilli 2015. aasta määrusega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see oli esitatud hilinemisega. Järgmise esialgse õiguskaitse taotluse peale nägi kõnealune kohus 18. veebruari 2016. aasta määrusega ette kaebuse peatava mõju.

31.

8. juunil 2015 pidi toimuma kaebaja üleandmine Itaaliale, mis aga ebaõnnestus, kuna kaebaja ei viibinud Heidelbergi pagulaskeskuses, kus oli talle määratud elukoht. Karlsruhe linnavalitsuse asjaomaste päringute peale teatas Heidelbergi linna eluasemega seotud eriolukordade talitus (Fachstelle für Wohnungsnotfälle) Karlsruhe linnavalitsusele 16. juunil 2015, et pädeva majahalduri kinnitusel ei viibi A. Jawo juba pikemat aega pagulaskeskuses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu istungil avaldas A. Jawo – esimest korda kogu kohtumenetluse jooksul –, et ta oli 2015. aasta juuni alguses sõitnud külla Neckari-äärses Freibergis elavale sõbrale.

32.

Ta lisas, et ühe või kahe nädala pärast helistas talle isik, kellega ta jagas Heidelbergis tuba, ja teatas, et politsei otsib teda, ning et seepeale otsustas ta Heidelbergi tagasi pöörduda, kuid tal ei olnud tagasisõidupileti jaoks raha ja ta pidi vajamineva summa kõigepealt laenama. Ta lisas veel, et kahe nädala pärast jõudis ta tagasi Heidelbergi ning pöördus seal Heidelbergi linna sotsiaalametisse, kust talle vastava päringu peale vastati, et tema tuba on tal veel alles. Keegi ei olnud teda teavitanud sellest, et ta peab oma pikemast äraolekust teada andma.

33.

Bundesamt andis 16. juuni 2015. aasta kuupäeva kandva vormiga Itaalia siseministeeriumile teada, et üleandmine on võimatu, kuna A. Jawo on põgenenud – asjaolu, millest Bundesamt oli saanud teada samal päeval. Peale selle on vormis märgitud, et üleandmine peab vastavalt „määruse nr 604/2013 artikli 29 lõikele 2“ toimuma hiljemalt 10. augustiks 2016.

34.

Järgmine üleandmine oli määratud 3. veebruariks 2016. Ka see üleandmine ebaõnnestus, kuna kaebaja keeldus lennuki pardale minemast.

35.

Verwaltungsgericht Karlsruhe (Karslruhe halduskohus) jättis A. Jawo kaebuse 6. juuni 2016. aasta otsusega rahuldamata.

36.

Apellatsioonimenetluses väitis A. Jawo, et 2015. aasta juunis ei olnud ta põgenenud, samuti ei olnud Bundesamtil õigust tähtaega Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 kohaselt pikendada. „Väljasaatmiskorraldus tuleb tühistada ka seetõttu, et seni ei ole tehtud alates 6. augustist 2016 nõutavat otsust riigisisese väljasaatmiskeelu olemasolu kohta“ ja „seetõttu, et kaebaja on välismaalaste ameti (Ausländerbehörde) loal alustanud kutseõpet“. ( 10 ) Kaebaja väitel takistab üleandmist Itaaliale ka tõsiasi, et selles riigis esinevad varjupaigataotluse läbivaatamise menetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed vead Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teise lõigu tähenduses.

37.

Apellatsioonimenetluse ajal sai Bundesamt teada, et A. Jawole oli Itaalias väljastatud üheks aastaks humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba, mis kaotas kehtivuse 9. mail 2015.

38.

Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses, võttes arvesse kolmanda eelotsuse küsimuse kaugeleulatuvat tähtsust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on see oluline kõikide Itaaliat puudutavate üleandmismenetluste seisukohast ning seetõttu on sellel suur tähtsus loendamatutes menetlustes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis ka, et liiga pikk ebaselgus kohtuasja lahendamise osas võib kahjustada Dublini III määrusega loodud süsteemi toimivust ja seetõttu nõrgestada Euroopa ühist varjupaigasüsteemi.

40.

Viies koda otsustas 24. aprillil 2017, et ei ole põhjust rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlust lahendada käesolev asi kiirmenetluses, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107.

41.

Kirjalikud seisukohad on esitanud A. Jawo, Saksamaa, Itaalia, Ungari, Madalmaade, Ühendkuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni valitsus ning Euroopa Komisjon.

42.

Ühisel kohtuistungil kohtuasjas C‑163/17 ja liidetud kohtuasjades C‑297/17, C‑318/17, C‑319/17 ja C‑438/17, mis toimus 8. mail 2018, esitasid oma suulised seisukohad nende põhikohtuasjade kaebajad, Bundesamt, Saksamaa, Belgia, Itaalia, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.

43.

Esimese küsimuse teise osaga, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teist lauset tuleb tõlgendada selliselt, et rahvusvahelise kaitse taotleja võib oma kaebuses tema kohta tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks tugineda selle määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuue kuu pikkuse tähtaja möödumisele, „kuna ta ei olnud põgenenud“.

44.

Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 kohaselt antakse rahvusvahelise kaitse taotleja vastutavale liikmesriigile üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul alates ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime. 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Shiri (C‑201/16, EU:C:2017:805) punktis 41 otsustas Euroopa Kohus, et „Dublini III määruse artiklis 29 sätestatud tähtaegade eesmärk [on] reguleerida mitte üksnes üleandmisotsuse vastuvõtmist, vaid ka täideviimist“. Artikli 29 lõike 2 esimeses lauses on ette nähtud, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, läheb vastutus üle palve esitanud liikmesriigile. Kuid sama artikli lõike 2 teise lause kohaselt võib kuue kuu pikkust tähtaega pikendada kõige rohkem 18 kuuni, kui asjaomane isik on põgenenud.

45.

Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 on sätestatud, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus. 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587) punktis 48 otsustas Euroopa Kohus, et „seda sätet tuleb tõlgendada selliselt, et see tagab rahvusvahelise kaitse taotlejale tõhusa kohtuliku kaitse, võimaldades tal eelkõige esitada kaebus tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks, mis võib käsitleda [Dublini III määruse] kohaldamise kontrollimist, sealhulgas määrusega ette nähtud menetluslike tagatiste järgimist“.

46.

25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Shiri (C‑201/16, EU:C:2017:805) punktides 39 ja 40 otsustas Euroopa Kohus, et Dublini III määruses kehtestatud vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetluste läbiviimisel tuleb eeskätt järgida mitut kohustuslikku tähtaega, mille hulka kuulub määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg. Kuigi need sätted on mõeldud kõnealuste menetluste reguleerimiseks, aitavad need sarnaselt määruse III peatüki kriteeriumidega ühtlasi kindlaks määrata vastutava liikmesriigi. Nimelt toob asjaomase tähtaja möödumine, ilma et taotlejat oleks palve esitanud liikmesriigilt vastutavale liikmesriigile üle antud, kaasa vastutuse täies ulatuses ülemineku teiselt liikmesriigilt esimesele liikmesriigile. Neil asjaoludel peab üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus selleks, et tagada, et vaidlustatud üleandmisotsus on vastu võetud kõnealuste menetluste nõuetekohase läbiviimise tulemusena, saama hinnata rahvusvahelise kaitse taotleja väiteid selle kohta, et asjaomane otsus on vastu võetud Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 sätteid rikkudes, kuna väidetavalt oli palve esitanud liikmesriik selle otsuse vastuvõtmise päeval juba muutunud vastutavaks liikmesriigiks nimetatud määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumise tõttu.

47.

Lisaks sedastas Euroopa Kohus 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Shiri (C‑201/16, EU:C:2017:805) punktis 46, et „Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ( 11 ) ja [harta] artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist“.

48.

Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 kohaselt juhul, kui tuvastatakse, et asjaomane isik on põgenenud, võib tähtaega pikendada kuuest kuust 18 kuuni. Võttes arvesse tagajärgi, mida põgenemise tuvastamine tähendab asjaomastele isikutele – tähtaeg muutub kolm korda pikemaks –, on tingimata vajalik, et Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 ja harta artikli 47 alusel saab asjaomane isik kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kuuekuulise tähtaja möödumisele, väites vajadusel, et ta ei põgenenud ning et seetõttu ei saanud tähtaega pikendada.

49.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 ja harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist, väites vajadusel, et ta ei põgenenud ning et seetõttu ei saanud kõnealust tähtaega pikendada.

50.

Esimese eelotsuse küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mida tähendab mõiste „põgenenud“ Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teise lause tähenduses ja millistel tingimustel loetakse rahvusvahelise kaitse taotleja põgenenuks, mistõttu kuue kuu pikkust üleandmise tähtaega saab pikendada maksimaalselt 18 kuuni. Konkreetsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas mõiste „põgenenud“ Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teise lause tähenduses nõuab selle tõendamist, et rahvusvahelise kaitse taotleja „üleandmise võimatuks või keerulisemaks muutmise eesmärgil varjab ennast sihipäraselt ja teadlikult üleandmise läbiviimise eest vastutavate riigisiseste asutuste eest“, või „piisab sellest, et ta ei viibi pikema aja vältel talle määratud elukohas ning asutusel puudub teave tema asukoha kohta, mistõttu ei ole kavandatud üleandmist võimalik läbi viia“. ( 12 )

51.

Dublini III määrus ei sisalda mõiste „põgenenud“ määratlust kõnealuse määruse artikli 29 lõike 2 teise lause tähenduses. ( 13 )

52.

Lisaks, ehkki sõnad „fuite“ (prantsuskeelses versioonis), „Flucht“ ( 14 ) (saksakeelses versioonis), „absconds“ (ingliskeelses versioonis), „fuga“ (hispaania-, itaalia- ja portugalikeelses versioonis), mida on kasutatud Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teises lauses, viitavad soovile millegi eest pääseda, ei viita need nõudele tõendada rahvusvahelise kaitse taotleja kavatsust varjata end sihipäraselt ja teadlikult üleandmise läbiviimise eest.

53.

Lisaks ei võimalda Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teise lause sõnastus ka järeldada, et selle tõendamiseks, et rahvusvahelise kaitse taotleja on „põgenenud“, piisab ühest või mõnest objektiivsest asjaolust, sealhulgas eelkõige tema seletamatu ja pikaajaline äraolek tavapäraselt aadressilt.

54.

Arvestades seda täpsustuste puudumist Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teises lauses, ( 15 ) tuleb mõistet „põgenenud“ tõlgendada, võttes arvesse mitte üksnes kõnealuse sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. ( 16 )

55.

Lisaks, kuna asjaomane isik on rahvusvahelise kaitse taotleja, kuuluvad asjakohasesse konteksti ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta ( 17 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded. ( 18 )

56.

Eelkõige Dublini III määruse põhjendustest 4 ja 5 nähtub, et selle määruse eesmärk on näha ette selge ja toimiv, erapooletutel ja õiglastel alustel põhinev menetlus varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks. Eelkõige peaks see menetlus võimaldama kiiresti kindlaks määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele, säilitades samas rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi.

57.

Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu kohaselt antakse asjaomane isik üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul. Euroopa Kohus otsustas 29. jaanuari 2009. aasta otsuse Petrosian (C‑19/08, EU:C:2009:41) punktis 40, et kuue kuu pikkuse tähtaja eesmärk on võimaldada – arvestades üleandmisega seotud praktilisi ja korralduslikke raskusi – kahel asjasse puutuval liikmesriigil üleandmise osas nõu pidada, ja konkreetsemalt, palve esitanud liikmesriigil määrata kindlaks üleandmise kord, sest üleandmine toimub selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. ( 19 )

58.

Dublini III määruse artikli 29 lõikes 2 on täpsustatud, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile.

59.

Leian, et võttes arvesse rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki, saab võimalust pikendada kuue kuu pikkust tähtaega 18 kuuni kohaldada üksnes juhul, kui on veenvaid tõendeid, et asjaomane isik on põgenenud. Leian, nagu ka A. Jawo, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teine lause näeb ette erandi, millel on märkimisväärsed tagajärjed asjaomase isiku jaoks ja vastutava liikmesriigi määramise seisukohast. ( 20 ) Sellest järeldub, et kõnealust sätet tuleb tõlgendada kitsalt.

60.

Ent siiski, olenemata sellest, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teine lause näeb ette erandi, oleks kohustus tõendada, et rahvusvahelise kaitse taotleja varjab ennast üleandmise võimatuks või keerulisemaks muutmise eesmärgil sihipäraselt ja teadlikult üleandmise läbiviimise eest vastutavate riigisiseste asutuste eest, minu arvates liig ning see võiks tekitada märkimisväärseid häireid Dublini III määrusega kehtestatud niigi keerukas üleandmise süsteemis. ( 21 )

61.

Leian, nagu on märkinud ka komisjon, et juhul kui „põgenemise“ kriteerium nõuaks rahvusvahelise kaitse taotleja subjektiivse ja kindla kavatsuse tõendamist, siis „tihtipeale […] oleks sellist kavatsust võimalik tõendada vaid suurte raskustega, töömahukate ülekuulamiste käigus, mille kestus ületaks paljudel juhtudel [Dublini III määruse] artikli 29 lõikes 2 ette nähtud kuue kuu pikkuse tähtaja“. Teiste sõnadega – selle asemel, et sellega kehtestataks erand või et seda tuleks tõlgendada kitsalt, oleks Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teist lauset praktiliselt võimatu kohaldada. ( 22 )

62.

Minu arvates tuleb küsimus, kas rahvusvahelise kaitse taotleja põgenes, lahendada kõnealuse „põgenemise“ konkreetsete ja objektiivsete tõendite alusel, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid ning põhikohtuasja konteksti, ilma et peaks tõendama asjasse puutuva põgenenud isiku ükskõik milliseid kavatsusi. Kuna Dublini III määrusega kehtestatud menetlus ei ole kriminaalmenetlus, tuleb kohaldada tsiviilasjades kohaldatavat tõendamisstandardit (tõenäosuste kaalumine – on the balance of probabilities). Tõendamiskoormis lasub tingimata liikmesriigi pädevatel asutustel, kes väidavad, et asjaomane isik põgenes, kuna nimetatud asutused soovivad kohaldada Dublini III määruse artikli 29 lõikes 2 sätestatud erandit.

63.

Mis puutub konkreetsesse asjaomasesse konteksti, siis ehkki rahvusvahelise kaitse taotlejad võivad direktiivi 2013/33 artikli 7 lõike 1 kohaselt „liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või kõnealuse liikmesriigi poolt neile määratud alal“, ei ole see absoluutne õigus ning selle suhtes võivad kehtida tingimused ja kohustused.

64.

Liikmesriigid nimelt võivad ühelt poolt „avalike huvide või avaliku korraga seotud põhjustel või vajaduse korral määrata rahvusvahelise kaitse taotluse kiire menetlemise ja tõhusa järelevalve tagamiseks kindlaks taotleja elukoha“ ( 23 ) ja teiselt poolt „ette näha, et materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumiseks peab taotleja tegelikult elama teatavas kohas, mille määravad kindlaks [nemad]“. ( 24 ) Lisaks „[l]iikmesriigid nõuavad taotlejatelt, et nad teataksid pädevatele ametiasutustele oma kehtiva aadressi ning teataksid võimalikult kiiresti selle muutumisest“. ( 25 ) Minu arvates on need piirangud ja kohustused vajalikud, et tagada eelkõige, et rahvusvahelise kaitse taotleja oleks võimalik kiiresti üles leida, et lihtsustada tema taotluse läbivaatamist ning vajaduse korral ka tema üleandmist teisele liikmesriigile vastavalt Dublini III määruse artiklile 29.

65.

Komisjoni väitel võttis Saksamaa Liitvabariik direktiivi 2013/33 artikli 7 lõiked 2–4 üle varjupaigaseaduse (Asylgesetz) paragrahvidega 56–58. Komisjon märgib, et nimetatud seaduse sätete kohaselt A. Jawo „ei oleks tohtinud lahkuda – ka mitte ajutiselt – ilma haldusasutuse loata Heidelbergi linna välismaalaste ametile alluvast piirkonnast, mida ta ometi 2015. aasta juuni alguses tegi“.

66.

Tuleb siiski märkida, et direktiivi 2013/33 artikli 5 kohaselt peavad liikmesriigid rahvusvahelise kaitse taotlejaid kirjalikult teavitama keeles, millest taotlejad aru saavad või millest nad kõigi eelduste kohaselt aru saavad, vastuvõtutingimustega seotud kohustustest, mida nad peavad täitma. ( 26 ) Sellest järeldub, et kui neid eeskirju ei ole täidetud, ei saa rahvusvahelise kaitse taotlejate vastu tugineda vaba liikumise piirangute eiramisele.

67.

Lisaks on direktiivi 2013/32 artikli 13 lõike 2 punktis a liikmesriikidele ette nähtud võimalus kohustada rahvusvahelise kaitse taotlejaid „endast pädevatele ametiasutustele teada andma või tulema isiklikult kohale kas viivitamata või kindlaksmääratud ajal“. ( 27 ) Leian, et see kohustus võib olla asjakohane sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, ehkki Bundesamt jättis A. Jawo varjupaigataotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja tegi korralduse saata ta välja Itaaliasse. Liikmesriigi pädeval asutusel peab nimelt olema võimalus saada rahvusvahelise kaitse taotlejaga ühendust, selleks et oleks võimalik ta üle anda, et Dublini III määruse kohaselt vastutav liikmesriik saaks tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadata.

68.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et juhul kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on teavitatud ( 28 ) tema vaba liikumise õigusele kehtestatud piirangutest ja kohustusest käia end näitamas liikmesriigi pädevatele ametiasutustele vastavalt liikmesriigi õigusnormidele, millega on võetud üle direktiivi 2013/33 artikkel 5 ja direktiivi 2013/32 artikli 13 lõike 2 punkt a, piisab asjaolust, et ta ei viibi pikema aja vältel talle määratud elukohas ning asutusel puudub teave tema asukoha kohta, mistõttu ei ole kavandatud üleandmist võimalik läbi viia, minu arvates selleks, et pikendada üleandmise tähtaega 18 kuuni vastavalt Dublini III määruse artikli 29 lõikele 2.

69.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et asjaolust, et palve esitanud liikmesriik teatab vastutavale liikmesriigile enne kuue kuu pikkuse tähtaja lõppemist, et asjaomane isik on põgenenud, ja nimetab ühtlasi konkreetse kuni 18 kuu pikkuse tähtaja, mille jooksul peab üleandmine toimuma, piisab üleandmise tähtaja pikendamiseks või saab kuue kuu pikkust tähtaega pikendada vaid nii, et asjaomased liikmesriigid lepivad tähtaja omavahel kokku.

70.

Tuleb märkida, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teises lauses ei ole sätestatud palve esitanud liikmesriigi ja vastutava liikmesriigi kokkulepet ( 29 ) sättega ette nähtud tähtaja pikendamise kohta.

71.

Pealegi delegeeriti Dublini III määruse artikli 29 lõikega 4 komisjonile pädevus kehtestada ühetaolised tingimused liikmesriikidevaheliseks teabega tutvumiseks ja selle vahetamiseks, eelkõige juhtudel, kui üleandmine on edasi lükatud või see hilineb. Need ühetaolised tingimused on eelkõige sätestatud määruse nr 1560/2003 artiklis 9.

72.

Minu arvates tuleneb Dublini III määruse artikli 29 lõikest 2 ja määruse nr 1560/2003 artiklist 9 nende koosmõjus, et juhul kui tehakse kindlaks, et asjaomane isik on põgenenud, võib ( 30 ) palve esitanud liikmesriik kõnealuse määruse artiklis 29 ette nähtud kuue kuu pikkust tähtaega ühepoolselt pikendada kõige rohkem 18 kuuni, tingimusel et ta teavitab viivitamatult teist liikmesriiki üleandmise edasilükkumisest määruse nr 1560/2003 artiklis 9 osutatud korras. Määruse nr 1560/2003 artikli 9 lõike 2 kohaselt peab ta seda tegema enne Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppu.

73.

Eeltoodut arvestades leian, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 teist lauset ja määruse nr 1560/2003 artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et asjaolust, et palve esitanud liikmesriik teatab enne kuuekuulise tähtaja lõppu vastutavale liikmesriigile, et asjaomane isik on põgenenud, ja nimetab ühtlasi konkreetse kuni 18 kuu pikkuse tähtaja, mille jooksul peab üleandmine olema läbi viidud, piisab üleandmise tähtaja pikendamiseks.

74.

Kolmanda eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul esiteks selgitada, kas rahvusvahelise kaitse taotlejat ei ole lubatud vastutavale liikmesriigile üle anda, kui varjupaigataotlejale selles riigis rahvusvahelise kaitse andmise korral tekiks tõsine oht, et teda tabab ebainimlik ja alandav kohtlemine harta artikli 4 tähenduses, arvestades oodatavaid elutingimusi vastutavas riigis. Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas see küsimus kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse. Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millistele kriteeriumidele tuginedes tuleb hinnata rahvusvahelise kaitse saanud isiku elutingimusi.

75.

Vaatlen järjestikku selle eelotsuse küsimuse teist, esimest ja kolmandat osa.

76.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu teisese õiguse normide, sealhulgas Dublini III määruse sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel järgida hartaga tagatud põhiõigusi. Ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise keeld, mis on ette nähtud harta artiklis 4, on seejuures äärmiselt oluline, kuna see on absoluutne ja otseselt seotud inimväärikuse austamisega, millele viitab harta artikkel 1. ( 31 )

77.

Euroopa ühine varjupaigasüsteem loodi raamistikus, mis võimaldas eeldada, et kõik selles osalevad riigid, nii liikmesriigid kui ka kolmandad riigid, järgivad põhiõigusi, sealhulgas Genfi konventsioonil põhinevaid ning EIÕKs sätestatud õigusi, ja et liikmesriigid võivad selles osas üksteist usaldada. Just sellest vastastikuse usalduse põhimõttest lähtudes võttis liidu seadusandja vastu Dublini III määruse. Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et tuleb eeldada, et igas liikmesriigis koheldakse varjupaigataotlejaid kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõuetega. ( 32 )

78.

Hoolimata sellest kooskõla eeldusest on Euroopa Kohus aga ka otsustanud, et ei saa välistada, et praktikas esineb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi funktsioneerimisel teatud liikmesriigis suuri probleeme, mistõttu on olemas tõsine oht, et varjupaigataotlejaid koheldakse sellesse liikmesriiki saatmisel viisil, mis ei ole kooskõlas nende isikute põhiõigustega. ( 33 )

79.

21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) punktis 99 on Euroopa Kohus sõnaselgelt täpsustanud, „et [Dublini III määruse] kohaldamine, mis tugineb ümberlükkamatule eeldusele, et varjupaigataotleja taotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis kaitstakse varjupaigataotleja põhiõigusi, ei ole vastavuses liikmesriikide kohustusega tõlgendada ja kohaldada [Dublini III määrust] kooskõlas põhiõigustega“.

80.

Niisiis on tegemist ümberlükatava kooskõlas olemise eeldusega.

81.

Euroopa Kohus on ka märkinud 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 86–94 ja 106), et varjupaigataotleja üleandmine Dublini süsteemis võib olla teatavatel asjaoludel vastuolus harta artiklis 4 ette nähtud keeluga. Niisiis otsustas Euroopa Kohus, et varjupaigataotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt selle artikli tähenduses, kui ta antakse üle liikmesriigile, mille puhul on tõsiselt alust arvata, et selle varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes on süsteemsed vead. Järelikult on liikmesriigid selles artiklis ette nähtud keeldu arvestades kohustatud mitte teostama Dublini süsteemi raames üleandmisi liikmesriigile, kui neile ei saa olla teadmata, et selles riigis esinevaid sellised vead. ( 34 )

82.

21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) tehti olukorra suhtes, mis oli analoogne EIK 21. jaanuari 2011. aasta kohtuotsuses M. S. S. vs. Belgia ja Kreeka ( 35 ) käsitletuga ja puudutas EÕIK artiklit 3 ehk varjupaigataotleja üleandmist Belgia ametiasutuste poolt Kreekale, kes oli taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. ( 36 )21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) punktis 88 nentis Euroopa Kohus, et EIK leidis muu hulgas, et Belgia Kuningriik oli rikkunud EIÕK artiklit 3 esiteks sellega, et asetas hageja ohtu, mis lähtub Kreekas varjupaigamenetluses esinevatest puudustest, kuna Belgia ametiasutused teadsid või pidid teadma, et hagejal polnud mingit tagatist, et Kreeka ametiasutused ta varjupaigataotluse põhjalikult läbi vaatavad, ja teiseks sellega, et asetasid hageja teadlikult olukorda, kus ta pidi viibima sellistes kinnipidamis- ja elamistingimustes, mis kujutavad endast alandavat kohtlemist. ( 37 )

83.

Ehkki 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865), mis käsitles varjupaigamenetluse ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste süsteemseid puudusi palve saajaks olevas liikmesriigis, tulenev kohtupraktika kodifitseeriti 2013. aastal Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus, on Euroopa Kohus siiski otsustanud, et sellest ei saa järeldada, et igasugune põhiõiguste rikkumine vastutava liikmesriigi poolt mõjutab teiste liikmesriikide kohustust järgida Dublini III määruse sätteid. ( 38 ) Dublini III määruse eesmärkide ja süsteemiga ei oleks nimelt kooskõlas, kui ühist varjupaigasüsteemi reguleerivate eeskirjade mis tahes eiramine oleks piisav, et takistada varjupaigataotleja üleandmist esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile. ( 39 )

84.

Mis puutub ohtudesse, mis on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmise endaga, siis Euroopa Kohus on otsustanud 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse C. K. jt (C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127) punktis 65, et see võib toimuda ainult tingimustel, mille puhul on välistatud, et sellise üleandmisega kaasneb asjaomasele isikule reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses. Sellega seoses võttis Euroopa Kohus arvesse asjaomase isiku eriti halba tervislikku seisundit, ( 40 ) mis võis kaasa tuua selle, et tema üleandmine teisele liikmesriigile on võimatu, isegi kui varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes palve esitanud liikmesriigis puuduvad süsteemsed puudused.

85.

Kõnealuse otsuse punktis 91 lükkas Euroopa Kohus nimelt sõnaselgelt tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt tuleneb Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teisest lõigust, et üksnes vastutavas liikmesriigis esinevad süsteemsed vead võivad mõjutada kohustust varjupaigataotleja sellele liikmesriigile üle anda. ( 41 )

86.

Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus harta artikli 4, millega keelatakse ebainimlik või alandav kohtlemine igasugusel moel, üldist iseloomu ning nentis, et selle keelu absoluutse iseloomuga oleks ilmselgelt vastuolus, kui liikmesriigid võiksid jätta tähelepanuta varjupaigataotleja ebainimliku või alandava kohtlemise reaalse ja tõendatud ohu väitega, et see ei tulene vastutavas liikmesriigis esinevatest süsteemsetest vigadest. ( 42 )

87.

16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse C. K. jt (C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127) punktis 95 on täpsustatud, et üleandmise võimatus kõnealuse kohtuasja asjaoludel on „täielikult kooskõlas ka vastastikuse tunnustamise põhimõttega, sest ilma et see mõjutaks igas liikmesriigis põhiõiguste järgimise eeldust, tagab see, et selliseid erakorralisi asjaolusid, nagu neid on kirjeldatud käesolevas kohtuotsuses, võetakse liikmesriikides nõuetekohaselt arvesse. Pealegi kui liikmesriik annab varjupaigataotleja sellises olukorras üle, ei ole sellega kaasnev ebainimlik või alandav kohtlemine ei otseselt ega kaudselt omistatav vastutava liikmesriigi ametiasutustele, vaid üksnes esimesele liikmesriigile“. ( 43 )

88.

Selline ettevaatlik lähenemisviis, mille puhul rõhutatakse põhiõiguste ja inimõiguste kaitset, nähtub ka EIK praktikast. Oma 4. novembri 2014. aasta otsuse Tarakhel vs. Šveits (CE:ECHR:2014:1104JUD002921712) punktis 126 sedastas EIK, „et isiku väidet, et tema tagasisaatmine kolmandasse riiki tooks kaasa tema kohtlemise [EÕIK] artiklis 3 keelatud viisil, peavad riigi ametiasutused tingimata hoolikalt kontrollima“.

89.

Vastupidi asjaoludele, mis esinesid kohtuasjades, milles tehti 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) ja 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt (C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127), millest esimene käsitles süsteemseid puudusi varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes ning teine rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmist kui sellist, puudutab põhikohtuasi sellise olukorra arvesse võtmist, mis võib kujuneda pärast rahvusvaheline kaitse andmist vastutavas liikmesriigis.

90.

Sellist olukorda ei ole Euroopa Kohus veel käsitlenud.

91.

Itaalia valitsus esitas oma seisukohad üksnes kolmanda eelotsuse küsimuse kohta. Ta leiab, et väidetavad süsteemsed puudused, mida vastutavale liikmesriigile ette heidetakse, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need esitanud, puudutavad tegelikult kõnealuses riigis kehtivat sotsiaalkaitsesüsteemi ega kujuta seetõttu endast harta artikli 4 rikkumist, vaid võib-olla üksnes harta artiklite 34 ja 35 ning direktiivi 2011/95 sätete rikkumist.

92.

Itaalia valitsuse arvates tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus hüpoteetilisele „süsteemsele veale“, mis ei ole seotud varjupaigataotluse menetlemisega ega varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimustega, vaid hilisema etapiga, see tähendab etapiga, mil rahvusvahelise kaitse saanud varjupaigataotlejad liikmesriigi territooriumil elavad. Niisiis näib väidetav oht olevat hüpoteetiline, kuna A. Jawo on sellise varjupaigataotleja olukorras, kelle rahvusvahelise kaitse taotlust pole veel läbi vaadatud ega selle kohta otsust tehtud.

93.

Saksamaa valitsuse väitel tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu teisese õiguse normide, sealhulgas Dublini III määruse sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel järgida hartaga tagatud põhiõigusi.

94.

Seetõttu leiab Saksamaa valitsus, et rahvusvahelise kaitse saajana tunnustatud isiku elutingimusi tuleb hinnata direktiivi 2011/95 alusel. Saksamaa valitsus märgib, et kui direktiiviga 2013/33 sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu ühised miinimumnõuded, siis direktiiviga 2011/95 ja Genfi konventsiooniga nähakse ette võrdne kohtlemine liikmesriigi kodanikega või kolmandate riikide kodanike võrdne kohtlemine vastutavas liikmesriigis. Saksamaa valitsus leiab, et „[s]eda eripära tuleb […] võtta arvesse, kui hinnatakse rahvusvaheline kaitse saajana tunnustatud isikute elutingimusi, selleks et hinnata, kas nende elutingimused on harta artikli 4 alusel vastuvõetavad. Sellise erandliku seadusandliku lahenduse valik ( 45 ) mõjutab ka liidu põhiõiguste kohaldamisala. Harta artikli 51 lõike 1 esimese lause alusel kohaldatakse liidu põhiõigusi [vaid] liidu õiguse kohaldamise raames. Seetõttu ei kuulu meetmed, mis ei sisaldu direktiivis [2011/95] ja mille raames liikmesriigid tegutsevad oma pädevuse alusel, harta kohaldamisalasse [ja] esmase õiguse (käesoleval juhul harta artikkel 4) kriteeriumi saab kasutada vaid juhul, kui liidu teisese õigusega kehtestatakse nõudeid liikmesriikidele“.

95.

Saksamaa valitsus lisab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub liidu põhiõiguste kohaldamisala väärast tõlgendusest, kui ta väidab, et rahvusvahelise kaitse saajana tunnustatud isikute elutingimuste hindamisel võiks liikmesriigi kohus analüüsida lisaks liidu õigusega direktiivis 2011/95 kehtestatud baastaseme järgimisele ka harta artikli 4 võimaliku rikkumise küsimust. Lisaks on Saksamaa valitsuse arvates varjupaigataotluse sisuline läbivaatamine üksnes vastutava liikmesriigi ülesanne ja on arusaamatu, milliste faktiliste asjaolude alusel võiks üleandev liikmesriik teostada seda läbivaatamist eelnevalt, nii et ta jõuaks kindlale otsusele, kas taotlus vastutavas liikmesriigis rahuldatakse.

96.

Madalmaade valitsuse arvates ei saa palve esitanud liikmesriiki pidada vastutavaks sellise ebainimliku või alandava kohtlemise eest harta artikli 4 tähenduses, mis saab rahvusvahelise kaitse taotlejale osaks pärast varjupaigamenetlust, kuna üleandmine ei põhjusta otseselt taotleja sellist kohtlemist. Vastutus olukorra eest, milles rahvusvahelise kaitse taotleja „on pärast varjupaigamenetlust, lasub üksnes sellel liikmesriigil, kes on Dublini määruse kohaselt määratud varjupaigataotlust menetlema ja täitma sellega seotud kohustusi“.

97.

Ühendkuningriigi valitsuse arvates on ilmne, et varjupaigataotlejale antav võimalus vaidlustada üleandmisotsus, tuginedes elutingimustele vastutavas liikmesriigis pärast rahvusvahelise kaitse andmist, läheks oluliselt kaugemale Dublini süsteemi kohaldamisalast. Esiteks ei kinnita Dublini III määruse tekst sellist laia tõlgendamist. Teiseks on Dublini süsteemi eesmärk määrata kindlaks liikmesriik, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning see ei puuduta varjupaigataotluse tulemust ega varjupaigataotlejate olukorda pärast seda, kui nad on saanud rahvusvahelise kaitse, juhul kui taotlus rahuldatakse. Kolmandaks, kui varjupaigataotleja on juba vastutavas liikmesriigis, on varjupaigataotluse tulemus ebaselge. Neljandaks leiab Ühendkuningriigi valitsus, et tuginemine elutingimustele pärast rahvusvahelise kaitse saamist, selleks et vaidlustada otsus, oleks enneaegne. Nimetatud valitsus leiab, et enne üleandmise toimumist ja seejärel varjupaigataotluse läbivaatamist võib mööduda palju aega ning ka elutingimused võivad selle aja jooksul märkimisväärselt muutuda. Ühendkuningriigi valitsus märgib, et juhul kui rahvusvahelise kaitse saajat ähvardab oht, et talle saab pärast kõnealuse kaitse saamist osaks harta artikliga 4 vastuolus olev kohtlemine, siis on tal ka võimalik, tingimusel et liidu õigus on kohaldatav, taotleda õiguskaitset vastuvõtvas liikmesriigis.

98.

Ungari valitsus leiab, et Dublini III määruse kohaldamisala hõlmab perioodi, mis vastab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse läbiviimisele, ega sisalda eeskirju, mis puudutavad sellele järgnevat perioodi. Nimetatud valitsuse arvates ei kuulu üleandmisest ja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisest hilisemad asjaolud asjaolude hulka, mida tuleks analüüsida Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 raames. Nimetatud valitsus märgib, et elutingimusi pärast taotluse läbivaatamist ei ole tõenäoliselt võimalik objektiivselt hinnata, kuna liikmesriikide sotsiaalsüsteemid ei ole võrreldavad ning ei ole ühtegi riiklikku lahendust, mille asjakohasust ei oleks võimalik kahtluse alla seada. Sama valitsuse arvates võib sel juhul põhimõtteliselt esitada küsimuse, kuidas liikmesriigi ametiasutus või kohus saaks põhjendada Dublini süsteemi raames üleandmisest keeldumise otsust, kui tuleks esmalt analüüsida, kas taotleja esiteks tunnistatakse vastutavas liikmesriigis pagulaseks ja teiseks, kas konkreetsel juhul on olemas oht, et elutingimused ei ole võib-olla rahuldavad.

99.

Komisjon leiab, et Dublini III määrus, isegi kui seda tõlgendada harta artikli 4 alusel, ei nõua, et liikmesriigid ühelt poolt tegeleksid küsimusega, kas rahvusvahelise kaitse saajaid ähvardab pärast varjupaigamenetluse lõppu konkreetne oht langeda vaesusse ja seega kannatada inimväärikusega vastuolus olevat kohtlemist kõnealuse määruse alusel toimuva üleandmismenetluse raames, ja teiselt poolt lõpetaksid nimetatud põhjustel isikute üleandmise. Vastupidi, komisjon leiab, et kuni vastutav liikmesriik täidab oma kohustused kaitse saajate suhtes Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95 kohaselt ehk eelkõige võimaldab neile võrdsetel alustel ligipääsu haridusele, tööturule, sotsiaalabile, majutusvõimalustele ja arstiabile, võivad teised liikmesriigid eeldada, et see liikmesriik ja kogu tema ühiskond pingutavad piisavalt, et ka puudust kannatavaid isikuid ei koheldaks ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses.

100.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul selgitada, kas see, et palve esitanud liikmesriik analüüsib enne üleandmist, kas on olemas reaalne ja tõendatud oht, et asjaomast isikut koheldakse palve saajaks olevas liikmesriigis ebainimlikult või alandavalt, mis võib ilmneda pärast võimalikku rahvusvahelise kaitse andmist, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse või võib ta vastupidi arvata, et selline oht on liiga kauge ning et seega on selle analüüsimine ja arvesse võtmine enneaegne. ( 46 )

101.

Harta artikli 51 lõige 1 näeb ette, et harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Sellest järeldub, et liikmesriigid on kohustatud järgima harta artiklit 4, mis käsitleb ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise keeldu, kui nad annavad rahvusvahelise kaitse taotleja üle vastutavale liikmesriigile Dublini III määruse artikli 29 alusel. ( 47 )

102.

Seega, kui liikmesriik annab rahvusvahelise kaitse taotleja üle, rakendab ta Dublini III määruse artiklit 29, mitte direktiivi 2011/95 sätteid. Sellest järeldub, et Saksamaa valitsuse seisukoht, mille kohaselt hartat käesolevas kohtuasjas ei kohaldata, kui direktiiv 2011/95 ei kehtesta liikmesriikidele nõudeid, ei ole asjakohane.

103.

Seoses Itaalia valitsuse seisukohtadega harta artiklite 34 ja 35 kohta tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole nende sätete kohta küsimusi esitanud. Pealegi leian, et nimetatud sätete võimalik kohaldamine ei välista harta artikli 4 kohaldamise asjakohasust.

104.

Lisaks harta artiklis 4 sisalduva keelu üldisele ja absoluutsele iseloomule, mis räägib kõnealuse sätte laia kohaldamise kasuks, tuleb ka märkida, et Euroopa Kohus on nentinud 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865), et Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja eeldusel, et teised liikmesriigid järgivad liidu õigust, eelkõige põhiõigusi, mis võimaldab seega põhimõtteliselt rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmist vastutavale liikmesriigile Dublini süsteemi kohaldades.

105.

Sellega seoses nähtub 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) punktidest 84 ja 85, et Euroopa ühist varjupaigasüsteemi analüüsides võttis Euroopa Kohus lisaks direktiivile 2003/9 arvesse ka nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta ( 48 ) ning nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta. ( 49 )

106.

Tuleb rõhutada, et direktiiv 2004/83 nagu ka direktiiv 2011/95, millega see asendati, sisaldas rahvusvahelise kaitse ( 50 ) saajate kohtlemise eeskirju ja nägi eelkõige ette miinimumnõuded seoses asjaomaste isikute juurdepääsuga haridusele, sotsiaalhoolekandele, tervishoiule ja majutusvõimalustele. Kuid just juurdepääs nimetatud sotsiaalsetele õigustele Itaalias on põhikohtuasjas arutusel.

107.

Pealegi toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine ja nimetatud kaitse võimalik andmine selgelt pärast seda, kui vastutav liikmesriik on Dublini III määruse kohaselt kindlaks määratud.

108.

Kuna iga etappi iseloomustavad konkreetsed eeskirjad ja tähtajad, siis leian, et vastutava liikmesriigi määramine, rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine ja selle kaitse võimalik andmine moodustavad koos Euroopa ühise varjupaigasüsteemi. Kõik need etapid järgnevad üksteisele ja on omavahel olemuslikult seotud. Põhikohtuasjas arutusel olevate asjaolude puhul, kui väidetakse, et vastutavas liikmesriigis on ebainimliku ja alandava kohtlemise oht, oleks kunstlik eraldada rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmise, tema vastuvõtmise ja taotluse läbivaatamise etapid rahvusvahelise kaitse andmise etapist, eelkõige kõikide nende etappide ajalise läheduse tõttu. ( 51 ) Sellest järeldub, et tuginemine harta artikli 4 rikkumise reaalse ohu olemasolule pärast rahvusvahelise kaitse andmist, selleks et vaidlustada üleandmisotsus, ei tooks minu arvates kaasa läbivaatamise enneaegsust.

109.

Lisaks, võttes arvesse seda, et liikmesriigid on kohustatud enne seda, kui nad annavad rahvusvahelise kaitse taotleja üle vastavalt Dublini III määruse artiklile 29, kontrollima harta artikli 4 alusel varjupaigamenetlust ja vastuvõtutingimusi vastutavas liikmesriigis, juhul kui väidetakse, et nimetatud liikmesriigis esineb nende puhul süsteemseid vigu, ( 52 ) tuleb Ungari ja Saksamaa valitsuse väide, et liikmesriikidel ei ole võimalik kontrollida rahvusvahelise kaitse saajate elutingimusi teistes liikmesriikides, tagasi lükata. Selline vastutusest keeldumine praktiliste võimaluste puudumise tõttu on ka ilmselgelt vastuolus EIK praktikaga, mille kohaselt on riikide ametiasutused kohustatud asjaolusid „hoolikalt kontrollima“. ( 53 )

110.

Eeltoodut arvestades leian, et küsimus, kas rahvusvahelise kaitse taotlejat ei ole lubatud vastutavale liikmesriigile Dublini III määruse artikli 29 kohaselt üle anda, juhul kui kõnealusele taotlejale selles riigis rahvusvahelise kaitse andmise korral tekiks selles riigis oodatavaid elutingimusi arvestades reaalne ja tõendatud oht, et teda tabab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 viidatud kohtlemine, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse.

111.

Arvan, et minu vastusest eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse teisele osale ja eelkõige harta artiklis 4 sätestatud ebainimliku ja alandava kohtlemise keelu üldisest ja absoluutsest iseloomust tuleneb, et kolmanda küsimuse esimesele osale tuleb vastata nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejat ei ole lubatud vastutavale liikmesriigile Dublini III määruse artikli 29 kohaselt üle anda, juhul kui kõnealusele taotlejale selles riigis rahvusvahelise kaitse andmise korral tekiks selles riigis oodatavaid elutingimusi arvestades tõsine oht, et teda tabab harta artiklis 4 viidatud kohtlemine. Järelikult võib rahvusvahelise kaitse taotleja Dublini III määruse raames üle anda ainult tingimustel, mille puhul on välistatud, et sellise üleandmisega kaasneb asjaomasele isikule pärast rahvusvahelise kaitse saamist reaalne ja tõendatud oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses.

112.

Kolmanda eelotsuse küsimuse kolmanda osaga palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, millistele liidu õiguse kriteeriumidele tuginedes tuleb hinnata rahvusvahelise kaitse saajana tunnustatud isiku elutingimusi teatavas liikmesriigis.

113.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiiv 2011/95, „mis puudutab kaitse saajate elutingimusi, võimaldab üldjuhul vaid võrdset kohtlemist oma riigi kodanikega võrreldes [välja arvatud direktiivi 2011/95 artikkel 32, mis nõuab võrdset kohtlemist vaid muude kolmandate riikide kodanikega võrreldes], ja et liidu õigus ei kirjuta Euroopa ühises varjupaigasüsteemis ette teatavaid (miinimum)standardeid. Oma kodanikega võrdne kohtlemine võib siiski olla ebapiisav, isegi kui riigi kodanike suhtes kehtivad standardid on veel inimväärikusele vastavad. Nimelt peab liit kõige selle juures arvesse võtma, et üldjuhul on tegemist haavatavate ja juurteta inimestega, kindlasti inimestega, kes on mitmel viisil kahjustada saanud, kes ei ole kohe või üldse suutelised üksinda tõhusalt kasutama õigusi, mis on vastuvõtva liikmesriigi õiguskorras formaalselt tagatud. Nad peavad seega jõudma samasse või võrreldavasse faktilisse olukorda, milles kohalikud elanikud oma õigusi kasutavad ja kasutada saavad. Alles selle reaalse sotsiaalse tausta olemasolu korral on võrdne kohtlemine põhjendatud ja rakendatav. Seetõttu esitab direktiivi 2011/95 artikkel 34 liikmesriikidele õigustatult nõude tagada tõhus juurdepääs integratsiooniprogrammidele, millel on eriomane kompenseeriv ülesanne, ja seda ilma igasuguste tingimuste ja piiranguteta“. ( 54 )

114.

Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema käsutuses on Šveitsi pagulasabi organisatsiooni 2016. aasta augusti põhjalik uurimisaruanne „Vastuvõtutingimused Itaalias“ (vt seal lk 32 jj) ( 55 ) (edaspidi: „Šveitsi pagulasabi organisatsiooni aruanne“), „milles sisalduvad konkreetsed viited annavad alust eeldada, et rahvusvahelise kaitse saajaid võib ähvardada reaalne oht, et ühiskonna äärealadel elades muutuvad nad [kõnealuses liikmesriigis] kodututeks ja satuvad viletsusse“. „Šveitsi pagulasabi organisatsioon rõhutab korduvalt, et täiesti ebapiisavalt väljaarendatud sotsiaalsüsteemi korvab suuresti perekondlik tugi, teisisõnu – vaid tänu perekondlikule toele ei ole puudus Itaalia elanike hulgas tavaline nähtus. Sellised tugistruktuurid puuduvad aga kaitse saajatel täielikult“.

115.

A. Jawo leiab, et „asjaomase isiku seisukohast on mõttetu saata ta tagasi riiki, kus varjupaigataotlejate jaoks on tingimused küll korrektsed, kuid kus tingimused nende inimeste jaoks, kellel on õigus kaitse saada, on taunimisväärsed. Sellisel juhul oleks varjupaigamenetluse positiivse lahenduse tagajärg see, et asjaomase isiku õiguslik olukord halveneb. See oleks absurdne. [S]ee näitab ka, et kinnitus, et varjupaigataotlejaid ei ähvarda oht, et neile saab osaks harta artikliga 4 keelatud kohtlemine, ei ole tõsi“.

116.

Itaalia valitsus leiab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seab kahtluse alla riigi sotsiaalse integratsiooni süsteemi asjakohasuse, kusjuures selle hüpoteetilised lüngad ei ole isegi olulised EÕIK artikli 3 kohaldamisel. Itaalia valitsus leiab, et juhul kui on olemas sotsiaalkaitsesüsteem, mille alusel riik tagab rahvusvahelise kaitse saajatele samad õigused ja tagatised nagu oma kodanikele, ei saa olla tegemist ebainimliku või alandava kohtlemisega ainuüksi seetõttu, et integratsiooni toetavad meetmed, mis on ette nähtud kõnealuste kaitse saajate nõrgema positsiooni ja haavatavuse tõttu, ei ole samasugused, nagu on kehtestatud teistes riikides, või neis esineb teatavaid lünki. Itaalia valitsuse arvates peavad puudujäägid olema sellised, et need konkreetselt takistavad (või võivad piisavalt suure tõenäosusega takistada) rahvusvahelise kaitse saajal kasutada põhiliste sotsiaalteenuste abil õigusi, mis on talle ette nähtud. Ta leiab, et selleks, et oleks tõsine ebainimliku kohtlemise oht, peavad puudujäägid konkreetselt takistama kõnealuste minimaalsete ja põhiliste sotsiaalteenuste kasutamist, nii et on suur tõenäosus, et rahvusvahelise kaitse saaja marginaliseerub ja langeb vaesusesse.

117.

Itaalia valitsus märgib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvesse võetud (üheainsa) valitsusvälise organisatsiooni aruande ( 56 ) järeldused lükkab ümber teine sõltumatu aruanne ( 57 ) ning pealegi ei paista esimesena nimetatud aruanne sisaldavat andmeid, mis oleksid piisavalt täpsed ja tõendaksid selliste süsteemsete vigade olemasolu, mis võiksid põhjustada Dublini III määruse eeskirjadest erandi tegemist. ( 58 )

118.

Ühendkuningriigi valitsus leiab, et direktiiv 2011/95 on sõnastatud nii, et rahvusvahelise kaitse saajaid ei koheldaks paremini kui selle liikmesriigi kodanikke, kes neile kaitse andis.

119.

Ungari valitsus leiab, et liikmesriikide ametiasutused peavad tegutsema liikmesriikide vastastikuse usalduse alusel.

120.

Madalmaade valitsus kahtleb, kas elutingimusi Itaalias, nii nagu neid kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, saab pidada harta artikliga 4 vastuolus olevaks kohtlemiseks. Nimetud valitsuse arvates ei saa neid tingimusi võrrelda olukorraga, mida käsitleti 21. detsembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) ja EIK 21. jaanuari 2011. aasta otsuses M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (CE:ECHR:2011:0121JUD003069609).

121.

Komisjoni hinnangul on direktiivi 2011/95 artikkel 34 sõnastatud väga ettevaatlikult. Komisjon leiab, et liikmesriigid peavad üksnes tagama juurdepääsu integratsiooniprogrammidele, „mida nad peavad asjakohaseks pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saajate erivajadustega arvestamiseks“, või loovad eeltingimused, millega tagatakse kaitse saajatele juurdepääs mitteriiklikele integratsiooniprogrammidele. Ta leiab, et puudused integratsiooniprogrammide ettevalmistuses ei saa olla piisav põhjus, et esitada selline hüpotees nagu eelotsusetaotluses, et kaitse saajad, kes ei ole veel ühiskonda integreerunud, näiteks keeleoskuse puudumise tõttu, võiksid tunda end maha jäetuna ühiskonna ja riigi poolt, kes on ükskõiksed nende saatuse vastu, mis on nii karm, et nende inimväärikus saab haavata.

122.

Šveitsi Konföderatsioon ei esitanud kolmanda eelotsuse küsimuse kohta seisukohti.

123.

Vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt tuleb eeldada, et igas liikmesriigis koheldakse rahvusvahelise kaitse saajaid kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõuetega. ( 59 ) See kooskõla eeldus on veelgi tugevam, kui liikmesriik võtab de jure, ( 60 ) aga ka de facto üle direktiivi 2011/95 VII peatüki („Rahvusvahelise kaitse sisu“) sätted, millega nähakse asjaomasele kaitse saajale ette selline sotsiaalkaitse tase, mis on võrdne Genfi konventsioonis sätestatuga või isegi sellest kõrgem.

124.

Kuid nagu ma juba märkisin käesoleva ettepaneku punktis 80, ei ole see (eelkõige harta artikliga 4) kooskõlas olemise eeldus ümberlükkamatu.

125.

Ma leian, et EIK 21. jaanuari 2011. aasta otsuse M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (CE:ECHR:2011:0121JUD003069609), mille asjakohasust käesoleva kohtuasjaga analoogses kontekstis on kinnitatud 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 88), punktidest 253 ja 254 nähtub analoogia alusel, et liikmesriik rikuks harta artiklit 4, juhul kui rahvusvahelise kaitse saajad, kes on täielikult sõltuvad riigi abist, seisaksid silmitsi ametiasutuste ükskõiksusega, mille tagajärjel nad oleksid sunnitud kannatama niivõrd suurt puudust, et see oleks vastuolus inimväärikusega.

126.

Teiste sõnadega: selleks et saaks asuda seisukohale, et on põhjendatult alust arvata, et rahvusvahelise kaitse saajatel on reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses nende elutingimuste tõttu Dublini III määruse kohaselt vastutavas liikmesriigis, peavad nad olema eriti tõsises olukorras, ( 61 ) mis on tingitud neid puudutavatest süsteemsetest vigadest kõnealuses liikmesriigis.

127.

Sellise olukorra esinemist vastutavas liikmesriigis saab kontrollida üksnes konkreetseid fakte ja asjaolusid hinnates. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võtma arvesse kõiki tõendeid, mis asjaomane isik on esitanud kõikide asjakohaste faktide kohta seoses rahvusvahelise kaitse saajate elutingimustega vastutavas liikmesriigis, kaasa arvatud õigus- ja haldusnorme ning seda, kuidas kõnealuseid õigusakte tegelikult praktikas kohaldatakse.

128.

Lisaks võimaldavad ka Euroopa institutsioonide ja agentuuride, Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku (edaspidi „volinik“) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) esitatud aruanded ja dokumendid ning valitsusväliste organisatsioonide aruanded ja dokumendid ( 62 ) eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata rahvusvahelise kaitse saajate elutingimusi ja seega tegelikku ohtu, mis ähvardab asjaomast isikut juhul, kui ta antakse üle vastutavale liikmesriigile. ( 63 )

129.

Kui kõnealuse hindamise raames on eriti asjakohased komisjoni, UNHCRi ja voliniku koostatud dokumendid, ( 64 ) siis valitsusväliste organisatsioonide aruannetes ja dokumentides sisalduvate andmete ja hinnangute asjakohasust ja neile omistatavat tähtsust peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama eelkõige nende koostamise metoodika ja kõnealuste organisatsioonide erapooletuse alusel.

130.

Asjaolu, et liikmesriik ei täida kohustusi, mis on ette nähtud direktiivi 2011/95 VII peatükis, on oluline asjaolu. Tuleb siiski nentida, et kuna harta artikli 4 rikkumine, mis on seotud rahvusvahelise kaitse saajate elutingimustega vastutavas liikmesriigis, eeldab seda, et nad peavad olema eriti tõsises olukorras, ( 65 ) siis ei ole direktiivi 2011/95 sätete rikkumine tingimata piisav tõend.

131.

Kohtuistungil rõhutasid mitu valitsust (käesoleval juhul Saksamaa, Belgia ja Madalmaade valitsus) seda eriti tõsise olukorra mõistet, selleks et ei soodustataks „teisest sisserännet“ ega tekitataks „ühepoolset koormat“ riikidele, mis pakuvad parimaid teenuseid, märkides, et riiklike sotsiaalkaitsesüsteemide erinevus ei ole vastuolus liidu õigusega.

132.

Madalmaade valitsus rõhutas, et vastastikuse usalduse põhimõttest võib erandi teha vaid väga tõsistel põhjustel, direktiivi 2011/95 väiksematele rikkumistele tuleks reageerida vaid kaebuste esitamisega liikmesriigi kohtutesse või komisjoni poolt Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide esitamisega.

133.

Märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus vaatleb vaid süsteemseid vigu, mitte üksikuid juhtumeid.

134.

Lisaks ei ole Euroopa Kohtule esitatud toimikus vähematki märget selle kohta, et A. Jawo oleks eriliselt haavatavas olukorras, mis eristaks teda teistest rahvusvahelise kaitse saajatest Itaalias, ( 66 ) nii et ta tuleks arvata haavatavate isikute hulka direktiivi 2011/95 artikli 20 lõike 3 tähenduses.

135.

Eelotsusetaotluse kohaselt on A. Jawo täisealine, vallaline ja hea tervise juures.

136.

Eelotsusetaotlusest näib ilmnevat, et de jure ehk formaalsest vaatepunktist on rahvusvahelise kaitse saajatel Itaalias eelkõige juurdepääs tööturule, haridusele, sotsiaalhoolekandele ja tervishoiule samadel tingimustel nagu Itaalia kodanikel. ( 67 ) Majutusvõimalustele juurdepääsu puhul tehakse vahet oma riigi kodanike ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vahel.

137.

Ehkki ma arvan, et selline vahetegemine on inimlikust seisukohast kahetsusväärne, tuleb rõhutada, et see on põhimõtteliselt kooskõlas liidu õigusega ja rahvusvahelise avaliku õigusega. Vastupidi sätetele, mis käsitlevad tööturgu, ( 68 ) haridust, ( 69 ) sotsiaalhoolekannet ( 70 ) ja tervishoidu ( 71 ) ning millega nähakse ette samaväärne kohtlemise liikmesriigi kodanikega, ( 72 ) on vahetegemine liikmesriigi kodanike ja rahvusvahelise kaitse saajate vahel majutusvõimalustele juurdepääsu puhul sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2011/95 artiklis 32 ja Genfi konventsiooni artiklis 21.

138.

Lisaks märgin sellega seoses, et 21. jaanuari 2011. aasta kohtuotsuse M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (CE:ECHR:2011:0121JUD003069609) punktis 249 otsustas EIK, et „[EÕIK] artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see kohustab lepinguosalisi tagama õigust majutusele kõikidele isikutele, kes on nende jurisdiktsiooni all […]. Samuti ei tulene [EÕIK] artiklist 3 üldist kohustust anda pagulastele rahalist abi, et nad saaksid säilitada teatava elatustaseme“. ( 73 )

139.

Tuleb siiski rõhutada, et ehkki liikmesriigid ei ole põhimõtteliselt kohustatud rahvusvahelise kaitse saajaid kohtlema võrdselt riigi kodanikega seoses majutusvõimalustele juurdepääsuga, peavad nad siiski tagama, et kõnealuse kaitse saajatel on juurdepääs tööturule, haridusele, sotsiaalhoolekandele ja tervishoiule samadel tingimustel nagu riigi kodanikel, nii et direktiiviga 2011/95 ette nähtud eesmärgid tegelikult saavutataks. Võib juhtuda, et vastutavas liikmesriigis on ainus võimalus neid eesmärke saavutada see, et rahvusvahelise kaitse saajaid koheldakse majutusvõimalustele juurdepääsu puhul võrdselt riigi kodanikega. Sellisele järeldusele jõudmine nõuab üksikasjalikku ja põhjendatud analüüsi. Sellega seoses pean mainima, et 8. mail 2018. aastal toimunud ühisel kohtuistungil kinnitas Itaalia valitsus, et rahvusvahelise kaitse saajatel on õigus riigi kodanikega võrdsele kohtlemisele.

140.

Veel tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendas Šveitsi pagulasabi organisatsiooni aruandele tuginedes kahtlust, kas Itaalia valitsus täidab direktiivi 2011/95 artikliga 34 sätestatud kohustusi seoses juurdepääsuga integratsioonivahenditele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas rahvusvahelise kaitse saajate ees seisvatele keeleprobleemidele, mis muudavad keerukaks tegeliku juurdepääsu sotsiaalhoolekandele võrdsetel alustel riigi kodanikega.

141.

On tõsi, et selliste integratsiooniprogrammide puudumine, mis võtaksid arvesse rahvusvahelise kaitse saajate erivajadusi ( 74 ) ja eelkõige keeleprobleeme, oleks oluline asjaolu, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tuvastaks.

142.

EIK 21. jaanuari 2011. aasta kohtuotsuse M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (CE:ECHR:2011:0121JUD003069609) punktist 261 nähtub selgelt, et kui rahvusvahelise kaitse saajatel on raskusi keeleoskuse puudumise tõttu ja tugivõrgustiku täieliku puudumise tõttu, on need olulised asjaolud EÕIK artikliga 3 (ning seega harta artikliga 4) vastuolus oleva kohtlemise olemasolu hindamisel.

143.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt tuleb eeldada, et igas liikmesriigis koheldakse rahvusvahelise kaitse saajaid kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõuetega. See kooskõla eeldus on veelgi tugevam, kui liikmesriik võtab de jure ja de facto üle direktiivi 2011/95 VII peatüki „Rahvusvahelise kaitse sisu“ sätted, millega nähakse asjaomastele kaitse saajatele ette selline sotsiaalkaitse tase, mis on Genfi konventsioonis sätestatuga võrdne või sellest isegi kõrgem. Kuid see eelkõige harta artikliga 4 kooskõlas olemise eeldus ei ole ümberlükkamatu. Selleks et saaks asuda seisukohale, et on põhjendatult alust arvata, et rahvusvahelise kaitse saajatel on reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses nende elutingimuste tõttu Dublini III määruse kohaselt vastutavas liikmesriigis, peavad asjaomased kaitse saajad olema eriti tõsises olukorras, mis on tingitud neid puudutavatest süsteemsetest vigadest kõnealuses liikmesriigis.

144.

Sellise olukorra esinemist vastutavas liikmesriigis saab kontrollida üksnes konkreetseid fakte ja asjaolusid hinnates. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võtma arvesse kõiki tõendeid, mis asjaomane isik on esitanud kõikide asjakohaste faktide kohta seoses rahvusvahelise kaitse saajate elutingimustega kõnealuses vastutavas liikmesriigis, kaasa arvatud õigus- ja haldusnorme ning seda, kuidas neid tegelikult praktikas kohaldatakse. Leian, et ühe valitsusvälise organisatsiooni üheainsa aruande, mis käsitleb elutingimusi vastutavas liikmesriigis, olemasolu ei pruugi olla piisava tõendusjõuga. Sellisel juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus toetuma teistele tõenditele ja vajaduse korral määrama eksperdi.

145.

On kindel, et vaid tõelise rahvusvahelise kaitse poliitika vastuvõtmine liidus koos vastava eelarvega, mis tagaks kõnealuse kaitse saajatele minimaalsed ja ühesugused elutingimused, võimaldaks vähendada põhikohtuasjaga sarnaste kohtuasjade esilekerkimist või isegi kaotaks need, tagades, et solidaarsuse ning vastutuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõte, mis on sätestatud ELTL artiklis 80, muutub reaalsuseks mitte üksnes liikmesriikide huvides, vaid eelkõige asjasse puutuvate inimeste huvides. Seda oodates (ning see ootus kestab tõenäoliselt pikka aega!) on liikmesriikide ja ka liikmesriikide kohtute ülesanne tagada kehtivate normide tõhus toime nii, nagu eespool selgitatud.

146.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergi (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: