1. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada määruse (EÜ) nr 2201/2003 ( 2 ) artikli 11 lõiget 1 ja eelkõige selles lõikes kasutatud mõistet „alaline elukoht“.

2. 

Selle kohtuasjani viis vaidlus, mille pooled on Itaalia kodanik OL ja Kreeka kodanik PQ – abikaasad, kes on vastavalt nende omavahelisel kokkuleppel Kreekas sündinud imiku isa ja ema. Täpsemalt puudutab vaidlus selle lapse Itaaliasse – liikmesriiki, kus vanemad enne lapse sündi koos elasid – tagasitoomise taotlust, mille OL on esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohtule (Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus, Kreeka)).

3. 

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas teatava liikmesriigi määramiseks imiku alaliseks elukohaks on tarvis, et laps oleks viibinud selles liikmesriigis, ning kas juhul, kui ta ei ole seal viibinud, võivad lapse alalise elukoha kindlakstegemisel määrava tähtsusega olla muud tegurid, näiteks asjaolu, et vanemate varasem ühine elukoht oli selles liikmesriigis.

4. 

Euroopa Kohus peab käesolevas kohtuasjas esiteks täpsustama oma kohtupraktikat, mis käsitleb mõistet „alaline elukoht“ määruse Brüssel IIa raames, ning teiseks täpsustama, missugused on asjakohased asjaolud, mida tuleb võtta arvesse imiku alalise elukoha kindlakstegemisel, et hinnata, kas asjaolu, et laps jäi vastu isa tahtmist emaga liikmesriiki, kus ta sündis, kujutab endast ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist selle määruse artikli 11 tähenduses.

5. 

Nagu ma tagapool üksikasjalikult näitan, ei ole määruse Brüssel IIa artikkel 11 niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas kohaldatav.

6.

Haagis 25. oktoobril 1980 sõlmitud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) eesmärk on – nagu selle preambulist ilmneb – eelkõige rahvusvaheliselt kaitsta last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ning soovides luua menetlust, et tagada lapse viivitamatu tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki ja lapsega suhtlemise õiguse järgimine. Selle konventsiooni on ratifitseerinud nii Itaalia Vabariik kui ka Kreeka Vabariik.

7.

Selle konventsiooni artiklis 3 on sätestatud:

„Lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane, kui:

Punktis a nimetatud hooldusõigus tekib seaduse, kohtulahendi, haldusakti või selles riigis õigusliku toimega kokkuleppe alusel.“

8.

Sama konventsiooni artikli 5 lõikes a on nähtud ette, et „hooldusõigus“ selle konventsiooni tähenduses tähendab lapse isiku hooldamisega seotud õigust ja eelkõige õigust määrata lapse elukoht.

9.

Määruse Brüssel IIa põhjenduses 12 on märgitud:

„Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse elukoha vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.“

10.

Selle määruse põhjendus 17 on sõnastatud järgmiselt:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise [mõiste „kinnipidamine“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kinnihoidmine“] korral tuleks viivitamatult saavutada lapse tagastamine ja sel eesmärgil kohaldatakse jätkuvalt 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni, mida täiendavad käesoleva määruse sätted, eriti artikkel 11 […]“

11.

Selle määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

12.

Selle määruse artiklis 2 on toodud järgmised määratlused:

„[…]

7.   mõiste „vanemlik vastutus“ tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust [mõiste „eestkosteõigus“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „isikuhooldusõigus“] ja suhtlusõigust;

8.   mõiste „vanemliku vastutuse kandja“ on iga isik, kellel on lapse suhtes vanemlik vastutus;

9.   mõiste „isikuhooldusõigus“ hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht;

[…]

11)   mõiste „ebaseaduslik äraviimine või kinnihoidmine“ tähendab lapse äraviimist või kinnihoidmist juhul, kui:

13.

Sama määruse artiklis 8 „Üldine kohtualluvus“ on nähtud ette:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

14.

Määruse Brüssel IIa artiklis 10 „Kohtualluvus lapseröövi korral“ on nähtud ette:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, oma pädevuse, kuni [lapse harilikuks viibimiskohaks on saanud teine liikmesriik] ja

15.

Selle määruse artiklis 11 „Lapse tagasitoomine“ on sätestatud:

„1.   Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [1980. aasta Haagi konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni hoitud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus [oli lapse harilik viibimiskoht] vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist, kohaldatakse lõikeid 2–8.

[…]“ [täpsustatud tõlge]

16.

Määruse Brüssel IIa artiklis 13 „Lapse kohalviibimisel põhinev kohtualluvus“ on nähtud ette:

„1.   Kui lapse harilikku viibimiskohta ei saa kindlaks teha ja kohtualluvust määrata artikli 12 alusel, on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib.

[…]“

17.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et OL ja PQ abiellusid Itaalias 1. detsembril 2013 ning elasid koos Itaalias.

18.

Kui PQ oli kaheksandat kuud rase, suundusid abikaasad koos Kreekasse, et PQ võiks seal sünnitada.

19.

PQ sünnitas 3. veebruaril 2016 Kreekas tütre, kes elab sünnist saati koos emaga selles liikmesriigis.

20.

Pärast lapse sündi pöördus OL Itaaliasse tagasi. OL sõnul nõustus ta sellega, et PQ elab koos nende lapsega Kreekas kuni 2016. aasta maikuuni, mil ta ootas, et tema abikaasa ja laps tuleksid Itaaliasse tagasi. 2016. aasta juunis otsustas PQ siiski jääda koos lapsega Kreekasse.

21.

PQ sõnul ei määranud abikaasad Itaaliasse naasmise päeva täpselt kindlaks. PQ kinnitab eelkõige, et 2016. aasta maikuus ja seejärel 2016. aasta juunis külastas OL PQ‑d ja nende last Ateenas Kreekas. Nad leppisid ka kokku veeta augustikuise suvepuhkuse Kreekas.

22.

2016. aasta juulikuus algatas OL abielulahutuse menetluse Itaalia kohtus. Ta esitas 18. juulil 2016 tribunale di Anconale (Ancona esimese astme kohus, Itaalia) hagi, nõudes esiteks, et abielu lahutataks, ja teiseks, et tema tütre isikuhooldusõigus määrataks ainult talle. Ta palus ka, et võetaks vajalikud meetmed tema lapse tagasitoomiseks Itaaliasse.

23.

Itaalia ametiasutuste 12. juuli 2016. aasta kirja peale saatis PQ 22. juuli 2016. aasta kirjaga Ancona maakonna perekonnaseisuasutustele avalduse, milles ta teatas, et ta kavatseb Itaaliasse tagasi tulla ja et tema harilik viibimiskoht on ikka Itaalia.

24.

Tribunale di Ancona (Ancona esimese astme kohus) president otsustas 7. novembri 2016. aasta kohtumäärusega lapse Itaaliasse tagasitoomise taotluse küsimuses, et seda taotlust ei ole vaja läbi vaadata, sest laps on alati viibinud ja viibib ikka teises liikmesriigis kui Itaalia Vabariik.

25.

OL esitas Corte d’appello d’Anconale (Ancona apellatsioonikohus) 2. detsembril 2016 määruskaebuse lahendi peale, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud. See kohus jättis 20. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega, mis on jõustunud, tribunale di Ancona (Ancona esimese astme kohus) otsuse tegemise vajaduse äralangemise määruse muutmata.

26.

Samal ajal pöördus OL 20. oktoobril 2016 eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, et viimane annaks tema tütre Itaaliasse tagasitoomise korralduse.

27.

Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt näib, et OL on mitu korda peale lapse sündi saanud teda vaatamas käia, sealhulgas pärast seda, kui ta algatas abielulahutuse menetluse.

28.

Abikaasade e-kirjavahetusest ilmneb, et PQ lubas 19. jaanuaril 2017 OL‑il tulla oma lapsele külla PQ vanemate koju, kui OL seda soovis, kuid tingimusel et ta ei lähe lapsega välja. OL vastas 20. jaanuari 2017. aasta e‑kirjaga, et ta leiab, et PQ ei lase tal oma last näha ning et nii toimides rikub ta OL‑i isikuhooldusõigust.

29.

Et eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtles, kas OL esitatud tagasitoomise taotlus allub temale, otsustas ta menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kuidas tõlgendada terminit „harilik viibimiskoht“ määruse [Brüssel IIa] artikli 11 lõikes 1 kasutatud tähenduses, kui tegemist on imikuga, kes juhuse või vääramatu jõu tõttu on sündinud mujal kui see koht, mille tema suhtes ühiselt vanemlikku vastutust teostavad vanemad tema harilikuks viibimiskohaks kavandasid, ning keda üks vanem on sellest saadik hoidnud õigusvastaselt riigis, kus ta on sündinud, või kes on viidud kolmandasse riiki[?] Täpsemalt, kas füüsiline viibimine on kõigil juhtudel vajalik ja ilmne eeldus, millest lähtudes tuleks isiku, eriti vastsündinu harilik viibimiskoht kindlaks määrata?“

30.

Seisukohti esitasid OL, PQ, Kreeka valitsus ja Euroopa Komisjon.

31.

4. mail 2017 toimus kohtuistung, millest võtsid osa OL, PQ, Kreeka valitsus, Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetlust.

33.

Ta põhjendas seda taotlust väitega, et vaidlus puudutab vaevalt aastast last, kes on oma isast eemal olnud üle üheksa kuu, ilma et viimasel oleks võimalust temaga suhelda. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib praeguse olukorra jätkumine tõsiselt kahjustada selle lapse tulevast suhet tema isaga.

34.

Leidnud, et kiirmenetluse kohaldamise tingimused on täidetud, otsustas Euroopa Kohtu viies koda 16. märtsil 2017 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse kohaldada eelotsusetaotluse suhtes kiirmenetlust.

35.

Kohe alguses tuleb märkida, et käesolev kohtuasi on eripärane selle poolest, et last ei ole kunagi ühest geograafilisest kohast teise üle viidud. OL on siiski esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse tuua laps tagasi Itaaliasse – liikmesriiki, kus OL ja PQ enne lapse sündi koos elasid.

36.

Selles konkreetses kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul esitada täpsustused mõiste „harilik viibimiskoht“ kohta, mis on määruse Brüssel IIa võtmemõiste. Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, missugune tähtsus on sellel, et laps viibib füüsiliselt Kreekas, ning kas tema harilikuks viibimiskohaks võib määrata Itaalia, kus oli vanemate ühine elukoht.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole Euroopa Kohtu praktikas lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramiseks sedastatud kriteeriumid põhikohtuasjas asjakohased seetõttu, et vastsündinu või imik sõltub täielikult isikutest, kellel on tema isikuhooldusõigus.

38.

See kohus arvab selles küsimuses, et imiku korral on asjakohasem kasutada määrava tähtsusega kriteeriumina tahet, mida vanemad enne lapse sündi väljendasid. Niisugune lähenemine võimaldaks tema arvates laiendada määruse Brüssel IIa ja 1980. aasta Haagi konventsiooni kaitsvat raamistikku niisugustele juhtumitele nagu käsitletav juhtum.

39.

Teiste sõnadega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, et mis puudutab imiku hariliku viibimiskoha kindlaksmääramist tagasitoomise taotluse raames määruse Brüssel IIa artikli 11 tähenduses, siis ei ole nõutav, et laps, kes paluti tagasi tuua, on viibinud füüsiliselt liikmesriigis, kuhu ta palutakse tagasi tuua.

40.

Seega tõstatab eelotsuse küsimus minu arvates esiteks mõiste „harilik viibimiskoht“ määruse Brüssel IIa artikli 11 lõike 1 tähenduses tõlgendamise küsimuse ning teiseks küsimuse, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on pädev andma korraldust tuua laps – juhul, kui ta sündis vastavalt niisuguste vanemate tahtele, kellel on ühiselt vanemlik vastutus, muus liikmesriigis kui riik, kus vanemad koos elasid, ning jäi seejärel emaga sünniliikmesriiki – vanemate varasema ühise elukoha liikmesriiki.

41.

Kuigi kokkuvõttes määrab lapse, kes palutakse eelotsusetaotluse esitanud kohtul tagasi tuua, hariliku viibimiskoha kindlaks nimetatud kohus, võib Euroopa Kohus siiski anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid.

42.

Vastamiseks eelotsuse küsimusele tuleb esiteks meenutada rolli, mida mõiste „harilik viibimiskoht“ määruse Brüssel IIa raames etendab, ning teiseks Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb seda mõistet kohtualluvuse kindlaksmääramisel vanemliku vastutuse valdkonnas.

43.

Määrus Brüssel IIa on tugevasti inspireeritud 1980. aasta Haagi konventsioonist, mis puudutab eelkõige tagasitoomise taotluste menetlemist lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmise korral. See määrus ei asenda siiski nimetatud konventsiooni, vaid pigem täiendab ja täpsustab selles konventsioonis tagasitoomise taotluste kohta sätestatut. ( 3 ) Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, kujutavad määruse Brüssel IIa sätted endast jagamatut õigusnormide kogumit, mida kohaldatakse ebaseaduslikult ära viidud laste tagasitoomise menetluste suhtes liidus. ( 4 )

44.

Määrusega Brüssel IIa loodud süsteemi raames on mõiste „harilik viibimiskoht“ üldise kohtualluvuse kriteerium.

45.

Vastavalt selle määruse artiklile 8 on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmise puhuks on sama määruse artiklis 10 sätestatud, et selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, säilitavad oma pädevuse sisulistes küsimustes.

46.

Selle määruse artikli 11 kohaselt, mis reguleerib lapse tagasitoomise taotlusi ja mille kohta on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud Euroopa Kohtule küsimuse, kohaldatakse seda õigusnormi lapse suhtes, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist.

47.

Lõpuks on määruse Brüssel IIa artikli 13 lõikes 1 ette nähtud täiendav kriteerium ( 5 ) kohtualluvuse kindlaksmääramisel. Selle õigusnormi kohaselt on juhul, kui lapse harilikku viibimiskohta ei saa kindlaks teha ja kohtualluvust määrata lepingulist kohtualluvust käsitleva artikli 12 alusel, ( 6 ) pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib.

48.

Teiste sõnadega tagab mõiste „harilik viibimiskoht“ kui kohtualluvuse määramise kriteerium selle, et saavutatakse määruse Brüssel IIa esmane eesmärk, mis on vanemliku vastutuse valdkonnas kohtualluvuse määramine läheduskriteeriumi põhjal. ( 7 )

49.

Mis puudutab konkreetselt tagasitoomise taotlusi selle määruse artiklite 10 ja 11 tähenduses, siis tuleb rõhutada mõiste „harilik viibimiskoht“ kahte otstarvet.

50.

Esiteks aitab lapse harilik viibimiskoht kindlaks määrata kohtualluvuse küsimustes, mis puudutavad vanemlikku vastutust lapse puhul. Nagu eespool märgitud, säilitavad vastavalt määruse Brüssel IIa artiklile 10 oma pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist.

51.

Teiseks kujutab mõiste „harilik viibimiskoht“ endast võtmetegurit selle kindlaksmääramisel, kas leidis aset lapse ebaseaduslik äraviimine või kinnihoidmine selle määruse artikli 11 tähendus. Seega saab tagasitoomise taotluse rahuldada üksnes siis, kui ilmneb, et laps, kes tagasi tuua palutakse, on ebaseaduslikult ära viidud või kinni hoitud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist.

52.

Hoolimata vaieldamatust tähtsusest, mis sellel mõistel määrusega Brüssel IIa loodud kohtualluvussüsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast on, ei ole selles määruses mingit mõiste „harilik viibimiskoht“ määratlust.

53.

Lähenemise kohaselt, mida on Euroopa Kohtu praktikas kinnitatud, ( 8 ) kujutab lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramine endast faktilist analüüsi, mis tuleb läbi viia igal üksikul juhul. ( 9 )

54.

Hoolimata sellest, et hinnata tuleb peamiselt faktilisi asjaolusid – mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus –, on Euroopa Kohus andnud mõne olulise selgituse kriteeriumide kohta, millest lähtudes tuleb lapse harilik viibimiskoht kindlaks määrata.

55.

Nüüdseks hästi välja kujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõiste „harilik viibimiskoht“ tähendus ja ulatus kindlaks määrata lapse parimaid huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See mõiste vastab kohale, mis väljendab lapse teatavat integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda ning mille peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes seejuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse konkreetseid faktilisi asjaolusid. Asjakohased asjaolud on eelkõige need tingimused ja põhjused, miks laps liikmesriigi territooriumil elab, ning lapse kodakondsus. ( 10 )

56.

Kriteeriumide hulgas, mis võimaldavad lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata, on erilise tähtsusega lapse viibimine asjaomases liikmesriigis. ( 11 )

57.

Euroopa Kohtu sõnul peab laps selleks, et määrata tema harilikuks viibimiskohaks konkreetne liikmesriik, olema selles liikmesriigis vähemalt füüsiliselt viibinud. Seega ainuüksi asjaolust, et lapsel on ühe liikmesriigi kodakondsus, ei piisa, et asuda seisukohale, et tema harilik viibimiskoht on seal. ( 12 )

58.

Mis puudutab hariliku viibimiskoha üleviimist ühest riigist teise, siis on ka täpsustatud, et selleks et teha kindlaks, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi, tuleb lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis arvesse võtta ka muid tegureid. ( 13 )

59.

Selles küsimuses tuleb märkida, et hariliku viibimiskoha üleviimise puhul ei ole viibimise kestus iseenesest määrava tähtsusega kriteerium. Mõistagi tuleb harilikku viibimiskohta eristada lihtsalt ajutisest või juhuslikust viibimisest. Põhimõtteliselt peab see viibimine olema teatava kestusega, et tegemist oleks piisava stabiilsusega. Selles mõttes annab hariliku viibimiskoha üleviimisest liikmesriiki eelkõige tunnistust asjaomase isiku soov sinna elama asuda koos kavatsusega rajada sinna stabiilselt oma huvide alaline või tavapärane keskus. Ka on Euroopa Kohus täpsustanud, et viibimise kestus saab viibimiskoha stabiilsuse hindamisel olla ainult üks tegur, kuid selle hindamise käigus tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi konkreetseid faktilisi asjaolusid. Euroopa Kohtu sõnul võib asjakohaseks kaudseks tõendiks olla vanemate või vanemliku vastutusega isiku tahe asuda koos lapsega elama teise liikmesriiki või teatud ilmselged toimingud, nagu elukoha soetamine või üürimine vastuvõtvas liikmesriigis. ( 14 )

60.

Mis puudutab konkreetsemalt rinnalast, siis Euroopa Kohus mainis kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Mercredi, et lapse sotsiaalse ja perekondliku keskkonna, mis on tema hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega, moodustavad eri asjaolud, mis on lapse vanusest sõltuvalt erinevad. Et imik on täielikult sõltuv teda ümbritsevatest isikutest, on väga väikese lapse keskkond peamiselt perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik või ‑isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad. ( 15 )

61.

Seega ilmneb kohtupraktikast selgelt, et selleks, et harilik viibimiskoht saaks olla teatavas liikmesriigis, on vaja vähemalt, et laps oleks viibinud selles liikmesriigis, ( 16 ) ning teised tegurid, mida võib arvesse võtta, võivad olla samuti asjakohased, olenevalt iga juhtumi eripärast.

62.

Niisiis tuleb teha kindlaks, kas seda kohtupraktikat kohaldatakse niisugustel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas, see tähendab juhul, kui last ei ole füüsiliselt ühest liikmesriigist teise viidud. Konkreetsemalt tuleb teha kindlaks, kas määruse Brüssel IIa artikli 11 kohaselt võib füüsilise viibimise kriteeriumi kõrvale jätta, kui laps jäi ema juurde liikmesriiki, kus ta sündis.

63.

Järgnevas arutluskäigus analüüsingi seda probleemi.

64.

Kõigepealt tuleb märkida, et eespool viidatud kohtupraktikas esitatud arutluskäik puudutab määruse Brüssel IIa artikleid 8 ja 10. Seega võib väita, et sellest kohtupraktikast tulenevad juhised ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega, sest see kohtuasi puudutab sama määruse artiklit 11. Selles küsimuses tuleb siiski rõhutada, et Euroopa Kohus on sõnaselgelt otsustanud, et lapse puhul kasutatud mõistel „harilik viibimiskoht“ määruse Brüssel IIa artikli 11 tähenduses ei saa olla teistsugune sisu kui selle määruse artiklites 8 ja 10. ( 17 )

65.

Mulle näib seega välistatud, et sellest kohtupraktikast kaldutaks kõrvale ainuüksi sel põhjusel, et eelotsusetaotlus puudutab selle määruse artiklit 11, mitte selle artiklit 10. Igal juhul oleks mõiste „harilik viibimiskoht“„diferentseeritud“ tõlgendus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus välja pakub – nagu eespool märgitud – vastuolus määruse Brüssel IIa artikli 11 eesmärgiga, mis on taastada status quo ante, mis eksisteeris enne lapse ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist.

66.

Käsitletaval juhul viibis laps, kes paluti eelotsusetaotluse esitanud kohtul tagasi tuua, sünnist saati Kreekas ega olnud kunagi sellest riigist lahkunud.

67.

Nagu Kreeka valitsus märkis, tekkisid lapsel tema Kreekas viibimise ajal kindlasti sidemed mitte ainult ema PQ‑ga, kes teda hoiab ja kes tema eest iga päev hoolitseb, vaid ka – ja üldisemalt – selle ühe ja ainsa perekondliku keskkonnaga, mida ta on sünnist saati tundnud, see tähendab PQ vanematega. Kohtupraktika kohaselt, mis tuleneb eelkõige kohtuotsusest Mercredi ( 18 ), lõimub väikelaps tingimata ja kohe ümbritsevasse sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda, millest ta sõltub.

68.

Tuleb mainida – nagu märgib komisjon –, et kui laps, kelle tagasitoomist Itaaliasse eelotsusetaotluse esitanud kohtus nõuti, ei ole kunagi füüsiliselt selles riigis viibinud, tundub vähe tõenäoline, et tema huvide keskus võiks olla selles riigis.

69.

Sellest järeldub, et esmapilgul ei ole eriti mõeldav, et Euroopa Kohtu praktikas välja töötatud kriteeriumide põhjal võiks lapse, keda käsitletaval juhul tagasi tuua palutakse, niisugune viibimiskoht asuda muus riigis kui Kreeka. Nii on see eelkõige seepärast, et füüsiline viibimine on kohtupraktikas valitud lähenemise kohaselt eeltingimus, mis võimaldab hinnata teisi lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramiseks asjakohaseid asjaolusid.

70.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib olevat teadlik sellest ummikteest, st et on vähe asjaolusid, mis võimaldaksid luua Itaaliaga seose, mis on tihedam seosest lapse ja Kreeka vahel. Seepärast küsib ta selle raskuse tõttu imiku hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel, missugune peaks olema vanemate varasema Itaalias asuva ühise elukoha tähtsus ja milline tähtsus on eelkõige asjaolul, et enne lahkuminekut oli vanematel kavatsus, et see liikmesriik saab olema lapse harilik viibimiskoht ning lõpuks kui tähtis on see, et PQ jäi kuni kaheksanda raseduskuuni sellesse riiki.

71.

Mõistagi tuleb lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel arvesse võtta iga juhtumi kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selleks, et teha kindlaks, kus asub lapse huvide keskus, analüüsima kõiki asjaolusid. Vastavalt üldisele lähenemisele, mida Euroopa Kohus on kinnitanud, on üks tegureid, mida tuleb vaieldamatult arvesse võtta, peale lapse füüsilise viibimise veel tahe, mis on vanematel, kellele kuulub lapse isikuhooldusõigus, ja nende vanemate harilik viibimiskoht. ( 19 )

72.

Et laps ei ole aga füüsiliselt Itaalias viibinud, ei saa asjaolud, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib, minu arvates olla määrava tähtsusega selle lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel, kelle tagasitoomist eelotsusetaotluse esitanud kohtult paluti.

73.

Selle järelduse kasuks kõneleb mitu kaalutlust.

74.

Esiteks tuleb rõhutada, et on selge, et vanemate tahe oli niisugune, et laps sünnib Kreekas ja jääb emaga mõneks ajaks sinna. ( 20 )

75.

Seega vastupidi sellele, millele näib viitavat eelotsuse küsimus niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle esitanud, ei ole lapse Kreekas viibimine üldse juhuslik.

76.

Teiseks tuleb märkida, et „harilik viibimiskoht“ kui liidu õiguse autonoomne mõiste ( 21 ) on faktiline mõiste. Nagu meenutas kohtujurist Szpunar, ei sõltu mõiste „harilik viibimiskoht“ mis tahes viisil püstitatud küsimusest, kas see on seaduslikult fikseeritud või mitte. Muidu kaotaks määruse Brüssel IIa artikkel 10 oma eesmärgi, sest see lubab hariliku viibimiskoha omandada hoolimata ebaseaduslikust äraviimisest või kinnihoidmisest. ( 22 )

77.

Käsitletaval juhul leiti küll, et asjaolu, et PQ jäi lapsega ilma OL nõusolekuta Kreekasse, võttis OL‑lt võimaluse kasutada oma isikuhooldusõigust, kuid see asjaolu ei saa siiski mõjutada küsimust, kus on faktiliselt lapse harilik viibimiskoht.

78.

Lisaks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida võis leida mõni siseriiklik kohus ( 23 ) – kes näivad pooldavat seadusjärgset lähenemist mõistele „harilik viibimiskoht“, mille puhul on rõhk asetatud nende isikute harilikule viibimiskohale, kellel on lapse isikuhooldusõigus, või üldisemalt perekondliku üksuse harilikule viibimiskohale ( 24 ) –, ei saa teatav liikmesriik vanemate hariliku viibimiskohana olla määrava tähtsusega, kui laps ei ole selles liikmesriigis varem füüsiliselt viibinud.

79.

Lõpuks võimaldaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja pakutud lähenemine, mille kohaselt kaugenetakse füüsilise viibimise kriteeriumist, laiendada määruse Brüssel IIa artikli 11 ja 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldamisala niisugustele juhtumitele nagu käsitletav. Tuleb aga rõhutada, et määrus Brüssel IIa reguleerib eelkõige kohtualluvuse kindlaksmääramist. Kuigi selle määruse artiklit 11 ei kohaldata niisuguse olukorra suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletav, ei takista miski OL‑l tuginemast oma õigustele pädevates kohtutes selle määruse artikli 8 tähenduses, mis puudutab sisulisi küsimusi, mis on seotud vanemliku vastutusega lapse suhtes.

80.

Kolmandaks ja nende kaalutluste jätkuks rõhutan, et määruse Brüssel IIa artiklis 11 on viidatud lapse „tagasitoomisele“, mitte tema esmakordsele äraviimisele kohta, kus ta ei ole kunagi viibinud. Selles küsimuses tuleb märkida, et selle õigusnormi nagu ka 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 3 eesmärk on selgelt taastada status quo ante. Seevastu ei ole nende õigusnormide eesmärk sugugi luua olukord, mida ei ole kunagi eksisteerinud – nagu käsitletaval juhul –, see tähendab pereelu Itaalias, mida kavandati enne vanemate lahkuminekut. ( 25 )

81.

See märgitud, ei saa välistada, et võib olla täiesti erandlikke asjaolusid, mil füüsilise viibimise kriteeriumist kõrvalekaldumine võib olla mõeldav. Käesolev asi, mida arutatakse kiirmenetluses, ei võimalda aga analüüsida seda põhimõttelist küsimust. Võttes arvesse käsitletava juhtumi asjaolusid, ei ole niisugusele küsimusele vaja vastata, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele vastus, millest oleks kasu.

82.

Tundub siiski vajalik märkida, et niisugusel juhul ja võttes arvesse eelkõige hariliku viibimiskoha faktilist raamistikku, on vaja, et tõendataks ilmselget seost muu riigiga kui riik, milles laps tegelikult viibib.

83.

Niisugune seos peaks lapse parimates huvides põhinema veenvatel ja reaalsetel asjaoludel, mis võivad seega kaaluda üle lapse füüsilise viibimise asjaolu. Ilmselgelt ei piisa seoseks perspektiivist, et konkreetsest liikmesriigist saab määratlemata tulevikus lapse harilik viibimiskoht, ilma et seda kinnitaksid muud niisugused ilmselged seosed, mille tõttu võib lapse füüsilise viibimise tingimuse, mis peab olema täidetud, kõrvale jätta.

84.

Selles kontekstis ei saa lisaks jätta tähelepanuta, et vanemlikku vastutust puudutavates küsimustes põhineb määruse Brüssel IIa üldine ülesehitus läheduse kriteeriumil, mis väljendub peamiselt selles, et laps viibib füüsiliselt teatavas kohas. Juhuks kui lapse harilikku viibimiskohta ei ole võimalik kindlaks teha, näeb määruse Brüssel IIa artiklis 13 sätestatud täiendava kohtualluvuse reegel ette, et asi allub selle liikmesriigi kohtutele, kus laps asub.

85.

Neljandaks pean rõhutama, et kui pidada õigeks eelotsusetaotluse esitanud kohtu arutluskäiku, mis on seotud PQ viibimisega raseduse ajal Itaalias, siis see arutluskäik viib sellega nõustumiseni, et veel sündimata laps võib kuuluda määruse Brüssel IIa kohaldamisalasse.

86.

See määrus ei sätesta küll selles küsimuses midagi. Minu arvates ei saa seda määrust tõlgendada aga nii, et see on kohaldatav isegi enne lapse sündi.

87.

Määruse Brüssel IIa artikli 11 kohaldamisala niisugune tõlgendus tooks kaasa märkimisväärsed tagajärjed, mida seadusandja kahtlemata ei soovinud. Selline tõlgendus võimaldaks lugeda ebaseaduslikuks äraviimiseks või kinnihoidmiseks määruse Brüssel IIa artikli 11 tähenduses raseda naise valikut asuda elama teise riiki kui tulevase lapse isa.

88.

Viiendaks ja viimaseks meenutan, et lapse harilik viibimiskoht tuleb – nagu eespool toodud arutluskäigus märgitud – kindlaks määrata lapse parimaid huvisid arvesse võttes.

89.

Nagu komisjon märkis, võib sellise kriteeriumi kasutamine nagu vanemate kavatsus luua lapse harilik viibimiskoht teatavasse liikmesriiki või vanemate varasem ühine elukoht teatavas liikmesriigis isegi juhul, kui laps ei ole kunagi füüsiliselt seal viibinud, seada ohtu lapse huvid, sest teda puudutavad asjad alluvad niisuguse liikmesriigi kohtule, mis ei ole lapse geograafilises läheduses. Mulle näib, et see on selges vastuolus määruse Brüssel IIa esmase eesmärgiga, milleks on määrata kohtualluvus vanemliku vastutuse alal kindlaks lähenduse põhjal. ( 26 )

90.

Käsitletaval juhul võib tekkida küsimus, missugused asjaolud võimaldavad määrata lapse harilikuks viibimiskohaks Itaalia, kui lähtuda lapse parimatest huvidest. Meenutan, et ainus perekondlik keskkond, mis lapsel on olnud ja millesse ta on oma sünnist peale lõimunud, asub Kreekas.

91.

Järelikult olen arvamusel, et lapse harilik viibimiskoht määruse Brüssel IIa tähenduses eeldab, et laps oleks viibinud füüsiliselt liikmesriigis, kuhu ta tagasi tuua palutakse. Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist selle õigusnormi tähenduses endast kujutada seega asjaolu, et laps, kes sündis teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus vanemad koos elasid, jäi koos oma emaga sünniliikmesriiki.

92.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Monomeles Protodikeio Athinoni (Ateena ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus, Kreeka) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lapse harilik viibimiskoht selle õigusnormi tähenduses eeldab, et laps on viibinud füüsiliselt liikmesriigis, kuhu ta tagasi tuua palutakse. Seega ei saa niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ebaseaduslikuks äraviimiseks või kinnihoidmiseks selle õigusnormi tähenduses olla asjaolu, et laps, kes sündis teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus vanemad koos elasid, jäi koos oma emaga sünniliikmesriiki.