1. 

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus), puudutab järjekordset vaidlust, ( 2 ) mis tuleneb Euroopa Kohtu 30. aprilli 2014. aasta otsusest kohtuasjas Kásler ja Káslerné Rábai (edaspidi „Kásler“), ( 3 ) milles käsitleti Ungaris sõlmitud ja välisvaluutas, nimelt Šveitsi frankides nomineeritud tarbijakrediidilepingute kokkusobivust liidu õigusega.

2. 

Selles asjas nägi Euroopa Kohus muu hulgas ette, mida tähendab mõiste „lepingu põhiobjekt“ nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( 4 ) artikli 4 lõike 2 raames. Seejärel pidi Kúria (Ungari kõrgeim kohus), kes esitas selles kohtuasjas eelotsusetaotluse, otsustama, kas asjasse puutuvad lepingutingimused jäävad põhimõtteliselt direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse alt välja. Samal ajal andis Euroopa Kohus Kúriale (Ungari kõrgeim kohus) kriteeriumid, mille abil määratleda, kas need punktid olid koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles“, mille puhul on direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alusel samuti tegemist erandiga selle väljajätmise suhtes.

3. 

Sisuliselt vaidlustavad esimese kohtuastme hagejad Téréz Ilyés ja Emil Kiss (edaspidi „hagejad“) heastamiskorra, mille Ungari seadusandja on kehtestanud, lähtudes Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Kásler, ja sellele järgnevast Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtuotsusest, milles järeldati, et see süsteem jätab vahetuskursi riski tarbijate kanda sellistel asjaoludel, mis viisid direktiiviga 93/13 ette nähtud läbipaistvuskohustuse rikkumiseni.

4.

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

„Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või ühendus on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

5.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„1. Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

6.

Direktiivi 93/13 artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

7.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et direktiivi 93/13 lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks. Lisa punktis i on nimetatud:

„Tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:

siduda tarbija pöördumatult tingimustega, millega tarbijal ei olnud tegelikke võimalusi tutvuda enne lepingu sõlmimist.“

8.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

9.

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

10.

Krediidiasutuste seaduse § 203 näeb ette:

„1.   Krediidiasutus peab nii oma tegelikke kui ka potentsiaalseid kliente selgelt ja arusaadavalt teavitama oma pakutavate teenuste kasutustingimustest, nagu ka nende tingimuste muudatustest […]

6.   Jaekliendilepingute puhul, millega antakse laen välisvaluutas või mis sisaldavad ostuoptsiooni õigust kinnisvarale, peab krediidiasutus kliendile selgitama lepingu sõlmimisega kaasnevat riski ja klient kinnitab nõusolekut oma allkirjaga.“

11.

2014. aasta XXXVIII seaduse, millega nähakse ette teatavad muudatused seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepinguid käsitleva kohtupraktika ühtlustamise kohta (2014. évi XXXVIII. törvény a Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről; edaspidi „DH1 seadus“), § 1 lõige 1 näeb ette:

„[Käesolevat seadust kohaldatakse] tarbijatega sõlmitud laenulepingutele, mis on sõlmitud 1. maist 2004 kuni käesoleva seaduse jõustumiseni. Käesoleva seaduse kohaldamisel on mõiste „tarbijaga sõlmitud laenuleping“ kohaldamisalas mis tahes välisvaluutal põhinev (välisvaluutaga seotud või selles nomineeritud ja Ungari forintites tagasi makstud) või Ungari forintitel põhinev krediidi- või laenuleping või mis tahes kapitalirendileping, mille on sõlminud finantseerimisasutus ja tarbija, kui see hõlmab tüüptingimusi või mis tahes lepingutingimust, milles ei ole eraldi kokku lepitud, sisaldades § 3 lõikes 1 või § 4 lõikes 1 ette nähtud tingimust.“

12.

DH1 seaduse § 3 näeb ette:

„1.   Tarbijatega sõlmitud krediidilepingutes on tühised lepingutingimused – v.a eraldi kokku lepitud lepingutingimused –, mille kohaselt finantseerimisasutus otsustab, et laenu või liisingu esemeks oleva eseme ostmiseks antud laenusumma väljamaksmisele kohaldatakse ostukurssi, samas kui laenu tagasimaksmisele kohaldatakse müügikurssi või mis tahes sellist vahetuskurssi, mis on laenusumma väljamaksmisele kohaldatavast erinev.

2.   […] lõikes 1 osutatud tühise lepingutingimuse asemel [kohaldatakse] nii laenu väljamaksmisele kui ka tagasimaksmisele (sh välisvaluutas määratud laenumaksetele ja kõikidele kuludele, tasudele ja komisjonitasudele) [Ungari Keskpanga] ametlikku vastava valuuta vahetuskurssi.

[…]

5.   Krediidiasutus peab tegema tarbijaga tagasiarvelduse vastavalt eriseadusele.“

13.

2014. aasta LXXVII seaduse, mis reguleerib mitmesuguseid küsimusi seoses tarbijaga sõlmitud laenulepingutes nimetatud vääringu muutmisega ja intressi reguleerivate õigusnormidega (2014. évi LXXVII. törvény az egyes fogyasztói kölcsönszerződések devizanemének módosulásával és a kamatszabályokkal kapcsolatos kérdések rendezéséről; edaspidi „DH3 seadus“), § 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijatega sõlmitud laenulepinguid muudetakse käesoleva seaduse sätete kohaselt.“

14.

DH3 seaduse § 10 näeb ette:

„Välisvaluutas nomineeritud või välisvaluutapõhiste hüpoteegiga tagatud tarbijalaenulepingute puhul on võlausaldajast finantseerimisasutus kohustatud vastavalt [DH 2 seadusele] tagasiarveldamiskohustuse täitmiseks määratud tähtaja jooksul konverteerima välisvaluutas nomineeritud või välisvaluutapõhise hüpoteegiga tagatud tarbijalaenulepingu alusel tekkinud või sellest tuleneva kogu võlasumma (sealhulgas välisvaluutas arvestatud intress, tasud, teenustasud ja kulud) Ungari forintites nomineeritud laenuks, mis on kindlaks määratud [seadusest DH 2] tuleneva ümberarvestuse alusel, kohaldades tarbijale soodsamat võrdluskuupäeva kahest järgmisest:

a) Ungari keskpanga asjaomase välisvaluuta ametlike vahetuskursside keskmine ajavahemikul 16. juuni 2014 – 7. november 2014, või

b) Ungari keskpanga ametlik asjaomase välisvaluuta vahetuskurss 7. novembril 2014.“

15.

Hagejad sõlmisid 15. veebruaril 2008 pangaga ELLA Első Lakáshitel Kereskedelmi Bank Zrt Šveitsi frankides nomineeritud laenulepingu intressiga 1,9 %. Vahendaja andis 1. novembril 2016 laenu üle pangale OTP Bank Nyrt, kes andis selle omakorda üle pangale OTP Faktoring Követléskezelő Zrt (esimese kohtuastme kostjad, edaspidi „kostjad“).

16.

Selle lepingu kohaselt pidi võlausaldaja välja maksma maksimaalselt summa 30075000 Ungari forintit, mis sisaldas väljamaksmise komisjonitasu summas 75000 forintit ja mis lepingu sõlmimise ajal võrdus 212831 Šveitsi frangiga.

17.

Lepingu järgi konverteeris võlausaldaja summa Šveitsi frankidesse, kasutades selleks oma enda välisvaluuta ostukurssi, mis kehtis laenu forintites väljamaksmise ajal. Kuid laenu tagasimaksmise kuumaksete summa, mis tuli tasuda forintites, määras ta kindlaks oma enda välisvaluuta müügikursi järgi. Lepingu järgi võis võlausaldaja tavapäraseid intresse ja teenustasusid ühepoolselt muuta, see ei sisaldanud aga ühtegi tingimust, mis võimaldaks hagejatel laenu kirjendamise vääringut ühepoolselt muuta.

18.

Lepingu osas „Riskist teavitamise deklaratsioon“ oli ette nähtud, et „seoses laenu riskidega võlgnik teatab, et talle võlausaldaja poolt selle kohta antud üksikasjalik teave on talle teada ja arusaadav ning et ta on teadlik välisvaluutas võetava laenuga kaasnevast riskist, mis jääb ainuisikuliselt tema kanda. Vahetuskursi suhtes on ta teadlik eelkõige sellest, et kui forinti vahetuskursis Šveitsi frangi suhtes toimub lepingu kehtivusajal muutusi, mis osutuvad ebasoodsaks (st kui forinti vahetuskurss langeb võrreldes väljamaksmise hetkel kehtinud ametliku vahetuskursiga), siis võib muu hulgas juhtuda, et sellele vastav välisvaluutas kindlaks määratud ja forintites tasutav laenumaksete summa suureneb oluliselt. Käesolevale lepingule alla kirjutamisega võlgnik kinnitab, et ta on teadlik, et selle riski majanduslikud tagajärjed jäävad täielikult tema kanda. Ta teatab ühtlasi, et ta on hoolikalt hinnanud vahetuskursi riskist tingitud võimalikke tagajärgi ning aktsepteerib neid, olles kaalunud riski vastavalt oma maksejõulisusele ja majanduslikule olukorrale, ning et ta ei saa esitada panga vastu vahetuskursi riski tagajärjel mingeid nõudeid.“

19.

Hagejad alustasid 16. mail 2013 kostjate vastu kohtumenetlust, taotledes laenulepingu kehtetuks tunnistamist ja lepingu õigusjõu tunnistamist nii, et seda loetaks forintites nomineeritud lepinguks.

20.

Esimese astme kohus rahuldas 11. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega selle hagi, leides muu hulgas, et lepingutingimus, mis kohustas lepingu põhiesemena kandma vahetuskursi riski, ei olnud selge ega arusaadav.

21.

Esimene kostja esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, nõudes selle kohtuotsuse muutmist ja nõude rahuldamata jätmist.

22.

Pärast seda, kui hagejad alustasid 16. mail 2013 kohtumenetlust, ja ajal, mil see kohtuasi oli Ungari kohtute menetluses, võttis Ungari seadusandja vastu DH1, DH2 ja DH3 seaduse. Eelotsusetaotluses on märgitud, et 26. juulil 2014 jõustunud DH1 seadus tugineb Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsusele nr 2/2014 ( 5 ) (mis on Ungari kohtutele siduv) ja mis tehti arvestades Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Kásler. ( 6 )

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on DH1 seaduse § 1 lõige 1 ja § 3 asjasse puutuvale lepingule kohaldatavad.

24.

DH1 seaduse § 3 lõikes 1 on sätestatud, et tarbijatega sõlmitud laenulepingute tingimused, mille järgi kohaldatakse laenu väljamaksmiseks ostukurssi ja laenu tagasimaksmiseks müügikurssi, on kehtetud. DH1 seaduse § 3 lõike 2 järgi asendatakse § 3 lõike 1 alusel tühiseks tunnistatud tingimus – põhimõtteliselt – tingimusega, mis sätestab, et nii laenu väljamaksmiseks kui ka tagasimaksmiseks kohaldatakse Magyar Nemzeti Banki (Ungari keskpank) ametlikku välisvaluuta vahetuskurssi.

25.

Eelotsusetaotluses on samuti märgitud, et 2014. aasta DH2 seadusega kohustas seadusandja finantsasutusi tegema tasaarvelduse summadega, mille tarbijad on ebaõiglaste lepingutingimuste alusel ülemääraselt maksnud. 2014. aasta DH3 seadusega ei olnud välisvaluutas nomineeritud hüpoteegiga tagatud laenud enam lubatud, sellega konverteeriti tarbijate võlad (sealhulgas vaidlusalune võlg) forintitesse ja muudeti õigussuhete sisu muudes aspektides.

26.

Viimaks on eelotsusetaotluses märgitud, et seadustega DH1 ja DH3 jäeti vahetuskursi risk nii ex tunc kui ka ex nunc jõuga tarbija kanda.

27.

Seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsusega nr 2/2014 ( 7 ) on eelotsusetaotluses sedastatud, et see säilitab seadusjõu hoolimata DH seaduste vastuvõtmisest ja selles on öeldud:

28.

Neil tingimustel peatas Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) menetluse ja esitas 17. jaanuaril 2017 järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Kirjalikud seisukohad on esitanud hagejad, kostjad, Ungari ja Poola valitsused ja Euroopa Komisjon. Kõik nimetatud peale Poola valitsuse osalesid 22. veebruari 2018. aasta kohtuistungil.

30.

Põhikohtuasja kostjad vaidlustavad eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, tuginedes sellele, et esimesed neli küsimust on hüpoteetilised, neil puudub seos põhikohtuasja asjaoludega ja viienda küsimuse puhul on tegemist acte clair juhtumiga.

31.

Eelkõige seavad nad kahtluse alla eelotsusetaotluses välja pakutud DH seaduste tõlgenduse, millega väidetakse näiteks seda, et DH1 seadusel ei ole vahetuskursi riski määramisega mingit seost ja et DH3 seadus ei too lepingusse kohustust, mille järgi peavad seda riski kandma tarbijad. ( 8 ) Pigem kõrvaldab DH3 seadus välisvaluutas nomineeritud laenude vahetuskursi riski seeläbi, et konverteerib need forintites nomineeritud laenudeks edasiulatuvalt (väidetavalt 1. veebruarist 2015, ex nunc), mitte tagasiulatuvalt (ex tunc). Nad väidavad, et kuivõrd ei DH seadused ega ka Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsus 2/2014 ei muutnud vahetuskursi riski puudutavat tingimust, on esitatud küsimused hüpoteetilised ja Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) palutud tõlgendus ei ole seotud põhikohtuasja asjaoludega.

32.

Sellegipoolest ei ole ta nõus sellega, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Küll aga tuleb seoses neljanda küsimusega esitada mõni selgitav märkus.

33.

ELTL artikkel 267 põhineb selgel liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel ja põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ning liikmesriigi õiguse tõlgendamine ja kohaldamine on vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. ( 9 ) Seega kaldun selle poole, et jätta kõrvale vastuväited, mis on esitatud liikmesriigi õigusakti tähenduse kohta, nii nagu need on esitatud eelotsusetaotluses. ( 10 )

34.

Sarnaselt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust ja asjakohasust. Kui need küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema. ( 11 )

35.

Euroopa Kohus saab keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse lahendamisest vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud. ( 12 )

36.

Kui neljas küsimus kõrvale jätta, sisaldab eelotsusetaotlus liidu õiguse tahkude põhjendatud analüüsi, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on vaidlusega seotud, ( 13 ) nii et on võimalik tuletada tõlgendamist vajavad õigusküsimused hoolimata sellest, et puudub konsensus DH1 ja DH3 seaduste tähenduse ja mõju suhtes. Lisaks sellele on toimikust võimalik hõlpsasti tuvastada pooltevahelise erimeelsuse põhialused.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kuidas mõjutab hagejate nõuet DH1 ja DH3 seaduste väljakuulutamine, mis – nagu juba öeldud – toimus põhikohtuasjas aset leidva kohtumenetluse ajal.

38.

Kostjad vaidlustavad muu hulgas selle, kas DH1 ja DH3 seadused tõepoolest kandsid vahetuskursi riski üle laenuandjalt laenusaajale, seisavad vastu nende seaduste sellisele tõlgendamisele, mille tulemuseks oleks tagasiulatuv mõju, ja väidavad, et seoses direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 „lihtsa ja arusaadava keele“ tingimuste täitmisega ei ole puudujääke esinenud.

39.

Hagejad aga väidavad, et viimati nimetatud nõue ei olnud täidetud, et DH1 ja DH3 seadustest tulenev heastamiskord kannab vahetuskursi riski üle neile kui tarbijatele ja et kurss, mis nende sõnul seadusemuudatusega kehtestati, on märkimisväärselt kõrgem kui kurss, mis kuulus kohaldamisele ajal, mil leping 2008. aastal sõlmiti. Selles kontekstis väidavad nad, et tegemist on läbipaistvuse põhimõtte rikkumisega. Liidu õigusnormide kohaselt kaitseb see koosmõjus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2 ning direktiivi 93/13 artiklitega 3 ja 5 ning selle lisaga tarbijaid. ( 14 ) Selles kontekstis väidavad hagejad, et on rikutud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, ja soovivad täiendavalt teada, kas tegemist on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 rikkumisega.

40.

Seega teen ilma kahtlusteta järelduse, et eelotsusetaotlus on esimese kuni kolmanda ja viienda küsimuse osas vastuvõetav.

41.

Neljas küsimus viitab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1, mis puudutab läbipaistvuse nõudest kaugemale ulatuvaid juhtumeid ja puudutab ebaõigluse teisi vorme. Küll aga ei ole hagejate kirjalikes seisukohtades väiteid artikli 4 lõike 1 seotuse kohta põhikohtuasjaga, samuti ei viidata eelotsusetaotluse osas „Eelotsusetaotluse põhjendus“ direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1.

42.

Seoses põhikohtuasjas poolte vahel esinevate vaidlusküsimustega rõhutavad hagejad oma kirjalikes seisukohtades, et erinevalt küsimusest, mida Euroopa Kohus analüüsis hiljuti kohtuasjas Andriciuc, ( 15 ) toetuvad nemad kuritarvitamisele viidates krediidiasutuste seaduse § 203 lõigetes 6 ja 7 nõutava selge ja arusaadava informatsiooni puudumisele. Lisaks sellele puudutavad need Euroopa Kohtu otsuste osad, millele hagejad tuginevad, kas läbipaistvust direktiivi 93/13 ( 16 ) artikli 4 lõike 2 tähenduses või artiklit 6 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid ( 17 ) või nende kahe kombinatsiooni. ( 18 )

43.

Nagu juba eespool märgitud, vaidlustavad kostjad neljanda küsimuse vastuvõetavuse, tuginedes selle hüpoteetilisusele. Pigem asun aga seisukohale, et niivõrd, kui neljanda küsimusega palutakse Euroopa Kohtul analüüsida seda, kas on õiglane jätta vahetuskursi risk tarbijate kanda, hinnates seda laiemalt kui läbipaistvuse kohustuse täitmist, ei ole Euroopa Kohtule teada küsimusele vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. ( 19 )

44.

Seega on neljas küsimus kas vastuvõetamatu või tuleb seda tõlgendada nii, et sellega soovitakse teada, kuidas mõjutab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 kostjale tulenevat läbipaistvuse kohustust õigusakt, mis võetakse vastu mitu aastat pärast lepingu sõlmimist (areng, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tarbija vaatepunktist ettenägematuks).

45.

Eelotsusetaotluse keskmes on küsimus, kas heastamiskord, mis tuleneb DH1 ja DH3 seadusest, mille puhul on tegemist meetmetega, mille Ungari seadusandja kehtestas pärast Euroopa Kohtu otsust Kásler ja Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsust nr 2/2014, ( 20 ) on liidu õiguse alusel kontrollitav ja sellega kooskõlas.

46.

Seejuures on oluline meenutada, et Euroopa Kohtu otsustel on vahetu mõju ja need on seega kohaldatavad tõlgendatava meetme jõustumisest alates, ( 21 ) mistõttu tuleb neid kohaldada ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne eelotsusetaotlust, kui peale selle on täidetud muud nimetatud normi kohaldamisega seotud vaidluses pädevasse kohtusse pöördumise tingimused. ( 22 )

47.

Lisaks sellele võib Euroopa Kohus vaid erandjuhtudel, soovides kaitsta õiguskindlust, mõne oma otsuse mõju ajaliselt piirata. ( 23 ) Kohtuotsuse Kásler puhul Euroopa Kohus selle mõju ajaliselt ei piiranud ja liikmesriigid ise seda teha ei tohi. ( 24 )

48.

See tähendab, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus 30. aprillil 2014 andis direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 ja ka tegelikult ka direktiivi 93/13 teistele selles kohtuasjas asjasse puutuvatele sätetele (nimelt artiklitele 3, 5, artikli 6 lõikele 1 ja artiklile 7), on kohaldatavad lepingutingimustele, mis on olemas alates kuupäevast, mil direktiiv 93/13 kehtima hakkas, seega 31. detsembrist 1994. ( 25 ) Seega on direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 jõustamine liikmesriigi tasandil seotud mõistlike tähtaegadega, mille näevad ette liikmesriigi õigusaktid, ( 26 ) ja ka liikmesriigi muude menetlusnormidega, tingimusel, et neis peetakse kinni tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetest. ( 27 )

49.

Direktiivi 93/13 kontekstis on liikmesriikidele pandud heastamiskohustuste suhtes asjasse puutuvad ka artiklid 6 ja 7, kusjuures Euroopa Kohus on näiteks kohtuotsuses Kásler leidnud, et artikli 7 lõige 1 kohustab liikmesriike sätestama piisavad ja tõhusad meetmed „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“, ( 28 ) ja lisaks sellele on artikli 7 eesmärk tagada meetmed, mis pärsivad direktiivi 93/13 rikkumist. ( 29 ) Samuti on oluline meeles pidada direktiivi 93/13 artiklit 8, mis võimaldab liikmesriikidel selle „direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase“. ( 30 )

50.

Arvestades seda, et direktiiv 93/13 jõustus 31. detsembril 1994 ja asjasse puutuvad lepingulised kokkulepped sõlmiti 15. veebruaril 2008, ei saa liidu õiguse alusel olla põhimõttelisi vastuväiteid Ungari seadusandja otsusele reguleerida DH1 seadusega lepingutingimusi, milles on kokku lepitud ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 26. juuli 2014, või näha DH3 seadusega ette võimalused välisvaluutas nomineeritud laenude ümberarvestamiseks forintitesse, viidates 2014. aasta kuupäevadele, olenemata sellest, millised on DH seaduste ajalist mõju puudutavad eriarvamused.

51.

Teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata lähtudes sellest liidu õiguse põhimõttest. Asun seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste keskmes on see, milline on liidu õiguse kohaselt lubatav mõju, mida DH1 ja DH3 seadus põhikohtuasja tulemusele avaldab. Seega alustan järgnevat analüüsi sisuliselt teisest küsimusest.

52.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas lepingutingimuse puhul, mis on kehtestatud õigusaktiga, mis jätab vahetuskursi riski tagasiulatuvalt (ex tunc) tarbijatele, on tegemist tingimusega, milles ei ole direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 kohaselt „eraldi kokku lepitud“, nii et põhimõtteliselt kuulub see selle direktiivi kohaldamisalasse.

53.

Nagu on välja toodud Poola kirjalikes seisukohtades, tuleks väljendit „eraldi kokku lepitud“ mõista nii, et see viitab tingimusele, millega pooled on pärast konkreetse asjasse puutuva tingimuse üle läbi rääkimist ühisel kokkuleppel nõustunud, ja mis neid seob. Kui selline tingimus nagu põhikohtuasjas on väidetavalt kehtestatud seadusemuudatusega, ei saa see juba määratluse kohaselt olla tingimus, milles on „eraldi kokku lepitud“. ( 31 )

54.

Sellist tõlgendust ei toeta mitte üksnes direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tekst, ( 32 ) vaid see on kooskõlas ka direktiivi 93/13 eesmärgiga, mis kajastub ühes selle põhjenduses, mis viitab ostjate ja tarbijate kaitsmisele „ühepoolsete tüüplepingute“ eest. ( 33 ) Lisaks sellele viitab üks teine põhjendus võimalustele algatada liikmesriigi õiguse alusel menetlusi „tarbijalepingute üldtingimuste“ suhtes. ( 34 )

55.

Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et seadusemuudatusega kehtestatud lepingutingimust, mis jätab vahetuskursi riski tagasiulatuvalt (ex tunc) tarbija kanda, ei saa pidada tingimuseks, milles on direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 kohaselt „eraldi kokku lepitud“.

56.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas õiguskaitsevahendite süsteemi puhul, mis peegeldub DH1 ja DH3 seadustes, mille Ungari seadusandja kehtestas lähtudes nii kohtuasjast Kásler kui ka Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsusest nr 2/2014, ( 35 ) mis seda kohtuotsust rakendas, on tegemist „lepingutingimustega“, mis peegeldavad „kohustuslikke õigusnorme“ direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses, nii et need „ei kuulu [selle] direktiivi reguleerimisalasse“.

57.

Leian, et põhikohtuasjas asjasse puutuvad õiguskaitsevahendid ei ole direktiivi 93/13 artikli 1 lõikest 2 tulenevalt selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Minu põhjendused on järgmised.

58.

Esmalt tunnistan, et Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud välistuse puhul peab olema täidetud kaks tingimust. Esmalt peab lepingutingimus põhinema õigus- või haldusnormil ja teiseks peab asjaomane norm olema kohustuslik. ( 36 ) Selgitamaks välja, kas konkreetne lepingutingimus jääb direktiivi 93/13 kohaldamisalast välja, peab liikmesriigi kohus seega kontrollima, kas asjaomane tingimus põhineb riigisisese õiguse normidel, mida kohaldatakse lepingupoolte vahel, olenemata nende tahtest, või riigisisese õiguse dispositiivsetel normidel, mida kohaldatakse teise vaikimisi, see tähendab juhul, kui pooled ei ole konkreetses küsimuses teisiti kokku leppinud. ( 37 )

59.

Sellegipoolest märgin, et Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud erandit tuleb tõlgendada kitsalt. ( 38 ) Seega, kuigi DH1 ja DH3 seadused on kohaldatavad põhikohtuasja poolte tahtest olenemata, nagu on märgitud hagejate kirjalikes seisukohtades, ei kehtinud nad 15. veebruaril 2008, mil lepingutingimustes kokku lepiti. ( 39 )

60.

Lisaks sellele on Euroopa Kohus rõhutanud, et direktiivi 93/13 kohaldamise erand on õigustatud asjaoluga, et võib eeldada, et siseriiklik seadusandja on tasakaalustanud teatud lepingute poolte kõiki õigusi ja kohustusi. ( 40 )

61.

Sellest eeldusest ei saa lähtuda õigusaktide puhul, mis on vastu võetud pärast asjasse puutuva lepingu sõlmimist ja mille eesmärk on rakendada kohtuotsust, milles tuvastati direktiivi 93/13 täitmata jätmine, nagu toimikust nähtuvalt on vaieldamatult olukord põhikohtuasjas. Nagu on selgitatud eespool punktides 45–50, hakkavad liidu õiguse sätteid tõlgendavad Euroopa Kohtu otsused kehtima nende sätete jõustumisest alates, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kohus on piiranud nende ajalist mõju, samas kui nende rakendamiseks liikmesriigi kohtutes on vaja järgida liikmesriigi menetlusnorme, arvestades tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid. Lisaks sellele on eespool märgitud, et direktiivi 93/13 kontekstis on artiklid 6, 7 ja 8 sageli seotud sellise toiminguga, kuivõrd nad reguleerivad meetmeid, mida liikmesriigid peavad selle direktiivi kohaselt tarbijate õiguste kaitsmiseks ette nägema.

62.

Euroopa Kohtul on tõepoolest juba olnud võimalik anda hinnang selliste liikmesriigi (õigusaktidel põhinevate) heastamissätete kokkusobivusele direktiivi 93/13 artikliga 6 ja 7 ning tõhususe ja võrdväärsuse põhimõttega, mis on vastu võetud vastusena Euroopa Kohtu otsusele, millega tõlgendati direktiivi 93/13. Neis kohtuasjades aga ei analüüsita, kas direktiivi 93/13 artikli 1 lõige 2 mõjutab asjasse puutuvaid õigusnorme väljaspool käesoleva direktiivi piire, tõenäoliselt seetõttu, et üheski analüüsis ei ole neid õigusnorme vaadeldud kui „lepingutingimusi“ ( 41 ) direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Sellegipoolest tuleneb see tõenäoliselt ühemõttelisest kohustusest „ette näha tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“, mis on liikmesriikidele kehtestatud liidu esmase õigusega tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 19.

63.

Ulatuses, milles DH1 ja DH3 seadused mõjutavad lepingutingimuste sisu (näiteks seda, kumb pool peaks kandma vahetuskursi riski), erinevalt sanktsioonidest ja menetlusnormidest, mida tuleb kohaldada tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Kásler, on põhikohtuasja asjaoludest tulenevalt selline sisuline tegur sedavõrd lähedalt seotud nõudega, mille kohaselt peavad DH1 ja DH3 seadused olema kooskõlas direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7, ( 42 ) samuti võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega, et on sellest lahutamatu. Lisaks sellele muudaks direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt kuuluvad sellised seadused nagu DH1 ja DH3 seadused selles sättes ette nähtud erandi kohaldamisalasse, kohtuliku läbivaatamise suhteks puutumatuks ka liikmesriigi seadusandliku vastuse Euroopa Kohtu otsusele, mis järeldas, et liikmesriigi õigusakt või praktika on direktiiviga 93/13 kokkusobimatu.

64.

Selline tõlgendus muudaks aga direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 kokkusobimatuks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 38 nõudega, mille kohaselt tagatakse liidu poliitikaga tarbijakaitse kõrge tase, mis on vähemalt direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tõlgendamise juhis. ( 43 ) Samuti tekitaks see pingeid harta artiklis 47 ette nähtud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, ( 44 ) millega antakse üksikisikutele õigused, millele nad saavad tugineda liikmesriigi kohtus, sealhulgas eraisikute vahelistes vaidlustes. ( 45 )

65.

Viimaks ei ole direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tekstist selle sätte tähenduse määratlemisel kuigivõrd abi ja ka artikli 1 lõike 2 eesmärk, mis peegeldub põhjenduses 13, ei anna tajutavaid juhiseid selle kohta, kas see on kohaldatav lepingutingimustele, mis on kehtestatud seadusega pärast asjasse puutuva lepingu sõlmimist ja eesmärgiga viia liikmesriigi õigus kooskõlla direktiiviga 93/13. Sellegipoolest viitab nimetatud sätte tekkelugu sellele, et sätte eesmärk oli tagada, et liikmesriikidel oleks lubatud säilitada või kehtestada reegleid, mis lähevad direktiivi kaitsvatest sätetest kaugemale, ( 46 ) kuid ei vähenda neid, ja üks kohtujurist on täheldanud, et artikli 1 lõike 2 erandsätet „tuli kohaldada sellistele tüüplepingutele, mille sisu oli siseriiklik seadusandja siseriiklike õigusnormidega juba sätestanud ja seejuures kaalunud seaduse alusel kõigi lepingupoolte õigustatud huve ja need tasakaalustanud.“ ( 47 )

66.

See on kooskõlas ka üldreegliga, mille kohaselt tuleb ebaõiglust hinnata lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga, ( 48 ) ja kaldun nõustuma tähelepanekuga, et „lepingulist tasakaalu“ ei tohi segi paisata „riigivõimu teostava asutuse sekkumisega pärast lepingu sõlmimist“, ( 49 ) välja arvatud juhul, kui sellise sekkumisega viiakse liikmesriigi õigus kooskõlla direktiiviga 93/13, või on see direktiivi 93/13 artiklis 8 ette nähtud tarbijate kõrgema kaitstuse piirides. ( 50 )

67.

Seetõttu teen ettepaneku vastata teisele küsimusele, et põhikohtuasja asjaolude korral ei peegelda tingimus, mis on saanud lepingu osaks seadusemuudatuse tulemusel ja millega jäetakse vahetuskursi risk tagasiulatuvalt (ex tunc) tarbijale, „kohustuslikke õigusnorme“ direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

68.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 ja selle nõue, mille kohaselt peavad lepingutingimused olema „lihtsas ja arusaadavas keeles“, annab tarbijale õiguse saada üksikasjalikku teavet teda puudutava vahetuskursi riski kandmise kohta, millest krediidiasutus on teadlik või millele sellel krediidiasutusel võib olla ligipääs lepingu sõlmimise ajal, või on see nõue täidetud nende tingimuste puhul, mis edastati tarbijale ja mis on välja toodud eespool punktis 18? ( 51 ) Hagejad rõhutavad sellega seoses makromajanduslikke andmeid, mis nende sõnul on kostjate valduses, ning kostjata kohustust selgitada nende andmete mõju vahetuskursi mehhanismidele.

69.

Kostjate kirjalike seisukohtade kohaselt on Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsuses nr 2/2014, ( 52 ) mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv, juba välja töötatud kriteeriumid, millest lähtudes otsustada, kas vahetuskursi riski kandmisega seotud lepingutingimused on lihtsad ja arusaadavad.

70.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsustama, kas konkreetsed tingimused on direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt lihtsad ja arusaadavad. ( 53 ) Lisaks Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Kásler ja Kúria (Ungari kõrgeim kohus) asjasse puutuvatele lahenditele peab see kohus arvesse võtma ka Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud kriteeriume, mille abil määratleda, kas lepingutingimus on lihtne ja arusaadav, ja mis täies ulatuses on välja toodud 20. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Andriciuc punktides 43–50. ( 54 )

71.

Kohtuotsuses Andriciuc on märgitud, et „liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas teenuseosutaja on esitanud asjaomastele tarbijatele kogu asjaomase teabe, mis võimaldab neil hinnata [asjasse puutuva] tingimuse majanduslikke tagajärgi oma finantskohustustele“, ( 55 ) sh mõju, mida võib maksetele avaldada laenuvõtja asukoha liikmesriigi seadusliku maksevahendi oluline odavnemine ja välisriigi intressimäära tõus. ( 56 ) Teenuseosutaja peab selgitama vahetuskursi võimalikke muutusi ning välisvaluutas laenulepingu sõlmimisega seonduvaid riske ( 57 ) ja selle mehhanismi konkreetset toimimist, millele kõnealune tingimus viitab, ning selle mehhanismi ja teiste lepingutingimuste vahelist suhet. ( 58 )

72.

Lisaks sellele väidavad hagejad oma kirjalikes seisukohtades, et DH1 ja DH3 seadused ei ole kooskõlas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega ning direktiivi 93/13 artikliga 6, sest seadusandja on pannud vahetuskursi riski tarbijatele, ilma et ta oleks arvestanud selguse ja läbipaistvuse nõuetega. Terviklikkuse huvides märgin, et toimikus ei ole piisavalt materjali, et hagejate väidete selle tahu suhtes – ei seoses läbipaistvuse ega muuga – oleks võimalik järeldusi teha.

73.

Seega peab kolmanda küsimuse raames liikmesriigi kohus kõiki lepinguga seotud asjaolusid ja Euroopa Kohtu praktikat arvestades otsustama, kas laenuandjad on vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 ja sellele nõudele, et lepingutingimused olema „lihtsas ja arusaadavas keeles“, kohustatud andma hagejatele asjasse puutuvat finantsteavet, mis oli tema valduses lepingu sõlmimise ajal, sh asjasse puutuvaid makromajanduslikke andmeid, ja selgitama nende mõju vahetuskursi mehhanismidele.

74.

Nagu on selgitatud eespool punktides 41–44, tuleb neljandat küsimust tõlgendada nii, et sellega soovitakse teada, kuidas mõjutab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 kostjale tulenevat läbipaistvuse kohustust õigusakt, mis võetakse vastu mitu aastat pärast lepingu sõlmimist (areng, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tarbija vaatepunktist ettenägematuks).

75.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 3 kohaselt sisaldab direktiivi 93/13 lisa soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks. Punkti 1 alapunkt i viitab tingimustele, mis „seovad tarbija pöördumatult tingimustega, millega tarbijal ei olnud tegelikke võimalusi tutvuda enne lepingu sõlmimist“, kuid eelotsusetaotluses ei selgitata, miks see osa lisast on olulisem kui muud, kuigi Euroopa Kohus on lisa punkti 1 alapunkte j ja l ning punkti 2 alapunkte b ja d läbipaistvuse kontekstis juba tõlgendanud. ( 59 )

76.

Seega teen ettepaneku vastata neljandale küsimusele, et ulatuses, milles liikmesriigi hilisem seadusemuudatus ei ole suutnud lahendada ebaõiglust seoses direktiivis 93/13 nõutud selguse ja läbipaistvusega, tuleb selliste tingimuste puhul selle kohustuse täitmist hinnata lepingu sõlmimise päevast alates.

77.

Viies küsimus puudutab liikmesriigi kohtute pädevust hinnata omal algatusel asjasse puutuva lepingu kõigi tingimuste ebaõiglust.

78.

See kohustus on Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt enesestmõistetav. Sellegipoolest rõhutan, et liikmesriigi kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel direktiivi 93/13 alusel kõigi lepingutingimuste ebaõiglust üksnes siis, kui tema valduses on kõik asjasse puutuv õiguslik ja faktiline materjal. ( 60 ) Lisaks võib seda kohustust puudutada res judicata põhimõte. ( 61 )

79.

Seega tuleb viiendale küsimusele vastata, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, kompenseerides sel viisil tarbija ja laenuandja vahelist ebavõrdsust, kui tema valduses on selle ülesande täitmiseks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

80.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: