1.

Euroopa Liidu Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 11 lõiget 2 sellises olukorras, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema lahendi seoses täiendava kaitse saaja poolt esitatud perekonna taasühinemise taotlusega olukorras, kus riigisine õigus on muutnud nimetatud sätte sellisele olukorrale vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks.

2.

Direktiivi 2003/86 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus perekonna taasühinemist taotlev isik, kes on saanud täiendava kaitse seisundi, on esitanud perekonna taasühinemise taotluse alaealise kohta, kelle tädi ja väidetavalt ka eestkostja ta on ning kes elab kolmandas riigis pagulasena ja perekondlike sidemeteta, on nimetatud sättega vastuolus see, kui taotlus jäetakse rahuldamata üksnes põhjusel, et perekonna taasühinemist taotlev isik ei ole esitanud ametlikke dokumente, mis tõendaksid alaealise bioloogiliste vanemate surma ja seeläbi kõnealuse isiku ja alaealise peresuhte tegelikkust, ning samuti see, kui pädevad ametiasutused ei pea perekonna taasühinemist taotleva isiku poolt selliste dokumentide esitamise võimatuse põhjendamiseks esitatud selgitusi usutavaks ainuüksi olukorda päritoluriigis käsitleva üldise teabe alusel, võtmata arvesse perekonna taasühinemist taotleva isiku ja alaealise konkreetset olukorda ega spetsiifilisi raskusi, millega nad endi sõnul enne ja pärast oma päritoluriigist põgenemist silmitsi seisid.