1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on kohustus sellist kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tunnistada isikuna, kellel on õigus nõuda direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist kaubamärgiomanike õiguste kaitseks enda nimel ja nende õiguste teostamiseks enda nimel kohtusse pöörduda, tingimusel et riigisisestes õigusnormides peetakse seda organisatsiooni selliseks, kellel on otsene huvi nende õiguste kaitse vastu, ja et need õigusnormid võimaldavad tal selleks kohtusse pöörduda, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

2.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artikleid 12–14 tuleb tõlgendada nii, et vastutuse piirangud, mis on nendes sätetes ette nähtud, on kohaldatavad sellisele isikule, kes on kõne all põhikohtuasjas ning kes osutab IP-aadresside rentimise ja registreerimise teenust, mis võimaldab interneti domeeninimesid kasutada anonüümselt, tingimusel et see teenus kuulub ühte nendes artiklites nimetatud teenusekategooriasse ja et see vastab kõigile asjakohastele tingimustele, kui teenuseosutaja tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuseosutajal ei ole teadmisi tema klientide poolt edastatava või talletatava teabe kohta ega kontrolli selle üle ning et tal puudub aktiivne roll, mis seisneb viimastele nende internetimüügialase tegevuse optimeerimise võimaldamises, ja seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.