1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on lubatud kollektiivlepingus ette näha, et puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse töötasu vähenemisi, mis on tingitud sellest, et arvestusperioodil esineb päevi, mil lühendatud tööaja tõttu tegelikult ei töötatud, mille tagajärjel saab töötaja minimaalse põhipuhkuse eest, mida tal on õigus artikli 7 lõike 1 alusel saada, väiksemat puhkusetasu võrreldes tavapärase töötasuga, mida talle makstakse töötamise ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama riigisiseseid õigusnorme võimalikult suures ulatuses direktiivi 2003/88 sõnastust ja eesmärki arvestades nii, et artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse puhkuse alusel töötajatele makstav puhkusetasu ei oleks väiksem tavapärasest keskmisest töötasust, mida töötajatele makstakse tegeliku töötamise ajal.

2.

Puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust ning liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tagavad riigisisese õiguse alusel tööandjatele kaitse õiguspärase ootuse suhtes, et liikmesriigi kõrgemate kohtute praktika, milles on kinnitatud ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu põhipuhkuse sätete õiguspärasust, jääb kehtima.