Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. märtsi 2019. aasta otsus (Bundesverwaltungsgerichti eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Bashar Ibrahim (C-297/17), Mahmud Ibrahim jt (C-318/17), Nisreen Sharqawi, Yazan Fattayrji, Hosam Fattayrji (C-319/17) versus Bundesrepublik Deutschland, Bundesrepublik Deutschland versus Taus Magamadov (C-438/17)

(liidetud kohtuasjad C-297/17, C-318/17, C-319/17 ja C-438/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded - Direktiiv 2013/32/EL - Artikli 33 lõike 2 punkt a - Liikmesriigi ametiasutuste poolt varjupaigataotluse tagasilükkamine vastuvõetamatuse tõttu, kuna teises liikmesriigis on varem antud täiendav kaitse - Artikkel 52 - Selle direktiivi ratione temporis kohaldamisala - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 4 ja 18 - Süsteemsed puudused varjupaigataotluse menetluses asjaomases teises liikmesriigis - Varjupaigataotluste süstemaatiline tagasilükkamine - Reaalne ja tõendatud oht saada ebainimliku ja alandava kohtlemise osaliseks - Täiendava kaitse saajate elutingimused viimati nimetatud liikmesriigis)

(2019/C 187/13)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Bashar Ibrahim (C-297/17), Mahmud Ibrahim, Fadwa Ibrahim, Bushra Ibrahim, Mohammad Ibrahim, Ahmad Ibrahim (C-318/17), Nisreen Sharqawi, Yazan Fattayrji, Hosam Fattayrji (C-319/17), Bundesrepublik Deutschland (C-438/17)

Kostjad: Bundesrepublik Deutschland (C-297/17, C-318/17, C-319/17), Taus Magamadov (C-438/17)

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 52 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil näha ette, et riigisisese õiguse sätet, millega võetakse üle selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkt a, kohaldatakse vahetult nende varjupaigataotluste suhtes, mille kohta pole lõplikku otsust veel tehtud ning mis on esitatud enne 20. juulit 2015 ja enne selle riigisisese õiguse sätte jõustumist. Seevastu on kõnealuse artikli 52 esimese lõiguga koostoimes eelkõige nimetatud artikliga 33 vastuolus selline vahetu kohaldamine olukorras, kus nii varjupaigataotlus kui ka tagasivõtmispalve on esitatud enne direktiivi 2013/32 jõustumist ja kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) artikli 49 kohaselt veel täielikult nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest) kohaldamisalasse.

Sellises olukorras, nagu on kõne all kohtuasjades C-297/17, C-318/17 ja C-319/17, tuleb direktiivi 2013/32 artiklit 33 tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel lükata varjupaigataotluse kõnealuse artikli 33 lõike 2 punkti a alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi, ilma et liikmesriigid peaksid esmajärjekorras kasutama määruses nr 604/2013 ette nähtud vastuvõtmis- või tagasivõtmismenetlusi või võiksid seda teha.

Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kasutab selle sättega antud võimalust lükata pagulasseisundi taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjendusega, et teine liikmesriik on taotlejale juba andnud täiendava kaitse, kui neid elutingimusi arvestades, mis kõnealusel taotlejal selles teises liikmesriigis täiendava kaitse saajana eeldatavasti on, ei ähvarda teda tõsine oht, et talle saab osaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses ebainimlik või alandav kohtlemine. Asjaolu, et sellise täiendava kaitse saajad ei saa kõnealuses liikmesriigis toimetulekut tagavaid toetusi või antakse neid teiste liikmesriikidega võrreldes tunduvalt väiksemas mahus, kuid selles osas ei kohelda neid kõnealuse liikmesriigi enda kodanikest erinevalt, saab viia ainult siis järelduseni, et kõnealust taotlejat ähvardaks seal selline oht, kui selle asjaolu tagajärjel satuks taotleja tema erilise haavatavuse tõttu ning olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest äärmuslikku materiaalsesse puudusse.

Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi poolt selle võimaluse kasutamine juhul, kui taotlejale täiendava kaitse andnud teise liikmesriigi varjupaigamenetlus viib selleni, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kes vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, II ja III peatükis ette nähtud tingimustele, keeldutakse süstemaatiliselt ja ilma taotluse tegeliku läbivaatamiseta pagulasseisundi andmisest.

(1) ELT C 209, 18.9.2017.

ELT C 347, 16.10.2017.