Euroopa Kohtu (teine koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsus (Administrativen sad Sofia-gradi eelotsusetaotlus – Bulgaaria) – Bahtiyar Fathi versus Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite

(Kohtuasi C-56/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Piirid, varjupaik ja sisseränne - Määrus (EL) nr 604/2013 - Artikkel 3 - Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest - Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine ilma läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise küsimust otseselt otsustamata - Direktiiv 2011/95/EL - Artiklid 9 ja 10 - Usulised tagakiusamispõhjused - Tõend - Usust taganemist puudutavad Iraani õigusnormid - Direktiiv 2013/32/EL - Artikli 46 lõige 3 - Tõhus õiguskaitsevahend))

(2018/C 436/07)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administrativen sad Sofia-grad

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Bahtiyar Fathi

Vastustaja: Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 3 lõiget 1 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused vaatavad rahvusvahelise kaitse taotluse nimetatud määruse artikli 2 punkti d tähenduses sisuliselt läbi juhul, kui nad pole teinud sõnaselget otsust, milles tuvastatakse määrusega ette nähtud kriteeriumide alusel, et see liikmesriik on niisuguse läbivaatamise eest vastutav.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 46 lõiget 3 tuleb põhikohtuasja asjaoludel tõlgendada nii, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja on esitanud sellise otsuse peale kaebuse, millega tema taotlus on tunnistatud põhjendamatuks, ei tule liikmesriigi pädeval kohtul omal algatusel kontrollida, kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme, nagu need on ette nähtud määruses nr 604/2013, on nõuetekohaselt kohaldatud.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 10 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei pea oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, millele on selles sättes viidatud. Samas peab taotleja oma väited usutavalt tõendama, esitades selliseid tõendeid, mis võimaldavad pädeval asutusel nende väidete usutavuses veenduda.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis usuga vastuolus oleva tegevuse keelamine surmanuhtluse või vangistuse ähvardusel võib kujutada endast nimetatud artikli tähenduses „tagakiusamist“, kui niisuguse keelu rikkumise eest selle riigi ametiasutused tõesti selliseid karistusi kohaldavad – asjaolu, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

(1) ELT C 112, 10.4.2017.