25.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 270/48

14. mail 2016 esitatud hagi – Klyuyev versus nõukogu

(Kohtuasi T-240/16)

(2016/C 270/56)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Andriy Klyuyev (Donetsk, Ukraina) (esindajad: barrister B. Kennelly ja barrister J. Pobjoy, solicitor R. Gherson ja solicitor T. Garner)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ning nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas;

—

teise võimalusena tunnistada nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP (muudetud) artikli 1 lõige 1 ning nõukogu 5. märtsi 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 208/2014 (muudetud) artikli 3 lõige 1 hagejat puudutavas osas õigusvastasuse tõttu kohaldamatuks;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.

1.

Tühistamise põhjendamiseks esitatud esimese väite kohaselt ei ole nõukogu määratlenud vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmiseks kohast õiguslikku alust.

—

Hageja toob välja, et ELL artikkel 29 ei ole nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP kohane õiguslik alus, kuna hageja vastu esitatud süüdistuses ei nimetata teda isikuks, kes on kahjustanud Ukrainas demokraatiat või jätnud Ukraina rahva ilma nende riigi jätkusuutliku arenguga kaasnevatest hüvedest (ELL artikli 23 ja ELL artikli 21 lõike 2 üldsätete tähenduses). Kuna kolmas muudatusotsus oli hageja väitel kehtetu, ei saanud nõukogu tugineda nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määruse (EL) nr 208/2014 vastuvõtmiseks ELTL artikli 215 lõikele 2.

2.

Tühistamise põhjendamiseks esitatud teise väite kohaselt on rikutud hageja õigusi, mis tulenevad ELL artiklist 6 koostoimes artiklitega 2 ja 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 47 ja 48, kuna nõukogu lähtus eeldusest, et Ukraina kohtumenetluses järgitakse põhilisi inimõigusi.

3.

Tühistamise põhjendamiseks esitatud kolmanda väite kohaselt on nõukogu teinud ilmseid hindamisvigu, kuna leidis, et hageja vastas loetellu kandmiseks nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP (muudetud) artikli 1 lõikes 1 ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määruse (EL) (muudetud) nr 208/2014 artikli 3 lõikes 1 toodud kriteeriumile.

4.

Tühistamise põhjendamiseks esitatud neljanda väite kohaselt on nõukogu rikkunud hageja kaitseõigusi ja õigust heale haldusele ning tõhusale kohtulikule kaitsele. Nimelt ei ole nõukogu hageja väitel hoolsalt ja erapooletult analüüsinud, kas väidetavad põhjused, mis peaksid õigustama uuesti loetellu kandmiseks, olid piisavalt põhjendatud, võttes arvesse seisukohti, mille hageja esitas enne uuesti loetellu kandmist.

5.

Tühistamise põhjendamiseks esitatud viienda väite kohaselt on nõukogu rikkunud õigustamatult või ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, seal hulgas õigust omandi ja maine kaitsele. Hageja väitel on vaidlustatud õigusaktide mõju hagejale kaugeleulatuv nii tema omandi kui ülemaailmse maine osas. Nõukogu ei ole tõendanud, et hageja varade ja majandusressursside külmutamine oleks seotud või põhjendatud ühegi õiguspärase eesmärgiga, veel vähem, et see oleks sellise eesmärgiga proportsionaalne.

6.

Kuuenda väite kohaselt, mis on esitatud õigusvastaseks tunnistamise põhjendamiseks – kui erinevalt kolmandas väites toodud argumentidest tuleb nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP (muudetud) artikli 1 lõiget 1 ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määruse (EL) nr 208/2014 (muudetud) artikli 3 lõiget 1 tõlgendada nii, et need hõlmavad esiteks Ukraina ametiasutuse algatatud mistahes uurimist sõltumata asjaolust, kas olemas on vastav kohtuotsus või on läbi viidud seda kinnitav, kontrolliv või ülevaatav menetlus, ja/või teiseks mistahes vormis „ametiseisundi kuritarvitamist avaliku võimu kandja poolt, et saada põhjendamatut kasu”, sõltumata asjaolust, kas on esitatud süüdistus riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamises – puudub loetellu kandmise kriteeriumil piisav õiguslik alus ja/või see on nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/119/ÜVJP artikli 1 lõike 1 ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määruse (EL) nr 208/2014 (muudetud) artikli 3 lõike 1 eesmärkidega ebaproportsionaalne. Järelikult on need sätted õigusvastased.