1

Hageja Janusz Korwin-Mikke on Euroopa Parlamendi liige.

2

Parlamendi täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungil (edaspidi „täiskogu 7. juuni 2016. aasta istung“), mille teema oli „Euroopa rände tegevuskava välisaspektide hetkeseis ning liikumine uue rändekokkuleppe suunas“, tegi hageja poola keeles järgmise avalduse:

„Probleem ei seisne selles, et oleme sisserändajatest üle ujutatud, vaid selles, et need on ebasobilikud sisserändajad. Nad ei taha üldse mitte töötada Bayerische Motorwerke’s või Aldis. Neile on lubatud märkimisväärseid toetusi ja neid nad soovivad ka saada. Juba kord varem [olen neile vihjanud], mis läks mulle maksma 3000 eurot, kuid üks Kongo diplomaat ütles, et Euroopasse suubub Aafrika kloaak. Seega võime olla uhked, et ühe osa Aafrikast me sellest kloaagist vabastasime, kuid me kohustus on neile inimestele mõistus pähe panna. Ja muidugi ei veena miski rohkem kui nälg. Tuleb lõpetada neile toetuste maksmine ja lihtsalt sundida neid töötama. Ja kuna eeskuju on parim õpetaja, peame olema neile eeskujuks ja samuti lõpetama toetuste maksmise endale, sest demoraliseerimine ka oma inimesi.“

3

Pärast neid sõnu palus parlamendi asepresident, kes arutelu läbi viis, „näidata [hagejal] täiskogu poole pöördumisel üles austust“. Kohe seejärel tõstis üks Euroopa saadik sinise kaardi ja palus hagejal oma väiteid tõendada.

4

Arupärimisele vastates andis hageja teada järgmist:

„[…] Ameerikat samuti ekspluateeriti ja selle areng on suurepärane. Ma viitan lihtsalt Kongo diplomaadi arvamusele, kusjuures see riik teab nii mõndagi Aafrika väljarändest. Ühte ma tean: kui maksame inimestele selle eest, et nad midagi ei tee, siis see demoraliseerib neid. Kõik toetused tuleb kaotada. Inimesed peavad elama tööst, mitte toetustest.“

5

Hageja võttis hiljem veel kord sõna, et täpsustada oma sõnavõtus kasutatud ühe sõna ingliskeelset tõlget.

6

8. juunil 2016 kutsus parlamendi president hageja selgitusi andma, mis toimus 14. juunil 2016.

7

Hageja edastas 9. juuni 2016. aasta e‑kirjas parlamendi asepresidendile, kes juhatas asjaomast arutelu, veebisaidil Youtube levitatava filmi, milles on kuulda Kongo diplomaadi sõnad, millele ta oma 7. juuni 2016. aasta sõnavõtus viitas.

8

Parlamendi president määras 5. juuli 2016. aasta otsuses (edaspidi „presidendi otsus“) hagejale karistuseks päevaraha õigusest ilmajätmise kümneks päevaks ja ajutise täieliku kõrvaldamise parlamendi tegevusest viieks järjestikuseks päevaks, ilma et see piiraks õigust hääletada täiskogu istungil.

9

Hageja esitas 18. juulil 2016 parlamendi juhatusele institutsioonisisese kaebuse presidendi otsuse peale, paludes talle määratud karistused tühistada ja parlamendi presidendil esitada parlamendi ees avalik vabandus selle eest, et ta kasutas hageja suhtes solvavaid väljendeid.

10

Parlamendi juhatuse 1. augusti 2016. aasta otsusega (edaspidi „juhatuse otsus“), mis tehti hagejale teatavaks 2. septembril 2016, jäeti presidendi otsusega hagejale määratud karistused jõusse.

11

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. novembril 2016.

12

Kuuenda koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud koosseisule.

13

Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus parlamendil esitada teatud dokumendid ja pooltel vastata teatud küsimustele. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

14

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 29. novembri 2017. aasta kohtuistungil.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

Parlament palub Üldkohtul:

17

Kohtuistungil andis hageja teada, et ta loobub nõuete esimesest osast, kuna ta leiab, et presidendi otsus asendati juhatuse otsusega, mille puhul on tegemist parlamendi lõpliku seisukohaga, ning see kanti kohtuistungi protokolli.

18

Hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid nelja väitega. Esimene väide puudutab parlamendi kodukorra artikli 166, sõna- ja väljendusvabaduse ning põhjendamiskohustuse rikkumist. Teine väide käsitleb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6, erapooletuse üldpõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud EIÕK artiklit 6, kaitseõigusi ja parlamendi kodukorra artikli 166 lõiget 1. Neljas väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte, non bis in idem’i põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist.

19

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et käesolevas väites, mis on jaotatud kolmeks, väidab hageja sisuliselt, et peale selle, et on riivatud tema sõnavabadust, on rikutud ka parlamendi kodukorra artiklit 166, kuna esiteks ei ole parlament tuvastanud, et selle sätte kohaldamiseks vajalikud tingimused on täidetud, ja teiseks ei ole nimetatud otsus piisavalt põhjendatud. See leidis pealegi kinnitust kohtuistungil ja see on kantud kohtuistungi protokolli.

20

Kõigepealt tuleb analüüsida kolmandat väiteosa, seejärel koos esimest ja teist väiteosa.

21

Hageja väidab, et juhatuse otsus ei ole põhjendamiskohustusega kooskõlas, kuna esiteks ei ole selles mainitud võimalikke tagajärgi ajakirjanduses või reaktsioone poliitilisel tasandil; teiseks ei ole selles tuvastatud, et tema sõnad oleksid kujutanud endast viha õhutamist, ja kolmandaks ei ole selles võetud arvesse, et algul ütles need sõnad Kongo diplomaat. Lisaks ei ole otsuse põhjendustest võimalik teada saada, kas ta sooritas täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungil väga tõsise korrarikkumise, ega seda, milliseid parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtteid on rikutud.

22

Parlament nende argumentidega ei nõustu.

23

Tuleb märkida, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (vt 22. mai 2012. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑300/10, EU:T:2012:247, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika). Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjuste formaalset väljendamist, millele otsus tugineb. Põhjendus võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades (vt 12. juuli 2012. aasta kohtumäärus Dover vs. parlament, C‑278/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:457, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Pealegi ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult lähtudes akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning samuti vastavat valdkonda reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (vt 22. mai 2012. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑300/10, EU:T:2012:247, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Käesoleval juhul koosneb juhatuse otsus kolmest osast. Esimeses osas (otsuse punktid 1–27) on ära toodud faktilised asjaolud, mille alusel asjaomased karistused määrati; hageja varasemad seisukohavõtud, mille eest on talle juba karistused määratud, ja institutsioonisisene kaebemenetlus, mille hageja on presidendi otsuse suhtes algatanud. Teise osa (otsuse punktid 28–37) eesmärk on tuvastada, et hageja käitumine kujutab endast parlamendi kodukorra artikli 11 rikkumist. Lõpuks sisaldab kolmas osa (otsuse punktid 38–45) parlamendi kodukorra artikli 166 õiguslikku hinnangut.

26

Täpsemalt peatus parlamendi juhatus oma otsuse punktides 28–31 esiteks parlamendi kodukorra artikli 11 lõigete 2 ja 3 sõnastusel ja teiseks väljendus- ja sõnavabaduse ulatusel ning märkis seejärel, et seda õigust võidakse piirata, kui sellega rikutakse teisi õigusi, „eelkõige, kui sellega haavatakse või solvatakse teisi inimesi“, või „selleks, et tagada teiste isikute õiguste või maine kaitse“. Parlamendi juhatus tõi otsuse punktis 32 esile, et kõikidele parlamendiliikmetele parlamendis tagatud sõnavabaduse põhimõtet ei kohaldata „teotavale, solvavale või lugupidamatule keelekasutusele“ või „käitumisele, mis kahjustab parlamendi väärikust […] ja mis kujutab endast liidu põhiväärtuste ja aluspõhimõtete rikkumist“.

27

Mis puudutab hagejale ette heidetud käitumist, siis juhatuse otsuses esitatud parlamendi kriitika käsitleb „tahtlikult solvavat ja provotseerivat […] keelekasutust mitte üksnes Aafrika päritolu isikute, vaid terve parlamendi suhtes“ (punkt 33); „[v]iisi, kuidas tsiteeritakse teisi isikuid […], tehes seda tahtlikult […] eesmärgiga väljendada omaenda arvamust“ (punkt 34); seda, et „adressaatide suhtes on kahtlemata solvav“„idee sellest, et näljaga sunnitakse inimesi töötama“, mis „kahjustab parlamendi väärikust […] ja mis kujutab endast liidu põhiväärtuste ja aluspõhimõtete rikkumist“ (punkt 36), ning lõpuks hageja „käitumist“, mis „kujutab endast parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 2 rikkumist, kuna selles puudub vastastikune austus, see kahjustab liidu alusaktides sätestatud väärtustusi ja põhimõtteid ning eelkõige parlamendi väärikust“ (punkt 37).

28

Sellest tuleneb, et juhatuse otsuses sisalduv põhjendus on ELTL artikliga 296 kooskõlas, ilma et see mõjutaks selle põhjenduse põhjendatuse analüüsimist, mida tehakse käesoleva väite esimese ja teise osa raames.

29

Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

30

Hageja väidab sisuliselt, et parlament ei ole tuvastanud, et parlamendi kodukorra artikli 166 kohaldamiseks nõutavad tingimused on täidetud, ning nii määras parlament talle distsiplinaarkaristuse, rikkudes ulatuslikumat sõnavabadust, mis tal Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) väljakujunenud praktika kohaselt on parlamendiliikmena.

31

Ta väidab sellega seoses esiteks, et juhatuse otsusega on rikutud õigusnormi, kuna selles ei ole võetud piisavalt arvesse, et tema sõnad, mis ta ütles parlamendis välja parlamendiliikme ametiülesannete täitmisel, on osa tema poliitilisest kõnest.

32

Teiseks väidab hageja, et juhatuse otsuses ei ole tõendatud, et oma sõnadega ta tegelikult sooritas täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungil väga tõsise korrarikkumise või et need häirisid parlamendi tööd, rikkudes parlamendi kodukorra artiklit 11, mistõttu saaks asuda seisukohale, et parlamendi kodukorra artiklis 166 ette nähtud sisulised tingimused olid tegelikult täidetud.

33

Hageja väidab kolmandaks, et juhatuse otsuse põhjendustest nähtub, et teda karistati ka väljaspool täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungit või oma kaitseõiguste teostamisel välja öeldud sõnade eest, mis ei kuulu parlamendi kodukorra artikli 166 kohaldamisalasse.

34

Parlament väidab kõigepealt, et juhatuse otsuse kehtivuse hindamine peab toimuma üksnes lähtudes Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud põhiõigustest, eriti selle artiklist 11, milles on sätestatud sõnavabadus, ning selle tõlgendamisest Euroopa Liidu Kohtu poolt. EIK kohtupraktika, millele hageja viitab, ei ole seega käesolevas asjas kohaldatav, kuid paremal juhul võib seda kasutada inspiratsiooniallikana. Isegi kui see oleks käesolevas asjas kohaldatav, siis sellest praktikast ei tulene, et sõnavabadus on piiramatu.

35

Parlament rõhutab seejärel, et kui parlamendi president või vastavalt olukorrale parlamendi juhatus teostab parlamendi kodukorra artiklites 166 ja 167 ette nähtud pädevust, on neil teatud kaalutlusruum. Üldkohtu kontroll peab seega piirduma hinnanguga sellele, kas sellise pädevuse teostamisel esineb ilmne hindamisviga või võimu kuritarvitamine ja kas on järgitud menetluslikke tagatisi.

36

Lõpuks väidab parlament vastupidi hageja argumentidele, et juhatuse otsust ei võetud vastu tema sõnavabadust riivates ning see on kooskõlas parlamendi kodukorra artikli 11 lõigetega 2 ja 3 ja artikliga 166. Ta leiab ka, et hageja argumentidel puudub faktiline alus, kuna otsuses võeti tegelikult arvesse asjaolu, et ta ütles need sõnad välja parlamendiliikme ametiülesannete täitmisel.

37

Kõigepealt on oluline tõdeda, et parlament ei saa parlamendi kodukorra artikli 166 rikkumise analüüsimisel seada kahtluse alla EIÕK ega EIK kohtupraktika asjakohasust käesolevas asjas.

38

Kuigi on õige, et EIÕK ei kujuta endast liidu õigusesse formaalselt integreeritud akti, kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 44 ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 45), ja järelikult tuleb liidu teisese õiguse akti kehtivust kontrollida üksnes hartaga tagatud põhiõiguste alusel (15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 46), tuleb märkida, et esiteks on vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 EIÕKga tagatud põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted ja teiseks tuleneb harta artikli 52 lõikest 3, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile EIÕKga ette on nähtud. Selle sätte selgituste kohaselt, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt võtta harta tõlgendamisel arvesse, ei määra tagatud õiguste tähendust ja ulatust kindlaks mitte üksnes EIÕK tekst, vaid ka eelkõige EIK kohtupraktika (vt 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Toma ja Biroul Executorului Judecătoresc Horațiu-Vasile Cruduleci, C‑205/15, EU:C:2016:499, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Nendest selgitustest nähtub samuti, et harta artikli 52 lõike 3 eesmärk on tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mida tagab EIÕK, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu sõltumatust (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus JZ, C‑294/16 PPU, EU:C:2016:610, punkt 50). Pealegi tuleb märkida, et seoses sõnavabadusega on hartaga ja EIÕKga tagatud õiguste võrdväärsus ametlikult kinnitust leidnud (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 147).

39

Mis puudutab konkreetselt sõnavabadust, siis tuleb esile tuua, et demokraatlikes ühiskondades on see kesksel kohal ning seetõttu on tegemist põhiõigusega, mis on tagatud eelkõige harta artikliga 11, EIÕK artikliga 10 ja ÜRO Peaassamblee poolt 16. detsembril 1966 vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 19 (vt selle kohta 6. septembri 2011. aasta kohtuotsus Patriciello, C‑163/10, EU:C:2011:543, punkt 31).

40

Sellega seoses tuleb esile tõsta, et EIK kohtupraktikast selgub, et kui EIÕK artikli 10 lõikest 2 ei tulene teisiti, ei puuduta sõnavabadus mitte üksnes niisugust informatsiooni ja ideid, millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või neutraalseteks, vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mis tahes sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus, ilma milleta demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas (EIK 7. detsembri 1976. aasta otsus Handyside vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:1976:1207JUD000549372, punkt 49).

41

Sõnavabaduse puhul ei ole siiski tegemist absoluutse õigusega ja selle teostamist võib teatud tingimustel piirata.

42

Arvestades aga sõnavabaduse põhjapanevat tähtsust, peab selle piiranguid hindama rangelt, ning nagu selgub nii EIÕK artikli 10 lõikest 2 kui ka harta artikli 52 lõikest 1, on sõnavabaduse riived lubatud ainult siis, kui need vastavad kolmele tingimusele. Esiteks peab asjaomane piirang olema „seaduses ette nähtud“. Teisisõnu peab isiku sõnavabadust piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil olema selleks seaduslik alus. Teiseks peab asjaomane piirang vastama liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei tohi kõnealune piirang olla ülemäärane, mis tähendab, et ühelt poolt peab see piirang olema taotletava eesmärgi suhtes vajalik ja proportsionaalne ning teiselt poolt ei tohi see moonutada kõnealuse vabaduse olemust (vt selle kohta 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukoguT‑262/15, EU:T:2017:392, punktid 69 ja 84 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Veel tuleb täpsustada, et sõnavabaduse riivet või selle piirangut võib pidada „seaduses ettenähtuks“ üksnes siis, kui õigusnorm on piisavalt täpne, mistõttu selle tagajärjed on ettenähtavad ja võimaldavad selle adressaadil oma käitumist kohandada (vt selle kohta EIK 17. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Maestri vs. Itaalia, CE:ECHR:2004:0217JUD003974898, punkt 30).

44

Pealegi tuleb rõhutada, et demokraatias on parlament või samalaadsed organid poliitiliseks aruteluks hädavajalikud foorumid. Riive nendes organites teostatud sõnavabadusse on seega põhjendatud ainult ülekaalukatel põhjustel (EIK 17. detsembri 2002. aasta kohtuotsus A. vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2002:1217JUD003537397, punkt 79).

45

Lisaks on parlamendiliikmete sõnavabadus eriti oluline, nagu EIK on korduvalt oma kohtupraktikas märkinud. Nimelt on sõnavabadus kallis küll kõigile, kuid eriti rahva valitud isikule, kes esindab oma valijaid, juhib tähelepanu nende probleemidele ja kaitseb nende huve. Järelikult nõuab sellise parlamendiliikme sõnavabaduse riive, kes on opositsioonis, kohtult kõige rangema kontrolli teostamist (EIK 23. aprilli 1992. aasta kohtuotsus Castells vs. Hispaania, CE:ECHR:1992:0423JUD001179885, punkt 42).

46

Seega tuleb asuda seisukohale, et parlamendiliikmete sõnavabadusele tuleb anda kõrgendatud kaitse, võttes arvesse parlamendi põhjapanevat tähtsust demokraatlikus ühiskonnas.

47

Kuigi EIK on rõhutanud, et kõikidele parlamendis lausutud sõnadele on vaja anda kõrgetasemeline kaitse, möönis see kohus hiljuti seoses otsese seosega, mis esineb poliitilise režiimi tõeliselt demokraatliku olemuse ja parlamendi toimimise vahel, et sõnavabaduse teostamine parlamendis peab vahel taanduma selliste õigustatud huvide ees nagu parlamenditöö korrakohasuse kaitse ja teiste parlamendiliikmete õiguste kaitse (EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punktid 138–141).

48

Tuleb märkida, et EIK sidus esiteks parlamendi võimaluse karistada oma ühte liiget vajadusega tagada parlamenditöö korrakohasus ning teiseks möönis, et parlamentidel on ulatuslik autonoomia, kuidas reguleerida viisi, hetke ja kohta, mille parlamendiliikmed oma sõnavõttudeks valivad (EIK kontroll on seetõttu piiratud), kuid seevastu väga väike mänguruum, et seada parlamendiliikmete lausutud sõnade sisu raamidesse (EIK kontroll on seetõttu palju rangem). Sellega seoses toob EIK oma kohtupraktikas esile üksnes „teatud annuse regulatsiooni […], mida on vaja selleks, et takistada taolisi väljendusviise nagu otse või kaudselt vägivallale õhutamine“ (EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punkt 140).

49

Sellest tuleneb esiteks, et parlamendi sise-eeskirjadega saab ette näha võimaluse karistada parlamendiliikme lausutud sõnade eest üksnes juhul, kui see kahjustab parlamendi nõuetekohast toimimist või kujutab endast tõsist ohtu ühiskonnale, nagu vägivalla või rassilise viha õhutamine.

50

Teiseks tuleb parlamentidel olevat distsiplinaarkaristuste määramise pädevust, mis neile on antud selleks, et tagada nende töö nõuetekohane läbiviimine või teatud õiguste, põhimõtete või põhivabaduste kaitse, ühitada vajadusega tagada parlamendiliikmete sõnavabaduse kaitse.

51

Järelikult tuleb kontrollida, kas asjaomast distsiplinaarkaristust määrates järgis parlament oma kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud tingimusi, võttes arvesse, et parlamendiliikmete sõnavabadus on eriti oluline, ning arvestades rangeid piire, mida peab järgima, kui seada sellele vabadusele piiranguid kooskõlas selles kontekstis EIK kohtupraktikas toodud põhimõtetega.

52

Käesolevas asjas on parlamendi kodukorra redaktsiooni, mis oli jõus asjaolude toimumise ajal ja nagu parlamendi juhatus seda kohaldas, VII osa 4. peatükis „Parlamendiliikmete käitumisreeglite rikkumise korral võetavad meetmed“ ette nähtud viivitamatult rakendatavad meetmed, mida istungi juhataja võib võtta korra taastamiseks (parlamendi kodukorra artikkel 165), ning distsiplinaarkaristused, mida parlamendi president võib parlamendiliikme suhtes võtta (parlamendi kodukorra artikkel 166).

53

Käesolevas asjas kohaldatud parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 kohaselt teeb president põhistatud otsuse asjakohase sanktsiooni rakendamise kohta, „[k]ui parlamendiliige sooritab väga tõsise korrarikkumise või häirib parlamendi tööd, rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid […]“.

54

Tuleb aga rõhutada, et parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 sõnastus erineb keeleversiooniti. Erinevalt selle sätte prantsuskeelsest versioonist, mille parlament Üldkohtu nõudel esitas ja millele on osutatud nii eespool punktis 53 kui ka juhatuse otsuse punktis 38, ning muu hulgas erinevalt saksa-, itaalia-, hispaania-, hollandi- ja kreekakeelsetest versioonidest ei ole ingliskeelses versioonis mainitud parlamendi „tööd“ või „tegevust“, vaid selles on kasutatud väljendit disruption of Parliament. Parlament on arvamusel, et see väljend ei puuduta mitte üksnes parlamenditööd istungisaalis, vaid sellega on peetud silmas istungist laiemat olukorda, millega on samuti hõlmatud mõju parlamendi mainele või väärikusele institutsioonina.

55

Sellega seoses on oluline esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab sätte ühetaolise tõlgendamise vajadus, et sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt selle kohta 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Sellest johtub, et kohtuistungil esitatud parlamendi seisukoht, mille kohaselt tuleb tugineda parlamendi kodukorra artikli 166 ingliskeelsele versioonile, et tõlgendada seadusandja tahet ja kõiki keeleversioone, jääb edutuks.

57

Nimelt, kui võtta arvesse parlamendi kodukorra artikli 166 konteksti ja eesmärki, siis sellega peetakse silmas parlamendi nõuetekohase toimimise või parlamenditöö korrakohasuse kahjustamist ning selle mõte on seega karistada istungil või parlamenditöös osaleva parlamendiliikme käitumise eest, mis võib tõsiselt takistada nende kulgu. Pealegi vastab selline tõlgendus, nagu on märgitud eespool punktides 48–50, parlamendi distsiplinaareeskirjadega üldiselt taotletavale eesmärgile, mille EIK on tunnistanud õiguspärasuseks (vt selle kohta EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punkt 138–140).

58

Peale selle väärib märkimist, et parlamendi kodukorra artikli 166 sõnastuse alusel võib arvata, et karistada võib kahel juhul, see tähendab siis, „kui soorita[tatakse] väga tõsi[n]e korrarikkumi[ne]“, või kui „häiri[takse] parlamendi tööd, rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid […]“.

59

Sellega seoses on oluline tõdeda, et juhatuse otsusest ega poolte menetlusdokumentidest ei selgu, et 7. juuni 2016. aasta istungil hageja lausutud sõnadega oleks sooritatud mis tahes korrarikkumine parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud esimese võimaluse tähenduses. Otsuses on piirdutud üksnes selle märkimisega, et hageja kõne järgselt kutsus arutelu juhatanud parlamendi asepresident hagejat korrale ning seejärel kasutas üks parlamendisaadik „sinise kaardi“ menetlust – mis on täiesti tavapärane ega viita mingile korrarikkumisele –, et hageja esitaks oma väidete põhjendamiseks tõendid.

60

Lisaks kinnitas parlament Üldkohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes ja kohtuistungil, et hageja sõnavõtu järgselt ei toimunud parlamendis 7. juuni 2016. aasta istungil ja sellega seotud arutelude jooksul väga tõsist korrarikkumist või parlamendi töö häirimist. Parlament on siiski kindel, et hageja juhtum kuulub ikkagi parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud teise võimaluse alla, mis on „parlamendi töö häirimine“, mis oli selle otsene tagajärg, et rikuti põhimõtteid, mis on ette nähtud parlamendi kodukorra artiklis 11, millega on kehtestatud parlamendiliikmete käitumisreeglid. Parlament väitis selles küsimuses, et „häirimine“, millega on põhjendatud hagejale distsiplinaarkaristuste määramine, leidis aset väljaspool istungit selle kaudu, et kahjustati parlamendi mainet ja väärikust institutsioonina. Lisaks täpsustas parlament, et parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud töö häirimine ei piirdu parlamendis toimuva arutelu või tööga, vaid et sellele tuleb omistada laiem tähendus, mis hõlmaks parlamenti tervikuna, selle väärikust, mainet ja seega parlamendi toimimist.

61

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

62

Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et parlamendi väide kohtuistungil, et hageja olukord kuulub parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud teise võimaluse alla, mis on parlamendi töö häirimine, ei nähtu juhatuse otsusest, milles ei ole täpsustatud, miks nimetatud sättes ette nähtud rikkumiste hulgast valiti käesolevas asjas konkreetne rikkumine. Selle otsuse punktis 40 on pealegi jõutud järeldusele, et on rikutud parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtteid ning seeläbi ongi tegemist väga tõsise korrarikkumisega või parlamendi töö häirimisega. On aga piisav, kui sellega seoses juhtida tähelepanu asjaolule, et just parlamendi kodukorra artiklis 166, mitte selle artiklis 11 on täpsustatud tingimused, mille kohaselt võib parlamendiliikmele karistuse määrata. Nimelt sisalduvad parlamendi kodukorra artiklis 11 käitumisreeglid, milles on esile tõstetud põhimõtted ja väärtused, millele parlamendiliikmete käitumine peab vastama, piirdudes samas täpsustusega, et nende eeskirjade mittetäitmine võib kaasa tuua meetmete kohaldamise vastavalt parlamendi kodukorra artiklitele 165, 166 ja 167. Sellest tuleneb, et juhatuse otsuse punktis 40 tehtud järeldus, mille kohaselt parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtete rikkumine toob ipso facto kaasa selle, et on tuvastatud „väga tõsine korrarikkumine või parlamendi töö häirimine“, ei tulene kuidagi nimetatud sättest.

63

Teiseks, mis puudutab parlamendi töö häirimise tingimust, siis tuleb märkida, et kuigi parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 on viidatud sama kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtetele, viib nendest sätetest esimese grammatiline tõlgendamine tõdemuseni, et nende põhimõtete rikkumine ei ole mitte eraldiseisev süüdistusalus, vaid täiendav tingimus, mida on vaja selleks, et oleks võimalik karistada parlamendi töö häirimise eest, mida parlament pealegi kohtuistungil kinnitas. Sellest tuleneb, et parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtete rikkumise eest üksinda, isegi kui see on tuvastatud, ei saa iseenesest karistada, vaid seda saab teha ainult siis, kui sellega kaasneb parlamendi töö häirimine, mida parlament kohtuistungil samuti kinnitas.

64

Kolmandaks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida parlament kohtuistungil väitis, ei saa parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud parlamendi töö häirimist, mis toimub väljaspool istungisaali, mõista kui parlamendi maine või väärikuse kahjustamist institutsioonina seetõttu, et hageja sõnadel oli tagajärjed väljaspool parlamenti. Pealegi ei ole juhatuse otsuses esitatud mingeid sellekohaseid viiteid ning see ei sisalda hinnangut seoses kriteeriumidega, mille alusel parlamendi juhatus võis tuvastada parlamendi väärikuse võimaliku kahjustamise. Lisaks sellele tuleb märkida, et kuna ei ole määratletud objektiivseid kriteeriume selle hindamiseks, kas selline kahjustamine on toimunud, ja võttes arvesse, et selline mõiste nagu „parlamendi väärikus“ või tema väärikuse kahjustamine on enam kui ebamäärane, ning arvestades parlamendi olulist kaalutlusruumi selles valdkonnas, piirataks taolise tõlgendusega parlamendiliikmete sõnavabadust meelevaldselt.

65

Lisaks tuleb tuua esile, et parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus on silmas peetud parlamendiliikmete „käitumist“ ning selles on ette nähtud, et nad peavad täitma teatud kohustusi, milleks on vastastikusel austusel ning liidu väärtustel ja põhimõtetel põhinev käitumine, parlamendi väärikuse tagamine ning see, et nende käitumine ei tohi ohustada parlamendi töö sujuvat toimumist ega häirida rahu ja vaikust parlamendi hoonetes. Samamoodi on parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 2 mõeldud parlamendiliikmete käitumist ning selles on ette nähtud, et käitumise hindamisel tuleb arvesse võtta selle erakorralist, korduvat või alalist iseloomu, samuti selle raskusastet, lähtudes parlamendi kodukorrale lisatud suunistest XV lisas. Seevastu ei ole mainitud sõnu, sõnavõtte või kõnesid ning seega ei saa nende kui selliste eest karistada.

66

Seda tõlgendust kinnitab parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 esimene taane, mille kohaselt „[k]äesoleva artikli kohaldamine ei piira mingil viisil parlamendis toimuvate arutelude elavust ega parlamendiliikmete sõnavabadust“. Lisaks tugevdab sellist parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 2 tõlgendust hiljutine parlamendi kodukorra muudatus, mis jõustus 16. jaanuaril 2017 ja mille eesmärk on laiendada distsiplinaarkaristuste kohaldamisala. Parlamendi kodukorra uude artikli 11 lõike 3 teise lõiku lisati nimelt laimav, rassistlik või ksenofoobne keelepruuk ja käitumismaneerid. Lisaks tehti muudatus samuti parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 esimesse lõiku, millest sai artikli 11 lõike 4 esimene lõik, milles on nüüd ette nähtud, et „[k]äesoleva artikli kohaldamine ei piira muul viisil parlamendis toimuvate arutelude elavust ega parlamendiliikmete sõnavabadust“. Sellest tuleneb, et isegi kui käesolevas asjas eeldada, et parlamendiliikme ametiülesannete täitmisel lausutud sõnu võib samastada käitumisega ning sel alusel võivad need sõnad endast kujutada asjaolude toimumise ajal kehtinud parlamendi kodukorra artikli 11 lõikes 2 määratletud põhimõtete rikkumist, ei saa nende eest karistada, kui ei ole toimunud väga tõsist korrarikkumist või parlamendi töö häirimist.

67

Pealegi, kuna parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 2 viidatud XV lisa suuniste punktis 1 (vt eespool punkt 65) tehakse vahet ühelt poolt nähtaval käitumisel, mis on teatud juhtudel sallitav, ning teiselt poolt „käitumisel, mis aktiivselt häirib parlamentaarset tegevust“, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et viimati nimetatud käitumise kategooria alla võiksid kuuluda parlamendi istungil lausutud sõnad ning et nende eest võiks sellel alusel karistada, kui ei ole tuvastatud, et on toimunud väga tõsine korrarikkumine või parlamendi töö häirimine.

68

Arvestades eeltoodut ning seda, et parlamendiliikmete sõnavabadus on eriti oluline, ja võttes arvesse rangeid piire, mida peab sellele vabadusele piiranguid seades järgima, nagu on mainitud eespool punktides 37–50, tuleb käesolevale asjale kohaldatavas versioonis parlamendi kodukorra artikleid 11 ja 166 tõlgendada nii, et nende kohaselt ei ole lubatud karistada parlamendiliikme ametiülesandeid täites lausutud sõnade eest. Isegi kui eeldada, et selliseid sõnu võib samastada parlamendiliikme käitumisega, ei saanud nende eest igal juhul karistada, kui võtta arvesse, et ei ole toimunud väga tõsist korrarikkumist või parlamendi töö häirimist, mis oleks rikkunud parlamendi kodukorra artiklit 11.

69

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hoolimata sellest, et hageja kasutas täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungil sõna võttes eriti šokeerivaid sõnu, ei võinud parlament talle parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 alusel määrata käesolevas asjas distsiplinaarkaristust. Pealegi ei ole parlamendil õigust väita, nagu ta kohtuistungil tegi, et tegelikult karistas ta hageja peetud kõne keelekasutuse, mitte sisu eest, võttes arvesse eelkõige juhatuse otsuse punktide 34 ja 36 sõnastust, milles viidatakse „[hageja] eesmärgi[le] väljendada omaenda arvamust“ või hageja väljendatud „ideele“.

70

Enamgi veel, isegi kui oleks asutud seisukohale, et töö häirimine ei piirdu kitsas tähenduses istungisaaliga, võttes arvesse seda, et viide „istungile“ [„séance“] parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 [prantsuskeelses versioonis] puudutab üksnes selles esimesena ette nähtud võimalust, see tähendab väga tõsist korrarikkumist, ei saa eespool punktis 64 ära näidatud põhjustel olla edukas nii lai tõlgendus, nagu seda õigustab parlament.

71

Eeltoodust tuleneb, et esimese väitega tuleb nõustuda, ilma et oleks vaja otsustada hageja argumentide üle, mis puudutavad seda, et teda karistati ka väljaspool täiskogu 7. juuni 2016. aasta istungit või tema kaitseõiguste teostamise raames lausutud sõnade eest.

72

Eelnevat arvestades tuleb rahuldada teine nõue ning tühistada juhatuse otsus, ilma et oleks vaja analüüsida tühistamisnõuete põhjenduseks esitatud teisi väiteid. Neil asjaoludel puudub vajadus otsustada menetlust korraldava meetme võtmise üle, mida taotles hageja ning mis puudutas teist väidet.

73

Hageja väidab kahju hüvitamise nõuete põhjenduseks, et juhatuse otsuse tühistamine ei võimalda tekitatud kahju hüvitamist tervikuna. Seetõttu palub ta esiteks hüvitada 3060 euro suurune rahaline kahju, mis tuleneb päevaraha õiguse ilmajätmisest. Teiseks palub ta parlamendilt välja mõista 10000 euro suurune summa mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle sellega, et ta kõrvaldati parlamendi tegevusest, ning sellega, et riivati tema mainet ja au.

74

Parlament väidab, et rahalise kahju hüvitamise nõue on vastuvõetamatu. Peale selle on ta arvamusel, et juhatuse otsuse tühistamine on adekvaatne hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Teise võimalusena leiab ta, et sobiv on maksimaalselt 1000 eurot suurune summa.

75

Mis puudutab käesolevas asjas esiteks sellise rahalise kahju hüvitamise taotlust, mis tekitati päevaraha õigusest ilmajätmisega, siis piisab, kui märkida, et hageja ei ole selgitanud, mispärast asjaolu, et ta on juba asjaomase karistuse kandnud, ei võimalda isegi juhatuse otsuse tühistamise korral kogu talle tekitatud kahju hüvitamist, seda enam, et ta piirdub nõudega, et talle makstaks summa, mis võrdub toetusega, mida ta oleks saanud määratud karistuse puudumise korral, ehk 3060 euroga. Võttes aga arvesse juhatuse otsuse tühistamist, tuleb kooskõlas ELTL artikliga 266 parlamendil võtta käesoleva kohtuotsuse täitmiseks meetmeid, mis tähendab selle päevaraha summa hüvitamist, mille maksmine peatati.

76

Sellest tuleneb, et rahalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

77

Mis puudutab teiseks hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, siis tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib õigusvastase akti tühistamine iseenesest olla adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mis hagejale võis olla aktiga tekitatud (9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22 ja 9. novembri 2004. aasta kohtuotsus Montalto vs. nõukogu, T‑116/03, EU:T:2004:325, punkt 127), vähemasti siis, kui hageja ei tõenda, et ta on kandnud mittevaralist kahju, mida on võimalik lahutada õigusvastasusest, mis on tühistamise põhjuseks, ja mida ei saa tühistamisega täielikult heastada (vt 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus EE vs. komisjon, F‑55/14, EU:F:2015:66, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Käesolevas asjas ei anna miski toimikus alust selleks, et oleks võimalik tõdeda, et presidendi otsus ja juhatuse otsus võeti vastu tingimustel, millega tekitati hagejale mittevaraline kahju tühistatud aktist sõltumata. Sellest tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

79

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna käesolevas asjas rahuldati ainult üks tühistamisnõue, tuleb otsustada, et kummagi poole kohtukulud jäävad tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab: