1

Menetlusse astuja, Citizen Systems Europe GmbH, esitas 10. aprillil 2014 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Taotletav kaubamärk on sõnamärk SDC‑554S.

3

Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassi 9 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Taskukalkulaatorid; kalkulaatorid“.

4

ELi kaubamärgi taotlus avaldati 24. aprilli 2014. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 2014/076.

5

Hageja, Moravia Consulting spol. s r. o., esitas 22. juulil 2014 taotletud kaubamärgi registreerimisele määruse nr 207/2009 artikli 41 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 46) alusel täies mahus vastulause.

6

Oma vastulause põhjenduseks viitab hageja esiteks sellise registreerimata sõnamärgi varasematele õigustele, mille sõnastus on identne taotletud kaubamärgiga, ja märgib, et need õigused kehtivad vähemalt Tšehhi Vabariigi territooriumil. Kõnealune registreerimata sõnamärk hõlmab kalkulaatoreid.

7

Hageja märgib, et ta kasutas registreerimata kaubamärki enne taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist, muu hulgas 2013. aasta oktoobris Hongkongi (Hiina) päritolu kalkulaatorite tarnimiseks esitatud tellimuses. Hageja esitab selle kohta tõendina 8. oktoobri 2013. aasta kuupäeva kandva kaheleheküljelise dokumendi „Müügikinnitus“ (sales confirmation).

8

Hageja väidab teiseks, et menetlusse astuja tegutses halvas usus. Hageja märkis siiski pärast seda, kui ta oli saanud EUIPO 5. augusti 2014. aasta teatise, milles täpsustatakse muu hulgas, et sellele põhjusele saab tugineda üksnes registreeritud ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetluses, EUIPO‑le 10. detsembril 2014 saadetud kirjas, et ta esita enam väidet menetlusse astuja pahausksuse kohta.

9

Hageja väidab kolmandaks, et taotletud kaubamärgil ei ole eristusvõimet.

10

EUIPO vastulausete osakond lükkas 5. juuni 2015. aasta otsusega hageja vastulause tagasi ning jättis kulud viimase kanda. Vastulausete osakond märkis, et hageja ei esitanud teavet ega tõendeid kohaldatava siseriikliku õiguse kohta, millele ta tugineb ja mille alusel oleks taotletud kaubamärgi kasutamine võinud olla keelatud asjaomases liikmesriigis, ja et ta ei esitanud seda teavet ja tõendeid isegi mitte pärast seda, kui tal paluti täiendada oma vastulauset. Lisaks rõhutas vastulausete osakond, et taotletud kaubamärgi eristusvõime puudumine kuulub määruse nr 207/2009 artikli 7 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 7) kohaldamisalasse ja seega ei ole see vastulausemenetluses vastuvõetav põhjendus.

11

Hageja esitas 4. augustil 2015 EUIPO‑le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel.

12

Hageja lisas oma selgitusele kaebuse aluste kohta teabe Tšehhi asjakohase kaubamärgiõiguse kohta, täpsustades nende registreerimata tähiste õiguslikku kaitset puudutavate õigusnormide sisu.

13

EUIPO teine apellatsioonikoda jättis 1. aprilli 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata.

14

Kõigepealt leidis apellatsioonikoda ühelt poolt sisuliselt, et vastulausemenetluses ei viidanud hageja kohaldatavatele õigusnormidele ega esitanud mingit teavet viidatud õiguste sisu ja tingimuste kohta, mis peavad kõnealusel juhul olema täidetud, mis oleks võimaldanud EUIPO‑l hinnata, kas nende sätetega ette nähtud eritingimused on täidetud ja kas sellest tulenevalt on võimalik keelata taotletud kaubamärgi kasutamine asjaomase liikmesriigi, see tähendab Tšehhi Vabariigi õigusnormide alusel. Apellatsioonikoda meenutas, et hageja oli kohustatud tuginema kogu vajalikule teabele tõendamaks, et varasem kaubamärk kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ja et viimane näeb ette õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, ja esitama selle teabe.

15

Teiselt poolt leidis apellatsioonikoda seoses hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud teabega Tšehhi õigusnormide kohta, et seda teavet ei saa pidada ei „uueks“ ega „täiendavaks“ ja seetõttu ei ole see vastuvõetav. Apellatsioonikojal ei ole nimelt kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmiseks.

16

Seejärel lisas apellatsioonikoda, et isegi kui neid esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendeid tuleks pidada „uuteks“ või „täiendavateks“, mis võimaldaks tal kohaldada kaalutlusõigust nende arvessevõtmise suhtes, oleks ta seda õigust kasutades otsustanud need arvesse võtmata jätta. Apellatsioonikoda märgib, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2) sõnastustest tuleneb, et faktilistele asjaoludele ja tõenditele hilinenult viitamine või nende hiline esitamine ei anna seda tegevale poolele tingimusteta õigust sellele, et neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse võetakse. Apellatsioonikoda asus seisukohale, et asjaolud, millega seoses hageja esitas need tõendid hilinenult, ei õigusta sellist hilinemist.

17

Seoses argumendiga, et menetlusse astuja tegutses väidetavalt halvas usus, mille hageja esitas uuesti, hoolimata selle väite tagasivõtmisest vastulausemenetluses, meenutas apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikli 41 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 8) kohaselt võib esitada vastulause selle määruse artikli 8 alusel, ja märkis, et kuna selles sättes ei ole vastulause põhjuste hulgas nimetatud pahausksust, siis jätab ta selle põhjuse hindamata.

18

Lõpuks rõhutas apellatsioonikoda kohtupraktikale viidates, et vastulausemenetluses käsitletud küsimus ei seisnenud selle kindlaksmääramises, kas vaidlusalune tähis on eristav või mitte ja kas see tuleks registreerida, lähtudes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktist b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt b), vaid hoopis see, kas vaidlusaluse tähise registreerimisest tuleb keelduda varasema õiguse olemasolu tõttu sama määruse artikli 8 lõike 4 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 4) tähenduses.

19

Hageja palub Üldkohtul:

20

EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

21

EUIPO leiab, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu. Menetlusse astuja leiab omakorda, et hagi on vastuvõetamatu osas, mis põhineb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktil b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b).

22

EUIPO arvates oli apellatsioonikoja poolt vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmine põhjendatud kahel põhjusel. Esiteks ei olnud apellatsioonikojal mingit kaalutlusõigust seoses selgitustega kaebuse aluste kohta koos esitatud dokumentide vastuvõtmisega. Teiseks leiab ta, et isegi kui apellatsioonikojal oleks olnud kaalutlusõigus ja ta oleks seda teostanud, siis oleks ta jätnud kaebuse rahuldamata. EUIPO väidab, et hageja ei ole kõnealuses hagiavalduses vaidlustanud vaidlustatud otsuse teist põhjust. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et isegi kui saaks nõustuda hageja väidetega vaidlustatud otsuse esimese põhjuse kohta, siis ei ole need kõnealuse otsuse tühistamiseks piisavad, kuna selle otsuse resolutsioon on igal juhul põhjendatud teise põhjusega. EUIPO asub eeltoodust lähtudes seisukohale, et hagi on ilmselget vastuvõetamatu.

23

Hageja põhjendab hagiavalduse punktis 21, miks ta esitas hilinenult konkreetsed viited Tšehhi õiguse kohta, millele ta tugines ja mille alusel oleks taotletud kaubamärgi kasutamine võinud olla keelatud asjaomases liikmesriigis. Selles osas toob ta sisuliselt esile, et ta esitas EUIPO määratud tähtaja jooksul kõik tõendid, mis puudutavad tema kui registreerimata tähise kasutaja varasemat õigust, ja puudu oli üksnes teave siseriikliku õiguse kohta. Ta lisab, et põhimõtte iura novit curia alusel ei olnud ta kohustatud esitama üksikasjalikku teavet Tšehhi õiguse konkreetsete sätete kohta, millega üldsusel on võimalik tutvuda. Lisaks väidab hageja, et EUIPO oli kohustatud teda suunama, näidates ära konkreetsed tõendid, mis tema vastulauses puuduvad, et tal oleks võimalik seda vajalikul moel parandada. Samas ei olnud hageja väitel EUIPO nõue esitada täpsustused vastulause kohta selge ega võimaldanud tal aru saada, mida konkreetselt tema vastulausele ette heideti.

24

Selles osas tuleb märkida, et hageja on käsitletava hagi raames viidanud põhjustele, mis tema arvates õigustavad kõnealuste tõendite hilinenult esitamist. Seega vaidlustab hageja tervikuna EUIPO seisukoha, mille kohaselt ei saanud nõustuda nende tõendite hilinenult esitamisega. Isegi kui eeldada, et toimikus on tõendeid, mis räägivad vastu hageja seisukohale, ei puuduta selline järeldus mitte hagi vastuvõetavust, vaid pigem selle põhjendatust. Hoolimata hageja põhjendusest selle kohta, miks ta esitas haldusmenetluse käigus tõendid hilinenult, ei saa seetõttu väita, nagu EUIPO seda sisuliselt teeb, et hageja piirdub käesoleval juhul üksnes vaidlustatud otsuse selle osa arvustamisega, kus apellatsioonikoda järeldas, et tal ei ole mingit kaalutlusõigust nende tõendite arvessevõtmiseks.

25

Neil kaalutlustel tuleb EUIPO esitatud hagi vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

26

Menetlusse astuja toob esile, et kuigi hageja märkis vastulausemenetluses, et ta loobub sellest väitest, näib siiski, et ta tugineb vaidlustatud otsuse vaidlustamisel määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile b.

27

Käesolevas asjas esitas hageja määruse nr 207/2009 artikli 41 kohase vastulause ELi kaubamärgi registreerimisele selle määruse artikli 8 lõike 4 alusel. Menetlusse astuja tuletab meelde, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b, mis käsitleb taotleja pahausksust ELi kaubamärgi taotluse esitamisel, on absoluutne kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjus ja seda ei ole nimetatud ELi kaubamärgi registreerimise vastu esitatava vastulause põhjuste hulgas ning seetõttu ei saa sellele tugineda vastulausemenetluses. Seetõttu on menetlusse astuja arvates see väide vastuvõetamatu.

28

Vastulausemenetluses teatas hageja vastulausete osakonnale sõnaselgelt, et ta ei esita enam väidet menetlusse astuja pahausksuse kohta, millele ta oli varem tuginenud. Samas väitis hageja apellatsioonikoja menetluses uuesti, et menetlusse astuja tegutses vaidlusaluse tähise registreerimistaotluse esitamisel halvas usus, mistõttu apellatsioonikoda asus vaidlustatud otsuse punktis 85 seisukohale, et kuivõrd vastulause saab esitada määruse nr 207/2009 artikli 8 alusel ja selles sättes ei ole vastulause põhjuste hulgas nimetatud pahausksust, siis see põhjus jäetakse hindamata.

29

Lisaks mainib hageja hagiavalduse punktis 26 oma taotluse toetuseks esitatud põhjuste hulgas määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist, kuid ei esita selle väite toetuseks siiski argumente. Vastates Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele, kinnitas hageja, et ta jääb selle väite juurde.

30

Samas tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses esitada lühiülevaade väidetest, ning see peab olema piisavalt selge ja täpne, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Üldkohtul otsustada hagi üle vajaduse korral ilma muu toetava teabeta (vt kohtuotsus, 18.9.2012, Scandic Distilleries vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bürgerbräu, Röhm & Söhne (BÜRGER), T‑460/11, ei avaldata, EU:T:2012:432, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumise kohta esitatud väide ei vasta kindlasti nendele nõuetele ja tuleb seega ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Lisaks olgu märgitud, et selle väite esitamine käesoleva hagi etapis on üllatav, kuna hageja teatas vastulausete osakonnas sõnaselgelt, et ta loobub väitest, et menetlusse astuja tegutses halvas usus.

31

Eeltoodust järeldub, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist puudutav väide tuleb vastuvõetamatuna tagasi lükata.

32

Täiendavalt tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b näeb ette ELi kaubamärgi absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused, eelkõige selle, kui taotluse esitaja tegutses oma taotluse esitamisel pahauskselt (kohtuotsus, 11.6.2009, Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 34 ja 35), mistõttu pahausksusele võib tugineda registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse raames. Sellegipoolest olgu märgitud, nagu väidab ka menetlusse astuja, et taotleja pahausksus ei esine määruse nr 207/2009 artikli 41 kohastes ELi kaubamärgi registreerimise vastu esitatava vastulause põhjuste hulgas. See argument tuleb seetõttu igal juhul tagasi lükata.

33

Hageja põhjendab hagi sisuliselt kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4 ja artikli 76 lõiget 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1) ning komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 50 lõiget 1. Teine väide käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist.

34

Kuna teine väide lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi, siis tuleb hinnata üksnes esimest väidet.

35

Hageja põhistab seda väidet argumendiga, et apellatsioonikoda eksis, kohaldades määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõiget 1 koosmõjus määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikega 2, kui ta vaidlustatud otsuses jättis tähelepanuta tema viidatud asjaolud ja tema esitatud tõendid. Ta väidab, et apellatsioonikoda tõlgendas vääralt oma kaalutlusõigust seoses tõenditega, mis esitati esimest korda vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse menetluses. Selles osas toob ta esile, et ta esitas käesolevas asjas määratud tähtaja vältel kõik tõendid, mis puudutavad registreerimata tähise talle kuuluvat varasemat kasutusõigust, ja puudu oli üksnes teave siseriikliku õiguse kohta. Seetõttu ei ole hageja arvates võimalik kinnitada, et ta ei esitanud vastulausemenetluses ühtegi tõendit. Hageja väidab ka, et apellatsioonikoda kohaldas vaidlustatud otsuses ekslikult põhimõtteid, mis on määratletud 28. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Rot Front vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Rakhat (Маска) (T‑96/13, EU:T:2015:813), samas kui see kohtuotsus kuulutati käesoleval juhul alles pärast vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja möödumist. Seetõttu ei ole hageja arvates nimetatud kohtuotsus käesolevas menetluses asjakohane.

36

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

37

Kuna hageja esimese väite raames esitatud argumendid kattuvad, peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida neid koos.

38

Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 4 võib mingi muu tähise kui registreeritud kaubamärk omanik seista vastu ELi kaubamärgi registreerimisele, kui see tähis täidab kumulatiivselt nelja tingimust: seda kasutatakse kaubanduses; sellel on ulatuslikum kui kohalik tähtsus; õigus kõnealusele tähisele on omandatud vastavalt Euroopa Liidu õigusnormidele või selle liikmesriigi õigusnormidele, kus tähist enne ELi kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist kasutati, ja kõnealune tähis annab lõpetuseks selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine (vt kohtuotsus, 29.6.2016, Universal Protein Supplements vs. EUIPO – H Young Holdings (animal), T‑727/14 ja T‑728/14, ei avaldata, EU:T:2016:372, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Need tingimused on kumulatiivsed, mistõttu juhul, kui tähis ei vasta ühele neist tingimustest, ei saa olla edukas vastulause, mis tugineb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise olemasolule (vt kohtuotsus, 21.1.2016, BR IP Holder vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Greyleg Investments (HOKEY POKEY), T‑62/14, ei avaldata, EU:T:2016:23, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kaks esimest tingimust ehk need, mis puudutavad selle tähise, millele tuginetakse, kasutamist ja ulatust – kusjuures viimane ei või olla üksnes kohalik –, tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusest endast ning neid tuleb seega tõlgendada liidu õigusest lähtudes. Nii on määruses nr 207/2009 kehtestatud tähiste kasutamisele ja ulatusele ühtsed standardid, mis on kooskõlas selle määrusega loodud korra aluseks olevate põhimõtetega (vt kohtuotsus, 29.6.2016, animal, T‑727/14 ja T‑728/14, ei avaldata, EU:T:2016:372, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seevastu lauseosisest „kui selle tähise suhtes kohaldatavate […] liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses“ ilmneb, et ülejäänud kaks tingimust, mis on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b järgmistena välja toodud, on selle määrusega kehtestatud tingimused, mida tuleb erinevalt eelmistest hinnata selle tähise suhtes kohaldatava õigusega määratud kriteeriumide alusel, millele tuginetakse. Viide seda tähist, millele tuginetakse, reguleerivale õigusele on igati õigustatud, kuna määrus nr 207/2009 võimaldab tugineda ELi kaubamärgi vastu tähistele, mis ei kuulu ELi kaubamärgisüsteemi. Seega on üksnes seda tähist, millele tuginetakse, reguleeriva õiguse alusel võimalik tuvastada, kas see tähis on ELi kaubamärgist varasem ja kas see võib põhjendada hilisema kaubamärgi kasutamise keelamist. Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 1 lasub selle tõendamise koormis, et viimati nimetatud tingimus on täidetud, EUIPO menetluses vastulause esitajal (vt kohtuotsus, 29.6.2016, animal, T‑727/14 ja T‑728/14, ei avaldata, EU:T:2016:372, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punkti b sätete kohaldamisel tuleb võtta arvesse eelkõige osutatud siseriiklikke õigusnorme ja asjaomases liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid. Sel alusel peab vastulause esitaja tõendama, et asjaomane tähis kuulub osutatud liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse ning võimaldaks hilisema kaubamärgi kasutamise keelata (vt kohtuotsus, 29.6.2016, animal, T‑727/14 ja T‑728/14, ei avaldata, EU:T:2016:372, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkt d (nüüd Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. mai 2017. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/1430, millega täiendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EÜ) nr 2868/95 ja (EÜ) nr 216/96 (ELT 2017, L 205, lk 1), artikli 7 lõike 2 punkt d) paneb vastulause esitajale kohustuse esitada EUIPO‑le mitte ainult tõendid selle kohta, et ta vastab tingimustele, mis on ELi kaubamärgi registreerimisele vastu seismiseks varasema õiguse alusel vajalikud tulenevalt siseriiklikest õigusnormidest, mille kohaldamist ta taotleb, vaid ka teabe, millest nähtub nende õigusnormide sisu (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 50). Vastab tõele, et apellatsioonikoda ja liidu kohus peavad omal algatusel hankima teavet siseriikliku õiguse kohta, juhul kui selline teave on vajalik asjasse puutuva registreerimisest keeldumise aluse kohaldamise tingimuste hindamiseks, mis tähendab, et nad võtavad poolte sõnaselgelt osundatud asjaolude kõrval arvesse ka üldtuntud asjaolusid, see tähendab asjaolusid, mis on tõenäoliselt kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (vt selle kohta kohtuotsused, 27.3.2014, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, C‑530/12 P, EU:C:2014:186, punktid 39, 44 ja 45, ning 28.10.2015, Маска, T‑96/13, EU:T:2015:813, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). See kohustus on kohaldatav siiski vaid juhul, kui EUIPO‑l või liidu kohtul juba on andmeid siseriikliku õiguse kohta kas selle sisu puudutavate väidete või väidetavalt tõendusjõudu omavate vaidluse raames esitatud tõendite kujul (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 28.10.2015, Маска, T‑96/13, EU:T:2015:813, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seega oli käesoleval juhul just hageja vastulause esitajana kohustatud esitama EUIPO‑le teabe, millest nähtub siseriiklike õigusnormide sisu.

44

Lisaks tuleb meenutada, et hageja viitab oma vastulause põhjenduseks registreerimata varasemale kaubamärgile, mille sõnastus on identne taotletud kaubamärgiga, ja väidab, et see varasem õigus kehtis vähemalt Tšehhi Vabariigi territooriumil. Nagu eespool punktis 7 on märgitud ja nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse punkti 9 seitsmendast taandest, on ainus tõend, mille hageja esitas varasema kaubamärgi kasutamise kohta vastulausete osakonna menetluses, 8. oktoobri 2013. aasta kuupäeva kandev kaheleheküljeline dokument „Müügikinnitus“. Hageja ei esitanud mingeid tõendeid kohaldatava siseriikliku õiguse kohta, mistõttu vastulausete osakond lükkas vastulause tagasi. Nagu eespool punktis 12 on juba meenutatud, viitas hageja alles apellatsioonikojale esitatud selgituses kaebuse aluste kohta esimest korda registreerimata tähiste õiguslikku kaitset reguleerivale Tšehhi siseriikliku õigusele.

45

Seetõttu tuleb hinnata, kas apellatsioonikoda toimis õigesti, kui ta otsustas vaidlustatud otsuse punktis 70, et tal ei ole asjas mingit kaalutlusõigust võtta arvesse esimest korda tema menetluses esitatud tõendeid Tšehhi asjaomase õigusega varasemale kaubamärgile antava kaitse kohta, kuna hageja ei olnud selle kohta vastulausete osakonnas mingeid tõendeid esitanud.

46

Järjepideva kohtupraktika kohaselt tuleneb EUIPO poolt omal algatusel faktide kontrollimist käsitleva määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 sõnastusest, et üldreeglina ja kui ei ole sätestatud teisiti, jääb pooltele võimalus esitada fakte ja tõendeid pärast määruse nr 207/2009 sätete alusel nende esitamiseks kehtestatud tähtaegade lõppemist, ning et EUIPO‑l ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse fakte ja tõendeid, millele on niiviisi hilinenult tuginetud või mis on hilinenult esitatud (vt kohtuotsus, 11.12.2014, CEDC International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju), T‑235/12, EU:T:2014:1058, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiste sõnadega, EUIPO võib pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja möödumist neid arvesse võtta ja vajaduse korral teha seda esimest korda apellatsioonikoja menetluses, kasutades talle määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikega 2 antud kaalutlusõigust (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2014, Pudelis oleva rohulible kuju, T‑235/12, EU:T:2014:1058, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Samuti on järjepidevalt sedastatud, täpsustades et EUIPO „võib“ sellistel juhtudel otsustada mitte võtta selliseid tõendeid arvesse, et asjaomane säte annab EUIPO‑le ulatusliku kaalutlusõiguse selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, kusjuures ta peab oma otsust selles osas põhjendama (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2014, Pudelis oleva rohulible kuju, T‑235/12, EU:T:2014:1058, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Välja on kujunenud seisukoht, et kõnealune kaalutlusõigus piirdub küsimusega, kas võtta arvesse hilinenult esitatud tõendeid või mitte. Seda õigust ei ole nende tõendite laadi hindamisel.

49

Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastusest tuleneb, et kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel leiab, et arvestada tuleks „lisa-“ või „täiendavaid“ fakte ja tõendeid (vt selle kohta kohtuotsused, 3.10.2013, Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑120/12 P, EU:C:2013:638, punkt 31, ja 21.7.2016, EUIPO vs. Grau Ferrer, C‑597/14 P, EU:C:2016:579, punkt 23).

50

Seoses sellega tõlgendas Euroopa Kohus alguses määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 kaubamärgi kasutamise tõendamisel järgmiselt: kui mingeid tõendeid asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta EUIPO määratud tähtaja jooksul ei esitata, siis peab viimane vastulause automaatselt tagasi lükkama; seevastu juhul, kui tõendid on esitatud EUIPO määratud tähtaja jooksul, jääb täiendavate tõendite esitamise võimalus (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C-621/11 P, EU:C:2013:484, punktid 28 ja 30).

51

Euroopa Kohus on hiljem asunud seisukohale, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 sama tõlgendust tuleb kohaldada kõigi tõendite suhtes, mis on esitatud kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, kuna selles sättes ette nähtud eeskirjal on kõnealuse määruse süsteemis horisontaalne roll, kuivõrd see on kohaldatav asjaomase menetluse laadist sõltumata. Euroopa Kohus järeldas sellest, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 ei saa tõlgendada nii, et see laiendab apellatsioonikoja kaalutlusõiguse uutele tõenditele (kohtuotsus, 21.7.2016, EUIPO vs. Grau Ferrer, C–597/14 P, EU:C:2016:579, punkt 27, ja kohtujuristi ettepanek, Szpunar, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Grau Ferrer, C‑597/14 P, EU:C:2016:2, punktid 55 ja 57).

52

Äsja meelde tuletatud põhimõtteid arvesse võttes tuleb seega hinnata, kas hageja esitas vastulausemenetluses vähemalt mingeid tõendeid selle registreerimata varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, millele ta tugineb.

53

Selles osas tuleb nentida, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et hageja ei olnud määratud tähtaja jooksul esitanud mingeid tõendeid kõnealuse siseriikliku õiguse sisu kohta ega olnud ka oma käitumise põhjenduseks välja toonud õiguspäraseid põhjusi.

54

Tegelikult oli ainus tõend, mille hageja esitas kõnealuse registreerimata varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta – nagu eespool punktides 7 ja 44 märgitud –, 8. oktoobri 2013. aasta kuupäeva kandev kaheleheküljeline dokument „Müügikinnitus“, mis käsitleb Hongkongi päritolu kalkulaatorite tarnimist.

55

Nagu EUIPO rõhutas oma kostja vastuses, ei anna see dokument mingit teavet selle varasema kaubamärgi kasutamise kohta, millele tuginetakse, muu hulgas kaubamärgi kasutamise kohta ja kestust puudutavas ega ka seoses võimalusega asuda seisukohale, et kõnealusel kaubamärgil on ulatuslikum kui kohalik tähtsus. Nimetatud dokument ei sisalda ka teavet Tšehhi Vabariigi õigusnormides kehtestatud tingimuste kohta.

56

Samuti tuleb märkida, et see „müügikinnitus“ sisaldab mitme toote viitenumbreid, mille hulgas ei esine registreerimata varasemat kaubamärki, ja sellele kõige sarnasem viitenumber on „SDC‑554+“.

57

Nagu märgib menetlusse astuja, ei sisalda see „müügikinnitus“ selles loetletud konkreetsete toodete kirjeldusi ega tõenda, et tellimus, millele see näib viitavat, viis selleni, et asjaomased tooted tarniti varasema registreerimata kaubamärgiga tähistatult.

58

Vastates Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele, milles paluti selgitada, millist teavet sisaldab kõnealune „müügikinnitus“ Tšehhi Vabariigi õigusnormides kehtestatud tingimuste ja nendega varasemale registreerimata kaubamärgile antud kaitse kohta, ei andnud hageja mingeid selgitusi.

59

Lisaks olgu märgitud, et hageja esitas vastulausete osakonna menetluses dokumendi, millele oli lisatud menetlusse astuja poolt ühele Saksa üksusele adresseeritud kiri, mis ei sisalda siiski mingit teavet varasema registreerimata kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta.

60

Neist kaalutlustest lähtudes ei saa asuda seisukohale, et hageja oli juba vastulausete osakonna menetluses esitanud mingit teavet varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse tõendamiseks. Seetõttu ei ole hageja poolt esimest korda apellatsioonikojale selgitustes kaebuse aluste kohta esitatud viited Tšehhi õigusnormidele vastulausete osakonna menetluses esitatute kõrval „lisa-“ või „täiendav“ teave.

61

Seetõttu tuleb sedastada, et apellatsioonikoda ei eksinud, asudes seisukohale, et tal ei olnud kaalutlusõigust võtta arvesse esimest korda tema menetluses esitatud tõendeid, kuna need olid esitatud hilinenult.

62

Eespool esitatut arvesse võttes tuleb rõhutada, et erinevalt asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Group vs. EUIPO – Iliev (GROUP Company TOURISM & TRAVEL) (T‑567/14, apellatsioonimenetluses vaidlustatud, EU:T:2016:371), ei võimaldanud hageja poolt vastulausete osakonna menetluses esitatud tõendid käesolevas asjas apellatsioonikojal teostada oma kaalutlusõigust.

63

Kohtuistungil esitas hageja Üldkohtule veel mõned kalkulaatorid, mida ta väidetavalt turustab ja mis on tähistatud varasema registreerimata kaubamärgiga. Sellegipoolest tuleb sedastada, ilma et oleks vaja võtta seisukohta nende tõendite tõendusjõu kohta varasema registreerimata kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse suhtes, et nende tagasilükkamiseks piisab märkimisest, et need tõendid esitati hilinenult. Esiteks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 38–51 on selgitatud, oleks need tõendid tulnud esitada EUIPO vastulausete osakonna menetluses. Teiseks, kodukorra artikli 85 lõike 1 kohaselt tuleb tõendid ja tõendite kogumise taotlused igal juhul esitada menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Sama kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt võivad kohtuasja pooled erandkorras esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks veel enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on põhjendatud. Tuleb tõdeda, et kõnealuste tõendite esitamine kohtuistungil toimus hilinenult nende sätete tähenduses. Kuna hageja on jätnud põhjendamata, miks ta esitas need tõendid hilinenult, siis tuleb need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata kodukorra artikli 85 lõigete 1 ja 3 alusel.

64

Seoses hageja väitega, et apellatsioonikoda eksis, sest ta kohaldas 28. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Маска (T‑96/13, EU:T:2015:813) määratletud põhimõtteid, kuna see kohtuotsus kuulutati alles pärast käesolevas asjas tehtud vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja möödumist, piisab märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirdub tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab liidu õiguse sättele, selle sätte tähenduse ja ulatuse selgitamise ning täpsustamisega, nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada alates selle jõustumisest. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama isegi õigussuhetele, mis tekkisid ja loodi enne kõnealust kohtuotsust, ja vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades piirata kõigi huvitatud isikute võimalust toetuda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhted. Need kaalutlused kehtivad ka liidu institutsioonide puhul, kui viimased omakorda peavad rakendama liidu õigusnorme, mis on Euroopa Kohtu hilisema praktika ese (vt kohtuotsus, 16.9.2013, Hispaania vs. komisjon, T‑402/06, EU:T:2013:445, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Lisaks olgu märgitud, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 71 õigesti, et isegi kui esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendeid tuleks pidada „lisa-“ või „täiendavateks“ tõenditeks, ja isegi kui tuleks asuda seisukohale, et apellatsioonikojal oli kaalutlusõigus otsustada nende arvessevõtmise üle, oleks ta jätnud need tõendid arvesse võtmata.

66

Nagu apellatsioonikoda rõhutas, tuleneb nimelt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 sõnastustest, et tõenditele hilinenult viitamine või nende hiline esitamine ei anna seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et EUIPO neid tõendeid arvesse võtaks.

67

Selles osas on Euroopa Kohus otsustanud, et kui EUIPO lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui EUIPO leiab esiteks, et hilinenult esitatud tõendid näivad esmapilgul väga asjakohased seoses sellega, milline otsus talle esitatud vastulause kohta teha, ja teiseks ei välista seda menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega selle asjaolud (kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C-29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 44).

68

Samas tuleb esiteks märkida, nagu EUIPO õigesti esile tõi, et hageja pidi käesoleval juhul teadma, et ta oli kohustatud esitama teatud tõendeid Tšehhi õigusaktide sisu kohta.

69

Selline kohustus tuleneb juba eespool punktis 42 meenutatud määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punktist d. Pealegi nähtub EUIPO 5. augusti 2014. aasta kirja sisust selgelt, et EUIPO teavitas hagejat sellest, milliseid tõendeid tuleb esitada määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 4 põhineva vastulause põhjendamiseks; eeskätt tuli ära näidata siseriike õigusaktide sisu, eelkõige seoses selle õiguse kaitse tingimustega, millele tuginetakse, ning omanikule antud õiguste ulatusega, ja seoses registreerimata kaubamärgiga tuli esitada tõendid, et asjaomast kaubamärki on kaubanduses kasutatud.

70

Hageja ei esitanud aga sellest sõnaselgest teabepäringust hoolimata vastulausete osakonna menetluses ühetegi tõendit siseriikliku õiguse sisu kohta, ta jättis suisa selle kohta vähimagi teabe esitamata.

71

Teiseks tuleb märkida, et nõustuda ei saa hageja poolt selle hilinemise põhjendamiseks esitatud asjaoludega.

72

Nimelt mis puudutab kõigepealt põhimõtet iura novit curia, millele hageja viitab, siis see puudutab üksnes liidu õiguse kohaldamist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siseriiklike õigusnormide kindlaksmääramise ja tõlgendamise puhul tegemist faktide tuvastamise, mitte õiguse kohaldamisega. Sellest tulenevalt kuulub vaid liidu õigus sellisesse õiguse sfääri, kus kohaldub põhimõte iura novit curia, samas kui siseriiklik õigus asetub faktilisele taustale iseloomuliku esitamise kohustuse ja tõendamiskoormise tasandile ja selle sisu kohta tuleb vajaduse korral esitada tõendid (vt selle kohta kohtuotsus, 20.3.2013, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chez Gerard (CLUB GOURMET), T‑571/11, EU:T:2013:145, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Esiteks olgu märgitud, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 42, et üksnes juhul, kui EUIPO‑l on juba andmeid siseriikliku õiguse kohta, lasub tal kohustus tutvuda sellega omal algatusel, kui see on vajalik registreerimisest keeldumise aluse kohaldamistingimuste hindamiseks. Teiseks on Üldkohtul võimalik selles osas läbi viia tõhus kontroll ja teha kindlaks esitatud dokumentidest kaugemale minnes nende õigusnormide sisu, kohaldamise tingimused ja ulatus, millele taotleja tugineb, üksnes juhul kui on olemas dokumendid, mis kohaldatava siseriikliku õiguse tõendamiseks on esitatud, ja ta peab piirduma vajaduse korral vaid neis dokumentides olevate võimalike lünkade täitmisega.

73

Samuti tuleb tagasi lükata hageja argument, et EUIPO palve täpsustada vastulauset oli liiga üldine. Nagu eespool punktis 69 on märgitud, sisaldas 5. augusti 2014. aasta kiri, milles paluti hagejal täiendada oma vastulauset, piisavalt teavet selle kohta, millised tõendid oli vaja esitada vastulause põhjenduseks. See kiri näitas selgelt ära määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 4 põhineva vastulause raames lubatavad tõendid ja andis selle kohta täpsemat ja üksikasjalikumat teavet, kui sisaldab määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkt d. Hageja vastas sellele kirjale 10. detsembri 2014. aasta kirjaga, milles ta esitas mitu täpsustust ja hulga teavet vastulause kohta, kuid ei vastanud siiski EUIPO vastulausete osakonna taotlusele siseriiklikku õigust puudutavate tõendite kohta. Lisaks piirdus hageja, vastates kohtuistungil Üldkohtu küsimusele, milles paluti täpsustada põhjusi, miks ta ei olnud vastanud vastulausete osakonna kõnealusele taotlusele, kinnitusega, et EUIPO palve oli liiga üldine, ega esitanud selle kinnituse põhjendamiseks mingeid argumente.

74

Eelnevast tulenevalt tuleb hageja esimene väide tagasi lükata ja seetõttu hagi tervikuna rahuldamata jätta.

75

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

76

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: