1

Li Jing Zhou esitas 30. märtsil 2010 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.

2

Disainilahendus, mille registreerimist taotleti, on kujutatud järgmiselt:

3

Eespool punktis 2 kujutatud disainilahendus, mis on registreeritud numbriga 1689027-0001 ja mis on mõeldud kasutamiseks 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkulepe (muudetud kujul) klassi 32 kuuluvate „kaunistuste“ puhul, avaldati 5. mai 2010. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 97/2010.

4

EUIPOt teavitati 24. jaanuaril 2014, et eespool punktis 2 kujutatud disainilahenduse kaasomanikuks on saanud Golden Rose 999 Srl.

5

Hageja Chanel SAS esitas 4. detsembril 2013 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel EUIPO tühistamisosakonnale vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Taotluse põhjenduseks oli viidatud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes selle määruse artiklitega 4–9.

6

Hageja märkis kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendustes, et vaidlusalune disainilahendus ei ole määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudne. Tema sõnul on vaidlusalune disainilahendus väga sarnane, peaaegu identne tema monogrammiga, mis on kaubamärgina Prantsusmaal registreeritud alates aastast 1989 ja mis on kujutatud alljärgnevalt:

7

Lisaks väitis, ta et vaidlusalusel disainilahendusel puudub määruse nr 6/2002 artiklis 6 ette nähtud eristatavus.

8

EUIPO tühistamisosakond jättis vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse 15. juuli 2014. aasta otsusega rahuldamata, kuna varasem disainilahendus ei jäta vaidlusalust disainilahendust selle uudsusest ega eristatavusest ilma.

9

Tühistamisosakond leidis vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse suhtes sisuliselt, et vastandatud disainilahenduste vahelised erinevused ei ole ebaolulised. Mis puutub eristatavusse, siis tuvastas tühistamisosakond, et vaidlusalune disainilahendus jätab vastava ala asjatundjale varasemast disainilahendusest erineva üldmulje.

10

Hageja esitas 10. septembril 2014 EUIPO apellatsioonikojale EUIPO tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

11

Ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 18. novembri 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonikoda tuvastas sisuliselt, et vaidlusalune disainilahendus ei ole Chaneli monogrammiga ilmselgelt identne, nende kahe disainilahenduse vahelisi erinevusi ei saa samastada ebaoluliste üksikasjadega ning seetõttu on vaidlusalune disainilahendus uudne.

12

Ta leidis ka, et varasem disainilahendus ei jäta vaidlusalust disainilahendust oma eristatavusest ilma. Kõigepealt analüüsis apellatsioonikoda käesolevas asjas kohaldatud mõistet „vastava ala asjatundja“. Ta tuvastas, et toode, mille puhul on vaidlusalust disainilahendust kasutatud, on kaunistus ning seda toodet kasutavad muude toodete kaunistusena nii vastava kutseala esindajad kui ka lõpptarbijad.

13

Apellatsioonikoda märkis seejärel, et vaidlusaluse disainilahenduse autoril oli üsna palju vabadust, kui ta disainilahenduse välja töötas. Samas on kahe monogrammi keskosa vaheline erinevus põhitunnus, mida peab meeles vastava ala asjatundja, nagu tühistamisosakond selle õigesti määratles. Seetõttu on vastandatud disainilahendustest vastava ala asjatundjale jääv tervikmulje erinev.

14

Hageja palub Üldkohtul:

15

EUIPO palub Üldkohtul:

16

Hageja palub oma teise nõudega tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks.

17

Tuleb meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 3 kohaselt on Üldkohus pädev nii vaidlustatud otsust tühistama kui ka seda muutma. Lisaks on EUIPO sama määruse artikli 61 lõike 6 alusel kohustatud võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks. Viimati nimetatud sättest tuleneb, et Üldkohtu pädevuses ei ole teha EUIPO-le ettekirjutusi, vaid tegelikult on EUIPO ise kohustatud tegema järeldused Üldkohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest (kohtuotsus, 12.5.2010, Beifa Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schwan-Stabilo Schwanhäußer (Kirjutusvahend), T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 40).

18

Seetõttu tuleb hageja teine nõue vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt analoogia alusel kohtuotsus, 11.2.2009, Bayern Innovativ vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Life Sciences Partners Perstock (LifeScience), T‑413/07, ei avaldata, EU:T:2009:34, punkt 17).

19

Hageja põhjendab hagi üheainsa väitega määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b rikkumise kohta ning see väide koosneb kahest osast, mille kohaselt esiteks on rikutud määruse artiklit 6 ja teiseks määruse artiklit 5. Tuleb analüüsida ainsa väite esimest osa.

20

Ainsa väite esimese osa raames märgib hageja sisuliselt, et apellatsioonikoja analüüs on ilmselgelt puudulik ning tema järeldustes esineb mitu viga.

21

Hageja sõnul ei ole apellatsioonikoda vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse analüüsis kordagi maininud toodet, mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud. Samuti on jäetud täpsustamata, kes on käesoleval juhul vastava ala asjatundja. Hageja väidab, et apellatsioonikoda oleks pidanud võtma arvesse esitatud tõendeid, millest nähtub, et vastandatud disainilahendusi on kujutatud tegelikel tooteartiklitel ning see, et nende disainide vahel esinevad vaid pisierinevused. Hageja väidab lisaks, et vaidlusalust disainilahendust saab kasutada registreerimistaotluses esitatud kujutisega võrreldes 90 kraadi võrra erinevas asendis.

22

Seega olevat apellatsioonikoda, hoolimata seisukohast, et vaidlusaluse disainilahenduse autoril oli üsna palju vabadust, kui ta disainilahenduse välja töötas, siiski tuvastanud, et vastandatud disainilahendused ei jäta samasugust üldmuljet, millega ta rikkus määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b.

23

EUIPO palub väite esimese osa tagasi lükata. Ta märgib sellega seoses kõigepealt, et hageja ei vaidlusta vastava ala asjatundja määratlust ega autori vabadusaste ulatust ning määratleb toote, mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, kaunistusena.

24

Seejärel palub EUIPO tunnistada vastuvõetamatuks teatavad tõendid, mis esitati esimest korda Üldkohus, ning argumendi, mille kohaselt apellatsioonikoda olevat olnud kohustatud võtma arvesse disainilahendusi nii, nagu neid on kujutatud turustatud toodetel. Igal juhul ei ole nende arvessevõtmine võimalik, kuna vastandatud disainilahenduste kasutamise tingimused sõltuvad täielikult poolte tahtest.

25

EUIPO märgib lõpetuseks, et apellatsioonikoda võttis arvesse, kui suur vabadus oli vaidlusaluse disainilahenduse autoril. Sellest järeldusest hoolimata võttis ta arvesse vastandatud tähiste keskosa erinevusi, ilma et hageja oleks nende erinevuste olemasolule vastu vaielnud. Seetõttu järeldas apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud disainilahendused ei jäta vastava ala asjatundjale ühesugust üldmuljet.

26

Määruse nr 6/2002 artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

2.   Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.“

27

Sellest sättest nähtub, et ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamine koosneb sisuliselt neljaetapilisest kontrollist, mille käigus tuleb teha kindlaks esiteks sektor, mille toodetes või toodete puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, teiseks nende toodete asjatundja vastavalt nende otstarbele ning selle ala asjatundja poolne varasemate lahenduste tundmine ja tema tähelepanelikkuse aste asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel nii otseselt kui võimalik, kolmandaks autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus ja neljandaks asjaomaste disainilahenduste võrdluse tulemus, võttes arvesse asjaomast sektorit, autori vabadusastet ja seda, milline üldmulje jääb vastava ala asjatundjale vaidlusalusest disainilahendusest ja kõigist varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Nii disainilahenduse eristatavuse kui ka selle määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudsuse analüüsimise eeltingimus on teha kindlaks, et vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks osutatud disainilahendus oli olemas ja tehtud avalikkusele kättesaadavaks varem kui vaidlusalune disainilahendus (kohtuotsus, 7.11.2013, Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (Hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 21).

28

Seetõttu nähtub määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktist b ning väljakujunenud kohtupraktikast, et disainilahenduse eristatavuse analüüs sõltub üldmuljest, mis sellest vastava ala asjatundjale jääb (vt selle kohta kohtuotsused, 22.6.2010, Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (Sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 17, ja 25.10.2013, Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (Mängud), T‑231/10, ei avaldata, EU:T:2013:560, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Konkreetselt selle hindamise raames, millise üldmulje jätab asjaomane disainilahendus vastava ala asjatundjale, kes on varasematest lahendustest teataval määral teadlik, tuleb autori vabadusastet vaidlusaluse disainilahenduse väljatöötamise käigus arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsus, 18.3.2010, Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (Ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 72).

30

Kohtupraktikas on sedastatud, et mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad vastava ala asjatundjale jäävat üldmuljet vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused. Mida piiratum aga on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused vastava ala asjatundjale jäävat üldmuljet. Seega kinnitab see, kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel palju vabadust, järeldust, mille kohaselt jääb vastava ala asjatundjale ühesugune üldmulje sellistest disainilahendustest, millel puuduvad märkimisväärsed erinevused (kohtuotsus, 9.9.2011, Kwang Yang Motor vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Honda Giken Kogyo (Sisepõlemismootor), T‑11/08, ei avaldata, EU:T:2011:447, punkt 33).

31

Samas tuleb meenutada, et autori vabaduse tegur üksi ei määra kindlaks disainilahenduse eristatavuse hindamise tulemust, vaid tegemist on ühe elemendiga, millega selle hinnangu andmisel tuleb arvestada. See on pigem tegur, mis võimaldab pehmendada vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hinnangut, kui iseseisev tegur, mis määrab kindlaks nõutava vahe kahe disainilahenduse vahel selleks, et neist üks oleks eristatav. Seega on autori vabadusaste tegur, mis võib tugevdada (või vastupidi pehmendada) igast disainilahendusest jääva üldmulje kohta tehtavat järeldust (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2015, H&M Hennes & Mauritz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Yves Saint Laurent (Käekotid), T‑526/13, ei avaldata, EU:T:2015:614, punktid 33 ja 35).

32

Seega ei tohi disainilahendust olla võimalik pidada varasemate disainilahenduste või esimest korda seoses nendega välja töötatud algidee reproduktsiooniks (vt selle kohta kohtuotsused, 6.6.2013, Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Qwatchme (Kella numbrilauad), T‑68/11, EU:T:2013:298, punkt 71, ja 4.2.2014, Gandia Blasco vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sachi Premium-Outdoor Furniture (Kuubikujuline tugitool), T‑339/12, ei avaldata, EU:T:2014:54, punkt 40).

33

Lõpuks tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtuvalt peab disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus sisaldama sünteesi, mitte olema üksnes analüütiline võrdlus, milles loetletakse sarnasusi ja erinevusi (kohtuotsus, 29.10.2015, Roca Sanitario vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Villeroy & Boch (Ühe kangiga kraan), T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 58).

34

Käesoleva hagi ainsa väite esimest osa tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvestades.

35

Tuleb nentida, et pooled ei ole Chaneli monogrammi varasemaid õigusi vaidlustanud.

36

Hageja ei vaidlusta ka asjaolu, et vaidlusalune disainilahendus on klassi 32 kuuluv kaunistus, vaid ta märgib, et apellatsioonikoda ei ole teinud kindlaks, millistel toodetel seda kaunistust kasutatakse.

37

Peale selle puudub poolte vahel vaidlus ning ka kohtuistungil kinnitati, et käesoleval juhul kuuluvad vastava ala asjatundja määratluse alla nii eriala asjatundjad kui ka lõpptarbijad.

38

Pooled nõustuvad ka sellega, et vaidlusaluse disainilahenduse autoril oli üsna palju vabadust selle väljatöötamisel.

39

Seetõttu tuleb apellatsioonikoja läbiviidud vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse analüüsi raames kontrollida, kas apellatsioonikoda tegi vea esiteks seoses selle toote olemuse kindlakstegemisel, milles ja mille puhul vaidlusalust disainilahendust kasutatakse ja teiseks selle üldmulje võrdlemisel, mida vastandatud tähised vastava ala asjatundjale jätavad.

40

Käesoleval juhul väidab hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole nõuetekohaselt identifitseeritud toode, mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud.

41

Selle toote kindlakstegemiseks, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud, tuleb võtta arvesse nii kõnealuse disainilahenduse registreerimistaotluses esitatud sellekohaseid andmeid kui ka vajaduse korral disainilahendust ennast, kuivõrd see täpsustab toote olemust, otstarvet või funktsiooni (kohtuotsus, 18.3.2010, Ümmarguse reklaameseme kujutis, T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56).

42

Kõigepealt olgu meenutatud, et disainilahendus võib olla registreeritud kaunistusena, nagu kohtuasjas, milles 7. novembril 2013. aastal tehti kohtuotsus Hüppav kaslane (T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584) ning mis puudutas klassi 32 kuuluva logona registreeritud disainilahendust.

43

Käesoleval juhul ei anna vaidlusalune disainilahendus teavet selle otstarbe või funktsiooni kohta. Erinevalt kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus 7. novembril 2013 (Hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584), millele on viidatud eespool punktis 42 ja milles asjaomased disainilahendused puudutasid peamiselt rõivasektorit ja spordivahendeid, on Chaneli monogramm registreeritud suurele hulgale eri toodetele ning vaidlusalune disainilahendus on registreeritud kaunistusena, ilma ühegi täpsustuseta toodete kohta, millel kasutamiseks see on ette nähtud. Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei ole võimalik kindlaks teha, millisesse sektorisse kuulub toode, milles Chaneli monogramm sisaldub või mille puhul seda kasutatakse.

44

Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et toode, mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud, on kaunistus, ja seda ei ole pooled vaidlustanud. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole apellatsioonikoda kohustatud tegema kindlaks toodet, mille puhul kasutamiseks on see kaunistus ette nähtud.

45

Seega tuleb nimetatud järeldust võtta arvesse vastandatud kaubamärkidest vastava ala asjatundjale jääva üldmulje võrdluses.

46

Hageja väidab eelkõige, et apellatsioonikoda on ekslikult ja piisavat põhjendust esitamata järeldanud, et hoolimata sellest, et autoril oli üsna palju vabadust, ei ole vastandatud disainilahenduste üldmulje erinev, jättes seejuures arvestamata esitatud tõenditega, kus vastandatud disainilahendused on kujutatud tegelikel tooteartiklitel, ning asjaoluga, et nende disainilahenduste vahel on vaid pisierinevused.

47

EUIPO leiab, et apellatsioonikoda järeldas õigesti, et vastandatud disainilahendustest jääv üldmulje on erinev, võttes samas arvesse, et autoril oli üsna palju vabadust. Lisaks väidab ta, et vastuvõetamatud on esimest korda Üldkohtus esitatud teatavad tõendid ja argumendid selle kohta, et arvestada tuleb turustatud toodetega.

48

Vastab tõele, et hageja esitas Üldkohtus päikeseprillide fotod, et oleks võimalik võrrelda ühelt poolt neid tooteartikleid, mille puhul on vaidlusalust disainilahendust kasutatud, ning teiselt poolt Chaneli monogrammi, eesmärgiga näitlikustada vastandatud disainilahendust sisaldavaid tegelikult turustatavaid tooteid, millele viidati haldusmenetluses, tehes seda vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse puudumist käsitleva väiteosa, mitte väite kõnealuse osa toetuseks. Tõele vastab ka see, et hageja esitas hagiavalduses ja kohtuistungil Üldkohtus esimest korda muid fotosid, et näitlikustada vaidlusaluse disainilahenduse kasutamist turustatud toodetes, ning argumendi selle kohta, et arvesse on vaja võtta turustatud tooteid.

49

Kõigepealt tuleb märkida, et eespool punktis 48 osutatud tõendeid ja argumenti, mis esitati esimest korda Üldkohus, ei saa arvesse võtta. Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on nimelt EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne faktilisi asjaolusid esimest korda selles kohtus esitatud dokumente silmas pidades uuesti analüüsida. Seega tuleb nimetatud dokumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja uurida nende tõenduslikku jõudu (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused, 18.3.2010, Ümmarguse reklaameseme kujutis, T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 24, ja 13.11.2012, Antrax It vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – THC (Kütteradiaatorid), T‑83/11 ja T‑84/11, EU:T:2012:592, punkt 28).

50

Mis aga puutub fotodesse, mis illustreerivad EUIPO menetluses juba esitatud päikeseprille, siis tuleb nentida, et igal juhul saab neid fotosid võtta arvesse üksnes näitena vaidlusaluse disainilahenduse võimaliku kasutamise kohta, samuti vastandatud disainilahenduste asendi või suuruse kohta nende kasutamisel ning seetõttu ei saa neid käsitada ainsa lähtepunktina (vt selle kohta kohtuotsused, 7.11.2013, Hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 30, ja 29.10.2015, Ühe kangiga kraan, T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 78). Seda tuvastust kinnitab asjaolu, et käesoleval juhul kujutab vaidlusalune disainilahendus endast klassi 32 kuuluvat kaunistust, mida saab kasutada paljudes eri toodetes.

51

Vaidlusaluse disainilahenduse asendi variatsioonide esinemist tõendati apellatsioonikoja menetluses esitatud kujutisega, millel vastandatud disainilahendused on paigutatud teineteise peale. EUIPO kinnitas kostja vastuses ning kohtuistungil, et apellatsioonikoda oli seda kasutamisviisi arvesse võtnud.

52

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb üldmulje tingimata määratleda ka lähtudes sellest, kuidas asjaomast toodet kasutatakse ja eriti seoses kasutamisel tavaliselt toimuva käsitsemisega (vt sellega seoses kohtuotsus, 22.6.2010, Sideseadmed, T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 66).

53

Käesoleval juhul tuvastas apellatsioonikoda konkreetselt üldmulje võrdluse analüüsis, et kuigi autoril oli üsna palju vabadust, jääb vastava ala asjatundjale vastandatud disainilahendustest erinev üldmulje. Sellega seoses tugines ta peaasjalikult erinevustele vastandatud disainilahenduste keskosas. Nimelt koosneb esiteks vaidlusalune disainilahendus tema sõnul „kahest vastastikku paigutatud numbrist 3“, samas kui Chaneli monogramm koosneb „kahest vastastikku paigutatud tähest C“. Teiseks on vaidlusalusel disainilahendusel kujutatud horisontaalne motiiv, mille tipud on teravad ja mis on kergelt laiema joonega, samas kui Chaneli monogrammil on keskosas vertikaalne ovaalne tühimik ja monogrammi tipud on teravad. Kolmandaks täheldati vaidlusaluse disainilahenduse puhul analoogiat lõpmatuse märgiga ning Chaneli monogrammi puhul ellipsiga.

54

Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda tuvastas üksnes, et suurest loomevabadusest hoolimata on vastandatud disainilahenduste keskosas paiknevad erinevused, nagu need on kirjeldatud eespool punktis 53, peamine tunnus, mida vastava ala asjatundja meeles peab.

55

Tuleb aga märkida, et käesoleval juhul on varasemal disainilahendusel vaidlusaluse disainilahendusega märkimisväärseid sarnasusi. Viimast saab teataval määral tajuda Chaneli monogrammist inspireeritud loominguga, seda enam, et vaidlusaluse disainilahenduse valikut ei tinginud mis tahes kaalutlused ning selle looja ei ole kõnealuses disainilahenduses teinud piisavalt muudatusi võrreldes Chaneli monogrammiga. Seetõttu on alust leida, et vastava ala asjatundja tajub vastandatud disainilahendusi terviklikult, et teha kindlaks, kas need jätavad erineva üldmulje. Isegi kui nende kahe disainilahenduse keskosas on erinevusi, tuleb siiski nentida, et üldmulje ei erine, kuna väljapoole ulatuvad osad, mis olulisel määral määratlevad vastandatud disainilahenduste kontuuri ja neist jääva üldmulje, on väga sarnased ja peaaegu identsed. Peale selle koosnevad keskosad, kuigi neil on teatavaid erinevusi, sarnastest ovaalsetest vormidest, mis ühtlustuvad disainilahendustest jäävas üldmuljes. Eelkõige koosneb vaidlusaluse disainilahenduse keskosa kahest ellipsist, mis sarnanevad Chaneli monogrammis äratuntava ühe ellipsiga. Neid erinevusi on vastava ala asjatundjal võimalik märgata seda vähem, et vaidlusalust disainilahendust on võimalik kasutada 90 kraadi võrra erinevas asendis ning erinevas suuruses.

56

Vastandatud tähiste sarnasusi arvestades saab suur loomevabadus kohtupraktika kohaselt üksnes tugevdada asjaolu, et nimetatud disainilahendused ei jäta erinevat üldmuljet, seda enam, et need erinevused on nähtavad vaid otsese võrdlemise korral, mis ei ole alati vahetult võimalik (vt selle kohta kohtuotsus, 20.10.2011, PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 55).

57

Tuleb ka nentida, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud ühtki vastava kaunistuse tehnilisest otstarbest või kaunistuselemendist tingitud või kohaldatavatest õigusnormidest tuleneva omadusega seotud piirangut (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2011, Sisepõlemismootor, T‑11/08, ei avaldata, EU:T:2011:447, punkt 32).

58

Lõpetuseks tuleb meenutada, et vaidlusalune disainilahendus on klassi 32 kuuluv kaunistus ning sellist kaunistust saab kasutada paljudes eri toodetes, see aga muudab disainilahenduse kasutuse eelneva kindlakstegemise peaaegu võimatuks. Seetõttu tugevdab see asjaolu vajadust üksikasjalikult analüüsida vastandatud disainilahendustest jäävaid üldmuljeid.

59

Seega, võttes arvesse vaidlusaluse disainilahenduse autori suurt loomevabadust ning suurt vabadust kasutada seda disainilahendust erisugustel toodetel, ei jäta vastandatud disainilahenduste vahelised erinevused vastava ala asjatundjale erinevat üldmuljet.

60

Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikoda ekslikult, et vaidlusalune disainilahendus on Chaneli monogrammiga võrreldes eristatav.

61

Seetõttu tuleb nõustuda ainsa väite esimese osaga, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 6.

62

Ainsa väite teist osa ei ole vaja analüüsida, kuna määruse nr 6/2002 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on nii uudne kui ka eristatav.

63

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

64

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on nõuete peamises osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud hageja nõude kohaselt välja mõista EUIPO‑lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab: