16.1.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 14/25

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen (Rootsi) 26. oktoobril 2016 – Länsförsäkringar Sak Försäkringsaktiebolag jt versus Dödsboet efter Ingvar Mattsson, Länsförsäkringar Sak Försäkringsaktiebolag

(Kohtuasi C-542/16)

(2017/C 014/31)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Högsta domstolen

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Länsförsäkringar Sak Försäkringsaktiebolag, Jan-Herik Strobel, Mona Strobel, Margareta Nilsson, Per Nilsson, Kent Danås, Dödsboet efter Tommy Jönsson, Stefan Pramryd, Stefan Ingemansson, Lars Persson, Magnus Persson, Anne-Charlotte Wickström, Peter Nilsson, Ingela Landau, Thomas Landau, Britt-Inger Ruth Romare, Gertrud Andersson, Eva Andersson, Rolf Andersson, Lisa Bergström, Bo Sörensson, Christina Sörensson, Kaj Wirenkook, Lena Bergquist Johansson, Agneta Danås, Hans Eriksson, Christina Forsberg, Christina Danielsson, Per-Olof Danielsson, Ann-Christin Jönsson, Åke Jönsson, Stefan Lindgren, Daniel Röme, Ulla Nilsson, Dödsboet efter Leif Göran Erik Nilsson

Vastustajad: Dödsboet efter Ingvar Mattsson, Länsförsäkringar Sak Försäkringsaktiebolag

Eelotsuse küsimused

1.

a)

Kas direktiiv 2002/92 (1) hõlmab tegevust, mille puhul kindlustusvahendajal ei olnud tahet sõlmida tegelikku kindlustuslepingut? Kas tähtsust omab see, et selline tahe puudus enne tegevuse alustamist või kadus alles pärast seda?

b)

Kas küsimuses 1 a kirjeldatud olukorras omab tähtsust see, et asjaomane vahendaja tegeles paralleelselt lisaks fiktiivsele tegevusele ka tegeliku kindlustusvahendusega?

c)

Kas samuti küsimuses 1 a kirjeldatud olukorras omab tähtsust see, et kliendile näis asjaomane tegevus esmapilgul olevat kindlustuslepingu sõlmimise ettevalmistamine? Kas tähtsust omab kliendi arusaam, olgu see siis põhjendatud või ekslik, selle kohta, et tegemist oli kindlustusvahendusega?

2.

a)

Kas direktiiv 2002/92 reguleerib majandus- või muud nõu, mida antakse seoses kindlustusvahendusega, ent mis sellisena ei käsitle kindlustuslepingu sõlmimist ega jätkamist? Mis reguleerib sellega seoses nõu, mis käsitleb kapitalipaigutust investeerimisriskiga elukindlustuse kontekstis?

b)

Kas selline nõu, millele viidatakse küsimuses 2 a ning mis kujutab endast direktiivi 2004/39 (2) määratluse kohaselt investeerimisnõustamist, on samuti või selle asemel hõlmatud selle direktiivi sätetega? Kui selline nõustamine on samuti hõlmatud direktiiviga 2004/39, siis kas üks õigusakt on teise suhtes ülimuslik?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta (EÜT L 9, lk 3, ELT eriväljaanne 06/04, lk 330).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT 2004, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263).