|
24.10.2016 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 392/12 |
Euroopa Komisjoni 4. augustil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 26. mai 2016. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-479/11 ja T-157/12
(Kohtuasi C-438/16 P)
(2016/C 392/15)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Stromsky ja D. Grespan)
Teised menetlusosalised: Prantsuse Vabariik, IFP Énergies nouvelles
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. mai 2015. aasta otsus liidetud kohtuasjades: T-479/11 ja T-157/12: Prantsuse Vabariik ja IFP Energies nouvelles vs. Euroopa Komisjon; |
|
— |
saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uueks läbivaatamiseks ning otsustada kohtukulude jaotamine edaspidi. |
Väited ja peamised argumendid
Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet, millest kõik puudutavad ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, täpsemalt õigusnormi rikkumisi, mis on seotud niisuguse eelise olemasolu tõendamise viisiga, mis ettevõtjal on tänu tema seisundist tulenevale piiramatule kaudsele garantiile.
Esimeses väites kinnitab komisjon, et Üldkohus tegi riigiabi mõiste tõlgendamisel vea, kuna ta ei võtnud arvesse meetme suutlikkust anda eelis, mis tähendab õigusnormi rikkumist komisjoni esitatava tõendi laadi puhul, selleks et tõendada sellise eelise olemasolu, mis ettevõtja jaoks tuleneb tema avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse seisundist.
Teise väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi seoses sellise lihtsa eelduse ulatusega, mille kohaselt piiramatust kaudsest garantiist tuleneb eelis, ja selle eelduse ümberlükkamise võimalusega.
Kolmas väide põhineb seisukohal, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi seoses sellise eelduse kohaldamisalaga, mille kohaselt piiramatust garantiist tuleneb eelis: nimetatud eeldus peaks loogiliselt kehtima ka garantii saanud ettevõtja suhetele tema tarnijate ja tema klientidega.