|
30.5.2016 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 191/4 |
Carsten René Beuli 29. jaanuaril 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 23. novembri 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-640/14: Beul versus parlament ja nõukogu
(Kohtuasi C-53/16 P)
(2016/C 191/07)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Carsten René Beul (esindajad: advokaadid H.-M. Pott ja T. Eckhold)
Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. novembri 2015. aasta määrus; |
|
— |
tühistada vaidlustatud määrus (EL) nr 537/2014, teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule; |
|
— |
mõista kohtukulud välja vastustajalt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant nõudis Euroopa Liidu Üldkohtule esitatud hagis, et viimati nimetatu tühistaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 537/2014, mis käsitleb avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi erinõudeid ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2005/909/EÜ (1).
Apellant on Saksamaal vannutatud audiitor (muu hulgas ka vannutatud audiitor Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Itaalia Vabariigi õiguse kohaselt). Tal on õigus auditeerida avaliku huvi üksusi. Audiitorina teostab kogu tema tegevuse üle järelevalvet audiitorite koda – avalik-õiguslik isik, mille liikmed on audiitorid, kes valivad audiitorite koja organid.
Vaidlustatud määrus (edaspidi „määrus”) näeb ette, et avaliku huvi üksuste auditeerimisel teostab vannutatud audiitorite üle järelevalvet sõltumatu, st ka riigi juhistest sõltumatu asutus. Selles asutuses ei või mingil juhul töötada tegutsev audiitor ning endine audiitor võib seal töötada ainult siis, kui tema audiitorina töötamisest on möödunud pikem ajavahemik.
Apellant peab uut korda ebasoodsaks. Ta väidab, et määrus on liidu õigusega vastuolus.
Euroopa Liidu Üldkohus jättis tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Üldkohus leiab, et hagejal ei ole õigust määrust vaidlustada. Üldkohus põhjendab seda seisukohta nii, et määrus ei puuduta apellanti isiklikult, kuna viimane kuulub abstraktselt normiga hõlmatud isikute ringi ja ei saa viidata individuaalsetele õigustele.
Seevastu apellant väidab, et õigusnorm puudutab teda otseselt ja isiklikult. Normi adressaatide ring on avatud eelkõige seepärast, et määruse avaldamise ja selle jõustumise vahel on ajavahemik, mille vältel võib määramata arv isikuid liituda selle kutseala isikute ringiga.
Apellandi väitel jättis Üldkohus selle otsese ja isikliku puutumuse tähelepanuta. Sellel kutsealal töötavate isikute ring on igal ajahetkel liidu õigusest tuleneva järelevalve tõttu määratletud. See, kas määruse andmise ja jõustumise vahel on ajavahemik, ei saa osutuda määravaks õiguskaitse olemasolu kindlakstegemisel.
Lisaks on apellant seisukohal, et sellega, kui leitakse, et puudub isiklik puutumus, tekib lünk õiguskaitses. See lünk tuleb lähtuvalt põhiõiguste hartast, mis kaitseb kutsevabadust, ja Euroopa inimõiguste konventsioonist sulgeda. See on Euroopa Liidu kohtute vastutada ja nende kontrolli all, kuna nemad lõid need asjaolud, mis tekitasid lünga õiguskaitses.