Kohtuasi C‑684/16

Max‑Planck‑Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften

versus

Tetsuji Shimizu

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tööaja korraldus – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikkel 7 – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kasutamata tasustatud põhipuhkuse ja selle eest makstava rahalise hüvitise kaotamise, kui töötaja ei taotlenud puhkust enne töösuhte lõppemist – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikkel 7 – Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikli 31 lõige 2 – Võimalus tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. novembri 2018. aasta otsus

  1. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kasutamata tasustatud põhipuhkuse ja selle eest makstava rahalise hüvitise automaatse kaotamise, kui töötaja ei taotlenud puhkust enne töösuhte lõppemist – Eelneva kontrolli puudumine selle üle, kas töötajal oli võimalus seda õigust tegelikult kasutada – Lubamatus – Liikmesriigi kohtu kohustused – Riigisisese õigusnormi tõlgendamine kooskõlas liidu õigusega

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 2, artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikkel 7)

  2. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Direktiiv 2003/88 – Artikkel 7 – Vahetu õigusmõju – Võimalus tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses – Puudumine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikkel 7)

  3. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Liidu sotsiaalõiguse erilise tähtsusega põhimõte – Ulatus

    (ELTL artikkel 151; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 21 lõige 1, artikkel 27 ja artikli 31 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikkel 7; nõukogu direktiiv 93/104, artikkel 7)

  4. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Riigisisene õigusnorm, mis on tunnistatud direktiiviga 2003/88 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga vastuolus olevaks – Eraõiguslike isikute vahelist vaidlust lahendava liikmesriigi kohtu kohustused – Selle riigisisese õigusnormi kohaldamata jätmine ning tasustatud põhipuhkuse või töösuhte lõppemise korral rahalise hüvitise andmine – Piirid

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 21 lõige 1, artikli 31 lõige 2 ja artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikkel 7)

  1.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt juhul, kui töötaja ei ole taotlenud asjasse puutuval arvestusperioodil võimalust kasutada õigust tasustatud põhipuhkusele, kaotab see töötaja nimetatud perioodi lõppedes automaatselt ja ilma et eelnevalt kontrollitaks, kas tööandja andis töötajale eelkõige asjakohase teabe abil tegelikult võimaluse seda õigust kasutada, tasustatud põhipuhkuse päevad, mis ta on selle perioodi eest kõnesolevate sätete alusel omandanud, ning sellega seoses õiguse saada töösuhte lõppemisel kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siinjuures hinnata, kas riigisisest õigust tervikuna arvesse võttes ja rakendades selles tunnustatud tõlgendamismeetodeid, saab ta seda riigisisest õigust tõlgendada viisil, mis tagaks liidu õiguse täieliku tõhususe.

    Ehkki vastuseks esimeses küsimuses tõstatatud probleemile tuleb täpsustada, et tööandjale direktiivi 2003/88 artiklist 7 tuleneva kohustuse täitmine ei saa viia selleni, et ta peaks sundima oma töötajaid neile antud õigust tasustatud põhipuhkusele tegelikult kasutama (vt selle kohta 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑484/04, EU:C:2006:526, punkt 43), peab tööandja siiski tagama, et töötajale oleks antud võimalus sellist õigust kasutada (vt selle kohta 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 63).

    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 41–43 märkis, on tööandja eelkõige kohustatud, võttes arvesse õiguse tasustatud põhipuhkusele kohustuslikku iseloomu ja tagamaks direktiivi 2003/88 artikli 7 soovitavat mõju, konkreetselt ja läbipaistval viisil tagama, et töötajal oleks tegelikult võimalus oma tasustatud põhipuhkust kasutada, kutsudes teda üles – vajaduse korral formaalselt – tasustatud põhipuhkust kasutama, informeerides teda samas selgelt ja õigel ajal – tagamaks, et see puhkus on jätkuvalt kohane asjaomase isiku puhkamiseks ja lõõgastumiseks, millele puhkus peaks kaasa aitama –, et kui ta puhkust ei kasuta, kaotab ta selle arvestusperioodi või üleviimistähtaja lõppedes.

    Lisaks lasub vastav tõendamiskoormis tööandjal (vt analoogia alusel 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 68). Kui tööandja ei suuda tõendada, et ta näitas üles nõutavat hoolsust, et töötajal oleks tegelikult võimalik kasutada tasustatud põhipuhkust, millele tal on õigus, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud puhkuse saamise õiguse lõppemine arvestusperioodi või lubatud üleviimistähtaja lõppedes ning töösuhte lõppemise korral kasutamata põhipuhkuse eest vastava rahalise hüvitise puudumine on vastuolus vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 2.

    Seega, kuna põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega rakendatakse direktiivi 2003/88, on harta artikli 31 lõige 2 põhikohtuasjas kohaldatav (vt analoogia alusel 15. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Association de médiation sociale, C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 43).

    Selle taustal tuleb lõpuks meenutada, et harta artikli 31 lõikes 2 tagatud põhiõigust tasustatud põhipuhkusele võib piirata üksnes juhul, kui järgitakse harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud rangeid tingimusi ja eelkõige asjaomase õiguse põhiolemust. Seega ei või liikmesriigid kalduda kõrvale põhimõttest, mis tuleneb direktiivi 2003/88 artiklist 7 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 ja mille kohaselt omandatud õigus tasustatud põhipuhkusele ei või arvestusperioodi ja/või riigisiseses õiguses ette nähtud üleviimistähtaja möödumisel lõppeda, kui töötajal ei olnud võimalik oma puhkust kasutada (vt selle kohta 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 56).

    (vt punktid 44–46, 50, 54, 61 ja resolutsiooni punkt 1)

  2.  Järelikult, kuigi direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiked 1 ja 2 vastavad tingimusetuse ja piisava täpsuse kriteeriumidele, mis peavad olema täidetud, et sättel oleks vahetu õigusmõju (vt selle kohta samal kuupäeval tehtud kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, punktid 71–73), ei saa neile sätetele tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et tagada õiguse tasustatud põhipuhkusele täielik õigusmõju ja jätta kõik nendega vastuolus olevad riigisisesed õigusnormid kohaldamata (26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fenoll, C‑316/13, EU:C:2015:200, punkt 48).

    (vt punkt 68)

  3.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 69, 70, 72 ja 73)

  4.  Juhul kui selliseid riigisiseseid õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole võimalik tõlgendada viisil, et oleks tagatud kooskõla direktiivi 2003/88 artikliga 7 ja põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2, siis tuleneb viimati nimetatud sättest, et liikmesriigi kohus, kes menetleb töötaja ja tema endise eraõiguslikust isikust tööandja vahelist vaidlust, peab kõnealused riigisisesed õigusnormid kohaldamata jätma ja tagama, et kui tööandja ei suuda tõendada, et ta näitas üles nõutavat hoolsust, et töötajal oleks tegelikult olnud võimalik kasutada tasustatud põhipuhkust, mida tal oli õigus liidu õiguse alusel saada, ei või seda töötajat jätta ilma omandatud õigusest tasustatud põhipuhkusele ega töösuhte lõppemise korral sellega seotud rahalisest hüvitisest kasutamata puhkuse eest, mille maksmine on otseselt asjaomase tööandja kohustus.

    Õigus saada aega tasustatud põhipuhkuseks, mis on igale töötajale harta artikli 31 lõikega 2 tagatud, on seega juba oma olemasolu tõttu ühtaegu nii imperatiivne kui ka tingimusteta, sest seda ei ole nimelt vaja täpsustada liidu või liikmesriigi õigusnormidega, milles peab olema üksnes täpsustatud tasustatud põhipuhkuse täpne kestus ja vajaduse korral selle õiguse kasutamise teatavad tingimused. Järelikult on kõnealune säte iseenesest piisav selleks, et töötajatel tekiks subjektiivne õigus, millele nad saavad tööandja vastu vahetult tugineda vaidluses, mis käsitleb liidu õiguses reguleeritud ja seega harta kohaldamisalasse kuuluvat olukorda (vt analoogia alusel 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 76).

    Mis puudutab harta artikli 31 lõike 2 sellist mõju eraõiguslikest isikutest tööandjatele, siis selle kohta tuleb märkida, et kuigi harta artikli 51 lõikes 1 on täpsustatud, et see on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, ei ole artikli 51 lõikes 1 seevastu käsitletud küsimust, kas harta teatavad artiklid võivad olla vahetult siduvad sellistele eraõiguslikele isikutele, ja seega ei saa seda tõlgendada nii, et see süstemaatiliselt välistab sellise võimaluse.

    Esmalt tuleb märkida, nagu kohtujurist liidetud kohtuasjades Bauer ja Willmeroth (C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:337) tehtud ettepaneku punktis 78 meenutas, et asjaolu, et teatavad esmase õiguse sätted on adresseeritud eelkõige liikmesriikidele, ei välista seda, et neid võiks kohaldada eraõiguslike isikute vahelistele suhetele (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 77).

    Seejärel on Euroopa Kohus muu hulgas varem nõustunud sellega, et harta artikli 21 lõikes 1 tunnustatud keeld on iseenesest piisav, et eraõiguslikel isikutel tekiks subjektiivne õigus, millele nad saavad vaidluses teise eraõigusliku isiku vastu vahetult tugineda (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 76), ilma et harta artikli 51 lõige 1 seda seega takistaks.

    Lõpuks, mis puudutab täpsemalt harta artikli 31 lõiget 2, siis tuleb rõhutada, et iga töötaja õigusele saada aega tasustatud põhipuhkuseks vastab selle olemusest tulenevalt tööandja kohustus ehk kohustus võimaldada aega tasustatud põhipuhkuseks või maksta töösuhte lõppemisel kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest hüvitist.

    (vt punktid 74, 76–79, 81 ja resolutsiooni punkt 2)