Kohtuasi C‑650/16

A/S Bevola
ja
Jens W. Trock ApS

versus

Skatteministeriet

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Østre Landsret)

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 49 – Äriühingu tulumaks – Asutamisvabadus – Residendist äriühing – Maksustatav kasum – Maksude alandamine – Residendist püsivate tegevuskohtade kahjumi mahaarvamine – Lubatavus – Mitteresidendist püsivate tegevuskohtade kahjumi mahaarvamine – Väljaarvamine – Erand – Valikuline rahvusvahelise ühismaksustamise kord

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 12. juuni 2018. aasta otsus

Asutamisvabadus – Maksuõigusnormid – Äriühingu tulumaks – Maksusoodustus – Liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad residendist äriühingul arvata maha kahjumi, mida kandis selle äriühingu liikmesriigis asuv püsiv tegevuskoht, kuid välistavad selle lõpliku kahjumi osas, mida kandis mõnes teises liikmesriigis asuv püsiv tegevuskoht – Erand, mis lubab mahaarvamist juhul, kui kohaldatakse valikulist rahvusvahelise ühismaksustamise korda – Lubamatus

(ELTL artikkel 49)

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad residendist äriühingu, kes ei ole valinud sellist rahvusvahelise ühismaksustamise korda nagu põhikohtuasjas käsitletav, võimaluse arvata oma maksustatavast kasumist maha teises liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha kahjumi, kuigi esiteks on see äriühing ammendanud kõik tegevuskoha asukohajärgse liikmesriigi õiguses sätestatud võimalused see kahjum maha arvata ja teiseks ei saa ta asjaomasest tegevuskohast mitte mingit tulu, mistõttu ei ole enam mingit võimalust, et seda kahjumit saaks nimetatud liikmesriigis arvesse võtta; nende tingimuste täitmist peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et kui tegemist on liikmesriigi võetud meetmetega residendist äriühingu kasumi topeltmaksustamise vältimiseks või vähendamiseks, ei ole mõnes teises liikmesriigis püsivat tegevuskohta omavad äriühingud üldjuhul sarnases olukorras nende äriühingutega, kellel on residendist püsiv tegevuskoht (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Nordea Bank Danmark, C‑48/13, EU:C:2014:2087, punkt 24, ja 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Timac Agro Deutschland, C‑388/14, EU:C:2015:829, punkt 27).

Kui aga tegemist on kahjumiga, mis tekkis mitteresidendist püsival tegevuskohal, mille kogu tegevus on lõpetatud ja mille kahjumit ei saanud ega saa enam liikmesriigis, kus tegevus toimus, maksustatavast kasumist maha arvata, ei erine kahjumi kahekordse mahaarvamise vältimise eesmärgist lähtudes sellist tegevuskohta omava residendist äriühingu olukord residendist püsivat tegevuskohta omava residendist äriühingu olukorrast.

Kriteeriumi, mille täitmisel loetakse kahjum lõplikuks 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763) punkti 55 tähenduses, on täpsustatud 3. veebruari 2015. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑172/13, EU:C:2015:50) punktis 36. Sellest tuleneb, et mitteresidendist tütarettevõtja kahjum on lõplik ainult siis, kui tütarettevõtja ei saa enam oma asukohariigis tulu. Nimelt kui tütarettevõtja saab edaspidi kas või minimaalset tulu, esineb võimalus, et tekkinud kahjumit saab veel tasaarvestada tema asukohajärgses liikmesriigis tulevikus teenitava kasumiga.

Kõnealusest kohtupraktikast, mis on analoogia alusel kohaldatav ka mitteresidendist püsivate tegevuskohtade kahjumi suhtes, tuleneb, et mitteresidendist püsiva tegevuskoha kahjum muutub lõplikuks siis, kui esiteks seda tegevuskohta omav äriühing on ammendanud kõik tegevuskoha asukohajärgse liikmesriigi õiguses pakutud võimalused asjaomane kahjum maha arvata ja teiseks ei saa ta asjaomasest tegevuskohast mitte mingit tulu, mistõttu ei ole enam mingit võimalust, et seda kahjumit saaks nimetatud liikmesriigis arvesse võtta.

(vt punktid 37, 38, 63, 64 ja 66 ning resolutsioon)