1

Apellatsioonkaebuses palub National Iranian Tanker Company (edaspidi „NITC“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑207/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:471), milles see kohus jättis rahuldamata tema hagi, milles ta palus:

2

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu võttis 9. juunil 2010 vastu resolutsiooni 1929 (2010) (edaspidi „resolutsioon 1929”), millega laiendatakse resolutsioonidega 1737 (2006), 1747 (2007) ja 1803 (2008) kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisala ning kehtestatakse Iraani Islamivabariigi vastu suunatud täiendavad piiravad meetmed. Selles resolutsioonis mainib ÜRO Julgeolekunõukogu eeskätt „Iraani energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahelist potentsiaalset seost“.

3

24. novembril 2013 leppisid ühelt poolt Iraani Islamivabariik ja teiselt poolt Saksamaa Liitvabariik, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Venemaa Föderatsioon, Prantsuse Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja toetusel Genfis (Šveits) kokku ühises tegevuskavas (edaspidi „ühine tegevuskava“), millega kehtestatakse lähenemisviis Iraani tuumaküsimusele pikaajalise laiaulatusliku lahenduse leidmiseks.

4

14. juulil 2015 võtsid ühelt poolt Iraani Islamivabariik ja teiselt poolt Saksamaa Liitvabariik, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Venemaa Föderatsioon, Prantsuse Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Viinis (Austria) vastu „Ühise laiaulatusliku tegevuskava“, et pakkuda Iraani tuumaküsimusele pikaajalist laiaulatuslikku lahendust (edaspidi „ühine laiaulatuslik tegevuskava“).

5

20. juulil 2015 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 2231 (2015), millega kinnitatakse ühine laiaulatuslik tegevuskava ja kutsutakse tungivalt üles seda täielikult rakendama kooskõlas tegevuskavas kehtestatud ajakavaga ning nähakse ette kooskõlas selle kavaga võetavad meetmed.

6

17. juunil 2010 kutsus Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu Nõukogu võtma meetmeid resolutsioonis 1929 ette nähtud meetmete rakendamiseks ning samuti kaasnevaid meetmeid, et toetada läbirääkimiste teel lahenduse leidmist kõikidele muredele, mis seonduvad jätkuvalt Iraani Islamivabariigi tuuma- ja raketiprogramme toetavate tundlike tehnoloogiate väljatöötamisega. Need meetmed pidid puudutama eelkõige Iraani kaubandussektorit, finantssektorit, transpordisektorit ning gaasi- ja naftatööstuse suuri sektoreid.

7

26. juulil 2010 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu otsuse 2010/413, mille II lisa loetleb isikute ja üksuste nimed, kelle vara külmutatakse. Selle otsuse põhjenduses 22 on viidatud resolutsioonile 1929 ja märgitud, et see resolutsioon toob välja potentsiaalse seose Iraani Islamivabariigi energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel.

8

Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2012 vastu otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2012, L 19, lk 22). Selle otsuse põhjenduse 13 kohaselt tuleks rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist kohaldada täiendavate isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust, et võimaldada valitsusel jätkata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergiaalast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, eelkõige isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt.

9

Selle otsusega lisati otsusesse 2010/413 artikkel 3a, millega on keelatud Iraani toornaftat ja naftasaadusi importida, osta või transportida.

10

Otsusega 2012/35 lisati otsuse 2010/413 artikli 20 lõikesse 1 punkt c, mis näeb ette selliste rahaliste vahendite külmutamise, mis kuuluvad järgmistele isikutele ja üksustele:

„I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust, ning nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.“

11

23. märtsil 2012 võttis nõukogu vastu määruse nr 267/2012, mis rakendab Euroopa Liidus otsusega 2012/35 ette nähtud piiravaid meetmeid.

12

Selle määruse artikliga 11 kehtestatakse analoogsed piirangud nendega, mis on esitatud otsuse 2010/413 artiklis 3a seoses Iraani toornafta ja naftasaaduste impordi, ostu või transpordiga.

13

Nimetatud määruse artikli 23 lõike 2 punktis d on ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad selle IX lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on vastavalt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktile c kindlaks tehtud, et nad „on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt, või on nendega seotud isikud või üksused“.

14

Nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsusega 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2012, L 282, lk 58), muudeti otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c sõnastust järgmiselt:

„I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust, ning nende omanduses või kontrolli all olevad üksused või nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas“.

15

Nõukogu muutis oma 21. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT 2012, L 356, lk 34), viimati nimetatud määruse artikli 23 lõike 2 punkti d sõnastust järgmiselt:

„on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust ja nende omandis või kontrolli all olevaid üksusi materiaalselt, logistiliselt või rahaliselt, või on nendega seotud isikud või üksused.“

16

Nõukogu võttis 20. jaanuaril 2014 ühise tegevuskava rakendamiseks vastu otsuse 2014/21/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2014, L 15, lk 22). Otsuse 2014/21 põhjenduse 3 kohaselt nähakse ühise tegevuskava esimese sammu osana ette, et Iraani Islamivabariik võtaks selles kavas täpsustatud vabatahtlikke meetmeid, ja vastutasuks võtaks liit mitu vabatahtlikku meedet, mille hulgas on selliste piiravate meetmete kohaldamise peatamine, mis käsitlevad eeskätt Iraani toornafta transportimisega seotud teenuste osutamise keeldu. Selle otsusega peatas nõukogu eelkõige kuueks kuuks otsuse 2010/413 artiklis 3a esitatud keelu Iraani toornafta transportimise kohta kohaldamise. Selle keelu kohaldamise peatamist on nõukogu hiljem mitme järjestikuse aktiga pikendanud.

17

Samal päeval võttis nõukogu vastu määruse (EL) nr 42/2014, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT 2014, L 15, lk 18, ja parandus ELT 2014, L 19, lk 7), millega ta peatas kuueks kuuks määruse nr 267/2012 artikli 11 lõike 1 punktis c toodud keelu kohaldamise, mis puudutas Iraanist pärit või sealt mis tahes riiki eksporditud toornafta või naftasaaduste transportimist. Selle keelu kohaldamise peatamist on nõukogu hiljem mitme järjestikuse aktiga pikendanud. Nimetatud keeld tunnistati lõpuks kehtetuks nõukogu 18. oktoobri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/1861, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT 2015, L 274, lk 1).

18

NITC on Iraani äriühing, mis on spetsialiseerunud toornafta ja gaasi saadetiste veole. Tal on maailma üks suurimaid topeltpõhja ja -parrastega naftatankerite laevastikke.

19

Nõukogu kandis 15. oktoobril 2012 otsusega 2012/635 ja rakendusmäärusega (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT 2012, L 282, lk 16), NITC selliste isikute ja üksuste loeteludesse, kelle varad külmutatakse; need loetelud on esitatud otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas. Nendesse loeteludesse kandmise põhjendused olid identsed ning sõnastatud järgmiselt:

„Tegelikult Iraani valitsuse kontrolli all. Toetab Iraani valitsust rahaliselt, kasutades selleks aktsionäre, kellel on sidemed valitsusega“.

20

3. juuli 2014. aasta kohtuotsusega National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608) tühistas Üldkohus otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 NITCd puudutavas osas, kuna tema nime kandmine isikute ja üksuste loeteludesse, kelle vara külmutatakse, oli põhjendamata, sest nõukogu väited, et NITC oli Iraani valitsuse kontrolli all ja toetas seda valitsust rahaliselt, ei olnud tõendatud. Lisaks jättis Üldkohus nende aktide tagajärjed NITC suhtes kehtima kuni Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimese lõigu kohaselt apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata või rahuldamata jätmiseni. Nimetatud kohtuotsuse peale ei esitatud apellatsioonkaebust.

21

12. veebruaril 2015 kandis nõukogu vaidlusaluste aktidega NITC nime uuesti esiteks otsuse 2010/413 II lisas olevasse isikute ja üksuste loetellu, kelle varad külmutatakse, ja teiseks määruse nr 267/2012 IX lisas olevasse loetellu (edaspidi „vaidlusalused loetelud“), tuginedes järgmiselt sõnastatud põhjendustele:

„[NITC] toetab Iraani valitsust rahaliselt, kasutades selleks aktsionäre Iraani riiklikku pensionifondi (Iranian State Retirement Fund), Iraani sotsiaalkaitseorganisatsiooni (Iranian Social Security Organization) ning naftatööstuse töötajate pensioni- ja hoiuste fondi (Oil Industry Employees Retirement and Savings Fund), kes on riigi kontrolli all olevad üksused. Lisaks sellele on [NITC] üks maailma toornaftatankerite suurimaid käitajaid ja üks Iraani toornafta peamisi vedajaid. Sellest tulenevalt annab [NITC] Iraani valitsusele Iraani nafta vedamisega logistilist tuge.“

22

18. oktoobril 2015 võttis nõukogu ühise laiaulatusliku tegevuskava rakendamise raames vastu esiteks otsuse (ÜVJP) 2015/1863, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2015, L 274, lk 174), millega NITC suhtes peatati otsusega 2010/413 ette nähtud piiravate meetmete kohaldamine, ning teiseks rakendusmääruse (EL) 2015/1862, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT 2015, L 274, lk 161), millega kustutati tema nimi viimati mainitud määruse IX lisas asuvast loetelust.

23

Otsus 2015/1863 ja rakendusmäärus 2015/1862 on kohaldatavad alates 16. jaanuarist 2016 esiteks vastavalt nõukogu 16. jaanuari 2016. aasta otsusele (ÜVJP) 2016/37, mis käsitleb otsuse 2015/1863 kohaldamise kuupäeva (ELT 2016, L 11 I, lk 1), ja teiseks vastavalt teabele määruse 2015/1861 ja rakendusmääruse 2015/1862 kohaldamise kuupäeva kohta (ELT 2016, C 15 I, lk 1).

24

Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2015 saabunud hagiavaldusega esitas NITC hagi vaidlusaluste aktide tühistamiseks. Teise võimalusena esitas NITC ELTL artikli 277 alusel taotluse, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d tunnistataks tema suhtes kohaldatamatuks.

25

Selle hagiga samal ajal esitas NITC ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vaidlusaluste aktide täitmise peatamiseks. Üldkohtu president jättis nimetatud taotluse rahuldamata oma 16. juuli 2015. aasta kohtumäärusega National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑207/15 R, EU:T:2015:535).

26

Oma hagi põhjenduseks esitas NITC viis väidet, millest esimene käsitles seadusjõu, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist ning õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist; teine käsitles hindamisviga; kolmas käsitles kaitseõiguste, õiguse heale haldusele ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist; ja neljas omandiõiguse, õiguse maine kaitsele ning ettevõtlusvabaduse rikkumist. Viies väide, mis on esitatud teise võimalusena, puudutas otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d õigusvastasust.

27

Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi ja jättis seega hagi tervikuna rahuldamata.

28

NITC palub Euroopa Kohtul:

29

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

30

Nõukogu väidab, et NITC-l ei ole huvi käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamise suhtes ja et apellatsioonkaebus on seega vastuvõetamatu, kuna otsusega 2015/1863 ja rakendusmäärusega 2015/1862 tühistati tema suhtes võetud piiravad meetmed ja kuna vaidlusalused aktid ei kahjusta tema mainet.

31

NITC väidab, et tal on huvi nii vaidlustatud kohtuotsuse kui ka vaidlusaluste aktide tühistamise suhtes, et tunnistataks ab initio õigusvastaseks tema uuesti kandmine vaidlusalustesse loeteludesse, et ta saaks olenevalt olukorrast esitada hagi selle kahju hüvitamiseks, mis tekkis tema uuesti kandmisest vaidlusalustesse loeteludesse, ja taastada oma maine.

32

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on apellandi põhjendatud huvi esinemise eelduseks see, et apellatsioonkaebuse tulemus võib tuua selle esitanud isikule mingit kasu (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohus on aga leidnud, et isiku või üksuse puhul, kelle nimi oli kantud isikute ja üksuste loetellu, kelle vara on külmutatud, püsis vähemalt mittevaraline huvi taotleda selle kande tühistamist, et liidu kohus tuvastaks, et teda poleks kunagi tohtinud nimetatud loetelusse kanda, võttes arvesse tagajärgi tema mainele ja sealhulgas pärast seda, kui ta nimi sellest loetelust kustutati või kui tema varade külmutamine peatati (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punktid 70–72; 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, C‑459/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:646, punkt 12, ja 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Al-Faqih jt vs. komisjon, C‑19/16 P, EU:C:2017:466, punkt 36).

34

Sellest tuleneb, et NITC-l on vähemalt mittevaraline huvi taotleda, et tühistataks tema nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse kandmine, isegi kui esiteks on peatatud tema varade külmutamine, mis on tingitud sellest uuesti kandmisest otsuse 2010/413 II lisas asuvasse loetellu, ja teiseks tema nimi eemaldati määruse nr 267/2012 IX lisas asuvast loetelust vastavalt otsuse 2015/1863 ja rakendusmääruse 2015/1862 alusel.

35

Järelikult on apellatsioonkaebus vastuvõetav.

36

NITC põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega.

37

Esimese väitega märgib NITC, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–65 ja 68, et vaidlusalused aktid ei riku seadusjõu põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Üldkohus eksis niisiis, kui ta järeldas, et nõukogu võis kanda apellandi uuesti vaidlusalustesse loeteludesse selliste faktiliste väidete põhjal, mis on identsed nendega, mis esitati, et põhjendada tema esmast kannet, mis tühistati jõustunud kohtuotsusega, kui asjaolud ei olnud oluliselt muutunud ega esinenud uusi tõendeid, mida selle esmase kande käigus ei olnud võimalik saada. NITC leiab, et nõukogu ei saanud piirduda tema esmase kande aluseks olevate asjaolude ümberkvalifitseerimisega, et kanda teda uuesti vaidlusalustesse loeteludesse sama loetellu kandmise kriteeriumi põhjal.

38

NITC lisab viitega Üldkohtu presidendi 16. juuli 2015. aasta kohtumäärusele National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑207/15 R, EU:T:2015:535), et isegi kui seadusjõu põhimõte ei olnud rangelt võttes kohaldatav, panid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ning õigus tõhusale õiguskaitsevahendile Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 ja 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 13 tähenduses nõukogule siiski kohustuse esitada kõik oma argumendid ja kõik tema valduses olevad tõendid esimese kande raames; selle kohustuse täitmata jätmise korral ei saa ta neid hiljem esitada. Üldkohus tõlgendas niisiis harta artiklit 47 liiga kitsendavalt. Vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olev loogika annab tema väitel nõukogule piiramatu õiguse kehtestada uuesti piiravaid meetmeid põhjenduste alusel, mis on identsed või tuginevad samadele faktidele ja mida oleks saanud ja millele oleks tulnud viidata esmase kande käigus. See loogika võib tuua kaasa kuritarvitamise ja jätta puudutatud üksuse korduvate vaidluste meelevalda, mis on vastuolus menetluse õigluse põhimõttega ja õigusega heale haldusele.

39

NITC täpsustab, et Üldkohus on eelkõige õigusnormi rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52, kui ta otsustas, et nõukogu võis tugineda uuesti loetellu kandmise põhjendusele, mis puudutab Iraani valitsuse rahalist toetamist, ehkki esitatud tõendid kannavad suuremas osas kuupäeva, mis eelneb esmasele kandele, ja olid üldsusele kättesaadavad või pärinesid temaga toimunud kirjavahetusest. Mis puudutab logistilist toetust käsitlevat loetellu kandmise põhjendust, siis märgib NITC, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ekslikult, et Üldkohus ei kontrollinud seda kohtuasjas, milles tehti 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608). Ehkki see põhjendus ei ole algses loetellu kandmises, on see siiski identne rahalise toetuse faktilisele väitele, mis on selle kohtuotsuse punktis 60 muu kvalifikatsiooni all tagasi lükatud.

40

Nõukogu leiab, et esimene väide ei ole põhjendatud. Tema arvates ei olnud tal kohustust viidata NITC esmase loetellu kandmise hetkel kõigile loetellu kandmise kriteeriumidele ja põhjendustele, mida võib arvesse võtta. Nõukogu täpsustab, et NITC esmasel loetellu kandmisel ei esitanud ta ühtegi asjaolu, mis tõendaks loetellu kandmise põhjendust, mis oli seotud rahalise toetusega, mis on selle kande aluseks. Mis puudutab logistilist toetust käsitlevat loetellu kandmise põhjendust, siis ei viidatud sellele Üldkohtus ega esitatud seda Üldkohtule hindamiseks.

41

Apellatsioonkaebuse esimese väite raames tugineb NITC poolt viidatud liidu õiguse erinevate põhimõtete ja põhiõiguste rikkumine sisuliselt argumendile, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et üksus, kellel õnnestus lasta tühistada tema suhtes võetud piiravad meetmed, võidakse uuesti kanda üksuste loetellu, kelle varad külmutatakse, selliste põhjenduste või tõendite põhjal, mida oleks saanud esitada nimetatud üksuse esmasel loetellu kandmisel, ehkki asjaolud ei ole oluliselt muutunud ja ühtegi uut tõendit ei ole esitatud.

42

Esmalt, mis puudutab seadusjõu põhimõtet, siis tuleb märkida, et liidu kohtute poolt tehtud tühistavatel kohtuotsustel on alates lõplikuks muutumise hetkest seadusjõud. See ei ole mitte üksnes tühistava kohtuotsuse resolutsioonil, vaid ka põhjendustel, mis on resolutsiooni aluseks ja seetõttu sellest lahutamatud (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et seadusjõud puudutab üksnes kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 123, ja 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Pappalardo jt vs. komisjon, C‑350/16 P, EU:C:2017:672, punkt 37).

44

Siinses asjas tuleb märkida, et 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608) tühistas Üldkohus NITC esmase loetellu kandmise, järeldades selle kohtuotsuse punktis 64, et arvesse võetavate asjaolude hulgas ei ole ühtegi sellist, mis võimaldaks kinnitada nõukogu väiteid, et NITC on Iraani valitsuse kontrolli all ja toetab Iraani valitsust rahaliselt. Nimelt ilmneb viidatud kohtuotsuse punktist 61, et nõukogu ei esitanud ühtegi tõendit NITC kapitali struktuuri ja aktsionäride kohta, põhistamaks põhjendust, mis seondub Iraani valitsuse rahalise toetamisega, kuna esinevad sidemed tema aktsionäride ja selle valitsuse vahel. Mis puudutab argumenti NITC nafta transpordi tegevuse kohta, millele nõukogu kõnealuses menetluses toimunud kohtuistungil viitas, siis märkis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 58–60 üksnes, et need tõendid ei ole NITC esmase kande põhjenduste hulgas ega kinnita selle kande aluseks olevat põhjendust, mis seondub Iraani valitsuse rahalise toetamisega.

45

Niisiis tugines Üldkohus nõukogu esitatud tõendite ebapiisavusele vaidlustatud aktide faktilise aluse kinnitamiseks, et tühistada nõukogu aktid 3. juuli 2014. aasta kohtuotsusega National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608). Sellisest järeldusest, millel on käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud kohtupraktika kohaselt seadusjõud, ei saa tuletada, et nõukogu ei saanud hiljem võtta arvesse muid tõendeid, et näidata rahalist toetust Iraani valitsusele, ega tugineda selle valitsuse mõnda muud laadi toetamisele.

46

Tuleb aga märkida, et vaidlusaluste aktidega NITC uuesti kandmine vaidlusalustesse loeteludesse tugines kahele eraldi põhjendusele, mis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 48 kohaselt on esiteks NITC rahaline toetus Iraani valitsusele sidemete tõttu tema aktsionäride ja selle valitsuse vahel, ning teiseks NITC logistiline toetus sellele valitsusele Iraani nafta transportimise tõttu. Nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, oli viidatud ainult rahalise toetusega seonduvale põhjendusele NITC esmase kande põhjendustes, mis tühistati 3. juuli 2014. aasta kohtuotsusega National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608). Lisaks, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse samast punktist ja punktist 51, ei ole tõendid, mis esitati Üldkohtule selle põhjenduse kohta vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevas esimese astme hagis, samad, mis esitati tema esmase loetellu kandmist käsitlevas menetluses, milles tehti 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608).

47

NITC väidab siiski, et kuna faktilised asjaolud, millele nõukogu tugineb oma otsuses kanda ta uuesti vaidlusalustesse loeteludesse, olid juba teada tema esmase kande ajal, siis oli nõukogul kohustus juba selle esimese loetellu kandmise käigus ammendada kõik tema käsutuses olevad asjaolud ja õiguslikud kvalifikatsioonid, mis võisid põhjendada NITC vastu piiravate meetmete võtmist; selle kohustuse täitmata jätmise korral ei saa nõukogu nendele hiljem tugineda. NITC selgitas Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil, et kuigi tema arvates ei olnud seadusjõu põhimõte rangelt võttes kohaldatav, tulenes see kohustus selle põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte koostoimes tõlgendamisest.

48

Siiski piisab märkimisest, et see etteheide ei saa viia seadusjõu põhimõtte rikkumise tuvastamiseni, sest kuivõrd loogiliselt ei võetud neid tõendeid ja õiguslikke kvalifikatsioone arvesse seadusjõu omandanud lahendis, siis ei saa need kujutada endast õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis tegelikult või vältimatult nimetatud lahendis ära otsustati vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud kohtupraktikale.

49

Tuleb lisada, et NITC ei esita oma apellatsioonkaebuses täpset argumenti väitmaks, et seadusjõu põhimõte ja õiguskindluse põhimõte koostoimes annavad siinses asjas laiema kaitse, kui tuleneks pelgalt seadusjõu põhimõttest isikule või üksusele, kellel on õnnestunud lasta tühistada oma nime kandmine isikute ja üksuste loetellu, kelle varad külmutatakse, kui nad vaidlustavad uute piiravate meetmete võtmist, mis tuginevad muudele põhjendustele või tõenditele.

50

Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, siis tuleb täheldada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib sellele põhimõttele tugineda iga õigussubjekt, kelles liidu institutsioon on konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi. Seevastu ei saa keegi selle põhimõtte rikkumisele tugineda nimetatud tagatiste puudumise korral (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Pappalardo jt vs. komisjon, C‑350/16 P, EU:C:2017:672, punkt 39, ja 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Kreuzmayr, C‑628/16, EU:C:2018:84, punkt 46).

51

Kuid otsus kanda üksus selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle vara külmutatakse, ei anna sellele üksusele konkreetseid tagatisi, et nõukogul ei ole ühtegi teist põhjendust tema kohta peale nende, mis on esitatud nimetatud otsuse põhjendustes, ega muid tõendeid, mis võiks olla aluseks tema suhtes piiravate meetmete võtmisele. Lisaks, nagu Üldkohus põhjendatult järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, ei saanud 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608) tekitada NITCs õiguspärast ootust, et nõukogu ei saa nimetatud kohtuotsust järgides tulevikus võtta vastu loetellu uuesti kandmise otsust. Üldkohus täpsustas pealegi sama kohtuotsuse punktis 77, et ei saa välistada NITC nime uuesti kandmist isikute ja üksuste loeteludesse, kelle varad külmutatakse, ja et nõukogul on võimalus õiguslikult piisavalt põhistatud põhjendustel tema nimi uuesti kõnealustesse loeteludesse kanda.

52

Eelnevast tuleneb, et Üldkohus järeldas õigusnormi rikkumata, et nõukogu ei rikkunud 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuse National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608) seadusjõudu ega õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, kui ta võttis vaidlusalused aktid vastu põhjenduste alusel, mis käsitlesid NITC rahalist ja logistilist toetust Iraani valitsusele, nagu need on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 46.

53

Mis puudutab NITC viidatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile harta artikli 47 tähenduses, siis tuleb märkida, et see artikkel tagab liidu õiguses kaitse, mis tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 1 ja artiklist 13 (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund, C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud artikli 47 esimene lõik sätestab, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

54

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ei saa aga takistada nõukogul isikut või üksust uuesti kanda selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle varad külmutatakse, muudel põhjendustel kui need, millele tugines esmane kanne, või identsel põhjendusel, mis põhineb muudel tõenditel. Nimelt on selle põhimõtte eesmärk tagada, et huve kahjustavat akti saab kohtus vaidlustada, mitte aga takistada vastu võtta uut huve kahjustavat akti, mis tugineb erinevatele põhjendustele või tõenditele.

55

Euroopa Kohus on juba sedastanud, et kui hagi esemeks olev liidu institutsiooni otsus tühistatakse, loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud, ning see institutsioon, kes kavatseb uue otsuse teha, võib läbi viia täieliku läbivaatamise ning viidata muudele põhjendustele kui need, millele tühistatud otsus tugines (vt analoogia alusel 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 31).

56

Sellest tuleneb, et selline õigusvastasus, nagu Üldkohus tuvastas 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608), kui NITC kanti esimest korda isikute ja üksuste loetellu, kelle varad külmutatakse, ei takista nõukogul tema olukorra uue läbivaatamise järel võtta vastu uusi piiravaid meetmeid juba olemas olevate või teada faktiliste asjaolude põhjal.

57

Lisaks tuleb märkida, et menetluses, mille lõpus tehti 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608), mis on muutunud lõplikuks, taotles NITC 2012. aastal vastu võetud piiravate meetmete tühistamist ja saavutas selle; asjaomased meetmed kõrvaldati seega liidu õiguskorrast. Sellest tuleneb, et NITC võib tugineda sellele kohtuotsusele kahju hüvitamise nõudes, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 65. Lisaks on NITC-l õigus, mida ta ka kasutas, esitada uus hagi liidu kohtule, et kontrollitaks uuesti loetellu kandmise otsuse õiguspärasust, et selle rahuldamise korral taastataks tema esialgne seisund, ja et talle tekkinud kahju hüvitataks.

58

Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb sedastada, et Üldkohus järeldas põhjendatult, et nõukogu ei ole rikkunud seadusjõu põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning NITC õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

59

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

60

Teises väites märgib NITC, et Üldkohus on ekslikult järeldanud, et loetellu kandmise kriteeriumid olid tema puhul täidetud. Üldkohus on tema väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89 õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et NITC toetas Iraani valitsust otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d nimetatud kriteeriumi tähenduses, kuna NITC toetas Iraani valitsust logistiliselt Iraani nafta transportimise tõttu ja kuna esineb side energiasektori ning tuumarelva leviku alase tegevuse vahel Iraanis. Mõiste „logistiline toetus“ ei saa apellandi arvates hõlmata toetust kolmandatele isikutele. Üldkohtu tõlgenduse kohaselt aga piisab sellest, et NITC tegutseb Iraani naftasektoris, järeldamaks, et ta toetab Iraani valitsust logistiliselt, ehkki ta ei ole sellele valitsusele mingeid teenuseid osutanud. Lisaks kujutab selline tõlgendus tema sõnul sisuliselt väidet kaudsest rahalisest toetusest Iraani valitsusele, see on aga tagasi lükatud 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608, punkt 60).

61

Lisaks ei võimalda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 esitatud viide otsuse 2010/413 põhjendusele 22 apellandi arvates tõendada seost NITC tegevuse, energiasektori ja tuumarelva leviku vahel ning on ekslik, kuna selle otsuse järel nõustus liit väidetavalt lubama nafta transportimise tegevust vastavalt määrusega nr 42/2014 rakendatud ühise tegevuskava tingimustele. Ehkki ühine tegevuskava ei näinud ette individuaalsete piiravate meetmete kohaldamise peatamist või nende kriteeriumide muutmist, mille alusel toimuvad kanded isikute ja üksuste loetellu, kelle vara külmutatakse, oleksid see kava ja määrus nr 42/2014 pidanud tema arvates suunama nende kriteeriumide tõlgendamist ja kohaldamist. Tema väitel on vastuoluline järeldada, et mõiste „logistiline toetus“ hõlmab toornafta transportimise tegevust, milleks anti luba nimetatud kava ja määrusega, ning mõeldamatu, et liit andis loa tegevuseks, mis võib omada piisavalt kvalitatiivset või kvantitatiivset tähtsust, et soodustada tuumarelva levikut. Apellandi sõnul ei hinnatud seda, millist ohtu kujutab endast NITC ühist tegevuskava silmas pidades, võttes arvesse piiravate meetmete eesmärki.

62

Lõpuks olevat Üldkohtu tõlgendus ebaproportsionaalne otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 taotletud eesmärkidega võrreldes, kuna see võimaldab nõukogul võtta piiravaid meetmeid kõigi isikute või üksuste vastu, kes tegutsevad mõnes sektoris, mis võib tuua arvestatavat tulu Iraani valitsusele. Kande tegemise kriteeriumide niivõrd lai tõlgendamine muudab tema sõnul need aktid kaubandussanktsioonide instrumentideks. Selline tõlgendus on ühtlasi vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab, et õigusnormide kahemõttelisuse korral tuleb lähtuda NITC-le kõige soodsamast tõlgendusest.

63

Neljanda väitega märgib NITC, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta lükkas tagasi NITC teise võimalusena esitatud argumendi, et kui nõustutaks otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d laia tõlgendusega, siis muudaks selline tõlgendus nimetatud kriteeriumi ebaproportsionaalseks, võrreldes otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 taotletud eesmärkidega, ja muudaks seega need sätted õigusvastaseks.

64

Nõukogu vaidleb teise ja neljanda väite põhjendatusele vastu. Ta leiab, et Üldkohus ei ole õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et põhjendus logistilisest toetusest Iraani valitsusele oli põhistatud, ning väidab, et ehkki ühine tegevuskava nägi ette Iraani Islamivabariigi suhtes võetud sanktsioonide teatava kergendamise, oli selles faasis veel vajalik säilitada survet nimetatud valitsusele, et lõpetada tema tegevus tuumarelva leviku alal.

65

Teise ja neljanda väitega, mida tuleb analüüsida koos, vaidleb NITC vastu sellele, kuidas Üldkohus tõlgendas ja kohaldas tema suhtes loetellu kandmise kriteeriumi, mis on sätestatud otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/635) artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 (muudetud määrusega nr 1263/2012) artikli 23 lõike 2 punktis d.

66

Esiteks ei saa nõustuda NITC argumendiga, et Iraani valitsuse logistilist toetust puudutav põhjendus, mille põhjendatust Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92, vastab selle valitsuse rahalise toetamise põhjendusele, mis oli tagasi lükatud 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608). Sellega seoses piisab märkimisest, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–87 põhjendas Üldkohus NITC poolse Iraani valitsuse logistilise toetuse põhjenduse põhjendatust erinevate põhjendustega kui need, mille alusel ta lükkas 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T‑565/12, EU:T:2014:608, punktid 58–64) tagasi tõendid, millele nõukogu oli tuginenud, et järeldada, et NITC toetas nimetatud valitsust rahaliselt. Täpsemalt tuleb rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 täpsustas Üldkohus, et nõukogu ei heida NITC-le ette kaudset toetust Iraani valitsusele kolmanda äriühingu vahendusel, kes maksab nimetatud valitsusele dividende, vaid et tema transporditegevuse olulisuse tõttu Iraani naftasektoris, mida Iraani valitsus kontrollib, loetakse, et apellant toetab seda valitsust logistiliselt.

67

Teiseks tuleb märkida, et Üldkohus märkis põhjendatult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, et Iraani valitsuse toetamise kriteeriumi, mis on esitatud otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/635) artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 (muudetud määrusega nr 1263/2012) artikli 23 lõike 2 punktis d, tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas asjaomase isiku või üksuse enda tegevust, millel iseenesest ei ole küll mingit otsest või kaudset seost tuumarelva levikuga, kuid mis võivad siiski seda soodustada, toetades Iraani valitsust materiaalselt, rahaliselt või logistiliselt ressursside või vahenditega, mis võimaldavad jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust (vt selle kohta 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punktid 80 ja 81, ning 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, C‑266/15 P, EU:C:2016:208, punkt 44).

68

Nagu ilmneb 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128) punktidest 81 ja 82, võtab see kriteerium arvesse, et „Iraani energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel on potentsiaalne seos“, mida on eelkõige rõhutatud resolutsioonis 1929 ja otsuse 2010/413 põhjenduses 22, et kahjustada Iraani tuumaprogrammi rahastamist Iraani valitsuse poolt. See seos energiasektori ja tuumarelva leviku vahel on niisiis tuvastatud liidu seadusandja enda poolt.

69

Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et see kriteerium, kui seda tõlgendada nõukogu taotletud eesmärkide alusel, peab silmas Iraani valitsuse toetamise selliseid vorme, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisuse tõttu aitavad kaasa Iraani tuumarelva alasele tegevusele (vt selle kohta 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 83, ja 4. aprilli 2017. aasta kohtumäärus Sharif University of Technology vs. nõukogu, C‑385/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:258, punkt 64).

70

Mis puudutab mõistet „logistiline toetus“, siis leidis Euroopa Kohus, et sõna „logistiline“ ei piirdunud kaupade või isikute transportimise tegevusega, vaid hõlmas tegevust, mis sisuliselt puudutab teatava toimingu või protsessi korraldamise meetodeid ja vahendeid ning vajalike vahendite kättesaadavaks tegemist, et teatav tegevus või protsess saaks aset leida (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, C‑459/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:646, punktid 53 ja 54).

71

Neid asjaolusid silmas pidades järeldas Üldkohus põhjendatult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et arvestades NITC transporditegevuse tähtsust Iraani naftasektoris, mis võimaldab Iraani valitsusel vastata kindlatele logistilistele vajadustele selles sektoris, mida ta kontrollib, ja seost energiasektori ja tuumarelva leviku alase tegevuse vahel Iraanis, tuli asuda seisukohale, et NITC toetas Iraani valitsust, nii et otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/635) artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 (muudetud määrusega nr 1263/2012) artikli 23 lõike 2 punktis d esitatud kriteerium oli täidetud.

72

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 67–70, kuulub Üldkohtu selline tõlgendus õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud eesmärkidega, mida taotletakse Iraani Islamivabariigi vastu võetud piiravaid meetmeid reguleerivate õigusnormidega, nii et see ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

73

Kolmandaks tuleb märkida, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88 ja 89 õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et ühise tegevuskava, otsuse 2014/21 ja määrusega nr 42/2014 peatati keelu transportida Iraanist pärit või sealt mis tahes riiki eksporditud naftat kohaldamine.

74

Sellega seoses on Iraani Islamivabariigi suhtes kehtestatud sanktsioonide kergendamine nende aktide tagajärjel aset leidnud sellise protsessi esimeses etapis, mille eesmärk on leida pikaajaline laiaulatuslik lahendus Iraani tuumaküsimusele, ilma et seataks kahtluse alla otsusega 2010/413 ja määrusega nr 267/2012 taotletud eesmärk takistada tuumarelva levikut ja avaldada nii Iraani Islamivabariigile survet, et ta lõpetaks kõnealuse tegevuse. Ehkki nende aktidega on kõnealuse keelu kohaldamine hetkeks peatatud, mida nõukogu mitme järjestikuse aktiga on pikendanud, nii et NITC tegevusele ajutiselt see keeld enam ei kehtinud, siis ei näinud lisaks ühise tegevuskava esimeses etapis määratletud asjaolud ega nõukogu võetud aktid selle kava elluviimiseks ette individuaalsete piiravate meetmete kohaldamise peatamist või nende kriteeriumide muutmist, mille põhjal selliseid meetmeid võidi võtta, nagu Üldkohus põhjendatult märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89 ja 90 ning nagu tunnistab ka NITC.

75

Neljandaks väidab NITC, et Üldkohtu tõlgendus loetellu kandmise kriteeriumile, mis puudutab Iraani valitsuse toetamist, muudab selle kriteeriumi ebaproportsionaalseks, võrreldes otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 eesmärkidega, ning seega õigusvastaseks ja NITC suhtes kohaldamatuks.

76

Sellega seoses nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Euroopa Kohus sedastas, et otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 eesmärk – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 74 – on tõkestada tuumarelva levikut ning avaldada nii Iraani Islamivabariigile survet, et ta lõpetaks kõnealuse tegevuse. See eesmärk, mis kuulub rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamise üldisemasse raamistikku, on õiguspärane (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

„Iraani valitsuse toetamise“ kriteerium loetellu kandmiseks, millele Üldkohus siinses asjas tugines, võimaldab käesoleva kohtuotsuse punktides 67–69 viidatud kohtupraktika alusel silmas pidada tegevust, mis võib soodustada tuumarelva levikut, toetades Iraani valitsust materiaalselt, rahaliselt või logistiliselt ressursside või vahenditega, mis võimaldavad jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust, ilma et see viiks selleni, et mis tahes tegevus võiks osutuda selliseks toetuseks, vaid üksnes selline, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisuse tõttu aitab kaasa tuumarelva leviku alasele tegevusele. Neil asjaoludel ei ole see kriteerium, nagu seda on tõlgendanud Üldkohus, sobimatu ega lähe kaugemale nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

79

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teine ja neljas väide tuleb tagasi lükata.

80

Kolmanda väitega märgib NITC, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–138 leidis, et tema uuest kandmisest vaidlusalustesse loeteludesse tulenev riive tema omandiõigusele, maine kaitse õigusele ja ettevõtlusvabadusele oli proportsionaalne. Esiteks oleks Üldkohus pidanud tema arvates tuvastama, et see uuesti loetellu kandmine oli ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades Üldkohtus esimese väite raames viidatud põhimõtete ja põhiõiguste rikkumist. Teiseks on Üldkohus tema väitel riivanud NITC põhiõigusi, kui ta ei omistanud piisavat tähtsust ühisele tegevuskavale. Sellega seoses väidab NITC, et asjaolu, et nõukogu teda „sihtis“, oli ühtaegu nii ebaproportsionaalne kui ka diskrimineeriv. Üldkohtu arutluskäik, mis seisneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 sisalduvas kinnituses, et NITC vastu võetud piiravad meetmed olid põhjendatud, võttes arvesse tema nafta transportimise tegevuse tähtsust, tunnistades samas, et selline tegevus oli lubatud, on vastuoluline. Nimelt, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punktide 86 ja 87 kohaselt loetakse, et seos tuumarelva levikuga seisneb tulus, mida Iraani valitsus lõpuks saab Iraani nafta müügist, siis asjaolu, et seda naftat transpordib tema või üks või enam muud äriühingut, ei oma mingit tähtsust.

81

Nõukogu leiab, et kolmas väide ei ole põhjendatud. Ta väidab, et Üldkohus võttis täielikult arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta sedastas, et NITC uuesti kandmine vaidlusalustesse loeteludesse oli põhjendatud tema transporditegevuse olulisusega Iraani naftasektoris, ja järeldas, et teiste üksuste nafta transportimise tegevus ei olnud võrreldava ulatusega.

82

Vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ja nende olemust arvestades ning proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib nende õiguste ja vabaduste piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

83

Mis puudutab harta artiklites 16 ja 17 tunnustatud omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, millele NITC viitab, siis on Euroopa Kohus leidnud, et need põhiõigused ei ole absoluutsed õigused. Järelikult saab nende õiguste kasutamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks nii tagatud õiguste põhisisu (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punktid 121 ja 122 ning seal viidatud kohtupraktika).

84

Ehkki vaidlusalused aktid piiravad NITC põhiõigusi, vastavad need piirangud siiski liidu õigusega taotletud õiguspärasele eesmärgile, nagu tuleneb apellatsioonkaebuse teise ja neljanda väide analüüsist, see tähendab tuumarelva leviku vastane võitlus, mis kuulub rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamise üldisemasse raamistikku, mille kesksele tähtsusele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132.

85

Lisaks rõhutas Üldkohus nimetatud punktis 132, et need piirangud puudutavad üksnes ühte osa NITC varast ja et otsuses 2010/413 ja määruses nr 267/2012 olid ette nähtud teatud erandid. Need aktid nägid niisiis ette võimaluse deblokeerida vahendeid, et NITC saaks teha teatud kulutusi, eelkõige esmatähtsaks loetavaid, või täita teatud kindlaid kaubanduslepinguid. Mis puudutab maine riivet, siis märkis Üldkohus, et nõukogu ei olnud väitnud, et NITC on ise seotud tuumarelva levikuga. Ta järeldas sellest, et apellant ei olnud niisiis isiklikult seostatud tegevusega, mis ohustab rahu ja rahvusvahelist julgeolekut, ja et tema suhtes tekitatud umbusalduse määr oli seetõttu väiksem.

86

Neid asjaolusid arvestades ei ole NITC omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangud taotletud eesmärke silmas pidades ebaproportsionaalsed. Sama järeldus tuleb teha apellandi viidatud maine kahjustamise kohta (vt selle kohta 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, C‑266/15 P, EU:C:2016:208, punkt 53).

87

Lõpuks ei ole Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta märkis, et seda järeldust ei sea kahtluse alla ühise tegevuskava vastuvõtmine, ja et NITC olukorda ei saa võrrelda teiste üksuste olukorraga, kes tegelevad sama nafta transportimise tegevusega nagu temagi. Sellega seoses piisab viitest käesoleva kohtuotsuse punktides 65–79 esitatud kaalutlustele.

88

Seetõttu tuleb tagasi lükata apellatsioonkaebuse kolmas väide ning järelikult jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

89

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

90

Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja NITC on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb NITC kohtukulud tema enda kanda jätta ning lisaks temalt välja mõista nõukogu kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: