–

Air Berlin plc, esindajad: S. Grodzinski, QC, barrister M. Jones, M. Whitehouse ning solicitor D. Pickstone ja solicitor M. Greene,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: D. Robertson, keda abistas R. Baldry, QC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja W. Roels,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT 1969, L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11) artikleid 10 ja 11, nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (ELT 2008, L 46, lk 11) artikleid 4 ja 5 ning EÜ aluslepingu artikleid 12, 43, 48, 49 või 56 (nüüd ELTL artiklid 18, 49, 54, 56 ja 63).

2

Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on Air Berlin plc ja Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs (Ühendkuningriigi maksu- ja tolliamet, edaspidi „HMRC“) ning mis puudutab 1986. aasta maksuseaduse (Finance Act 1986; edaspidi „FA 1986“) artikli 70 alusel maksu tasumist aktsiate võõrandamisel aastatel 2006 ja 2009.

3

Vastavalt direktiivi 69/335 esimesele põhjendusele on selle direktiivi eesmärk soodustada kapitali vaba liikumist eesmärgiga luua kodumaise turuga sarnanevate omadustega majandusliit. Selleks on vastavalt direktiivi põhjendustele 6–8 direktiivi eesmärk ühtlustada Euroopa Majandusühenduse äriühingute kapitali sissemaksetelt võetavat maksu, kehtestades kapitali koondumistele ühtse maksu, mida võib ühisturul kohaldada ühekordselt, ja kaotades kõik muud ühtse kapitalimaksuga samaväärsed kaudsed maksud.

4

Direktiivi 69/335 artikli 4 lõikes 1 on loetletud tehingud, mida tuleb kapitalimaksuga maksustada. Nende tehingute hulka kuulub ka kapitaliühingu asutamine ja tema kapitali suurendamine.

5

Direktiivi 69/335 artikkel 10 näeb ette, et nimetatud direktiivi artiklis 4 nimetatud tehingutelt võetava kapitalimaksuga samaväärsed maksud tuleb kaotada.

6

Direktiivi 69/335 artikkel 11 sätestab:

„Liikmesriigid ei maksusta mis tahes viisil:

7

Sama direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a alusel on aga liikmesriikidel õigus teha erand artiklitest 10 ja 11 ning võtta „kindlasummalist või proportsionaalset maksu väärtpaberiülekannetelt“.

8

Direktiiviga 2008/7 kehtestatakse uuesti direktiiv 69/335 ja viimase sätted võetakse sellesse sisuliselt üle. Ent nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 4–6, on selle eesmärk kapitalimaks järkjärguliselt kaotada.

9

Selle direktiivi artikkel 4 reguleerib ümberkorraldustegevust.

10

Nimetatud direktiivi artikkel 5 „Tehingud, mille suhtes ei kohaldata kaudset maksustamist“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid ei maksusta ühelgi viisil kaudselt järgmisi tehinguid:

[…]

2.   Liikmesriigid ei maksusta ühelgi viisil kaudselt järgmisi tehinguid:

[…]“.

11

Kuid selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt võivad liikmesriigid olenemata artiklist 5 kohaldada „kindlasummali[st] või proportsionaal[set] maks[u] väärtpaberiülekannetelt“.

12

Ühendkuningriigis kapitali sissemakselt kapitalimaksu ei tasuta. Kuid tasuda tuleb riigilõivu teatavatelt dokumentidelt, millega aktsiad võõrandatakse. Kui tegemist on müügiga, mille kohta koostatakse kirjalik dokument, on vastavalt Finance Act 1999 13. lisa lõikele 1 riigilõiv 0,5% võõrandamistehingu alusel saadud tasu summast või väärtusest. Kui aktsiaid ei võõrandata müügitehingu alusel, on vastavalt Finance Act 1999 13. lisa lõikele 16 riigilõiv 5 Suurbritannia naelsterlingit (GBP) (umbes 7 eurot). See 5 Suurbritannia naelsterlingi suurune lõiv muudeti kehtetuks 2008. aastal.

13

Kui kirjalik võõrandamisdokument puudub, näiteks elektrooniliste võõrandamiste korral, tuleb vastavalt FA 1986 artiklile 87 tasuda riigilõivu lisamaksu (Stamp Duty Reserve Tax, edaspidi „SDRT“) määraga 0,5% võõrandamistehingu alusel saadud tasu summast või väärtusest.

14

Kuna kliiringusüsteemis iga omandiõiguse ülemineku pealt maksu tasumine on keeruline, kohaldatakse sellele erisätteid. See eriregulatsioon – antud juhul FA 1986 artikkel 70 või artikkel 96 – näeb ette riigilõivu või SDRT tasumise määraga 1,5% väärtpaberite esmasel kandmisel kliiringusüsteemi ning edasised võõrandamistehingud selles süsteemis on maksust vabastatud. Kuid HMRC nõusolekul võib kliiringuteenuse pakkuja valida FA 1986 artiklis 97a sätestatud alternatiivse maksustamiskorra, mis näeb ette, et aktsiate esmasel kandmisel kliiringusüsteemi ei tasuta 1,5% määraga maksu, vaid et aktsiate igakordsel võõrandamisel selles süsteemis tasutakse SDRTd määraga 0,5% võõrandamisel saadud tasu summast.

15

Air Berlin on Ühendkuningriigis asutatud kommertslennuettevõtja. 11. mail 2006 toimus tema börsileviimine (aktsiate esmane avalik pakkumine) Frankfurdi börsil.

16

Saksa õiguse alusel pidi Air Berlin, selleks et tema aktsiaid saaks Frankfurdi börsil noteerida, noteerima kõik sama klassi aktsiad, sealhulgas need, mida börsile viimisel müüki ei lastud. Selle nõude täitmiseks pidi lennuettevõtja andma olemasolevate lihtaktsiate, mis esindasid kogu tema aktsiakapitali, omandiõiguse üle Clearstream Banking AG‑le (edaspidi „Clearstream Frankfurt“) kui Frankfurdi börsi arveldus- ja kliiringuteenuse pakkuja volitatud esindajale.

17

Olemasolevate aktsionäride 40177604 olemasoleva lihtaktsia, mille omandiõiguse andis Air Berlin üle Clearstream Frankfurdile, hulka kuulusid:

18

FA 1986 artikli 70 alusel tuli nendelt Clearstream Frankfurdiga tehtud aktsiate võõrandamistehingutelt tasuda Ühendkuningriigis ette nähtud riigilõivu summas 4971410 Suurbritannia naelsterlingit (umbes 7282100 eurot), see tähendab 1,5% aktsiate turuväärtusest võõrandamise ajal.

19

Aktsiate esmase avaliku pakkumisega seoses emiteeriti 19565217 uut aktsiat, mis ei kuulunud võõrandatud 40177604 aktsia hulka ning mille väärtuselt Ühendkuningriigi seisukohtades kinnitatu kohaselt riigilõivu ei tasutud.

20

10. juunil 2009 emiteeris Air Berlin veel 4500000 uut lihtaktsiat hinnaga 3,50 eurot aktsia (ehk kokku väärtuses 15,75 miljonit eurot), mille märkisid kolm erinevat aktsionäri. Nende aktsiate omandiõiguse üleandmine Clearstream Frankfurdile, mis oli vajalik nende noteerimiseks Frankfurdi börsil, toimus 7. oktoobril 2009 ning sellest tulenevalt tuli maksta riigilõivu 241010 Suurbritannia naelsterlingit (umbes 260580 eurot), see tähendab 1,5% aktsiate turuväärtusest võõrandamise ajal.

21

Üldreeglina sõltub HMRC nõusolek valikuga, mis on ette nähtud FA 1986 artiklis 97a, sellest, kas kliiringuteenuse pakkuja võtab meetmed, mis tagavad HMRC‑le, et selles süsteemis edaspidi tehtavatelt kõigilt võõrandamistehingutelt kogutakse SDRTd 0,5% maksumääraga ja et täidetakse SDRTd käsitlevatest õigusnormidest tulenevad muud asjakohased nõuded.

22

Kuigi Ühendkuningriigi õiguse alusel oli Clearstream Frankfurdil võimalik valida FA 1986 artiklis 97a ette nähtud maksustamiskorra kohaldamine kahe aktsiate võõrandamistehingu suhtes, mis tehti aastatel 2006 ja 2009, nähtub eelotsusetaotlusest, et ta seda ei valinud. Samuti ei saanud Air Berlin Clearstream Frankfurdilt nõuda nimetatud valiku tegemist.

23

Ühendkuningriigi õiguses ei ole riigilõivu tasumise eest vastutavat isikut kindlaks määratud. Ent kui aktsiate võõrandamisel riigilõivu ei tasuta, ei saa aktsiate saajat aktsiate õigusliku omanikuna registreerida ja ta ei saa kohtumenetluses tugineda võõrandamisele kui tõendile. Üldjuhul tagab seetõttu aktsiate saaja riigilõivu tasumise. Kliiringuteenusega seoses kehtib siiski üldine kaubandustava, et riigilõivu tasub äriühing, kelle aktsiad kliiringusüsteemiga liidetakse. Seega tasus Air Berlin riigilõivu kahelt võõrandamistehingult, mis tehti aastatel 2006 ja 2009.

24

Air Berlin taotles 23. märtsil 2010, et HMRC maksaks tagasi nimetatud tehingutelt tasutud riigilõivu. 5. septembri 2011. aasta otsusega jättis HMRC selle taotluse rahuldamata.

25

High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), kaubandusasjade koda, Ühendkuningriik), kellele esitati kaebus selle otsuse peale, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimest ja teist küsimust tuleb analüüsida koos. Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 69/335 artikleid 10 või 11, direktiivi 2008/7 artikleid 4 või 5 või EÜ artikleid 12, 43, 48, 49 või 56 (nüüd ELTL artiklid 18, 49, 54, 56 ja 63) tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik nõuab 1,5% riigilõivu tasumist aktsiate võõrandamisel nende liitmise korral kliiringuteenuse süsteemiga. Teises küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vastus esimesele küsimusele on erinev, kui aktsiate liitmine kliiringuteenuse süsteemiga oli vajalik äriühingu aktsiate noteerimiseks selle liikmesriigi või mõne muu liikmesriigi börsil.

27

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiviga 69/335, nagu ka direktiiviga 2008/7, millega esimesena nimetatud direktiiv tühistati ja asendati, ühtlustati täielikult need juhud, mil liikmesriigid võivad kapitali koondumisele kaudseid makse kehtestada (vt selle kohta kohtuotsused, 7.6.2007, komisjon vs. Kreeka, C‑178/05, EU:C:2007:317, punkt 31, ja 1.10.2009, HSBC Holdings ja Vidacos Nominees, C‑569/07, EU:C:2009:594, punkt 25).

28

Ent nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleb juhul, kui küsimus on liidu tasandil ühtlustatud, sellega seotud siseriiklikke meetmeid hinnata selle ühtlustamismeetme sätete alusel, mitte EL toimimise lepingu sätete alusel (vt selle kohta kohtuotsus, 1.10.2009, HSBC Holdings ja Vidacos Nominees, C‑569/07, EU:C:2009:594, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Sellest tuleneb, et esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastamisel tuleb Euroopa Kohtul piirduda direktiivide 69/335 ja 2008/7 tõlgendamisega.

30

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivi 2008/7 artikkel 4 reguleerib ümberkorraldustegevust ega näi olevat põhikohtuasjas asjassepuutuv. Seetõttu tuleb tõlgendada direktiivi 69/335 artikleid 10 ja 11 ning direktiivi 2008/7 artiklit 5, mis keelavad muu hulgas kapitali sissemaksete ning aktsiate, osade või muude samaliigiliste väärtpaberite valmistamise, emiteerimise, börsil noteerimise, turuletoomise või ostu‑müügi kaudse maksustamise mis tahes viisil.

31

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb selgelt, et arvestades nende direktiivide eesmärke, tuleb direktiivi 69/335 artikleid 10 ja 11 ning direktiivi 2008/7 artiklit 5 tõlgendada laialt, et nendes sätetes ette nähtud keeldudelt ei võetaks kasulikku mõju (vt selle kohta kohtuotsused, 15.7.2004, komisjon vs. Belgia, C‑415/02, EU:C:2004:450, punkt 33; 28.6.2007, Albert Reiss Beteiligungsgesellschaft, C‑466/03, EU:C:2007:385, punkt 39, ning 1.10.2009, HSBC Holdings ja Vidacos Nominees, C‑569/07, EU:C:2009:594, punkt 34).

32

Nii otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 69/335 artikli 11 ja direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 2 eesmärkidest lähtudes kuulub kapitali koondumist puudutavate tehingute maksustamise keeld kohaldamisele ka tehingutele, mida see keeld sõnaselgelt ei hõlma, kuna niisugune maksustamine tähendaks, et maksustatakse tehingut, mis on kapitali koondumise tehingu kui terviku lahutamatu osa (vt selle kohta kohtuotsus, 9.10.2014, Gielen, C‑299/13, EU:C:2014:2266, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Põhikohtuasjas tekkis SDRT tasumise kohustus kahe eri tehingu tegemisest. Esimene oli 2006. aastal Air Berlini poolt Clearstream Frankfurdile olemasolevate aktsionäride 40177604 olemasoleva lihtaktsia omandiõiguse võõrandamine. Teine oli 2009. aastal täiendava 4500000 lihtaktsia emiteerimine kolmele eri aktsionärile ning seejärel nende aktsiate omandiõiguse võõrandamine Clearstream Frankfurdile. Esimese tehingu suhtes tuleb tõlgendada direktiivi 69/335 ja teise suhtes direktiivi 2008/7.

34

Mis puudutab 2006. aastal tehtud tehingut, siis väidab Ühendkuningriik, et see seisnes olemasolevate aktsiate võõrandamises kliiringuteenuse pakkujale, ilma et äriühing oleks kaasanud uut kapitali, ning sellelt tehingult sai riigilõivu tasumist nõuda direktiivi 69/335 artikli 12 lõike 1 punkti a alusel, mis näeb erandina artiklitest 10 ja 11 ette, et liikmesriigid võivad võtta maksu väärtpaberiülekannetelt. Ta vaidleb vastu Air Berlini tõlgendusele, et nimetatud direktiivi artikkel 12 on kohaldatav ainult olukordades, kus omandiõiguse üleminek toimub investoritena tegutsevate isikute vahel, mistõttu ülekanne kliiringuteenuse pakkujale selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu. Ühendkuningriigi hinnangul hõlmab mõiste „väärtpaberiülekanne“ selle artikli 12 tähenduses kõiki tehinguid, mille alusel antakse väärtpaberiga seotud õigus või huvi üle ühelt isikult teisele ning see ei sõltu ülekande tegija või saaja olemusest või staatusest. Nii on see väärtpaberite võõrandamise korral kliiringuteenuse pakkujale, kuna see mõjutab väärtpaberite omandiõigust ja muudab kardinaalselt puudutatud isikute vastavaid õigusi, olenemata asjaolust, et omandit de facto kliiringuteenuse pakkujale üle ei anta.

35

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kirjelda üksikasjalikult kliiringusüsteemi toimimist ega formaalseid ega tegelikke õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad aktsiate omandiõiguse võõrandamisega Clearstream Frankfurdile, möönis Ühendkuningriik, et selle võõrandamise tagajärjel nende aktsiate omandiõigus de facto üle ei läinud. Selgub seega, et see omandiõiguse võõrandamine, mida nõuab Saksa õigus, oli vaid kliiringusüsteemi toimimise tingimus ning see ei mõjutanud aktsiate käsutamise ega nendest tulu saamise õigust. Selle kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et Frankfurdi börsil noteeriti 2177604 töötajatele kuuluvat lihtaktsiat, mida müüa ei saanud, kuigi nende omandiõigus võõrandati kliiringuteenuse pakkujale.

36

Sellest tuleneb, et niisugust omandiõiguse võõrandamist, mis omandit de facto ei mõjuta, ei saa pidada väärtpaberiülekandeks iseseisva tehinguna, millelt saab direktiivi 69/335 artikli 12 lõike 1 punkti a alusel maksu võtta. Seda võõrandamist tuleb käsitada ainult kõrvaltehinguna, mis on osa aktsiate Frankfurdi börsile lubamise tehingust, mida aga vastavalt direktiivi 69/335 artiklile 11 ei ole lubatud mis tahes viisil maksustada.

37

Mis puudutab Frankfurdi börsil äriühingu noteerimiseks Saksa õiguses ette nähtud kohustust, et noteerida tuleb kõik sama liiki aktsiad, sealhulgas need, mida börsile viimisel müüki ei lasta, siis võib see olla märk suuremast tehingust, mis tehakse äriühingu Frankfurdi börsile lubamise eesmärgil ja mille osaks on ka aktsiate omandiõiguse võõrandamine Clearstream Frankfurdile. Kuid teatud õigusliku kohustuse olemasolu ei ole nõutav selle kindlakstegemisel, kas kapitali koondumise seisukohast piisab tehingust endast või tuleb seda vaadelda suurema tehingu lahutamatu osana.

38

2009. aastal tehtud tehinguga seoses toonitab Ühendkuningriik, et aktsiate võõrandamine, mis toimus 7. oktoobril 2009, on eraldiseisev tehing, mis tehti pärast aktsiakapitali suurendamist uutele märkijatele 4500000 aktsia emiteerimise teel 10. juunil 2009, mistõttu võis sellele tehingule kohaldada väärtpaberiülekannetelt võetavat maksu kooskõlas direktiivi 2008/7 artikli 6 lõike 1 punktiga a.

39

Kuid tuleb asuda seisukohale, et Air Berlini aktsiad, mis võõrandati kliiringuteenuse pakkujale, olid uued aktsiad, mis lasti välja aktsiakapitali suurendamise raames.

40

Oluline on aga meenutada, et uute emiteeritavate väärtpaberite esmaomandamisele maksu või lõivu kehtestamine tähendab tegelikkuses väärtpaberite emissiooni enda maksustamist, sest see on kapitali koondumise seisukohast tehingu kui terviku lahutamatu osa. Väärtpaberite emissioonist endast nimelt ei piisa, vaid sellel on tähendus alates hetkest, kui neile väärtpaberitele leidub omandaja (kohtuotsused, 15.7.2004, komisjon vs. Belgia, C‑415/02, EU:C:2004:450, punkt 32, ja 1.10.2009, HSBC Holdings ja Vidacos Nominees, C‑569/07, EU:C:2009:594, punkt 32).

41

Selleks et direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 2 punktil a oleks kasulik mõju, peab „emiteerimine“ selle sätte tähenduses hõlmama väärtpaberite esmaomandamist, mis toimub nende väljalaskmisel (vt analoogia alusel kohtuotsused, 15.7.2004, komisjon vs. Belgia, C‑415/02, EU:C:2004:450, punkt 33, ja 1.10.2009, HSBC Holdings ja Vidacos Nominees, C‑569/07, EU:C:2009:594, punkt 33).

42

Esimesele ja teisele küsimusele tuleb seega vastata, et:

43

Kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vastus esimesele ja teisele küsimusele oleks erinev, kui liikmesriigi õigusnormid lubavad kliiringuteenuse pakkujal maksuhalduri nõusolekul valida, et aktsiate esmasel võõrandamisel kliiringuteenuste pakkujale riigilõivu ei maksta, kuid selle tasumise kohustus tekib aktsiate iga hilisema müügi korral. Neljandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vastus oleks erinev, kui valikust ei ole võimalik kasu saada.

44

Tuleb asuda seisukohale, et need küsimused tunduvad põhinevat eeldusel, et aktsiate iga müüki, mis toimub pärast aktsiate esialgset võõrandamist kliiringuteenuse pakkujale, võib direktiivi 2008/7 kohaselt maksustada. Kuna eelotsuse küsimused seda põhjenduskäigu osa ei puuduta, ei tule direktiivi 2008/7 selles küsimuses tõlgendada.

45

Mis puudutab FA 1986 artiklis 97a sätestatud valiku olemasolu, siis tuleb märkida, et see võimaldab kliiringuteenuse pakkujal vältida 1,5% määraga SDRT tasumist väärtpaberite esmasel kliiringusüsteemiga liitmisel, kui kliiringuteenuse pakkuja võtab meetmed, mis tagavad HMRC‑le, et selles süsteemis edaspidi tehtavatelt kõigilt võõrandamistehingutelt kogutakse SDRTd 0,5% maksumääraga, ja et täidetakse SDRTd käsitlevatest õigusnormidest tulenevad muud asjakohased nõuded.

46

Käesolevas asjas tuleneb kahele esimesele küsimusele antud vastustest, et direktiividega 69/335 ja 2008/7 on vastuolus kliiringuteenuse pakkujale aktsiate võõrandamise maksustamine, kui see on osa nende aktsiate börsile viimise tehingust või uute aktsiate emiteerimisest.

47

Arvestades esiteks, et asjassepuutuv valikumehhanism eeldab tahte väljendamist ja et kui seda ei väljendata, siis kohaldatakse norme, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas, ning teiseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatu kohaselt ei olnud põhikohtuasjas riigilõivu ära tasunud Air Berlinil valikuõigust, et ta ei saanud sundida kliiringuteenuse pakkujat seda valikut tegema, ja et viimasel puudus igasugune huvi seda teha, siis on valiku tegemise võimalus direktiivi 69/335 artiklites 10 ja 11 ning direktiivi 2008/7 artiklis 5 sätestatud keelu kohaldamise seisukohast asjassepuutumatu (vt analoogia alusel kohtujuristi ettepanek, Mengozzi, kohtuasi HSBC Holdings ja Vidacos Nominees (C‑569/07, EU:C:2009:163, punkt 71).

48

Järelikult ei tule seda valikut arvesse võtta.

49

Seega tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et vastus esimesele ja teisele küsimusele ei ole erinev, kui liikmesriigi õigusnormid nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas, lubavad kliiringuteenuse pakkujal maksuhalduri eelneval nõusolekul valida, et aktsiate esmasel võõrandamisel kliiringuteenuste pakkujale riigilõivu ei maksta, kuid riigilõivu lisamaksu tasumise kohustus tekib aktsiate iga hilisema müügi korral.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: