Kohtuasi C‑558/16

Menetlus, mille alustamiseks esitas avalduse Doris Margret Lisette Mahnkopf

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammergericht Berlin)

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Määrus (EL) nr 650/2012 – Pärimisasjad ja Euroopa pärimistunnistus – Kohaldamisala – Võimalus anda üleelanud abikaasa pärandiosa kohta välja Euroopa pärimistunnistus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 1. märtsi 2018. aasta otsus

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohaldatav õigus, otsuste tunnustamine ja täitmine, ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine – Määrus nr 650/2012 – Kohaldamisala – Liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt suureneb pärast ühe abikaasa surma tema üleelanud abikaasa pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, artikli 1 lõige 1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub ka niisugune liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt suureneb pärast ühe abikaasa surma tema üleelanud abikaasa pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel.

Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 1371 lõikes 1 on ette nähtud: „Kui abieluvarasuhe lõpeb ühe abikaasa surmaga, toimub juurdekasvu tasaarvestus nii, et üleelanud abikaasa seadusjärgset pärandiosa suurendatakse veerandi võrra pärandist; seejuures on tähtsusetu, kas abikaasad konkreetsel juhul juurdekasvu said.“

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 78 ja 93, ei puuduta BGB § 1371 lõige 1 Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt vara jaotamist abikaasade vahel, vaid küsimust, millised õigused on üleelanud abikaasal vara suhtes, mis juba kuulub pärandvara hulka. Neil tingimustel näib, et selle sätte peamine eesmärk ei ole mitte vara hulka kuuluvate esemete jaotamine või abieluvararežiimi lõpetamine, vaid selle pärandiosa kindlaksmääramine, mis kuulub üleelanud abikaasale võrreldes muude pärijatega. Seega käsitleb niisugune säte peamiselt surnud abikaasa vara pärimist ja mitte abieluvararežiimi. Järelikult puudutab selline liikmesriigi säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas, pärimist määruse nr 650/2012 tähenduses.

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 102, võimaldab niisuguse riigisisese sätte nagu BGB § 1371 lõike 1 alusel üleelanud abikaasale jääva osa kvalifitseerimine pärimisõiguse valdkonda kuuluvaks näidata seda osa puudutavad andmed ära Euroopa pärimistunnistuses koos kõigi tagajärgedega, mida on kirjeldatud määruse nr 650/2012 artiklis 69. Seega tuleb asuda seisukohale, et Euroopa pärimistunnistuse eesmärkide saavutamine oleks niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, märkimisväärselt raskendatud, kui see tunnistus ei sisaldaks kogu teavet nõuete kohta, mis on ülejäänud abikaasal pärandi suhtes.

(vt punktid 18, 40, 42–44 ja resolutsioon)