EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

1. märts 2018 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Määrus (EL) nr 650/2012 – Pärimisasjad ja Euroopa pärimistunnistus – Kohaldamisala – Võimalus anda üleelanud abikaasa pärandiosa kohta välja Euroopa pärimistunnistus

Kohtuasjas C‑558/16,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Kammergericht Berlin’i (Berliini kõrgeim üldkohus, Saksamaa) 25. oktoobri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. novembril 2016, menetluses

Doris Margret Lisette Mahnkopf,

teine menetlusosaline:

Sven Mahnkopf,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Rosas, C. Toader (ettekandja), A. Prechal, ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikku menetlust ja 4. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja M. Hellmann,

–	Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck, J. Van Holm ja C. Pochet,

–	Kreeka valitsus, esindajad: G. Papadaki ja K. Karavasili,

–	Hispaania valitsus, esindaja: V. Ester Casas,

–	Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Di Matteo,

–	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja M. Heller,

olles 13. detsembri 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107), artikli 1 lõiget 1, artikli 67 lõiget 1 ja artikli 68 punkti l.

2	Taotlus on esitatud menetluses, mis käsitleb Doris Margret Lisette Mahnkopfi esitatud taotlust anda pärast tema abikaasa surma välja Euroopa pärimistunnistus ja tema abikaasa vara pärimist.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus nr 650/2012

Määruse nr 650/2012 põhjendused 7, 9, 11, 12 ja 71 on sõnastatud järgmiselt:

„(7)

Tuleks edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul. Euroopa õigusruumis peavad kodanikud saama aegsasti korraldada oma pärandiga seotud küsimusi. Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil.

[…]

(9)

Käesoleva määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid, st varaesemete, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek surma korral, olenemata sellest, kas tegemist on üleminekuga surma puhuks tehtud korralduse alusel või üleminekuga seadusjärgse pärimise teel.

[…]

(11)	Käesolevat määrust ei peaks kohaldama muudele tsiviilõiguse valdkondadele peale pärimise. Selguse huvides tuleks mitu küsimused, mida võib seostada pärimisega, sõnaselgelt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.

(12)

Seega ei tuleks käesolevat määrust kohaldada abikaasade varasuhtega seotud küsimustele, sealhulgas mõnes õigussüsteemis tuntud abieluvaralepingutele, ulatuses, milles sellised kokkulepped ei käsitle pärimisasju, ning selliste suhetega seotud varasuhetele, millel on abieluga sarnane toime. Käesoleva määruse kohaselt konkreetse pärimisasjaga tegelevad asutused peaksid sellele vaatamata võtma surnud isiku pärandi ja soodustatud isikute vastavate pärandiosade kindlaksmääramisel olukorrast sõltuvalt arvesse surnu ja tema abikaasa varasuhte või samalaadse varasuhte lõpetamist.

[…]

(71)

Tunnistusel peaks olema kõigis liikmesriikides sama õiguslik toime. Tunnistus ei peaks ise olema täitedokument, kuid sellel peaks olema tõendusjõud, ning tuleks eeldada, et tunnistusel kajastatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, näiteks surma puhuks tehtud korralduste sisuline kehtivus, vastavad tegelikkusele. […]“.

Määruse artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1. Käesolevat määrust kohaldatakse pärimisele. Seda ei kohaldata maksu-, tolli- ega haldusasjadele.

2. Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:

[…]

d)	küsimused, mis on seotud abikaasade varasuhtega ja sellistest suhetest tulenevate varasuhetega, millel on kõnealusele suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime;

[…]“.

5	Määruse artikli 3 lõike 1 punktis a on mõiste „pärimine“ määratletud kui „isiku vara, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek tema surma korral, olenemata sellest, kas üleminek toimub surma puhuks tehtud korralduse alusel või seadusjärgse pärimise teel“.

6	Selle määruse artikli 21, millega on kehtestatud pärimisasja suhtes kohaldatava õiguse üldreegel, lõikes 1 on nähtud ette: „Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse pärimisasjale tervikuna selle riigi õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel.“

7	Määruse nr 650/2012 artikli 22 „Õiguse valik“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud: „Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.“

Määruse artiklis 23 „Kohaldatava õiguse ulatus“ on sätestatud:

„1. Artikli 21 või 22 kohaselt kindlaks määratud õigust kohaldatakse pärimisasjale kui tervikule.

2. Eelkõige kohaldatakse nimetatud õigust järgmisele:

[…]

b)	soodustatud isikute kindlaksmääramine, nende pärandiosade ja kohustuste kindlaksmääramine, mille pärandaja on neile võinud määrata, ning muude pärandiga seotud õiguste, sealhulgas üleelanud abikaasa või partneri pärimisõiguse kindlaksmääramine;

[…]“.

Määruse VI peatükk „Euroopa pärimistunnistus“ sisaldab artikleid 62–73. Määruse nr 650/2012 artiklis 62 on ette nähtud:

„1. Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus“), mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.

2. Tunnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

3. Tunnistus ei asenda liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklikke dokumente. Sellegipoolest on teises liikmesriigis kasutamiseks väljastatud tunnistusel artiklis 69 määratletud õiguslik toime ka liikmesriigis, mille asutus on selle käesoleva peatüki kohaselt välja andnud.“

Määruse artikli 63 „Tunnistuse eesmärk“ lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1. Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel on vahetu õigus pärandile, […] kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana […]

2. Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:

a)	tunnistuses märgitud iga pärija või, kui see on asjakohane, annakusaaja õiguslik seisund ja/või õigused ning nende pärandiosad;

b)	teatava pärandvara hulka kuuluva eseme määramine tunnistuses märgitud pärija(te)le või olemasolu korral annakusaaja(te)le;

[…]“.

Määruse nr 650/2012 artikli 65 lõike 3 punktis d on sätestatud:

„[Tunnistuse väljaandmise t]aotluses esitatakse allpool loetletud teave, mis on taotlejale teada ja mis on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks tõendada nende asjaolude olemasolu, mille tõendamist taotleja soovib, ning taotlusele lisatakse kõikide asjakohaste dokumentide originaalid või koopiad, mis vastavad dokumentide õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ilma et see piiraks artikli 66 lõike 2 kohaldamist:

[…]

d)	surnud isiku abikaasa või partneri ning, kui see on asjakohane, endis(t)e abikaasa(de) või endis(t)e partneri(te) andmed: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane) ja aadress;

[…]“.

Selle määruse artikli 67 lõikes 1 on ette nähtud:

„Tunnistust välja andev asutus annab tunnistuse välja viivitamata vastavalt käesolevas peatükis kehtestatud korrale, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele. Asutus kasutab artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi. […]“.

Määruse nr 650/2012 artiklis 68, mis käsitleb tunnistuse sisu, on sätestatud:

„Tunnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:

[…]

f)	andmed surnud isiku kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress surma hetkel, surmakuupäev ja -koht;

[…]

h)	teave surnud isiku poolt sõlmitud abieluvaralepingu kohta või vajaduse korral lepingu kohta, mille surnud isik sõlmis seoses sellise suhtega, millel on kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime, ning teave abikaasade varasuhte või võrdväärse varasuhte kohta;

[…]

l)	iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;

[…]“.

Sama määruse artiklis 69 „Tunnistuse õiguslik toime“ on nähtud ette:

„1. Tunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

2. Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija [või] annakusaaja[na] […], eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute.

[…]“.

Määrus (EL) 2016/1103

Nõukogu 24. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades (ELT 2016, L 183, lk 1), põhjendused 18 ja 22 on sõnastatud nii:

„(18)

Käesoleva määruse kohaldamisala peaks hõlmama kõiki abieluvararežiimide tsiviilõiguslikke aspekte, hõlmates nii abieluvara igapäevast valitsemist kui ka varasuhte lõppemist paari lahkumineku või ühe abikaasa surma korral. […]

[…]

(22)

Kuna abikaasadevahelised ülalpidamiskohustused on reguleeritud nõukogu [18. detsembri 2008. aasta] määrusega (EÜ) nr 4/2009 [kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1)], tuleks need käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta, nagu tuleks kohaldamisalast välja jätta ka surnud abikaasa vara pärimisega seotud küsimused, kuna need on hõlmatud [määrusega nr 650/2012].“

Määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõike 2 punktis d on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja järgmine:

[…]

d)	surnud abikaasa vara pärimine.“

17	Määruse artikli 70 „Jõustumine“ lõike 2 teises lõigus on ette nähtud, et seda kohaldatakse alates 29. jaanuarist 2019, välja arvatud teatavad üld- ja lõppsätted.

Saksa õigus

Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 1371 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui abieluvarasuhe lõpeb ühe abikaasa surmaga, toimub juurdekasvu tasaarvestus nii, et üleelanud abikaasa seadusjärgset pärandiosa suurendatakse veerandi võrra pärandist; seejuures on tähtsusetu, kas abikaasad konkreetsel juhul juurdekasvu said.“

BGB §‑s 1931 on ette nähtud:

„(1)

Pärandaja üleelanud abikaasa pärib seadusjärgse pärijana esimese järjekorra sugulaste kõrval ühe neljandiku pärandist, teise järjekorra sugulaste või vanavanemate kõrval poole pärandist. Kui abikaasa kõrval päriksid üheaegselt nii vanavanemad kui ka vanavanemate alanejad sugulased, saab abikaasa ka pärandi teisest poolest selle osa, mille saaksid § 1926 kohaselt alanejad sugulased.

[…]

(3)	Käesoleva paragrahvi sätted ei piira § 1371 kohaldamist.

[…]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

20	Lutz G. Mahnkopf suri 29. augustil 2015. Surma päeval oli ta D. M. L. Mahnkopfiga abielus. Mõlemad abikaasad, kes olid Saksamaa Liitvabariigi kodanikud, elasid Berliinis (Saksamaa). Pärandaja ei olnud teinud surmapuhuseid korraldusi ning tema ainsad pärijad olid abikaasa ja nende ainus poeg.

21	Abikaasade suhtes kehtis vara juurdekasvu tasaarvestus kui seadusjärgne abieluvararežiim ja nad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut. Pärandaja pärandi hulka kuulub lisaks Saksamaal asuvale varale kaasomandina pool Rootsis asuvast kinnisasjast.

D. M. L. Mahnkopfi taotlusel andis Amtsgericht Schöneberg (Schönebergi esimese astme kohus, Saksamaa) – mis on L. G. Mahnkopfi pärimisasjas pädev kohus – 30. mail 2016 välja Saksa pärimistunnistuse, mille kohaselt pärisid üleelanud abikaasa ja poeg kui alaneja sugulane Saksa õiguse alusel seadusjärgselt kumbki poole pärandaja varast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et abikaasale antav pärandiosa, mille ta saab BGB § 1931 lõike 1 kohaldamisel – ja mille järgi kuulub seadusjärgne pärandiosa ehk üks neljandik pärandist üleelanud abikaasale –, suureneb juhul, kui abikaasadel oli BGB § 1371 lõike 1 kohane seadusjärgne vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe, täiendava osa, st neljandiku võrra.

D. M. L. Mahnkopf esitas 16. juunil 2016 notarile taotluse anda talle määruse nr 650/2012 alusel välja Euroopa pärimistunnistus, mis tõendab, et liikmesriigi seadusjärgset pärimist reguleerivate õigusnormide kohaselt on nii tema kui ka tema poeg kumbki kaaspärijad poole pärandi ulatuses. D. M. L. Mahnkopfi sõnul soovib ta Euroopa pärimistunnistust kasutada Rootsis asuva kinnisvara omandisuhte ümbervormistamiseks. Notar edastas D. M. L. Mahnkopfi taotluse Amtsgericht Schönebergile (Schönebergi esimese astme kohus).

See kohus jättis Euroopa pärimistunnistuse väljaandmise taotluse rahuldamata põhjendusel, et pärandaja abikaasa pärandiosa rajaneb neljandiku osas pärimisõigusel ja teise neljandiku osas BGB § 1371 lõikes 1 ette nähtud abikaasade varasuhteid käsitlevatel sätetel. Aga säte, mille alusel ta saab endale teise neljandiku, reguleerib abikaasade varasuhteid ja mitte pärimisõigust, ning ei kuulu määruse nr 650/2012 kohaldamisalasse.

D. M. L. Mahnkopf esitas selle lahendi peale edasikaebuse Kammergericht Berlinile (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa). Selles täiendas ta oma esialgset taotlust, paludes teise võimalusena välja anda Euroopa pärimistunnistuse informatiivsel eesmärgil juurdelisatava märkega, et tema pärimisõigus rajaneb neljandiku osas abikaasade varasuhteid käsitlevatel sätetel.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et õiguskirjanduses vaieldakse selle üle, kas BGB § 1371 lõige 1 on pärimist või abikaasade varasuhteid käsitlev õigusnorm. Ta leidis, et kuivõrd BGB § 1371 lõike 1 eesmärk on tasaarvestada vara juurdekasv varasuhte lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu, ei ole tegemist surmapuhust pärimisõigust käsitleva eeskirjaga määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Kõnealuses sättes ette nähtud reeglit tuleb tema hinnangul alati kohaldada juhul, kui abielu õiguslikke tagajärgi, kaasa arvatud abikaasade varasuhtega seotud küsimusi reguleerib Saksa õigus. Niisugune kohaldamine ei oleks tagatud, kui liigitada see säte pärimisõigust reguleerivaks õigusnormiks, sest kõnealuse sätte kohaldamisala oleks sarnastel juhtudel piiratud olukordadega, kus pärimisasjale tuleb vastavalt määruse nr 650/2012 artiklitele 21 ja 22 kohaldada Saksa õigust.

Samuti on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et kuna abikaasade varasuhteid käsitlevad õigusnormid on liidus ühtlustamata, ei tohi üleelanud abikaasa seadusega ette nähtud pärandiosa suurenemist, mis rajaneb abikaasade varasuhteid käsitleva sätte – käesoleval juhul BGB § 1371 lõike 1 – kohaldamisel, märkida üldjuhul Euroopa pärimistunnistusele isegi mitte informatiivselt.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et Euroopa pärimistunnistusele võib märkida suurendatud pärandiosa, kui asjaolud on sellised, et määruse nr 650/2012 artiklite 21 ja 22 põhjal kohaldatakse sama liikmesriigi pärimisõigust, mille abieluvaraõigus kohaldub abikaasade suhetes, olenemata sellest, millised kollisiooninormid kuuluvad kohaldamisele. Käesoleva juhtumi asjaoludel määratakse nii pärimisele kui ka abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus kindlaks üksnes Saksa õiguse kohaselt.

Siinkohal toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 ja artikli 69 lõike 2 sõnastus, mis näeb ette, et tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, „või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele“, võiks niisugust tõlgendust kinnitada. Lisaks oleks see põhjendatud ka määruse nr 650/2012 põhjenduse 12 teist lauset ja Euroopa pärimistunnistuse loomise eesmärki arvestades, milleks on lihtsustada ja kiirendada piiriüleste pärimisasjade ajamist.

Selles olukorras otsustas Kammergericht Berlin (Berliini kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas määruse nr [650/2012] artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et viidatud määruse kohaldamisala („pärimine“) hõlmab ka selliseid siseriikliku õiguse sätteid, mis nagu BGB § 1371 lõige 1 reguleerivad varalisi küsimusi seoses üleelanud abikaasa seadusjärgse pärandiosa suurendamisega pärast abikaasa surma?

Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb määruse nr [650/2012] artikli 68 punkti l ja artikli 67 lõiget 1 tõlgendada nii, et üleelanud abikaasa pärandiosa on lubatud märkida tervikuna Euroopa pärimistunnistusele ka juhul, kui seda suurendatakse teatava murdosa võrra sellise varasuhteid käsitleva sätte alusel, nagu on BGB § 1371 lõige 1?

Kui eeltoodud küsimusele tuleb põhimõtteliselt vastata eitavalt, siis kas erandjuhul võib sellele vastata ka jaatavalt, kui esinevad järgmised asjaolud[:]

a)	pärimistunnistuse ainus eesmärk on panna maksma pärijate õigusi pärandaja sellise vara suhtes, mis asub teatavas muus liikmesriigis, ja

b)	pärimisasjas tehtud otsust (määruse nr [650/2012] artiklid 4 ja 21) ning – olenemata kohaldatavatest kollisiooninormidest – abikaasade varasuhteid käsitlevaid küsimusi tuleb hinnata sama siseriikliku õiguskorra alusel?

Kas juhul, kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb määruse nr [650/2012] artikli 68 punkti l tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistusele on lubatud – küll vaid informatiivselt – märkida kogu üleelanud abikaasa pärandiosa, mida on varasuhteid käsitlevate sätete alusel suurendatud?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 650/2012 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub ka niisugune liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt suureneb pärast ühe abikaasa surma tema üleelanud abikaasa pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel.

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Nikiforidis, C‑135/15, EU:C:2016:774, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika) ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusakti eesmärke, millesse norm kuulub (vt eelkõige 18. mai 2017. aasta kohtuotsus, Hummel Holding, C‑617/15, EU:C:2017:390, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 1 sõnastuse järgi kohaldatakse seda määrust pärimisele. Kõnealuse määruse artikli 1 lõikes 2 loetletakse ammendavalt valdkonnad, mis on määruse kohaldamisalast välja jäetud ning mille hulgas on punktis d nimetatud ka „küsimused, mis on seotud abikaasade varasuhtega“. Määruse artikli 3 lõike 1 punktis a on täpsustatud, et pärimine on „isiku vara, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek tema surma korral, olenemata sellest, kas üleminek toimub surma puhuks tehtud korralduse alusel või seadusjärgse pärimise teel“.

34	Määruse nr 650/2012 põhjendusest 9 ilmneb veel, et määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid.

Määruse nr 650/2012 eesmärkidega seoses tuleb märkida, et määruse põhjenduse 7 kohaselt on selle eesmärk edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjades. Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigused peavad eelkõige Euroopa õigusruumis olema tagatud tõhusal viisil.

Määrus nr 650/2012 näeb selleks ette Euroopa pärimistunnistuse loomise, mis peab võimaldama igal pärijal, annakusaajal või muul õigustatud isikul, keda on tunnistuses mainitud, tõendada teises liikmesriigis oma õiguslikku seisundit ja pärimisega seotud õigusi (vt selle kohta 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, Kubicka, C‑218/16, EU:C:2017:755, punkt 59).

Kõnealuse sätte konteksti kohta ilmneb määruse nr 650/2012 põhjendustest 11 ja 12, et nimetatud määrust ei tuleks kohaldada muudes tsiviilõiguse valdkondades kui pärimine, ja eelkõige ei tuleks seda kohaldada abikaasade varasuhtega seotud küsimustele, sealhulgas mõnes õigussüsteemis tuntud abieluvaralepingutele, ulatuses, milles sellised kokkulepped ei käsitle pärimisasju.

38	Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et BGB § 1371 lõige 1 näeb ette, et juhul kui juurdekasvu tasaarvestusega varasuhe (Zugewinngemeinschaft) lõpeb, suureneb üleelanud abikaasa seadusjärgne pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel neljandiku võrra pärandist.

Saksamaa valitsus rõhutas oma seisukohtades, et see abieluvarasuhte lõppemist reguleeriv säte kohaldub üksnes abielu lõppemise korral surma tõttu. Selle eesmärk on abielu kestel soetatud vara ümberjagamine kindlaks määratud viisil, nii et kui juurdekasvu tasaarvestuse abieluvararežiim lõpeb ühe abikaasa surma tõttu, kompenseeritakse tekkinud ebasoodsad tagajärjed ilma, et oleks vaja abielu alguses ja lõpus olnud vara koosseisu ja väärtust täpselt kindlaks määrata.

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 78 ja 93, ei puuduta BGB § 1371 lõige 1 Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt vara jaotamist abikaasade vahel, vaid küsimust, millised õigused on üleelanud abikaasal vara suhtes, mis juba kuulub pärandvara hulka. Neil tingimustel näib, et selle sätte peamine eesmärk ei ole mitte vara hulka kuuluvate esemete jaotamine või abieluvararežiimi lõpetamine, vaid selle pärandiosa kindlaksmääramine, mis kuulub üleelanud abikaasale võrreldes muude pärijatega. Seega käsitleb niisugune säte peamiselt surnud abikaasa vara pärimist ja mitte abieluvararežiimi. Järelikult puudutab selline liikmesriigi säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas, pärimist määruse nr 650/2012 tähenduses.

Pealegi ei ole taoline tõlgendus vastuolus määruse 2016/1103 kohaldamisala ulatusega. Kuigi see määrus võeti vastu – nagu nähtub määruse põhjendusest 18 – selleks, et kõik abieluvararežiimide tsiviilõiguslikud aspektid oleks hõlmatud, puudutades nii abieluvara igapäevast valitsemist kui ka varasuhte lõppemist paari lahkumineku või ühe abikaasa surma korral, on selle artikli 1 lõike 2 punkti d kohaselt määruse kohaldamisalast otsesõnu jäetud välja „surnud abikaasa vara pärimine“.

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 102, võimaldab niisuguse riigisisese sätte nagu BGB § 1371 lõike 1 alusel üleelanud abikaasale jääva osa kvalifitseerimine pärimisõiguse valdkonda kuuluvaks näidata seda osa puudutavad andmed ära Euroopa pärimistunnistuses koos kõigi tagajärgedega, mida on kirjeldatud määruse nr 650/2012 artiklis 69. Määruse artikli 69 lõike 1 kohaselt on Euroopa pärimistunnistusel õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta. Sama artikli lõige 2 näeb ette, et isikul, kes on tunnistuses märgitud annakusaajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja õigused ilma ühegi muu nende õigustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute (12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, Kubicka, C‑218/16, EU:C:2017:755, punkt 60).

43	Seega tuleb asuda seisukohale, et Euroopa pärimistunnistuse eesmärkide saavutamine oleks niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, märkimisväärselt raskendatud, kui see tunnistus ei sisaldaks kogu teavet nõuete kohta, mis on ülejäänud abikaasal pärandi suhtes.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub ka niisugune liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt suureneb pärast ühe abikaasa surma tema üleelanud abikaasa pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel.

Teine ja kolmas küsimus

45	Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

46	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub ka niisugune liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt suureneb pärast ühe abikaasa surma tema üleelanud abikaasa pärandiosa vara juurdekasvu tasaarvestuse tulemusel.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.