Kohtuasi C‑553/16

„TTL“ EOOD

versus

Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ – Sofia

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varhoven administrativen sad)

Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – Äriühingute maksustamine – Residendist äriühingu maksed mitteresidendist äriühingutele tsisternvagunite rentimise eest – Kohustus koguda kinnipeetavat maksu liikmesriigis saadud tulult, mida makstakse välisriigi äriühingule – Eiramine – Topeltmaksustamise vältimise lepingud – Kinnipeetava maksu tasumata jätmise eest residendist äriühingult intressi kogumine – Intress, mida tuleb tasuda alates seaduses ette nähtud maksetähtaja möödumisest kuni tõendite esitamiseni topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldatavuse kohta – Tagastamatu intress

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 25. juuli 2018. aasta otsus

  1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Taotlus tõlgendada liidu õiguse sätteid, mis ilmselgelt ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad – ELL artikli 5 lõige 4 ja artikli 12 punkt b ei kuulu kohaldamisele liikmesriigi regulatsiooni suhtes

    (ELL artikli 5 lõige 4 ja artikli 12 punkt b; ELTL artikkel 267)

  2. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Maksuõigusnormid – Liikmesriigi residendist äriühingu poolt tulu maksmine teises liikmesriigis asuvale äriühingule – Makse, millelt tuleb kinni pidada maks, kui topeltmaksustamise vältimise lepingus ei ole ette nähtud vastupidi – Leping, millega mitteresidendist äriühing vabastatakse maksu tasumisest esimeses liikmesriigis – Maksuvabastuse kohaldamist võimaldavate tingimuste hilinenult tõendamine mitteresidendist äriühingu poolt – Maksu kinni pidamata jätnud residendist äriühingu kohustus tasuda tagastamatut intressi – Vastuvõetamatus

    (ELTL artikkel 56)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 31–35)

  2.  ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mille kohaselt tuleb teises liikmesriigis asutatud äriühingule residendist äriühingu poolt makstud tulult üldjuhul – kui nende kahe liikmesriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingus ei ole ette nähtud vastupidi – kinni pidada maks, kui nimetatud õigusnormidega kehtestatakse residendist äriühingule, kes ei pea seda maksu kinni ega tasu seda esimese liikmesriigi maksuhaldurile, kohustus tasuda tagastamatut intressi ajavahemiku eest alates kuupäevast, mil lõpeb tulult tasumisele kuuluva maksu tasumise tähtaeg, kuni kuupäevani, mil mitteresidendist äriühing tõendab, et topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamist võimaldavad tingimused on täidetud, ja seda ka juhul, kui kõnealuse lepingu kohaselt ei tule mitteresidendist äriühingul esimeses liikmesriigis maksu tasuda või kui maksu summa on väiksem maksust, mida tavaliselt tuleb selle liikmesriigi maksuõiguse alusel tasuda.

    Mis puudutab kaalutlusi, mis on esitatud teenuste osutamise vabaduse piirangu põhjendamiseks, ning nagu on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et vajadus tagada maksu sissenõudmise tõhusus ning vajadus tagada maksukontrolli tõhusus võivad kujutada ülekaalukat üldist huvi, millega saab põhjendada teenuste osutamise vabaduse piiramist. Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et karistuste, sealhulgas kriminaalkaristuste määramist võib pidada riigisiseste õigusnormide tegeliku järgimise tagamisel vajalikuks, seda siiski tingimusel, et määratud karistuse laad ja summa on igal juhtumil proportsionaalne selle rikkumise raskusega, mille eest ta karistuse määrab (vt selle kohta 26. mai 2016. aasta kohtuotsus NN (L) International, C‑48/15, EU:C:2016:356, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei ole liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette karistus tagastamatu intressi kujul, mis arvutatakse liikmesriigi õigusnormide kohaselt võlgnetava kinnipeetud maksu summa alusel ning mis hõlmab ajavahemikku alates kuupäevast, mil maks muutub sissenõutavaks, kuni kuupäevani, mil topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamist tõendavad dokumendid esitatakse maksuhaldurile, kohased selleks, et tagada eespool viidatud eesmärkide täitmine juhul, kui leiab kinnitust, et maksu ei tule asjaomase lepingu alusel tasuda. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas puudub seos ühelt poolt nõutava intressi summa ja teiselt poolt võlgnetava maksu – mida ei tule tasuda – summa või maksuhaldurile nimetatud dokumentide esitamisega viivitamise raskuse vahel. Lisaks läheb niisugune karistus kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, kuna kogunenud intressi summa võib olla ülemäära suur, võrreldes võlgnetava maksu suurusega, ning kuna ühtegi võimalust intressi tagastamiseks ei ole ette nähtud.

    (vt punktid 57, 59, 60 ja 63 ning resolutsioon)