1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Taani Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tal on tulenevalt määruse (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2009, L 300, lk 72) artikli 2 punktist 6 ja artiklist 8.

2

Määruse nr 1072/2009 eesmärk on ühise transpordipoliitika kehtestamine, nähes muu hulgas ette ühised eeskirjad liidu territooriumil toimuvate rahvusvaheliste kaubavedude turule pääsemiseks ning tingimused, mille alusel mitteresidendist vedajad võivad liikmesriigis veoteenuseid osutada. See määrus kehtestab põhimõtte, mille kohaselt teostatakse rahvusvahelised veod ühenduse tegevusloa alusel. Tegevusluba võidakse välja anda igale vedajale, kes teostab kaubavedu tasu eest.

3

Määruse nr 1072/2009 põhjendustes 4, 6, 13 ja 15 on märgitud:

[…]

[…]

4

Määruse nr 1072/2009 artikkel 2 „Mõisted“ sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“

5

Määruse nr 1072/2009 III peatükis „Kabotaažveod“ asub artikkel 8, mille lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Rendi või tasu eest veoste vedajal, kellel on ühenduse tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid.

2.   Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. Kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis.

Vedajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile.“

6

Trafikstyrelsen’i (transpordiamet) poolt tema veebisaidil 21. mail 2010 avaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1072/2009 (rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta) maanteekabotaaži eeskirju käsitlevate suuniste (Cabotagevejledning gældende fra den 14. maj 2010. En vejdledning om cabotagereglerne i Europarlamentets og Rådets forordning nr. 1072/2009 om fælles regler for adgang til markedet for international godskørsel; edaspidi „kabotaažisuunised“) punkt 3 näeb ette:

„„Kabotaažvedu“ on, nagu saatelehel ette nähtud. Üks kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimiskohta või mitut kohaletoimetamist.“

7

Komisjon palus 2. oktoobril 2013 Taani Kuningriigilt EU Pilot menetluse (nr 5703/13) raames täiendavat teavet, et hinnata, kas kabotaaži käsitlevad Taani õigusnormid on määrusega 1072/2009 kooskõlas, ning sõnastas kolm etteheidet, mis puudutavad vastavalt kohustust esitada asjakohased dokumendid kabotaažieeskirjadest kinnipidamise kontrollimise hetkel, vedajatele nende eeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide määra ning mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavate kabotaažvedude teostamise võimaluse piiramist.

8

Taani Kuningriik vastas 18. novembri ja 12. detsembri 2013. aasta kirjades.

9

Leides, et need vastused ei olnud rahuldavad, saatis komisjon 11. juulil 2014 nimetatud liikmesriigile märgukirja, esitades kolm käesoleva kohtuotsuse punktis 7 toodud etteheidet.

10

Taani Kuningriik vaidlustas need etteheited oma 9. septembri 2014. aasta kirjas.

11

Komisjon saatis Taani Kuningriigile 25. septembril 2015 põhjendatud arvamuse, milles ta märkis, et on rahul Taani ametiasutuse selgituse ja muudatustega Taani õigusnormides, mis puudutavad kohustust esitada asjakohased dokumendid kontrollimise hetkel. Seega puudutas põhjendatud arvamus vaid kahte ülejäänud etteheidet.

12

Taani Kuningriik vastas sellele arvamusele oma 25. novembri 2015. aasta kirjas, milles ta esitas lisaselgitusi.

13

Komisjon oli rahul selgitustega selle etteheite osas, mis oli esitatud vedajatele kabotaažieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide määra kohta. Sellest lähtudes otsustas ta esitada käesoleva hagi, kuid piirates selle ulatust etteheitega, mis puudutab ühe ja sama kabotaažveo laadimis- ja mahalaadimiskohtade arvu piiramist.

14

Komisjon väidab oma hagi põhjenduseks, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 ja artiklis 8 viidatud mõistet „kabotaažveod“ tuleb tõlgendada nii, et üks ja sama kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimiskohta, mitut mahalaadimiskohta või mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta.

15

Komisjon kinnitab, et 25. oktoobril 2010 toimunud maanteevedude komitee koosolekul jõudsid liikmesriigid selle tõlgenduse suhtes kokkuleppele ning et see avaldati komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi veebisaidil dokumendina „Küsimused ja vastused“ ning on sellest ajast alates liikmesriikidele kohustuslik.

16

Komisjon leiab, et kuna Taani Kuningriigi poolt vastu võetud kabotaažisuunised näevad ette, et üks kabotaažvedu võib hõlmata kas mitut laadimis- või mitut mahalaadimiskohta, siis ei ole need kooskõlas ei selle tõlgenduse ega ka määruse nr 1072/2009 eesmärgiga.

17

Lõpuks vaidleb komisjon oma repliigis vastu Taani Kuningriigi argumendile, mille kohaselt on liikmesriikidel kaalutlusruum võtta vastu rakendusmeetmeid, millega selgitatakse määruse nr 1072/2009 tähenduses mõistet „kabotaažvedu“. Nimetatud institutsiooni arvates ei saa sellist kaalutlusruumi olla, kuna see mõiste on nimetatud määruse artikli 2 punktiga 6 ja artikliga 8 ühtlustatud ning et igal juhul pole kabotaažisuunised proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

18

Taani Kuningriik vaidlustab komisjoni poolt mõistele „kabotaažvedu“ antud tõlgenduse. Ta märgib, et määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõige 2 näeb ette vaid seda, et ühe ja sama sõidukiga võib teha kuni kolm kabotaažvedu, kuid ei täpsusta laadimis- ja mahalaadimiskohtade arvu, mida sama kabotaažvedu võib hõlmata. Niisiis puudub selles määruses nimetatud mõiste suhtes selgus.

19

Seda selguse puudumist kinnitab ka asjaolu, et liikmesriigid on määruses nr 1072/2009 ette nähtud kabotaažieeskirju tõlgendanud erinevalt, nagu selgub eriti komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule koostatud aruande Euroopa Liidu autoveoturu olukorra kohta (COM(2014) 222 final) lehekülgedelt 18 ja 19. Lisaks on komisjon ise möönnud, et määruses nr 1072/2009 toodud mõiste „kabotaažvedu“ on problemaatiline ning et ta plaanib selle puuduse kõrvaldamiseks määrust muuta.

20

Mis puutub argumenti, et mõistet „kabotaažvedu“ täpsustati pärast maanteevedude komitee koosolekut ning et liikmesriikide poolt seal kokku lepitud uus määratlus asub dokumendis „Küsimused ja vastused“, mis on liikmesriikidele siduv, siis Taani Kuningriik väidab, et sellel dokumendil ei ole mingisugust õigusjõudu ja selles dokumendis sisalduv määratlus ei tugine liikmesriikidevahelisele kokkuleppele.

21

Taani Kuningriik väidab, et Euroopa Kohus on 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Danske Svineproducenter (C‑316/10, EU:C:2011:863) punktis 48 leidnud, et kui määrus on ebaselge, on liikmesriikidel kaalutlusruum võtta vastu rakendusmeetmeid, millega seda selgitatakse, tingimusel et need meetmed on proportsionaalsed ja kõnealuse määruse eesmärkidega kooskõlas.

22

Nimetatud liikmesriik märgib, et vastavalt määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktile 6 ja artikli 8 lõikele 2, koosmõjus määruse põhjendusega 15, on määruse eesmärk piirata riigisiseseid kaubaveoteenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja, eelkõige keelates liikmesriigis alaliselt või pidevalt teostatava kabotaažveo.

23

Kui laadimis- ja mahalaadimiskohtade arvu suhtes ei kehtestataks ühtegi piirangut, oleks mitteresidendist vedajal võimalik teostada vastuvõtvas liikmesriigis suur arv vedusid ning käsitada neid ühe ja sama kabotaažveona, mistõttu võidaks hiilida määruses nr 1072/2009 ette nähtud kolme veo piirangust kõrvale.

24

Taani Kuningriik järeldab sellest, et kuna kabotaažisuunised tagavad kabotaaži ajutisuse, aitavad kaasa raskeveokite koormusteguri parandamisele ja tühjade vedude vältimisele vedude tõhususe kasuks, siis on need suunised määruse nr 1072/2009 eesmärgiga kooskõlas. Lisaks võimaldavad need meetmed tugevdada õiguskindlust ja tagada nimetatud määruse järgimise kontrolli tõhususe.

25

Käesoleva hagi põhjendatuse üle otsustamiseks tuleb osundada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste raames väljakujunenud Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt peab komisjon tõendama väidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada, ilma et komisjon tugineks seejuures lihtsalt oletustele (12. mai 2005. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Belgia, C‑287/03, EU:C:2005:282, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. mai 2011. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Malta, C‑376/09, EU:C:2011:320, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesolevas asjas heidab komisjon Taani Kuningriigile ette, et viimane rikkus kohustusi, mis tal on tulenevalt määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktist 6 ja artiklist 8, kui ta võttis vastu riigisisesed rakendusmeetmed, milles selgitatakse nimetatud määruse tähenduses mõiste „kabotaažvedu“ tõlgendust, kuigi nimetatud liikmesriigil ei olnud selleks pädevust. Igal juhul ei ole need meetmed määruse nr 1072/2009 eesmärgiga kooskõlas.

27

Sellega seoses tuleb rõhutada, et kuigi nii määruste olemusest kui ka ülesandest liidu õigusallikate süsteemis tuleneb, et nende õigusaktide sätetel on üldjuhul liikmesriikide õiguskordades vahetu õigusmõju, ilma et liikmesriigi ametiasutused peaksid võtma selleks vastu rakendusmeetmeid, võib teatud sätete rakendamiseks siiski olla vaja, et liikmesriigid võtaksid vastu rakendusmeetmed (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus, Danske Svineproducenter, C‑316/10, EU:C:2011:863, punktid 39 ja 40, ning 30. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Lingurár, C‑315/16, EU:C:2017:244, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

On selge, et liikmesriigid võivad vastu võtta määruse rakendusmeetmed tingimusel, et need ei takista määruse vahetut kohaldatavust, ei varja asjaolu, et tegemist on liidu õigusnormiga ning täpsustavad liikmesriigile määrusega antud kaalutlusruumi kasutamise tingimused, jäädes samas kõnealuste sätetega kehtestatud piiridesse (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus, Danske Svineproducenter, C‑316/10, EU:C:2011:863, punkt 41, ning 30. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Lingurár, C‑315/16, EU:C:2017:244, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Kõnealuse määruse asjakohaste säte põhjal – tõlgendades neid määruse eesmärke arvestades – tuleb kontrollida, kas need sätted keelavad, kohustavad või lubavad liikmesriikidel teatavaid rakendusmeetmeid vastu võtta ning viimati nimetatud juhul kontrollida, kas asjaomane meede jääb igale liikmesriigile antud kaalutlusruumi raamesse (30. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Lingurár, C‑315/16, EU:C:2017:244, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 1072/2009 asjakohased sätted, nimelt artikli 2 punkt 6 ja artikkel 8 ei luba liikmesriikidel sõnaselgelt kabotaažveoga seoses riigisiseseid rakendusmeetmeid vastu võtta.

31

Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 28 ja nagu rõhutas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 41, võivad liikmesriigid siiski määruse rakendusmeetmeid vastu võtta, kuigi nad ei ole sõnaselgelt volitatud seda tegema.

32

Nii on Euroopa Kohus 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Danske Svineproducenter (C‑316/10, EU:C:2011:863) punktides 48–50 seoses nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97 (ELT 2005, L 3, lk 1), juba leidnud, et liikmesriikidel on teatav kaalutlusruum võtta vastu riigisiseseid rakendusmeetmeid, millega kehtestatakse arvulised nõuded sigade veoruumi sisemise kõrguse kohta, kuna vaatamata sellele, et määrus ei volitanud liikmesriike sõnaselgelt neid norme vastu võtma, ei olnud määruses nende veoruumide kõrgust täpselt määratletud.

33

Samuti leidis Euroopa Kohus 28. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuse SGS Belgium jt (C‑367/09, EU:C:2010:648) punktides 36, 40 ja 43, et vaatamata sellele, et nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) ei andnud liikmesriikidele sõnaselgelt selleks volitust, oli neil õigus võtta vastu rakendamismeetmeid, millega kehtestatakse sanktsioone, mida võidakse kohaldada liidu eelarvet kahjustava liidu õigusnormide rikkumise korral, kui nimetatud määruse asjakohased sätted kehtestavad vaid üldnormid ega määratle täpselt, millises olukorras ja millise isiku suhtes saab iga asjaomast sanktsiooni kohaldada.

34

Seega on oluline samamoodi kontrollida, kas – nagu Taani Kuningriik väidab – määruses nr 1072/2009 pole määratletud mõiste „kabotaažvedu“ piisavalt täpne, eriti mis puutub sellesse, kas kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta, millest tulenevalt on selle mõiste selgitamiseks riigisiseste rakendusmeetmete vastuvõtmine põhjendatud.

35

Selles osas tuleb esiteks märkida, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 on mõiste „kabotaažveod“ määratletud kui „rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt“, kuid sealjuures pole mingil moel täpsustatud, mitu laadimis- ja mahalaadimiskohta võib selline vedu hõlmata.

36

Sama määruse artikli 8 lõige 2 näeb ette, et kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on liikmesriigis kohale toimetatud, lubatakse mitteresidentidest vedajatel pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha kuni kolm järjestikust kabotaažvedu. See säte täpsustab, et kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis.

37

Kuigi selles artiklis sisalduvast väljendist „viimane koorma mahalaadimine“ tuleneb, et kabotaažvedu võib hõlmata mitut mahalaadimiskohta, ei viita see säte siiski sellele, et kabotaažvedu võiks hõlmata ka mitut laadimiskohta.

38

Järelikult tuleb tõdeda, et ei määruse nr 1072/2009 artikli 2 lõike 6 ega ka artikli 8 lõike 2 sõnastus ei võimalda vastata küsimusele, kas selles määruses toodud mõistet „kabotaažvedu“ tuleb mõista nii, et kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta.

39

Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 märkis, annab see, kui säte on sõnastatud ebatäpselt, tunnistust vajadusest riigisiseste rakendusmeetmete järele.

40

Liiatigi, kuna määruse nr 1072/2009 eesmärk on selle määruse põhjenduse 26 kohaselt tagada rahvusvaheliste autovedude ühtne raamistik kogu liidus, ei ole selle määrusega vastuolus, kui liikmesriik võtab vastu teatavad määruse rakendusmeetmed. Mis konkreetsemalt puudutab kabotaaži, siis määruse põhjendus 5 täpsustab, et tuleks ette näha ajutine kabotaažikord, kuni autoveoturu ühtlustamine ei ole veel lõpule viidud.

41

Teiseks tuleb rõhutada, et selle üle otsustamisel, mis hetkel tuleb määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kolme veo limiit lugeda saavutatuks, on oluline kindlaks teha, kas vedu, mis hõlmab mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta, kujutab endast ühte ja sama või mitut kabotaažvedu.

42

Kolmandaks, on selge, et määruse nr 1072/2009 tähenduses mõiste „kabotaažvedu“ on liikmesriikides erinevalt tõlgendatud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 märkis, olid Taani Kuningriik ja kuni viimase ajani ka Soome seisukohal, et kabotaažvedu ei tohi hõlmata mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta. Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Poola Vabariik lubavad mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta ühe veolepingu puhul või siis, kui kaubal on sama saatja või sama adressaat. Madalmaade Kuningriik ja Rootsi Kuningriik leiavad, et kabotaažvedu võib alati hõlmata mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta. Selline tõlgenduste erinevus annab tunnistust sellest, et määruses nr 1072/2009 puudub mõiste „kabotaažvedu“ osas piisav selgus.

43

Neljandaks tuleb märkida, et komisjon on ise – nii oma aruande COM(2014) 222 final punktis 19, oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil – tunnistanud vajadust määruse nr 1072/2009 tähenduses mõistet „kabotaažvedu“ selgitada.

44

Järelikult on oluline tõdeda, et isegi kui määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ja artikkel 8 ei näe riigisiseste rakendusmeetmete vastuvõtmist sõnaselgelt ette, on need sätted mõiste „kabotaažvedu“ osas ebaselged, mistõttu tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi selliste meetmete vastuvõtmisel.

45

Nagu kohtujurist rõhutas oma ettepaneku punktides 57 ja 58, ei sea seda tõdemust kahtluse alla ka ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1071/2009 ja määrust (EÜ) nr 1072/2009 eesmärgiga kohandada neid valdkonnas toimunud arengutega (COM(2017) 281 final), millega muu hulgas tahetakse määrust nr 1072/2009 muuta seoses mõiste „kabotaažveod“ määratlusega nimetatud määruse artikli 2 punktis 6. Kuna see ettepanek on alles läbirääkimiste etapis, ei oma see käesoleva kohtuasja seisukohalt tähtsust.

46

Mis puutub komisjoni argumenti, mille kohaselt selgitati mõiste „kabotaažvedu“ tõlgendust dokumendis „Küsimused ja vastused“, mis koostati pärast 25. oktoobril 2010 toimunud maanteevedude komitee koosolekut, siis see argument ei saa olla edukas.

47

Vaatamata sellele, et see dokument avaldati nimetatud komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi veebisaidil, nagu komisjon märgib, ei avaldatud seda Euroopa Liidu Teatajas. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 82–84 rõhutas, on ka maanteevedude komitee kodukorra artikli 2 lõikes 2 ette nähtud, et iga koosoleku jaoks koostatud päevakorras eristatakse ühelt poolt väljapakutud meetmeid, mille kohta palutakse sellel komiteel anda oma arvamus vastavalt regulatiivkomitee menetlusele koos kontrolliga, ja teiselt poolt muid teemasid, mis on esitatud sellele komiteele teavitamise või lihtsalt seisukohtade jagamise eesmärgil. Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub aga, et mõiste „kabotaažvedu“ – sellisena, nagu seda nimetatud dokumendis kasutati – oli tõesti25. oktoobril 2010 toimunud maanteevedude komitee koosoleku päevakorras, kuid seda punkti ei pandud hääletusele. Järelikult ei saa seda tõlgendust pidada liikmesriikide esindajate vahelisest kokkuleppest tulenevaks. Igal juhul möönis komisjon ise oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, see dokument ei ole õiguslikult siduv.

48

Neil asjaoludel ei saa Taani Kuningriigile ette heita, et võttis vastu määruse nr 1072/2009 riigisisesed rakendusmeetmed, ning eriti selle määruse artikli 2 punkti 6 ja artiklit 8 puudutavad meetmed, et selgitada mõiste „kabotaažvedu“ ulatust selle määruse tähenduses selle kohaldamiseks kõnealuse liikmesriigi territooriumil.

49

Samas on oluline kontrollida, kas Taani Kuningriigi poolt vastu võetud riigisisesed rakendusmeetmed – kabotaažisuunised – on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

50

Proportsionaalsuse põhimõte, mida peavad järgima eeskätt liikmesriikide seadus- ja määrusandlikud organid liidu õiguse kohaldamisel, nõuab, et õigusnormiga rakendatud abinõud oleksid taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on liidu õigusnormide eesmärgi saavutamiseks vajalik (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus, Danske Svineproducenter, C‑316/10, EU:C:2011:863, punkt 52).

51

Mis esiteks puutub kabotaažisuuniste sobivusse määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks seda laadi vedude puhul, siis Taani Kuningriik väidab, et kuna need meetmed keelavad mitteresidendist vedajatel teostada mitut laadimis- ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavaid kabotaažvedusid, siis on nende eesmärk eelkõige tagada, et kabotaažvedusid ei teostataks alaliselt või pidevalt.

52

Selles osas tuleb märkida, et kuna määruse nr 1072/2009 eesmärk määruse põhjenduse 5 kohaselt on kehtestada ajutine kabotaažikord, siis liikmesriigid ei ole kohustatud riigisiseseid turge mitteresidendist vedajatele täielikult avama. Nii näeb määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõige 2 ette, et kabotaažvedu on lubatud ainult pärast rahvusvahelist vedu ja peab piirduma kolme veoga seitsme päeva jooksul alates selle rahvusvahelise veose mahalaadimisest. Lisaks on määruse nr 1072/2009 põhjendustes 13 ja 15 asetatud rõhk kabotaaži ajutisusele, märkides muu hulgas, et kabotaažvedusid ei tohiks teostata vastuvõtvas liikmesriigis alaliselt ega pidevalt.

53

Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 66 ja 68 rõhutas, siis see, kui lubada mitteresidendist vedajatel teha kolm kabotaažvedu, mis hõlmavad piiramata arvul laadimis- ja mahalaadimiskohti, muudaks määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 sätestatud kolmeveolise limiidi mõttetuks ja läheks vastuollu kabotaaži ajutise laadiga ja nimetatud määruse eesmärgiga seda liiki vedude suhtes. Sellisel juhul oleks kabotaaži ajutisus tagatud vaid määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud seitsme päeva limiidiga.

54

Seega aitab kabotaažisuunistes ette nähtud keeld tagada nimetatud määruse artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kolme veo limiidi järgimist.

55

Järelikult on need meetmed sobivad määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks kabotaaži osas.

56

Teiseks on oluline kontrollida, kas kabotaažisuunised ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

57

Taani Kuningriik kinnitab, et kabotaažisuunistes ette nähtud ühe ja sama kabotaažveo laadimis- ja mahalaadimiskohtade arvu piirang on vajalik, et tagada kabotaažvedude ajutisus ning et see pole liiga piirav, kuna nimetatud suunised ei ulatu selleni, et näeksid ette, et üks kabotaažvedu võib hõlmata vaid ühe laadimis- ja ühe mahalaadimiskoha.

58

Selle kohta tuleb märkida, et kabotaažisuunised näevad ette, et üks kabotaažvedu võib hõlmata kas mitu laadimis- või mitu mahalaadimiskohta. Seega ei piira need meetmed ühe kabotaažveo puhul saatjate ega printsipaalide arvu ja lubavad vaikimisi, et üks kabotaažvedu võib hõlmata mitu laadimis- ja ühe mahalaadimiskoha või mitu mahalaadimis- ja ühe laadimiskoha.

59

Sellest järeldub, et kabotaažisuuniste kohaselt on keelatud vaid sellised kabotaažveod, mis hõlmavad mitu laadimis- ja mitu mahalaadimiskohta.

60

Järelikult ei lähe need meetmed kaugemale, kui on määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks vajalik.

61

Eeltoodut arvestades saab jõuda järeldusele, et kabotaažisuunised on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

62

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et Taani Kuningriik rikkus kohustusi, mis tal on tulenevalt määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktist 6 ja artiklist 8, kui ta võttis vastu riigisisesed rakendusmeetmed, et selgitada nimetatud määruse tähenduses mõiste „kabotaažvedu“ tõlgendust.

63

Järelikult tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.

64

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud on seda nõudnud. Kuna Taani Kuningriik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: