Kohtuasi C‑540/16

„Spika“ UAB jt

versus

Žuvininkystės tarnyba prie Lietuvos Respublikos žemės ūkio ministerijos

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas)

Eelotsusetaotlus – Ühine kalanduspoliitika – Määrus (EL) nr 1380/2013 – Artikli 16 lõige 6 ja artikkel 17 – Kalapüügivõimaluste jaotamine – Riigisisesed õigusaktid, millega nähakse ette objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel põhinev meetod – Ettevõtjate ebavõrdsed konkurentsitingimused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 16 ja 20 – Ettevõtlusvabadus – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 12. juuli 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Liidu õigust rakendava riigisisese õigusnormid tõlgendamise taotlus – Mõiste „liidu õiguse rakendamine“ – Liikmesriikidele eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamist reguleeriv riigisisene meede – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1380/2013, artikli 16 lõige 6)

2. Kalandus – Mereressursside kaitse – Kalapüügikvoodi süsteem – Kalapüügivõimaluste jagamine liikmesriikide vahel – Riigisisesed õigusnormid, millega nähakse ette objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel põhinev jaotusmeetod – Meede, mis võib tekitada valdkonna ettevõtjate jaoks ebavõrdsed konkurentsitingimused – Põhjendamine vajadusega vältida mereressursside ülekasutamist – Lubatavus – Ettevõtlusvabaduse ja õiguse võrdsele kohtlemisele põhjendamatu piiramine – Puudumine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 16, 20 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1380/2013, artikli 2 lõige 1, artikli 16 lõige 6 ja artikkel 17)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 22–24)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ, artikli 16 lõiget 6 ja artiklit 17 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 16 ja 20 tuleb tõlgendada nii, nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ja millega liikmesriik kehtestas kalapüügivõimaluste jaotamise meetodi, mis võib, olgugi et põhineb läbipaistval ja objektiivsel kriteeriumil, põhjustada selle riigi lipu all sõitvate laevadega ettevõtjate ebavõrdset kohtlemist, tingimusel et asjaomane meetod järgib üht või mitut Euroopa Liidu tunnustatud üldist huvi ja vastab proportsionaalsuse põhimõttele.

   Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna riigisisesed õigusnormid, mis on arutlusel põhikohtuasjas, järgivad määruses nr 1380/2013 sätestatud ühise kalanduspoliitika eesmärke, vastavad need liidu üldist huvi pakkuvale eesmärgile harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Mis puudutab põhikohtuasjas käsitletavate riigisiseste õigusnormide sobivust üldiste eesmärkide saavutamiseks, siis selles suhtes tuleb märkida, et neis ette nähtud kalapüügivõimaluste jaotamise meetodiga võimaldavad need õigusnormid muu hulgas vältida mere bioloogiliste ressursside ülemäärast kasutamist ja seda, et nende taastumist häiritakse või takistatakse. Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et kõnealused õigusnormid sobivad keskkonna seisukohast jätkusuutliku kalastustegevuse tagamiseks, nagu on ette nähtud määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõikes 1.

   Mis puudutab küsimust, kas kõnealune meetod seab harta artiklites 16 ja 20 sätestatud vabadustele piirangud, mis lähevad kaugemale põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormide eesmärkide saavutamiseks vajalikust, või mitte, siis selles osas nähtub eelotsusetaotlusest kõigepealt, et ajaloolist püügiõigust võib suurendada või vähendada teatud kriteeriumidest lähtuvalt, mis on seotud muu hulgas keskkonna või panusega kohalikku majandusse. Seejärel olgu märgitud, et ühelgi ajaloolise püügiõigusega ettevõtjal ei saa ühegi kalaliigi puhul olla enam kui 40% Leedu Vabariigile eraldatud kalapüügivõimalustest. Lõpuks tuleb märkida, nagu on juba sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, et see osa kalapüügivõimalustest, mida ei ole eelisjärjekorras jaotatud ajaloolise püügiõigusega ettevõtjatele, jaotatakse enampakkumistel teiste Leedu lipu all sõitvate kalalaevadega ettevõtjate vahel ja see peab moodustama vähemalt 5% Leedu Vabariigile eraldatud kalapüügivõimalustest. Neil kaalutlustel ei too põhikohtuasjas käsitletav kalapüügivõimaluste jaotamise meetod endaga kaasa seda, et kalapüügivõimalusi reserveeritakse üksnes ajaloolise püügiõigusega ettevõtjatele lähtuvalt nende vastavatest ajaloolistest püügiõigustest, vaid võimaldab ka neile kaaluda püügiõiguste hulka, lähtudes erinevatest objektiivsetest asjaoludest.

   (vt punktid 44, 47, 48, 51–54 ja 56 ning resolutsioon)