–

Šiaulių regiono atliekų tvarkymo centras, esindaja: advokatas L. Songaila,

–

„Ecoservice projektai“ UAB, esindaja: advokatas J. Elzbergas, keda abistas V. Mitrauskas,

–

„VSA Vilnius“ UAB, esindaja: advokatas D. Krukonis,

–

„Švarinta“ UAB, esindaja: advokatas K. Smaliukas,

–

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas, G. Taluntytė ja R. Butvydytė,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, T. Müller ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 45, 56 ja 101, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artiklit 2 ning nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT 2007, L 335, lk 31); edaspidi „direktiiv 89/665“) artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku ja artikli 2 lõike 1 punkti b.

2

Taotlus on esitatud „VSA Vilnius“ UAB ja Šiaulių regiono atliekų tvarkymo centrase (Šiauliai piirkonna jäätmekäitluskeskus, Leedu) vahelises vaidluses selle keskuse poolt hankelepingu sõlmimise üle Šiauliai omavalitsusüksuse kommunaaljäätmete kogumiseks ja käitlemiskohta vedamiseks.

3

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandas lõigus nähakse ette:

„Liikmesriigid võtavad seoses direktiivi 2004/18/EÜ reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega vajalikud meetmed, tagamaks, et tellijate otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid käsitlevate [liidu] õigusaktide või seda õigust rakendavate siseriiklike eeskirjadega.“

4

Direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt b sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

[…]

[…]“

5

Direktiivi 2004/18 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.“

6

Direktiivi artikli 45 lõige 2 sätestab:

„Lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja:

7

Šiauliai piirkonna jäätmekäitluskeskus kuulutas 9. juulil 2015 välja avatud hankemenetluse Šiauliai omavalitsusüksuse kommunaaljäätmete kogumiseks ja käitlemiskohta vedamiseks.

8

Pakkumused esitasid neli pakkujat, nimelt „Specializuotas transportas“ UAB (edaspidi „pakkuja B“), „Ekonovus“ UAB, „Specialus autotransportas“ UAB (edaspidi „pakkuja A“) ja ning kontsern, kuhu kuuluvad ettevõtjad VSA Vilnius ja „Švarinta“ UAB.

9

Pakkujad A ja B on äriühingu „Ecoservice“ UAB tütarettevõtjad, viimasele kuulub nendes äriühingutes vastavalt 100protsendiline ja 98,12protsendiline osalus. Pakkujate A ja B juhatusse kuuluvad samad füüsilised isikud.

10

Hankemenetluse väljakuulutamise ajal kohaldamisele kuulunud siseriiklikud õigusnormid ei näinud sõnaselgelt ette pakkujate kohustust teatada oma seotusest teiste samas hankes osalevate ettevõtjatega ega hankija kohustust neid seoseid kontrollida, hinnata või oma otsustes arvesse võtta. Ka hanke alusdokumentides ei olnud niisuguseid kohustusi kehtestatud.

11

Siiski esitas pakkuja B koos oma pakkumusega vande all antud kinnituse, et ta osaleb hankes iseseisvalt ja sõltumatult mis tahes teistest ettevõtjatest, kes võivad temaga seotud olla, ja palus hankijal käsitada kõiki ülejäänud isikuid konkurentidena. Ta kinnitas ühtlasi, et ta kohustub nõudmisel esitama temaga seotud ettevõtjate nimekirja.

12

Hankija lükkas 24. septembril 2015 pakkuja A pakkumuse tagasi põhjendusel, et kahe väljapakutud prügiveoauto mootorid ei vastanud nõutud kvaliteedistandardile. Pakkuja A sellele otsusele vastu ei vaielnud.

13

Hankija teavitas 22. oktoobril 2015 pakkujaid hankemenetluse tulemustest ja teatas, et leping sõlmitakse pakkujaga B.

14

VSA Vilnius, kes paigutus kohe pakkuja B järele, esitas hankijale vaide, milles ta väitis, et pakkujate esitatud pakkumusi ei hinnatud nõuetekohaselt ning rikuti võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid. Ta leidis, et pakkujad A ja B tegutsesid seotud ettevõtjatena, nende pakkumusi tuleb käsitada alternatiivsete pakkumustena ning kuna hanketingimuste kohaselt oli alternatiivsete pakkumuste esitamine keelatud, oleks hankija pidanud nende pakkumused tagasi lükkama.

15

Pärast seda, kui hankija lükkas tema vaide tagasi, esitas VSA Vilnius kaebuse Šiaulių apygardos teismasele (Šiauliai regionaalne kohus, Leedu). See kohus tühistas 18. jaanuari 2016. aasta otsusega hankija otsused, millega paigutati pakkumused paremusjärjestusse ja otsustati sõlmida leping pakkujaga B. Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) kinnitas 5. aprillil 2016 seda kohtuotsust.

16

Esimese astme kohus ja apellatsiooniastme kohus leidsid, et hankija, olles teadlik pakkujaid A ja B ühendavast seosest, ei teinud midagi selleks, et selgitada selle seose mõju nende pakkujate vahelisele tegelikule konkurentsile. Isegi kui siseriiklikud õigusnormid ei näe niisugust kohustust ette, siis kuna pakkujad A ja B olid mõlemad teadlikud teineteise osalemisest hankes, oleksid nad pidanud hankijale omavahelisest seosest teatama. Pakkuja B poolt vande all antud kinnitus ei olnud piisav tõendamaks, et see kohustus oli nõuetekohaselt täidetud.

17

Seejärel pöördusid VSA Vilnius ja pakkuja B eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

18

Neil asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsuse küsimuste raames viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ELTL artiklitele 45 ja 56, jättes aga selgitamata, miks nende artiklite tõlgendamine on vajalik nimetatud küsimustele vastamiseks. Nagu ilmneb ka eelotsusetaotlusest, on direktiiv 2004/18 põhikohtuasja lahendi suhtes ka asjakohane. Neil asjaoludel ei ole alust tõlgendada ELTL artikleid 45 ja 56.

20

Oma esimese ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/18 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sõnaselge õigusnormi või hanketeates või hankemenetluse tingimusi reguleerivates riigihanke alusdokumentides konkreetse tingimuse puudumisel on seotud pakkujad, kes esitavad samas menetluses eraldi pakkumused, omal algatusel kohustatud hankijat omavahelistest seostest teavitama.

21

Selles osas tuleb meelde tuletada, et liidu õigus ja eelkõige direktiiv 2004/18 ei näe sidusettevõtjatele ette üldist keeldu esitada hankemenetluses pakkumusi. Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et arvestades seda, et liidu õiguse huvides on, et oleks tagatud võimalikult paljude pakkujate osavõtt riigihankemenetlusest, oleks liidu õiguse tõhusa kohaldamisega vastuolus, kui sidusettevõtjatelt võetaks süstemaatiliselt ära õigus ühes ja samas riigihankemenetluses osaleda (vt selle kohta 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Assitur, C‑538/07, EU:C:2009:317, punktid 26 ja 28).

22

Euroopa Kohus on lisaks rõhutanud, et ettevõtjate gruppidel võib olla erinevaid vorme ja eesmärke, mis ei pruugi välistada, et kontrollitavatel ettevõtjatel on nende kaubanduspoliitika ja majandustegevuse planeerimisel teatav autonoomia, eelkõige mis puutub riigihangetes osalemise valdkonda. Nimelt võivad sama grupi ettevõtjate vahelisi suhteid reguleerida erisätted, näiteks lepingulised, mille eesmärk on tagada nii sõltumatus kui ka konfidentsiaalsus pakkumuste koostamisel, mille asjaomased ettevõtjad ühel ja samal ajal samas hankemenetluses esitavad (19. mai 2009. aasta kohtuotsus Assitur, C‑538/07, EU:C:2009:317, punkt 31).

23

Edasi, mis puudutab küsimust, kas sõnaselge õigusnormi või hanketeates või hankemenetluse tingimusi reguleerivates riigihanke alusdokumentides konkreetse tingimuse puudumisel on pakkujad siiski kohustatud hankijat omavahelistest seostest teavitama, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et iga riigihanke korraldamist reguleerivad läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted nõuavad, et hankes osalemist puudutavad menetluse põhitingimused, eeskätt pakkujate kohustused, peavad olema enne selgelt määratletud ja avalikustatud, et pakkujatele oleksid menetluse nõuded täpselt teada ning nad oleksid kindlad, et kõikidele konkurentidele kehtivad samad nõuded (2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pizzo, C‑27/15, EU:C:2016:404, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

See aga, et pakkujatele pannakse kohustus omal algatusel teavitada oma seostest teiste pakkujatega, samas kui niisugust kohustust ei esine ei kohaldatavates siseriiklikes õigusnormides ega hanketeates või riigihanke alusdokumentides, ei kujuta endast piisavalt selgelt määratletud tingimust eelmises punktis nimetatud kohtupraktika tähenduses. Sellisel juhul nimelt oleks pakkujatel keeruline määrata kindlaks niisuguse kohustuse täpne ulatus, ja seda seetõttu, et hankemenetluse olemusest tulenevalt ei ole enne pakkumuste esitamise lõppemist võimalik kõiki samas hankes osalevaid pakkujaid tuvastada.

25

Lisaks tuleb täpsustada, et kui pakkujatel puudub kohustus hankijat teavitada oma võimalikest seostest teiste pakkujatega, peab hankija kogu menetluse käigus käsitama asjaomase pakkuja pakkumust nii, nagu see oleks direktiivi 2004/18 sätetega kooskõlas olev tavaline pakkumus, kui puuduvad igasugused märgid sellest, et pakkujate esitatud pakkumused on koordineeritud või kooskõlastatud.

26

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sõnaselge õigusnormi või hanketeates või hankemenetluse tingimusi reguleerivates riigihanke alusdokumentides konkreetse tingimuse puudumisel ei ole seotud pakkujad, kes esitavad samas menetluses eraldi pakkumused, omal algatusel kohustatud hankijat omavahelistest seostest teavitama.

27

Oma kolmanda kuni viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasjaga sarnastes tingimustes on ELTL artikkel 101 kohaldatav ning kas direktiivi 2004/18 artiklit 2 ja direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku ja artikli 2 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui hankijal on tõendeid, mis seavad kahtluse alla teatavate pakkujate esitatud pakkumuste autonoomsuse, peab ta vajaduse korral nendelt pakkujatelt täiendavat teavet nõudes kontrollima, kas nende pakkumused on tegelikult autonoomsed, ja kui hankija seda ei tee, siis kas tema tegevusetus võib mõjutada käimasoleva hankemenetluse kehtivust.

28

ELTL artikli 101 osas tuleb meeles pidada, et seda artiklit ei kohaldata siis, kui selles keelatud kokkulepped sõlmitakse või tegevus toimub ettevõtjate vahel, mis moodustavad ühe majandusüksuse (vt selle kohta 4. mai 1988. aasta kohtuotsus Bodson, 30/87, EU:C:1988:225, punkt 19, ning 11. aprilli 1989. aasta kohtuotsus Saeed Flugreisen ja Silver Line Reisebüro, 66/86, EU:C:1989:140, punkt 35). Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas pakkujad A ja B moodustavad ühe majandusüksuse.

29

Juhul kui asjaomased äriühingud ei moodusta üht majandusüksust, kuna emaettevõtja ei avalda otsustavat mõju oma tütarettevõtjatele, siis tuleb märkida, et see, kui seotud pakkujatel on lubatud esitada koordineeritud või kooskõlastatud pakkumusi ehk selliseid, mis ei ole ei autonoomsed ega sõltumatud ja mis võivad neile seeläbi anda põhjendamatuid eeliseid võrreldes teiste pakkujatega, rikub igal juhul direktiivi 2004/18 artiklis 2 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et oleks vaja uurida, kas niisuguste pakkumuste esitamine kujutab endast ka ELTL artikliga 101 vastuolus olevat käitumist.

30

Järelikult ei ole kolmandale kuni viiendale küsimusele vastamiseks vaja ELTL artiklit 101 käesolevas kohtuasjas kohaldada ega tõlgendada.

31

Mis puudutab hankijatele direktiivi 2004/18 artiklist 2 tulenevaid kohustusi, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et hankijal on nimetatud artiklis sätestatud riigihankemenetluse põhimõtete kohaldamisel aktiivne roll (vt selle kohta 12. märtsi 2015. aasta kohtuotsus eVigilo, C‑538/13, EU:C:2015:166, punkt 42).

32

Hankija kohustuse kohta, mis oma olemuselt vastab riigihankemenetlust käsitlevatele direktiividele, on Euroopa Kohus otsustanud, et hankija peab igal juhul kontrollima hankija eksperdi puhul võimalike huvide konfliktide olemasolu ja võtma asjakohased meetmed huvide konfliktide ennetamiseks, tuvastamiseks ja heastamiseks (12. märtsi 2015. aasta kohtuotsus eVigilo, C‑538/13, EU:C:2015:166, punkt 43).

33

Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nenditut arvestades on see kohtupraktika ülevõetav niisugustes olukordades nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mida iseloomustab seotud pakkujate osalemine hankemenetluses. Seetõttu on hankija, kes saab teada objektiivsetest tõenditest, mis seavad kahtluse alla pakkumuse autonoomsuse ja sõltumatuse, kohustatud uurima kõiki kõnealuse pakkumuse esitamiseni viinud asjakohaseid asjaolusid, et ennetada ja tuvastada hankemenetlust mõjutada võivaid tegureid ning need heastada, nõudes sealhulgas vajaduse korral pooltelt vajalikku teavet ja tõendeid (vt analoogia alusel 12. märtsi 2015. aasta kohtuotsus eVigilo, C‑538/13, EU:C:2015:166, punkt 44).

34

Mis puudutab tõendeid selle kohta, kas seotud pakkujate pakkumused on autonoomsed ja sõltumatud või mitte, siis tuleneb eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb muu hulgas küsimuses, kas arvesse võib võtta kõiki tüüpi tõendeid või üksnes kohtumenetluse raames esitatud otseseid tõendeid.

35

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmas lõik ja artikli 2 lõike 1 punkt b, millele kolmandas ja neljandas küsimuses viidatakse, piirduvad aga eelkõige nõudega, et liikmesriigid kehtestaksid riigihangete valdkonnas kiired ja tõhusad õiguskaitsevahendid. Ei need direktiivi 89/665 sätted ega ka ükski teine selle direktiivi või direktiivi 2004/18 säte ei reguleeri seda, kuidas koguda ja hinnata tõendeid liidu riigihankemenetluse eeskirjade rikkumisest.

36

Neil asjaoludel ja Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on teatud valdkonda reguleerivate liidu eeskirjade puudumisel igal liikmesriigil kohustus kehtestada haldus- ja kohtumenetluse eeskirjad, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse. Need menetluseeskirjad ei tohi siiski olla ebasoodsamad kui liikmesriigi õigusest tulenevate õiguste kaitseks ette nähtud samalaadsete õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (12. märtsi 2015. aasta kohtuotsus eVigilo, C‑538/13, EU:C:2015:166, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Mis puudutab nende tõendite taset, mida nõutakse selleks, et tõendada, et pakkumused ei ole autonoomsed ega sõltumatud, siis eeldab tõhususe põhimõte, et liidu riigihankemenetluse eeskirjade rikkumist peab saama tõendada mitte ainult otseste, vaid ka kaudsete tõendite abil, eeldusel et need on objektiivsed ja üksteisega kooskõlas ning et seotud pakkujatel on võimalik tõendada vastupidist (vt analoogia alusel 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Eturas jt, C‑74/14, EU:C:2016:42, punkt 37).

38

Mis puudutab niisugust juhtumit nagu põhikohtuasjas käsitlusel, siis selle asjaolu tuvastamisest, et pakkujate vahelised seosed mõjutasid sama menetluse käigus nende esitatud pakkumuste sisu, põhimõtteliselt piisab selleks, et hankija ei saa neid pakkumusi arvesse võtta, kuna seotud pakkujatelt pärinedes peavad need olema esitatud täiesti autonoomselt ja sõltumatult. Ainuüksi fakt, et asjaomaste ettevõtjate vahel on kontrollisuhe kas omandiõiguse või häältearvu tõttu, mida saadakse üldkoosolekul kasutada, ei ole seevastu piisav, et hankija võiks automaatselt need pakkumused hankemenetlusest kõrvaldada, ilma et ta kontrolliks, kas sellel suhtel on konkreetne mõju nende pakkumuste sõltumatusele (vt analoogia alusel 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Assitur, C‑538/07, EU:C:2009:317, punkt 32).

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on põhikohtuasja faktilisi asjaolusid arvesse võttes viia läbi kontrolle ja hindamisi, mis on selles küsimuses vajalikud, ja ka neljanda küsimuse punkti a raames märgitud asjaolude osas ja pakkuja spontaanse kinnituse tõendusjõu osas, mida on mainitud sama küsimuse punktis b. Juhul kui see kohus peaks nende kontrollimiste ja hindamiste tulemusel jõudma järeldusele, et põhikohtuasjas käsitlusel olevad pakkumused ei olnud esitatud autonoomselt ja sõltumatult, tasub meelde tuletada, et direktiivi 2004/18 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et niisugused pakkumused esitanud pakkujatega hankelepingu sõlmimine on selle artikliga vastuolus.

40

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale kuni viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et kui hankijal on tõendeid, mis seavad kahtluse alla teatavate pakkujate esitatud pakkumuste autonoomsuse ja sõltumatuse, peab ta vajaduse korral nendelt pakkujatelt täiendavat teavet nõudes kontrollima, kas nende pakkumused on tegelikult autonoomsed ja sõltumatud. Kui selgub, et need pakkumused ei ole autonoomsed ega sõltumatud, on direktiivi 2004/18 artikliga 2 vastuolus hankelepingu sõlmimine niisuguse pakkumuse esitanud pakkujatega.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et: