–

Superfoz – Supermercados Lda, esindaja: advogado R. China Carvalheira,

–

[14. septembri 2017. aasta kohtumäärusega parandatud] Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja M. Figueiredo ning A. Gameiro,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Němečková, M. Afonso ja K. Skelly,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusega (EL) nr 652/2014 (ELT 2014, L 189, lk 1) muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (EÜT 2004, L 165, lk 1; ELT eriväljaanne 03/45, lk 200) (edaspidi „määrus nr 882/2004“), artiklite 26 ja 27, ELTL artiklite 107 ja 108 ning võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, vaba konkurentsi ja ettevõtlusvabaduse põhimõtete tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuasjas Superfoz – Supermercados Lda (edaspidi „Superfoz“) versus Fazenda Pública (riigikassa, Portugal) toiduohutuse, loomade ja taimede kaitse ja tervise ametlike kontrollide rahastamiseks ette nähtud lõivu maksmise üle.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 652/2014 muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463) (edaspidi „määrus nr 178/2002“), millega on loodud alus, et tagada toiduvaldkonnas isikute tervise ja tarbijate huvide kõrgetasemeline kaitse, võttes arvesse eelkõige toiduga varustamise mitmekesisust.

4

Määruse artikli 1 lõikes 1 nähakse ette ühised põhimõtted ja kohustused, vahendid tugeva teadusliku aluse rajamiseks, tulemuslikud organisatsioonilised süsteemid ja menetlused, millele toetub otsuste tegemine toidu ja sööda ohutuse küsimustes.

5

Määruse nr 882/2004 põhjendustes 11 ja 32 on märgitud:

[…]

6

Direktiivi artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega sätestataks üldised eeskirjad ametlike kontrollide tegemiseks, et kontrollida vastavust eeskirjadele, mille eesmärgiks on eelkõige:

ning

[…]

4.   Ametlike kontrollide tegemine vastavalt käesolevale määrusele ei mõjuta sööda- ja toidukäitlemisettevõtjate esmast juriidilist vastutust sööda ja toidu ohutuse tagamiseks vastavalt määrusele nr 178/2002 ja igasugust tsiviil- või kriminaalvastutust, mis tuleneb nende kohustuste eiramisest.“

7

Määruse nr 882/2004 artikli 2 punkti 1 kohaselt on „ametlik kontroll“„mis tahes kujul toimuv kontroll, mida pädev asutus või ühendus teeb eesmärgiga teha kindlaks sööda- ja toidualastele õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu reguleerivate eeskirjade täitmine“.

8

Sama määruse artikli 3 pealkiri on „Üldised kohustused seoses ametlike kontrollide korraldamisega“. Lõikes 3 on sätestatud:

„Ametlikke kontrolle tehakse sööda või toidu ning loomade ja loomsete saaduste tootmise, töötlemise ja turustamise mis tahes etapis. Need hõlmavad sööda- ja toidukäitlemisettevõtjate, sööda ja toidu kasutamise, sööda ja toidu ladustamise, mis tahes sööda ja toidu suhtes kohaldatava protsessi, materjali, aine, tegevuse või menetluse ja elusloomade kontrolli, mis on vajalik käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks.“

9

Määrusel nr 882/2004 on peatükk VI „Ametlike kontrollide rahastamine“, mille alt leiab muu hulgas selle määruse artiklid 26 ja 27. Määruse artiklis 26 „Üldpõhimõte“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et tagada ametlikeks kontrollideks vajalikud töötajad ja muud vahendid mis tahes vajalikuks peetavate meetmetega, sealhulgas üldise maksustamise või lõivude või maksude kehtestamise teel.“

10

Sama määruse artikli 27 „Lõivud või maksud“ lõigetes 1–4 ja 10 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad koguda lõive või makse, et katta ametlikest kontrollidest tulenevaid kulusid.

2.   Kuid IV lisa A jaos ja V lisa A jaos nimetatud tegevuste osas tagavad lõivu kogumise liikmesriigid.

3.   Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 6 kohaldamist, ei ole IV lisa A jaos ja V lisa A jaos mainitud eritegevustega seoses kogutavad lõivud madalamad, kui IV lisa B jaos ja V lisa B jaos sätestatud minimaalsed määrad. […]

[…]

4.   Ametlike kontrollide jaoks vastavalt lõikele 1 või 2 kogutavad lõivud:

[…]

10.   Ilma et see piiraks artiklis 28 nimetatud kulusid, ei kogu liikmesriigid käesoleva määruse rakendamiseks muid kui käesolevas artiklis nimetatud lõive.“

11

„Pluss“ toiduohutuslõiv (edaspidi „TSAM“) kehtestati 15. juuni 2012. aasta dekreetseadusega nr 119/2012.

12

Dekreetseaduse preambulis on sätestatud, et ELi õigusnormid sisaldavad „liikmesriikide kohustust finantseerida ametlike kontrollidega seoses kantud kulusid ja annavad neile võimaluse omandada piisavad rahalised vahendid üldise maksustamise või ettevõtjatele lõivude või erimaksude kehtestamise teel“ ja „neid reegleid kohaldades on juba kehtestatud erinevad lõivud, et kontrolle rahaliselt toetada, võrdluseks tööjõukulud, see tähendab palga-, seadeldise-, tööriista, seadme-, väljaõppe, lähetuskulud ja nendega seotud kulud, sealhulgas proovide võtmise, saatmise ja laboratoorsete analüüside kulud.“

13

Kõnealuse dekreetseaduse artiklis 1 on sätestatud:

„1   – Toiduohutuse ja toidukvaliteedi tagamise eest tasutakse loomse, taimse, värske või külmutatud, töödeldud või töötlemata, kaalukaubana või eelpakendatud toidu käitlemisettevõttelt iga-aastast lõivu, mille määra vahemikus 5 kuni 8 eurot ettevõtte müügipinna ruutmeetri kohta kehtestavad määrusega rahanduse ja põllumajanduse eest vastutavad valitsuse liikmed.

2   – Eelmises lõigus nimetatud lõivu ei maksta ettevõttelt, mille müügipind on väiksem kui 2000 m2 või mis kuulub mikroettevõtjale, kui see ettevõte a) ei kuulu ettevõtjale, kes kasutab ühte või mitut tähist ja kelle müügipind riigis kokku on 6000 m2 või suurem, b) ei kuulu kontsernile, kelle müügipind riigis kokku on 6000 m2 või suurem.

3   – Käesoleva õigusakti tähenduses on „käitlemisettevõte“ koht, kus tegeletakse toidukaupade jaemüügiga, sealhulgas segakaubandusettevõtted, mis on määratletud 19. jaanuari [2009. aasta] dekreetseaduse nr 21/2009 artikli 4 lõikes 1.“

14

TSAM on reguleeritud 17. juuli 2012. aasta määrusega nr 215/2012. Määruse artikli 3 lõike 3 punktis b on sätestatud, et siseriiklikus õiguses ette nähtud vabastused selle lõivu maksmisest ei ole kohaldatavad ettevõtete puhul, mis „kuuluvad kontsernile, kelle müügipind riigis kokku on 6000 m2 või suurem“. Selle määruse artikli 3 lõikes 5 on täpsustatud, et „artikli 3 punkti b kohaselt on „kontsern“„ettevõtjate kogum, mis on küll juriidiliselt eraldiseisvad, kuid kelle vahel on vastastikused sõltuvus- või alluvussuhted, mis tulenevad sama tähise või õiguste või volituste kasutamisest vastavalt 19. jaanuari [2009. aasta] dekreetseaduse nr 21/2009 artikli 4 punktile o.“

15

Superfoz on äriühing, mis käitab kaubahalle, tegeleb toidu- ja mittetoidukaupade jaemüügiga, käitab tanklaid ja haldab kaubanduskeskusi.

16

Superfoz kasutab tähist „Intermarché“. Eelotsusetaotluses on siiski täpsustatud, et see äriühing on juriidiline isik, mis on eraldiseisev esiteks oma frantsiisiandjast ITMI Portugal – Sociedade de Desenvolvimento e Investimento SAst ja teiseks teistest, sama tähist kasutavatest selle frantsiisiandja frantsiisivõtjatest. Samuti on märgitud, et sellel frantsiisiandjal ei ole Superfozi aktsiakapitalis osalust, mis annaks talle õiguse ettevõtjat juhtida või hallata.

17

Direção Geral de Alimentação e Veterinária (Toidu- ja veterinaaria direktoraat, Portugal) teavitas Superfozi 1. juuli 2014. aasta kirjas, et ettevõtja on kohustatud maksma 2014. aasta eest TSAMi summas 10274,25 eurot. Direktoraat täpsustas, et summa tuleneb siseriikliku õiguse sätete kohase lõivu, mille määr on fikseeritud 7 eurole ruutmeetri kohta, kohaldamisest Superfozi ettevõtte müügipinnale, mille suurus on 1467,75 ruutmeetrit.

18

Superfoz vaidlustas eelotsusetaotluse esitanud kohtus nende otsuste õiguspärasuse, mille alusel kohustati teda TSAMi tasuma.

19

TSAM kui lõiv on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul osa toiduahela ja tarbijate tervise kaitse poliitikast, mis on rajatud toiduohutuse ja kvaliteedi valdkonnas tegutsevate ettevõtjate vastutuse põhimõttele. Kõnealuse lõivu eesmärk on rahastada „Pluss“ toiduohutuse ja sanitaarfondi (Fundo Sanitário e de Segurança Alimentar Mais), mis on loodud dekreetseadusega nr 119/2012. Selle fondi ainus ülesanne on teostada kontrolle, mis on ette nähtud määrusega nr 882/2004.

20

Lisaks märgib see kohus, et TSAM on iga-aastane lõiv, mida tasutakse toiduohutuse ja toidukvaliteedi tagamise eest. Loomse või taimse päritoluga toidu käitlemisettevõtete omanikud on kohustatud tasuma iga-aastast lõivu, mille suurus arvutatakse ühtse määra alusel, mis kehtestatakse vahemikus 5 kuni 8 eurot ettevõtte müügipinna ruutmeetri kohta.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et siseriiklikus õiguses on siiski ette nähtud erand kõnealuse lõivu maksmise suhtes ettevõtete eest, mille müügipind on väiksem kui 2000 ruutmeetrit või mis kuuluvad mikroettevõtjatele, kui need ettevõtted ei kuulu ettevõtjale, kes kasutab ühte või mitut tähist ja kelle müügipind riigis kokku on 6000 ruutmeetrit või suurem, ja mis ei kuulu kontsernile, kelle müügipind riigis kokku on 6000 ruutmeetrit või suurem. Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus, Portugal) on selles suhtes leidnud, et see erand ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdsuse mõistega.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus seab kahtluse alla TSAMi vastavuse määruse nr 882/2004 sätete ja EL õiguse põhimõtetega, eelkõige võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja vaba konkurentsi põhimõttega.

23

Kõigepealt küsib kohus, kas see lõiv on kooskõlas määruse nr 882/2004 artikli 27 lõikega 10, kuna esiteks kaetakse selle määrusega ette nähtud kontrollide kulud muude maksudega ja teiseks puudutab TSAM ainult toidukäitlemisettevõtjaid, kes kannavad määruse nr 178/2002 ja määruse nr 882/2004 sätetest tulenevat vastutust ja kohustusi.

24

Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas TSAM on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, võttes arvesse, et seda lõivu makstakse üksnes teatud toidukäitlemisettevõtetelt.

25

Kolmandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määrusega nr 882/2004 ette nähtud võrdväärsuse põhimõtte kohaselt tuleb niisuguse lõivuga nagu TSAM rahastada haldustoimingut, mis tehakse otseselt maksukohuslase tõttu või tema heaks, millega TSAMi puhul tegemist aga ei ole. Seda lõivu makstakse nimelt siis, kui isikule kuulub toidukäitlemisettevõte, mis ei ole lõivu tasumisest vabastatud.

26

Neljandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus, kas TSAM rikub ettevõtlusvabadust ja sellele vastavat liikmesriikide majandusliku neutraalsuse kohustust, kuna see lõiv võib tekitada toidukaubanduses konkurentsimoonutusi, andes eelkõige maksusoodustusi ettevõtjatele, kes seda tasuma ei pea.

27

Neil tingimustel otsustas Tribunal Administrativo e Fiscal de Coimbra (Coimbra haldus- ja maksukohus, Portugal) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei takista asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud vaid liidu õiguse teatud sätetele, Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Euroopa Kohus võib selleks liikmesriigi kohtu esitatud materjalidest ja eelkõige eelotsuse esitamise otsuse põhjendusest tuletada need liidu õiguse aspektid, mis vajavad vaidluse eset silmas pidades tõlgendamist (vt eelkõige kohtuotsus, 7.3.2017, X ja X, C‑638/16 PPU, EU:C:2017:173, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nende asjaolude valguses tuleb võtta seisukoht, et esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 882/2004 artikleid 26 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas kõnealuse lõivu kehtestamine üksnes toidukaupade jaemüügiettevõtete suhtes, ilma et lõivu tuluga rahastataks konkreetselt neid ametlikke kontrolle, mida viiakse läbi nende maksukohuslaste tõttu või heaks.

30

Määruse nr 882/2004 artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et ametlikud kontrollid toimuvad toidu tootmise, töötlemise ja turustamise kõikides etappides. Need hõlmavad seega eelkõige toidukäitlemisettevõtjate kontrolli, et saavutada selle määruse eesmärke.

31

Nimetatud määruse põhjendustest 11 ja 32 tuleneb, et liikmesriigi pädevatel ametiasutustel peab olema piisaval arvul sobiva kvalifikatsiooni ja kogemustega töötajaid ning küllaldased vahendid ja seadmed tööülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Selleks peab liikmesriikidel olema kontrollide korraldamiseks piisavalt rahalisi vahendeid.

32

Määruse nr 882/2004 artikli 26 kohaselt tagavad liikmesriigid piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et tagada ametlikeks kontrollideks vajalikud töötajad ja muud vahendid mis tahes vajalikuks peetavate meetmetega, sealhulgas üldise maksustamise või lõivude või maksude kehtestamise teel.

33

Kõnealuse määruse artiklis 27 on täpsemalt käsitletud lõive ja makse. Vastavalt lõikele 1 on liikmesriikidel õigus nõuda neid lõive ja makse ainsa eesmärgiga „katta ametlikest kontrollidest tulenevaid kulusid“. Selles artiklis ette nähtud lõivude ja maksudega saab seega katta ainult liikmesriikide neid tegelikke kulusid, mis on seotud toidukäitlemisettevõtjate kontrollimisega (vt selle kohta kohtuotsus, 17.3.2016, Kødbranchens Fællesråd, C‑112/15, EU:C:2016:185, punkt 39).

34

Määruse nr 882/2004 artikli 26 sõnastuse kohaselt koostoimes sama määruse põhjendusega 32 on liikmesriikidel lai kaalutlusõigus, et leida – eelkõige üldise maksustamisega – vajalikud rahalised vahendid, et omada ametlikeks kontrollideks töötajaid ja muid vahendeid. Sellele kaalutlusõigusele seavad aga piirid määruse nr 882/2004 artiklis 27 ette nähtud ühtlustatud eeskirjad, kui liikmesriik otsustab kehtestada ettevõtjaile selles artiklis ette nähtud lõivud või maksud (vt selle kohta kohtuotsus 17.3.2016, Kødbranchens Fællesråd, C‑112/15, EU:C:2016:185, punktid 31 ja 32).

35

Mis puudutab TSAMi määratlust määruse nr 882/2004 artiklitest 26 ja 27 lähtuvalt, siis selgub Euroopa Kohtule esitatud materjalidest, et seda lõivu ei ole kehtestatud lõivu või maksuna määruse artikli 27 kohaldamiseks, vaid et see on muu rahaline vahend, mille olemasolu võivad liikmesriigid tagada määruse artikli 26 alusel; seda asjaolu peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

36

Nimelt, nagu on rõhutanud komisjon oma kirjalikes seisukohtades, makstakse seda lõivu siis, kui isikule kuulub teatud müügipinnaga käitlemisettevõte, mitte siis – nagu ette nähtud määruse nr 882/2204 artiklis 27 sätestatud lõivu või maksu puhul –, kui teostatakse nende konkreetsete toidukäitlemisettevõtjate ametlikke kontrolle, kes on kohustatud seda lõivu tasuma.

37

Dekreetseaduse nr 119/2012 artiklis 9 on sätestatud, et TSAMi tasutakse „toiduohutuse ja toidukvaliteedi tagamise eest“. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud materjalidest nähtub veel, et selle lõivu eesmärk on jätta toidukäitlemisettevõtjate kanda ametlike kontrollide korraldamise üldkulud, kuna need ettevõtjad saavad kasu toiduainete tootmisahelas varem tehtud kontrollidest.

38

Peale selle on TSAMist saadava tulu eesmärk rahastada „Pluss“ toiduohutuse ja sanitaarfondi, millesse koondatakse kõik tulud, millest rahastatakse ametlike toiduohutuse kontrollide kulusid. Seega ei ole otsest seost selle lõivu ja kulude vahel, mida see lõiv on ette nähtud katma.

39

Arvestades eespool esitatut, ei ole määrusega nr 882/2004 vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab määruse artikliga 26 kooskõlas niisuguse lõivu nagu TSAM, millest saadava tuluga kaetakse ametlike kontrollide korraldamise üldkulusid ja mitte kulusid, mis tekivad tegelikult seoses ametlike kontrollidega, mida viiakse läbi nende toidukäitlemisettevõtjate tõttu või heaks, kes on kohustatud seda lõivu tasuma.

40

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka argument, et toidukäitlemisettevõtjate suhtes kehtib määruse nr 178/2002 alusel enesekontrolli kohustus.

41

Nimelt näeb määruse nr 882/2004 artikli 1 lõige 4 ette, et ametlike kontrollide tegemine vastavalt sellele määrusele ei mõjuta sööda- ja toidukäitlemisettevõtjate esmast juriidilist vastutust sööda ja toidu ohutuse tagamiseks vastavalt määrusele nr 178/2002 ja igasugust tsiviil- või kriminaalvastutust, mis tuleneb nende kohustuste eiramisest.

42

Sellest nähtub, et liidu seadusandja on seisukohal, et käitlemisettevõtjate vastutusest tulevate kontrollide kõrval on määruse nr 882/2004 eesmärkide saavutamiseks vajalikud ka ametlikud kontrollid.

43

Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 882/2004 artikleid 26 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus põhikohtuasjas käsitletava lõivu kehtestamine üksnes toidukaupade jaemüügiettevõtete suhtes, ilma et lõivu tuluga rahastataks konkreetselt neid ametlikke kontrolle, mida viiakse läbi nende maksukohuslaste tõttu või heaks.

44

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames eeldab vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, millest oleks küsimuse esitanud liikmesriigi kohtule kasu, seda, et liikmesriigi kohus on määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsusetaotluse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitanud faktilisi hüpoteese, millel need küsimused põhinevad. Nimelt on Euroopa Kohus pädev otsustama liidu õigusnormide tõlgenduse üle üksnes nende asjaolude põhjal, mis liikmesriigi kohus on talle esitanud (kohtumäärus, 4.5.2017, Svobodová, C‑653/16, ei avaldata, EU:C:2017:371, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Need eelotsusetaotluse sisu puudutavad nõuded on selgelt sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94, mille kohaselt peab eelotsusetaotluses olema esitatud „lühiülevaade vaidluse esemest ja asjasse puutuvatest asjaoludest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja selgitanud, või vähemalt ülevaade faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad“ ja „selgitus, millistel põhjustel siseriiklik kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb“.

46

Kõigepealt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmandas küsimuses sisuliselt, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 108 lõiget 3 tuleks tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisuguse lõivu nagu TSAM kohaldamine, millest toidukaupade väikese müügipinnaga jaemüügiettevõtjad on vabastatud.

47

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et maksu tasuma kohustatud isikud ei saa vältida maksu tasumist, tuginedes väitele, et teiste ettevõtjate vabastamine sellest maksust on riigiabi (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 27.10.2005, Distribution Casino France jt, C‑266/04–C‑270/04, C‑276/04 ja C‑321/04–C‑325/04, EU:C:2005:657, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Lisaks ei sisalda eelotsuse esitamise otsus ühtegi sellist asjaolu, millest nähtuks, et kuigi ELTL artikli 107 ja artikli 108 lõike 3 võimalikust rikkumisest ei saa Superfoz mingit kasu, oleks vastus kolmandale küsimusele eelotsusetaotluse esitanud kohtule vähemalt vajalik tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks.

49

Seetõttu ei paista kolmandal küsimusel olevat seost põhikohtuasja esemega.

50

Teiseks, neljas küsimus käsitleb võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, vaba konkurentsi ja ettevõtlusvabaduse põhimõtteid.

51

Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus üksnes mainib, et TSAMi vastavuses neile põhimõtetele võib kahelda, esitamata ühtegi põhjust, millele ta kaheldes tugineb. Nimelt ei ole eelotsuse esitamise otsuses esitatud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks hinnata TSAMi maksma kohustatud ja sellest lõivust vabastatud ettevõtjate olukordade sarnasust. Lisaks võib erinev kohtlemine olla põhjendatud Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud asjakohaste põhjendustega, kuid ka selle kohta ei ole eelotsusetaotluses mingit teavet. Nii tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus ei vasta selgelt eespool punktis 45 viidatud nõuetele.

52

Neil asjaoludel on kolmas ja neljas küsimus vastuvõetamatud.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusega (EL) nr 652/2014 muudetud 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, artikleid 26 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus põhikohtuasjas käsitletava lõivu kehtestamine üksnes toidukaupade jaemüügiettevõtete suhtes, ilma et lõivu tuluga rahastataks konkreetselt neid ametlikke kontrolle, mida viiakse läbi nende maksukohuslaste tõttu või heaks.