Kohtuasi C‑517/16

Stefan Czerwiński

versus

Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Gdańsku

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Apelacyjny w Gdańsku III Wydział Pracy i Ubezpieczeń Społecznych)

Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Esemeline kohaldamisala – Artikkel 3 – Artikli 9 kohaselt tehtud liikmesriikide deklaratsioon – Üleminekupension – Kvalifitseerimine – Riiklikud eelpensioniskeemid – Kindlustusperioodide liitmise põhimõtte kohaldamata jätmine artikli 66 alusel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kümnes koda) 30. mai 2018. aasta otsus

  1. Sotsiaalkindlustus–Võõrtöötajad–Liidu õigusnormid–Esemeline kohaldamisala–Määruse nr 883/2004 artikli 9 lõike 1 kohaselt esitatud liikmesriigi deklaratsioon–Mõju–Liikmesriikide kohustused, mis on nende deklaratsioonidega seotud–Sotsiaalkindlustushüvitise kvalifitseerimine, mida teeb liikmesriigi kohus iseseisvalt ja lähtudes selle sotsiaalkindlustushüvitise iseloomulikest tunnustest

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikkel 3 ja artikli 9 lõige 1)

  2. Sotsiaalkindlustus–Võõrtöötajad–Liidu õigusnormid–Esemeline kohaldamisala–Vanadushüvitised–Üleminekupension–Hõlmamine–Eelpensionihüvitistest eristamise kriteeriumid

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 1 punkt x ja artikli 3 lõike 1 punkt d)

  1.  Kui liikmesriigi pädev ametiasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 9 lõike 1 kohaselt esitatud liikmesriigi deklaratsioonis liigitanud teatava sotsiaalkindlustushüvitise sama määruse artiklis 3 loetletud konkreetse sotsiaalkindlustusliigi alla kuuluvaks hüvitiseks, ei ole see lõplik. Sotsiaalkindlustushüvitise võib kvalifitseerida asjassepuutuv liikmesriigi kohus iseseisvalt ja lähtudes kõne all oleva sotsiaalkindlustushüvitise iseloomulikest tunnustest, esitades vajaduse korral Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

    Nimelt on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et määruse nr 883/2004 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste erinevus seisneb peamiselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte aga asjaolus, kas hüvitist loetakse riigisiseses õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (27. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Scrivner ja Cole, 122/84,EU:C:1985:145, punkt 18; 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Otte, C‑25/95, EU:C:1996:295, punkt 21, ning 5. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Molenaar, C‑160/96, EU:C:1998:84, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

    Igal juhul peab riigisisene õigusakt määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuulumiseks olema seotud ühe selle määruse artikli 3 lõikes 1 otsesõnu loetletud riskiga (vt selle kohta 27. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Scrivner ja Cole, 122/84, EU:C:1985:145, punkt 19 ning 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Otte, C‑25/95, EU:C:1996:295, punkt 22).

    Kui siiski esineb kahtlusi selle kohta, kuidas liikmesriigi pädev ametiasutus on määruse nr 883/2004 artikli 9 kohaselt esitatud deklaratsioonis kvalifitseerinud sotsiaalkindlustushüvitist, on deklaratsiooni teinud liikmesriik kohustatud selle põhjendatuse uuesti üle vaatama ja seda vajaduse korral muutma (vt analoogia alusel 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Malta, C‑12/14, EU:C:2016:135, punkt 39).

    (vt punktid 33, 34, 36 ja 40 ning resolutsiooni punkt 1)

  2.  Niisugust hüvitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb käsitada „vanadushüvitisena“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti d tähenduses.

    Kui on vaja eristada sotsiaalkindlustushüvitiste eri liike, on Euroopa Kohus täpsustanud, et arvesse tuleb võtta iga hüvitisega kaetud riski (18. juuli 2006. aasta kohtuotsus De Cuyper, C‑406/04, EU:C:2006:491, punkt 27 ning 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Hliddal ja Bornand, C‑216/12 ja C‑217/12, EU:C:2013:568, punkt 52).

    Nii iseloomustab määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis d nimetatud vanadushüvitisi peamiselt asjaolu, et nende eesmärk on tagada elatusvahendid isikutele, kes teatavasse ikka jõudes lõpetavad töötamise ega ole enam kohustatud end arvele võtma tööhõiveametis (5. juuli 1983. aasta kohtuotsus Valentini, 171/82, EU:C:1983:189, punkt 14).

    Isegi kui eelpensionihüvitistel on teatavad sarnasused vanadushüvitistega eseme ja eesmärgi puhul – mis on muu hulgas tagada elatusvahendid isikutele, kes on jõudnud teatavasse ikka –, erinevad eelpensionihüvitised vanadushüvitistest aga selle poolest, et nende eesmärk on seotud tööhõivepoliitikaga, kuna need aitavad kaasa pensionieale lähenevate töötajate töökohtade vabastamisele nooremate töötute jaoks; see eesmärk tekkis Euroopat tabanud majanduskriisi kontekstis (vt selle kohta 5. juuli 1983. aasta kohtuotsus Valentini, 171/82, EU:C:1983:189, punktid 16 ja 17). Samuti aitab eelpensionihüvitise määramine ettevõtja majandustegevuse lõpetamisel vähendada selliste koondatud töötajate arvu, kes on hõlmatud töötuskindlustusskeemiga (vt analoogia alusel 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Otte, C‑25/95, EU:C:1996:295, punkt 31).

    Sellest ilmneb, et eelpensionihüvitised seonduvad pigem majanduskriisi, restruktureerimise, koondamiste ja ratsionaliseerimisega.

    Isegi kui üleminekupensioni saaja a priori on töötamise lõpetanud või peatanud selle kuni vanaduspensionieani nii nagu töötaja, kes saab eelpensioni määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti x tähenduses, ei ole üleminekupension siiski seotud olukorraga tööturul majanduskriisi ajal ega ettevõtja majandusliku võimekusega ümberkorraldamise ajal, vaid üksnes töö laadiga, millel on eritööna erilised nõuded või mida tehakse eritingimustes.

    Kuivõrd kõnealustes liikmesriigi õigusnormides on sõnaselgelt viidatud töötajate vananemisprotsessile ja selles ei ole üldse mainitud eesmärki vabastada töökohti nooremate isikute jaoks, on põhikohtuasjas kõnealune hüvitis eelkõige seotud vanadushüvitistega.

    (vt punktid 44–47, 52, 53 ja 58 ning resolutsiooni punkt 2)