Kohtuasi C‑483/16

Zsolt Sziber

versus

ERSTE Bank Hungary Zrt.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék)

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikli 7 lõige 1 – Välisvaluutapõhised laenulepingud – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette konkreetsed menetlusnõuded ebaõiglaste tingimuste vaidlustamiseks – Võrdväärsuse põhimõte – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 31. mai 2018. aasta otsus

  1. Tarbijakaitse–Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes–Direktiiv 93/13–Vahendid ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tõkestamiseks–Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette konkreetsed menetlusnõuded välisvaluutapõhistes laenulepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste vaidlustamiseks–Lubatavus–Tingimused–Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

  2. Tarbijakaitse–Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes–Direktiiv 93/13–Kohaldamisala–Olukord, kus puudub piiriülene element–Hõlmamine

    (Nõukogu direktiiv 93/13)

  1.  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, mis näeb ette konkreetsed menetlusnõuded – nagu põhikohtuasjas käsitletavad – selliste tarbijate õiguskaitsevahenditele, kes on sõlminud välisvaluutapõhised laenulepingud, mis sisaldavad tingimust vahetuskursi erinevuse ja/või ühepoolselt muutmise võimaluse kohta, eeldusel et niisuguses lepingus sisalduvate tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamine võimaldab taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbijal nende ebaõiglaste tingimuste puudumisel oleks olnud.

    Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama direktiivist 93/13 tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide õiguskorra alla, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ning et nendega oleks ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsele nii, nagu see on sätestatud harta artiklis 47 (vt selle kohta 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Sales Sinués ja Drame Ba, C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

    (vt punktid 35, 55 ja resolutsiooni punkt 1)

  2.  Direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka olukordadele, kus puudub piiriülene element.

    Selles osas tuleb märkida, et kindlalt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole EL toimimise lepingu sätted, mis reguleerivad liikumisvabadust, kohaldatavad olukordade suhtes, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

    Ent nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, ei puuduta käesolev asi põhiõigusi käsitlevaid aluslepingu sätteid, vaid liidu õigusakti, mis ühtlustab liikmesriikides konkreetse õigusvaldkonna. Järelikult on nimetatud õigusnormis sisalduvad eeskirjad kohaldatavad, sõltumata põhikohtuasjas käsitletava olukorra puhtalt riigisisesest olemusest.

    (vt punktid 57–59 ja resolutsiooni punkt 2)