–

MB, esindajad: solicitor C. Stothers, solicitor J. Mulryne, K. Bretherton, QC, ja D. Pannick, QC,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: C. Crane ja S Brandon, keda abistasid barrister B. Lask ja J. Coppel, QC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Valero ja J. Tomkin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud MB ja Secretary of State for Work and Pensions’i (töö- ja pensioniküsimuste minister, Ühendkuningriik) vahelises kohtuvaidluses seoses keeldumisega anda talle riiklikku vanaduspensioni alates seadusega ette nähtud pensionieast isikutele, kes on samast soost nagu tema pärast soovahetust.

3

Direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taande kohaselt kohaldatakse seda direktiivi riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset vanaduse korral.

4

Selle direktiivi artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on:

[…]“

5

Direktiivi artikli 7 lõike 1 punkt a sätestab:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata:

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23) artikli 2 lõike 1 punkt a sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

7

Sotsiaalkindlustushüvitiste 1992. aasta seaduse (Social Security Contributions and Benefits Act 1992) § 44 kohaselt – koostoimes sama seaduse §‑ga 122 ja 1995. aasta pensioniseaduse (Pensions Act 1995) lisa 4 punktiga 1 – on enne 6. aprilli 1950 sündinud naisel õigus saada riiklikku „A‑kategooria“ vanaduspensioni alates 60aastaseks saamisest, enne 6. detsembrit 1953 sündinud mehel aga alles alates 65aastaseks saamisest.

8

Sooidentiteedi tunnustamise 2004. aasta seaduse (Gender Recognition Act 2004, edaspidi „sooidentiteedi tunnustamise seadus“) § 1 (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) sätestas, et iga isik võib taotleda sooidentiteedi tunnustamise komisjonilt (Gender Recognition Panel) lõplikku sootunnistust, milles dokumenteeritakse tema soo muutumine teisest soost isikuna elamise tõttu. Vastavalt sellele sättele nimetati taotleja sootunnistuse kohast uut sugu omandatud sooks.

9

Kõnealuse seaduse § 2 lõikes 1 oli ette nähtud, et sooidentiteedi tunnustamise komisjon peab sootunnistuse välja andma, kui:

10

Vastavalt seaduse §‑le 3 „Tõendamine“ tuleb taotlejal esitada sootunnistuse saamiseks meditsiiniline hinnang kahelt arstilt või arstilt ja psühholoogilt.

11

Sooidentiteedi tunnustamise seaduse § 4 „Taotluste rahuldamine“ lõige 2 sätestas, et taotlejal, kes ei ole abielus, on õigus saada lõplik sootunnistus, ent sama paragrahvi lõike 3 kohaselt oli abielus taotlejal õigus kõigest ajutisele sootunnistusele.

12

Seaduse § 9 lõige 1 sätestas, et lõpliku sootunnistuse väljaandmise korral muutub isiku omandatud sugu igas mõttes tema sooks. Vastavalt sooidentiteedi tunnustamise seaduse lisa 5 punktile 7, mis käsitles konkreetselt lõpliku sootunnistuse mõju õigusele saada riiklikku vanaduspensioni, tuli tunnistuse väljaandmise tagajärjel otsustada iga riikliku vanaduspensioni saamise õigust puudutav küsimus nii, nagu oleks asjaomase isiku sugu alati olnud seesama mis tema omandatud sugu.

13

Ajutine sootunnistus andis abielus olevale taotlejale õiguse taotleda kohtus abielu kehtetuks tunnistamist. Abielu kehtetuks tunnistanud kohus oli sooidentiteedi tunnustamise seaduse § 5 lõike 1 kohaselt kohustatud välja andma lõpliku sootunnistuse.

14

1973. aasta perekonnaseaduse (Matrimonial Causes Act 1973) § 11 punkt c (põhikohtuasjas kõnealusel ajavahemikul kohaldatavas redaktsioonis) sätestas, et omavahel võivad seaduslikus abielus olla üksnes mees ja naine.

15

Samasooliste abielu 2013. aasta seadus (Marriage (Same Sex Couples) Act 2013), mis jõustus 10. detsembril 2014, lubab samast soost isikutel abielluda. Selle seaduse lisaga 5 muudeti sooidentiteedi tunnustamise seaduse §-i 4 nii, et sooidentiteedi tunnustamise komisjon peab andma abielus olevale taotlejale välja lõpliku sootunnistuse, kui tema abikaasa sellega nõustub. Samasooliste abielu 2013. aasta seadus ei ole siiski põhikohtuasjas kohaldatav.

16

MB sündis 1948. aastal meessoost isikuna ning ta abiellus 1974. aastal. Aastal 1991 hakkas ta elama naisena ning aastal 1995 tehti talle soovahetusoperatsioon.

17

MB-l puudub aga tema soo muutumist dokumenteeriv lõplik sootunnistus, mille väljaandmise eeldus oli tema abielu kehtetuks tunnistamine vastavalt põhikohtuasjas kõne all olevatele õigusnormidele. MB ja tema abikaasa soovivad nimelt jääda abielu kaudu liidetuks usulistel põhjustel.

18

MB, kes sai 2008. aastal 60aastaseks, mis on enne 6. aprilli 1950 sündinud naiste puhul iga, millest alates nad võivad siseriikliku õiguse kohaselt saada riiklikku „A‑kategooria“ vanaduspensioni, esitas taotluse saada alates sellest vanusest vanaduspensioni, arvestades tema töötamise ajal riiklikku pensioniskeemi tehtud makseid.

19

Tema taotlus jäeti 2. septembri 2008. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et lõpliku sootunnistuse puudumise tõttu ei saa MB-d seadusega ette nähtud pensioniea kindlakstegemisel naiseks lugeda.

20

MB esitas selle otsuse peale kaebuse, mille jätsid rahuldamata nii First-tier Tribunal (esimese astme kohus, Ühendkuningriik) kui ka Upper Tribunal (kõrgem kohus) ja Court of Appeal (apellatsioonikohus).

21

MB esitas edasikaebuse Supreme Court of the United Kingdomile (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) selle alusel, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid kujutavad endast soolist diskrimineerimist, mis on direktiivi 79/7 artikli 4 lõikega 1 keelatud.

22

Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt vastab MB soovahetuse õigusliku tunnustamise füüsilistele, sotsiaalsetele ja psühholoogilistele kriteeriumidele, mis on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike perekonnaseisu reguleerivate õigusnormidega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise ajal oli siseriiklike õigusnormide kohaselt sellise tunnustamise ja käesoleva otsuse punktis 17 mainitud tunnistuse väljaandmise eeldus enne soovahetust sõlmitud abielu kehtetuks tunnistamine. Nimetatud kohtu sõnul oli niisugune kehtetuks tunnistamine nõutav ka selleks, et sugu vahetanud isik, nagu MB, võiks saada vanaduspensioni alates tema omandatud soost isikutele seadusega ette nähtud pensionieast.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus väitis töö- ja pensioniküsimuste minister, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsusest K. B. (C‑117/01, EU:C:2004:7, punkt 35) ja 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsusest Richards (C‑423/04, EU:C:2006:256, punkt 21), on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks isiku soovahetuse õigusliku tunnustamise tingimused. Ta leidis, et need tingimused ei pea piirduma füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kriteeriumidega, vaid võivad hõlmata ka perekonnaseisu kriteeriume.

24

Selles kontekstis märkis töö- ja pensioniküsimuste minister, et Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et liikmesriigid võivad seada isiku soovahetuse tunnustamise sõltuvusse tema abielu kehtetuks tunnistamise tingimusest (EIK 16. juuli 2014. aasta otsus Hämäläinen vs. Soome, CE:ECHR:2014:0716JUD003735909). Ta väitis, et kuigi Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon paneb osalisriikidele kohustuse tunnustada sugu vahetanud isiku omandatud sugu, ei nõua see konventsioon siiski samasooliste isikute abielu lubamist. Nimelt võib traditsioonilise abielu kui mehe ja naise vahelise liidu säilitamise eesmärgiga põhjendada soovahetuse tunnustamise sõltuvusse seadmist sellest tingimusest.

25

Nendel asjaoludel otsustas Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiiviga 79/7 on vastuolus siseriikliku õiguse nõue, et lisaks soovahetuse tunnustamise füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kriteeriumide täitmisele ei tohi sugu vahetanud isik, kes soovib saada riikliku vanaduspensioni, olla abielus?“

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 79/7, eelkõige selle artikli 4 lõike 1 esimest taanet koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taande ja artikli 7 lõike 1 punktiga a, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab sugu vahetanud isik lisaks füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kriteeriumide täitmisele vastama ka tingimusele, et ta ei ole abielus isikuga, kes on samast soost nagu tema soovahetuse järel omandatud sugu, et tal oleks õigus saada riiklikku vanaduspensioni alates pensionieast, mis on seadusega ette nähtud isikutele, kes on samast soost nagu tema omandatud sugu.

27

Kõigepealt olgu märgitud, et põhikohtuasi ja Euroopa Kohtule esitatud küsimus puudutavad vaid põhikohtuasjas kõne all oleva riikliku vanaduspensioni saamise tingimusi. Seega ei küsita Euroopa Kohtult, kas soovahetuse õigusliku tunnustamise võib üldiselt seada sõltuvusse enne soovahetust sõlmitud abielu kehtetuks tunnistamisest.

28

Ühendkuningriigi valitsus väidab, et soovahetuse õiguslik tunnustamine ja abielu on küsimused, mis kuuluvad liikmesriikide pädevusse perekonnaseisu puudutavas valdkonnas. Seda pädevust teostades võivad liikmesriigid, kes ei luba samasooliste isikute abielu, järelikult seada riikliku vanaduspensioni andmise sõltuvusse selliste isikute vahel varem sõlmitud abielu kehtetuks tunnistamisest.

29

Selle kohta olgu märgitud, et kuigi liidu õigus ei mõjuta liikmesriikide pädevust isikute perekonnaseisu ning soovahetuse õigusliku tunnustamise valdkonnas, peavad liikmesriigid seda pädevust teostades siiski järgima liidu õigust, eelkõige diskrimineerimiskeelu põhimõtet käsitlevaid sätteid (vt selle kohta eelkõige 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punktid 21–24; 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Maruko, C‑267/06, EU:C:2008:179, punkt 59, ning 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Coman jt, C‑673/16, EU:C:2018:385, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Nii nähtub Euroopa Kohtu praktikast muu hulgas, et siseriiklikud õigusnormid, mis seavad pensioni saamise sõltuvusse perekonnaseisu puudutavast tingimusest, ei ole vabastatud ELTL artiklis 157 ette nähtud soolise diskrimineerimise keelu põhimõtte järgimisest töötasu valdkonnas (vt selle kohta EÜ artikliga 141 seoses 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus K. B., C‑117/01, EU:C:2004:7, punktid 34–36).

31

Sellest järeldub, et kui liikmesriigid teostavad oma pädevust perekonnaseisu puudutavas valdkonnas, peavad nad järgima direktiivi 79/7 artikli 4 lõiget 1, mis rakendab soolise diskrimineerimise keelu põhimõtet sotsiaalkindlustuse valdkonnas.

32

Eeskätt keelab selle artikli 4 lõike 1 esimene taane koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taandega igasuguse soolise diskrimineerimise, kui kõne all on ligipääsu tingimused riiklikele sotsiaalkindlustusskeemidele, mis pakuvad kaitset vanaduse korral.

33

Põhikohtuasja poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kõnealune riiklik vanaduspensioniskeem kuulub selliste skeemide hulka.

34

Direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punktist a nähtuvalt on otsene sooline diskrimineerimine see, kui ühte isikut koheldakse soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras. Direktiivi 79/7 kontekstis tuleb seda mõistet samamoodi tõlgendada.

35

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on viimati nimetatud direktiiv, arvestades selle eesmärki ja sellega kaitstavate õiguste olemust, kohaldatav ka isiku soovahetusest tuleneva diskrimineerimise korral (vt selle kohta 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega tuleb tõdeda, et ehkki – nagu käesoleva otsuse punktis 29 märgitud – isiku soovahetuse õigusliku tunnustamise tingimuste kindlaksmääramine on liikmesriikide ülesanne, tuleb isikuid, kes on pika aja jooksul elanud teisest soost isikuna kui neile sündimisel määratud sugu ja kes on läbinud soovahetusoperatsiooni, käsitada direktiivi 79/7 kohaldamisel kui sugu vahetanud isikuid.

36

Antud juhul näevad põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid ette, et sugu vahetanud isiku õigus saada riiklikku vanaduspensioni alates pensionieast, mis on tema omandatud soost isikutele seadusega ette nähtud, sõltub muu hulgas enne tema soovahetust sõlmitud võimaliku abielu kehtetuks tunnistamisest. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et sellist abielu kehtetuks tunnistamise tingimust ei kohaldata seevastu oma sünnijärgse soo säilitanud ja abielus olevale isikule, kes võib riiklikku vanaduspensioni saada alates pensionieast, mis on sellest soost isikutele seadusega ette nähtud, sõltumata perekonnaseisust.

37

Seega on ilmne, et kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid näevad ette pärast abiellumist sugu vahetanud isiku ebasoodsama kohtlemise võrreldes isikuga, kes on säilitanud oma sünnijärgse soo ja on abielus.

38

Selline ebasoodsam kohtlemine põhineb sool ning võib kujutada endast otsest diskrimineerimist direktiivi 79/7 artikli 4 lõike 1 tähenduses.

39

Veel on vaja kontrollida, kas pärast abiellumist sugu vahetanud isiku olukord on samalaadne oma sünnijärgse soo säilitanud ja abielus oleva isiku olukorraga.

40

Ühendkuningriigi valitsuse hinnangul ei ole need olukorrad samalaadsed, sest nende isikute perekonnaseis on erinev. Pärast abiellumist sugu vahetanud isik leiab end nimelt olukorrast, kus ta on abielus isikuga, kes on samast soost nagu tema pärast soovahetust, kuid selline ei ole selle isiku olukord, kes on säilitanud oma sünnijärgse soo ja on abielus teisest soost isikuga. Võttes arvesse põhikohtuasjas kõneluse abielu kehtetuks tunnistamise tingimuse eesmärki, mis on välistada samasooliste isikute abielu, viitab niisugune erinevus Ühendkuningriigi valitsuse arvates sellele, et nende isikute olukorrad ei ole samalaadsed.

41

Seoses sellega olgu meenutatud, et olukordade samalaadsuse nõue ei eelda mitte seda, et olukorrad oleksid identsed, vaid üksnes seda, et need oleksid sarnased (vt selle kohta 10. mai 2011. aasta kohtuotsus Römer, C‑147/08, EU:C:2011:286, punkt 42, ning 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus Abercrombie & Fitch Italia, C‑143/16, EU:C:2017:566, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Olukordade samalaadsust ei tule hinnata mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid konkreetselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad, ning lähtudes eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud siseriiklike õigusnormide esemest ja eesmärgist; lisaks tuleb vajaduse korral arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu need siseriiklikud õigusnormid kuuluvad (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punktid 25 ja 26; 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus CHEZ Razpredelenie Bulgaria, C‑83/14, EU:C:2015:480, punktid 89 ja 90, ning 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Milkova, C‑406/15, EU:C:2017:198, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Antud juhul nähtub eelotsusetaotluses toodud andmetest, et põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide ese on riikliku „A‑kategooria“ vanaduspensioni määramine, mida võivad taotleda isikud, kes on jõudnud seadusega ette nähtud pensioniikka. Kohtuistungil Euroopa Kohtus täpsustasid põhikohtuasja pooled, et siseriiklik õigus tagab sellise vanaduspensioni kõigile sellesse ikka jõudnud ja Ühendkuningriigi riiklikku pensioniskeemi piisavalt sissemakseid teinud isikutele. Niisiis ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all olev riiklik pensioniskeem kaitseb vanaduse korral, andes asjaomasele isikule õiguse vanaduspensionile vastavalt töötamise ajal tehtud sissemaksetele, ning see ei sõltu tema perekonnaseisust.

44

Võttes arvesse selle vanaduspensioni eset ja andmise tingimusi, nagu neid on täpsustatud eelmises punktis, on pärast abiellumist sugu vahetanud isiku olukord järelikult samalaadne oma sünnijärgse soo säilitanud ja abielus oleva isiku olukorraga.

45

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 täheldas, viivad Ühendkuningriigi argumendid, milles rõhutatakse nende isikute perekonnaseisu erinevust, selleni, et perekonnaseisust tehakse määrav asjaolu kõnealuste olukordade samalaadsuse kindlakstegemisel, kuigi – nagu käesoleva otsuse punktis 43 rõhutatud – perekonnaseis kui selline ei oma tähtsust põhikohtuasjas kõne all oleva vanaduspensioni saamisel.

46

Pealegi ei ole abielu kehtetuks tunnistamise tingimuse eesmärk, millele see valitsus tugineb ja mis seisneb samasooliste isikute abielu välistamises, selle vanaduspensioniskeemiga kuidagi seotud. Järelikult ei mõjuta see eesmärk pärast abiellumist sugu vahetanud isiku olukorra ning oma sünnijärgse soo säilitanud ja abielus oleva isiku olukorra samalaadsust, võttes arvesse kõnealuse vanaduspensioni eset ja andmise tingimusi, nagu neid on täpsustatud käesoleva otsuse punktis 43.

47

See tõlgendus ei ole vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, millele Ühendkuningriigi valitsus nende isikute olukorra samalaadsuse eitamiseks samuti viitab. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 märkis, hindas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 16. juuli 2014. aasta otsuses Hämäläinen vs. Soome (CE:ECHR:2014:0716JUD 003735909, punktid 111 ja 112) seda, kas pärast abiellumist soovahetusoperatsiooni läbinud isiku olukord ning oma sugu mitte muutnud abielus oleva isiku olukord on samalaadsed, lähtudes kõne all olnud siseriiklike õigusnormide esemest, mis käsitles soovahetuse õiguslikku tunnustamist seoses perekonnaseisuga. Praeguses kohtuasjas on aga kõne all, nagu käesoleva otsuse punktis 27 toonitatud, isikute olukordade samalaadsus, võttes arvesse õigusnorme, mille ese puudutab konkreetselt õigust saada riiklikku vanaduspensioni.

48

Seega tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid kohtlevad pärast abiellumist sugu vahetanud isikut otseselt soo tõttu ebasoodsamalt võrreldes isikuga, kes on säilitanud oma sünnijärgse soo ja on abielus, kuigi need isikud on samalaadses olukorras.

49

Ühendkuningriigi valitsus väidab siiski, et eesmärgiga välistada samasooliste isikute abielu saab põhjendada varem sõlmitud abielu kehtetuks tunnistamise nõude kohaldamist ainult sugu muutnud isikutele, kuna põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise ajal ei lubanud siseriiklik õigus samasooliste isikute abielu.

50

Euroopa Kohtu praktikas on siiski asutud seisukohale, et direktiivi 79/7 artikli 4 lõikes 1 sätestatud otsese soolise diskrimineerimise keelust erandi tegemine on võimalik vaid selles direktiivis ammendavalt loetletud juhtudel (vt selle kohta 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Vergani, C‑207/04, EU:C:2005:495, punktid 34 ja 35, ning 3. septembri 2014. aasta kohtuotsus X, C‑318/13, EU:C:2014:2133, punktid 34 ja 35). Ühendkuningriigi valitsuse viidatud eesmärk ei vasta aga ühelegi direktiivis lubatud erandile.

51

Konkreetselt seoses erandiga, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis a, on Euroopa Kohus otsustanud, et see ei luba liikmesriikidel kohelda pärast abiellumist sugu vahetanud isikut ning oma sünnijärgse soo säilitanud ja abielus oleva isikut erinevalt seoses vanusega, millest alates võib saada riiklikku vanaduspensioni (vt selle kohta 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punktid 37 ja 38).

52

Järelikult kujutavad põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid endast otsest soolist diskrimineerimist ning on seetõttu direktiiviga 79/7 keelatud.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 79/7, eelkõige selle artikli 4 lõike 1 esimest taanet koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taande ja artikli 7 lõike 1 punktiga a, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab sugu vahetanud isik lisaks füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kriteeriumide täitmisele vastama ka tingimusele, et ta ei ole abielus isikuga, kes on samast soost nagu tema soovahetuse järel omandatud sugu, et tal oleks õigus saada riiklikku vanaduspensioni alates pensionieast, mis on seadusega ette nähtud isikutele, kes on samast soost nagu tema omandatud sugu.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas, eelkõige selle artikli 4 lõike 1 esimest taanet koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taande ja artikli 7 lõike 1 punktiga a, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab sugu vahetanud isik lisaks füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kriteeriumide täitmisele vastama ka tingimusele, et ta ei ole abielus isikuga, kes on samast soost nagu tema soovahetuse järel omandatud sugu, et tal oleks õigus saada riiklikku vanaduspensioni alates pensionieast, mis on seadusega ette nähtud isikutele, kes on samast soost nagu tema omandatud sugu.