Kohtuasi C‑407/16

„Aqua Pro“ SIA

versus

Valsts ieņēmumu dienests

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākās tiesas Administratīvo lietu departaments)

Eelotsusetaotlus – Tolliliit – Ühenduse tolliseadustik – Artikli 220 lõige 1 ja lõike 2 punkt b – Impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine – Mõiste „imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemine“ – Pädeva tolli otsus – Tagasimaksmise või vähendamise taotluse esitamise tähtaeg – Asja Euroopa Komisjonile edastamise kohustus – Tõendid impordiliikmesriigi pädeva asutuse otsuse vaidlustamise korral

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kuues koda) 26. oktoobri 2017. aasta otsus

  1. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Maksusumma kohta arvestuskande tegemine ja selle võlgnikule teatamine–Mõiste „arvestuskande tegemine“

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 217 lõige 1 ja artikli 220 lõige 1)

  2. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Pädeva asutuse otsus imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskande tegemise ja importijalt selle summa sissenõudmise kohta–Vaidlustamine importija poolt–Väited, millele saab tugineda–Õiguspärane ootus–Selle mõju, et importija ei ole esitanud asjaomase maksu vähendamise või tagasimaksmise taotlust–Puudumine

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b, artiklid 236, 239 ja 243)

  3. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Maksusumma kohta arvestuskande tegemine ja selle võlgnikule teatamine–Tolli õigus jätta tasumisele kuuluva maksu kohta järelarvestuskanne tegemata–Piirid–Kohustus pöörduda teatavatel juhtudel komisjoni poole–Võimalus vältida seda kohustust määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuste täidetuse korral–Välistamine

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b; komisjoni määrus nr 2454/93, muudetud määrusega nr 1335/2003, artikli 869 punkt b ja artikli 871 lõiked 1 ja 2)

  4. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise tingimused–Tõendamiskoormis–Tõendid–Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruanne–Hõlmamine–Tingimused

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b)

  5. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise tingimused–Tõendamiskoormis–Tõendid–Järelkontrolli käigus saadud teave–Selle teabe esimuslikkus Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduva teabe suhtes–Puudumine

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b)

  6. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise tingimused–Komisjoni otsus maksu kohta järelarvestuskande tegemata jätmise kohta–Teiste liikmesriikide kohta samaväärsetel juhtudel antud hinnangute siduvus

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b; komisjoni määrus nr 2454/93, muudetud määrusega nr 1335/2003, artiklid 873 ja 875)

  7. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise tingimused–Komisjoni otsus maksu kohta järelarvestuskande tegemata jätmise kohta–Teiste liikmesriikide kohta samaväärsetel juhtudel antud hinnangute siduvus–Komisjoni otsuses silmas peetud olukorra ja teises liikmesriigis esineva olukorra samaväärsuse hindamine–Selleks vajaliku teabe saamiseks järelkontrolli teostamine tolli poolt–Lubatavus

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b; komisjoni määrus nr 2454/93, muudetud määrusega nr 1335/2003, artiklid 873 ja 875)

  8. Euroopa Liidu omavahendid–Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine–Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise tingimused–Kumulatiivne iseloom–Pädevate asutuste endi eksimus–Importija kohustus tegutseda heauskselt ja kontrollida kahtluste korral päritolusertifikaadi „vorm A“ väljaandmise asjaolusid–Ulatus

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkt b)

  1.  Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000, artikli 217 lõiget 1 ja artikli 220 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tollivormistusjärgse sissenõudmise korral loetakse arvestuskanne asutuse tuvastatud tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta tehtuks hetkel, mil toll märgib selle summa arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale, olenemata sellest, et asutuse otsus arvestuskande tegemise või tollimaksu tasumise kohustuse kindlaksmääramise kohta on halduskorras või kohtus vaidlustatud.

    (vt punkt 34 ja resolutsiooni punkt 1)

  2.  Määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b ning artikleid 236, 239 ja 243 tuleb tõlgendada nii, et kui importija vaidlustab halduskorras või kohtus maksuameti otsuse imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskande tegemise ja importijalt selle summa sissenõudmise kohta selle määruse, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 243 tähenduses, võib importija sellise arvestuskande tegemisele vastu vaidlemiseks tugineda õiguspärasele ootusele selle määruse, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b alusel olenemata sellest, kas ta on esitanud selle tollimaksu vähendamise või tagasimaksmise taotluse vastavalt sama määruse, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artiklites 236 ja 239 ette nähtud menetlusele.

    Selle kohta tuleb tuvastada, et ehkki tolliseadustik näeb eeskätt artiklites 236 ja 239 ette erimenetluse tollimaksu vähendamiseks või tagasimaksmiseks eelkõige sellises olukorras, kus arvestuskanne on tehtud vastuolus tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktiga b, võib ka maksukohustuslane tugineda sellele sättele, et vaielda vastu imporditollimaksu kohta järelarvestuskande tegemisele ja seda eeskätt vastava otsuse halduskorras või kohtus vaidlustamise raames seadustiku artikli 243 tähenduses. Nimelt on maksukohustuslasel selle sätte kohaselt üldiselt õigus vaidlustada halduskorras või kohtus kõik asutuste otsused, mis seonduvad tollieeskirjade kohaldamisega ning puudutavad teda otseselt ja isiklikult.

    (vt punktid 43–45 ja resolutsiooni punkt 2)

  3.  Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted määrusele nr 2913/92, mida on muudetud komisjoni 25. juuli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2003, artikli 869 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui Euroopa Komisjon ei ole teinud otsust ega algatanud menetlust selle määruse (määrusega nr 1335/2003 muudetud redaktsioonis) artikli 871 lõike 2 tähenduses, siis ei saa toll sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ise otsustada jätta tasumisele kuuluva tollimaksu kohta järelarvestuskanne tegemata, kui ta leiab, et määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b alusel õiguspärasele ootusele tuginemise tingimused on täidetud, ja et toll peab esitama komisjonile toimiku, kui ta leiab, et komisjon on määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, selle sätte tähenduses eksinud, kui põhikohtuasja asjaolud on seotud järeldustega, milleni on jõutud Euroopa Liidu uurimise käigus määruse nr 2454/93, mida on muudetud määrusega nr 1335/2003, artikli 871 lõike 1 teise lõigu tähenduses, või kui põhikohtuasjas kõne all oleva tollimaksu summa on vähemalt 500000 eurot.

    (vt punkt 53 ja resolutsiooni punkt 3)

  4.  Määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduv ekspordiriigi tolli ja eksportija käitumist käsitlev teave on osa tõenditest, mida tuleb arvesse võtta selle kindlaks tegemiseks, kas on täidetud need tingimused, mille esinemisel võib importija selle sätte alusel tugineda õiguspärasele ootusele. Kui aga aruanne osutub selles sisalduva teabe alusel ebapiisavaks tõendamaks õiguslikult piisavalt, kas need tingimused on tõepoolest igast aspektist täidetud – seda peab hindama liikmesriigi kohus –, võib toll olla kohustatud esitama selleks täiendavad tõendid, mis ta hangib eelkõige järelkontrolli läbi viies.

    (vt punkt 62 ja resolutsiooni punkt 4)

  5.  Määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata kõigi põhikohtuvaidluse konkreetsete asjaolude ja eeskätt põhikohtuasja poolte poolt sel eesmärgil esitatud tõendite alusel, kas on täidetud tingimused, mille esinemisel importija võib selle sätte alusel tugineda õiguspärasele ootusele. Selle hindamiseks ei ole järelkontrolli käigus saadud teave Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduva teabe suhtes esimuslik.

    (vt punkt 66 ja resolutsiooni punkt 5)

  6.  Määruse nr 2454/93, mida on muudetud määrusega nr 1335/2003, artiklit 875 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik on Euroopa Komisjoni poolt vastavalt sellele artiklile kindlaks määratud tingimustel seotud hinnangutega, mille viimane on andnud otsuses, mis on tehtud selle määruse (määrusega nr 1335/2003 muudetud redaktsioonis) artikli 873 alusel teise liikmesriigi kohta, juhul kui faktid ja õiguslikud asjaolud on samaväärsed; kas see nii on, peavad hindama liikmesriigi asutused ja kohtud, võttes arvesse eeskätt selles Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduvat eksportija või ekspordiriigi tolli käitumist käsitlevat teavet, mille põhjal võeti vastu kõnealune otsus.

    (vt punkt 71 ja resolutsiooni punkt 6)

  7.  Määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b ja määruse nr 2454/93, mida on muudetud määrusega nr 1335/2003, artiklit 875 tuleb tõlgendada nii, et toll võib läbi viia mis tahes järelkontrolli, mida ta peab vajalikuks, ja kasutada kontrolli käigus saadud teavet nii selle kontrollimiseks, kas on täidetud tingimused, mille esinemisel võib importija määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b alusel tugineda õiguspärasele ootusele, kui ka selle väljaselgitamiseks, kas tema menetluses olev juht on faktide ja õiguslike asjaolude poolest määruse nr 2454/93, mida on muudetud määrusega nr 1335/2003, artikli 875 tähenduses samaväärne juhuga, mille kohta Euroopa Komisjon on vastu võtnud tollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmise otsuse vastavalt selle määruse nr 2454/93, mida on muudetud määrusega nr 1335/2003, artiklile 873.

    (vt punkt 75 ja resolutsiooni punkt 7)

  8.  Määruse nr 2913/92, mida on muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see, et importija importis kauba edasimüügilepingu alusel, ei mõjuta tema võimalust tugineda õiguspärasele ootusele, kusjuures talle kehtivad seejuures samad tingimused, mis importijale, kes on kauba importinud ostes selle otse eksportijalt, see tähendab, et peavad olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Kõigepealt peab maks olema jäänud sisse nõudmata pädevate asutuste endi eksimuse tõttu, järgmiseks peab see eksimus olema selline, mida heausksel tasumise eest vastutaval isikul ei ole mõistlikult võimalik avastada, ning lõpuks peab viimane olema oma tollideklaratsiooni osas järginud kõiki kehtivaid sätteid. Selleks peab selline importija võtma vajalikud abinõud, et kaitsta end tollivormistusjärgse sissenõudmise riski eest, eeskätt seeläbi, et ta püüab saada edasimüügilepingu poolelt lepingu sõlmimisel või selle järel kogu tõendusmaterjali selle kohta, et asjaomase kauba kohta väljastati päritolusertifikaat „vorm A“ õigesti. Nii ei ole õiguspärast ootust selle sätte tähenduses eeskätt siis, kui kõnealune importija on vaatamata sellele, et päritolusertifikaadi „vorm A“ õigsuses kahtlemiseks on ilmselged põhjused, jätnud küsimata kõnealuselt lepingupoolelt teavet selle sertifikaadi väljaandmise asjaolude kohta, et teha kindlaks, kas tema kahtlused on põhjendatud

    (vt punkt 87 ja resolutsiooni punkt 8)