1

Apellatsioonkaebuses palub apellant European Union Copper Task Force tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. aprilli 2016. aasta määruse European Union Copper Task Force vs. komisjon (T‑310/15, ei avaldata; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2016:265), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi komisjoni 11. märtsi 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/408, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta) artikli 80 lõiget 7 ja kehtestatakse asendamisele kuuluvate ainete loetelu (ELT 2015, L 67, lk 18; edaspidi „vaidlusalune määrus“), osalise tühistamise nõudes.

2

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) (viimati muudetud komisjoni 8. märtsi 2011. aasta direktiiviga 2011/34/EL (ELT 2011, L 62, lk 27)) (edaspidi „direktiiv 91/414“) I lisas oli ette nähtud taimekaitsevahendites kasutamiseks lubatud toimeainete loetelu.

3

Komisjoni 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/37/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, et lisada toimeainete hulka kloormekvaat, vaseühendid, propakvisafop, kvisalofolop-P, teflubensuroon ja ζ-tsüpermetriin (ELT 2009, L 104, lk 23), artikli 1 ja lisa kohaselt muudeti direktiivi 91/414 I lisas sisalduvat loetelu nii, et sellesse lisati muu hulgas vaseühendid.

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1) artiklis 14 „Heakskiidu pikendamine“, mis asub II peatüki „Toimeained, taimekaitseained, sünergistid ja muud koostisained“ 1. jao „Toimeained“ 3. alajaos „Pikendamine ja läbivaatamine“, on sätestatud:

„1.   Taotluse korral pikendatakse toimeainele antud heakskiitu, kui on kindlaks tehtud, et artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid on täidetud.

[…]

2.   Heakskiitu pikendatakse kuni viieteistkümneks aastaks. […]“

5

Määruse nr 1107/2009 nimetatud 3. alajaos sisalduv artikkel 20 „Pikendamismäärus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vastavalt artikli 79 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele võetakse vastu määrus, milles sätestatakse, et

[…]“

6

Määruse nr 1107/2009 II peatüki 1. jao 4. alajaos „Erandid“ sisalduvas artiklis 24 „Asendust vajavad ained“ on sätestatud:

„1.   […] Erandina artikli 14 lõikest 2 võib heakskiitu pikendada ühe korra või mitu korda kuni seitsmeaastaseks ajavahemikuks.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, kohaldatakse artikleid 4–21. Asendust vajavad ained loetletakse eraldi artikli 13 lõikes 4 osutatud määruses.“

7

Määruse III peatüki „Taimekaitsevahendid“ 1. jao „Luba“ 3. alajaos „Lubade vastastikune tunnustamine“ sisalduvas artiklis 41 „Loa andmine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriik, kellele esitatakse artikli 40 kohane taotlus, annab pärast taotluse ja sellele lisatud artikli 42 lõikes 1 osutatud dokumentide läbivaatamist, arvestades oma territooriumil valitsevaid tingimusi, asjaomase taimekaitsevahendi loa samadel tingimustel nagu taotlust läbivaatav liikmesriik, välja arvatud artikli 36 lõike 3 kohaldamisel.

2.   Erandina lõikest 1 võib liikmesriik anda taimekaitsevahendile loa, kui

[…]

[…]“

8

Määruse III peatüki 1. jao 5. alajaos „Erijuhud“ sisalduvas artiklis 50 „Asendust vajavaid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite võrdlev hindamine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik teeb võrdleva hindamise, kui ta hindab sellise taimekaitsevahendi loataotlust, mis sisaldab asendust vajava ainena heakskiidetud toimeainet. Liikmesriigid ei anna asendust vajavat ainet sisaldavale taimekaitsevahendile luba või piiravad sellise taimekaitsevahendi kasutamist konkreetse põllukultuuri puhul, kui IV lisas sätestatud riske ja eeliseid kaaluva võrdleva hindamise tulemusena ilmneb, et

[…]

4.   Asendust vajavat ainet sisaldavate taimekaitsevahendite puhul teevad liikmesriigid lõikes 1 sätestatud võrdlevat hindamist regulaarselt ning hiljemalt loa pikendamisel või muutmisel.

Kõnealuse võrdleva hindamise tulemuste põhjal jätavad liikmesriigid loa kehtima, võtavad selle tagasi või muudavad seda.

[…]“

9

Määruse XI peatükis „Ülemineku- ja lõppsätted“ sisalduva artikli 80 „Üleminekumeetmed“ lõikes 7 on ette nähtud:

„Hiljemalt 14. detsembril 2013 kehtestab komisjon loetelu direktiivi [91/414] I lisas esitatud ainetest, mis vastavad käesoleva määruse II lisa punktis 4 sätestatud kriteeriumidele ning mille suhtes kohaldatakse käesoleva määruse artikli 50 sätteid.“

10

Komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 540/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga (ELT 2011, L 153, lk 1), põhjenduse 1 ja artikli 1 kohaselt loetakse toimeained, mis on kantud direktiivi 91/414 I lisasse, määruse nr 1107/2009 alusel heakskiidetuks.

11

Komisjoni 13. veebruari 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/232, millega muudetakse ja parandatakse rakendusmäärust nr 540/2011 seoses toimeaine „vaseühendid“ heakskiitmise tingimustega (ELT 2015, L 39, lk 7), põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Kinnitatakse, et toimeaine „vaseühendid“ loetakse määruse […] nr 1107/2009 alusel heakskiidetuks. […]“

12

Vaidlusaluse määruse artiklis 1 „Asendamisele kuuluvad ained“ on ette nähtud:

„Käesoleva määruse lisas sätestatakse direktiivi [91/414] I lisasse kantud toimeained, mis vastavad määruse […] nr 1107/2009 II lisa punktis 4 sätestatud kriteeriumidele.

[…]“

13

Määruse lisas sisalduvasse loetellu kuuluvad ka „vaseühendid (variandid vaskhüdroksiid, vaskoksükloriid, vaskoksiid, bordoo vedelik ja kolmealuseline vasksulfaat)“.

14

Apellant, vaseühendite selliste tootjate ühendus, kelle hulgast mõnel on seda ainet sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise luba, esitas Üldkohtu kantseleisse 5. juunil 2015 hagi vaidlusaluse määruse osalise tühistamise nõudes.

15

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata esiteks põhjendusel, et apellandil puudub isiklik huvi, ja teiseks põhjendusel, et tema liikmetel puudub õigus esitada hagi. Viimati nimetatu kohta leidis Üldkohus esiteks, et vaidlusalune määrus ei puuduta apellandi liikmeid isiklikult, ja teiseks, et määrus on halduse üldakt, mis sisaldab nende liikmete suhtes rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses. [Edaspidi kasutatakse ELTL artikli 263 kontekstis teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“.] Üldkohus lükkas tagasi ka apellandi argumendid, mille kohaselt tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise korral jäetakse ta tõhusa kohtuliku kaitseta.

16

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

17

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

18

Esimese väitega vaidlustab apellant vaidlustatud kohtumääruse punktid 42–44, 46–48, 50–52, 60 ja 61 ning heidab Üldkohtule ette, et ta järeldas, et vaidlusalune määrus vajab ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmeid.

19

Apellant on seisukohal, et selleks, et teha kindlaks, kas halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, tuleb lähtuda esiteks selle isiku olukorrast, kes tugineb ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel õigusele esitada hagi, ja teiseks hagi esemest. Viimati nimetatuga seoses tuleb juhul, kui hageja palub õigusakti tühistada vaid osaliselt, arvesse võtta üksnes akti selle osa võimalikke rakendusmeetmeid, mille tühistamist nõutakse.

20

Mis puudutab esiteks apellandi olukorda, siis ta oli komisjonis toimunud vaseühendite direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetluses ainus Euroopa Liidus tegutsev taimekaitsevahendites kasutatavate vaseühendite kõikide tootjate esindaja.

21

Mis puudutab teiseks Üldkohtule esitatud hagi eset, siis tuletab apellant meelde, et ta palus vaidlusaluse määruse tühistada osaliselt, see tähendab osas, milles vaseühendid kanti asendamisele kuuluvate ainete loetellu ja allutati seega niisuguste ainete suhtes kohaldatavale korrale, mis on kehtestatud määrusega nr 1107/2009. Apellant esitas ka määruse teatud sätete suhtes õigusvastasuse vastuväite.

22

Apellandi hinnangul sisaldab vaidlustatud kohtumäärus (eelkõige selle punktid 26, 38 ja 39) hagi eseme liiga lühidat kirjeldust, mis põhineb sama lühidal vaidlusaluse määruse kirjeldusel. Vaidlusaluse määruse eesmärk on mitte pelgalt kehtestada asendamisele kuuluvate ainete loetelu, vaid ka panna nende ainete suhtes kehtima määruses nr 1107/2009 sisalduvad materiaalõigusnormid, ning see kujutab endast vaidlusaluse määruse kohaldamise kohest ja vahetut tagajärge, mis ei vaja mingeid rakendusmeetmeid. Teisisõnu tekitab määrus ise kindlalt ja kohe apellandi ja tema liikmete õiguslikule olukorrale konkreetseid tagajärgi.

23

Sellega seoses märgib apellant esiteks, et nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktidest 42–44, vastab tõele, et vaseühendite heakskiidu pikendamine määruse nr 1107/2009 alusel eeldab, et ta esitab vastava taotluse ja et komisjon võtab vastu taotlust käsitleva akti. Apellant väidab siiski, et see akt saab olema rakendusmeede mitte vaidlusalusele määrusele, vaid määruse nr 1107/2009 artiklile 14 ja sellele järgnevatele artiklitele, mis reguleerivad toimeaine heakskiidu pikendamise menetlust.

24

Apellant rõhutab, et nimetatud aktil ei saa olla mingeid tagajärgi, mis täiendaksid või muudaksid asendamisele kuuluvate ainete õiguslikku olukorda, ja et see ei hakka kaasa aitama nende ainete suhtes kohaldatavate materiaalõigusnormide määratlemisele või täpsustamisele.

25

Apellant toonitab samuti, et vaidlusaluse määruse tagajärjel kehtib kohustus esitada vaseühendid heakskiitmiseks vähemalt iga seitsme aasta järel, mitte iga 15 aasta järel nagu toimeainete puhul, mis ei kuulu asendamisele. Seetõttu tuleb vaseühendite kohta üldjuhul esitada kaks korda rohkem heakskiidu pikendamise taotlusi ning see suurendab vaseühendite heakskiidu säilitamisega seotud kulusid. See tagajärg on otsene ega vaja mingite rakendusmeetmete võtmist komisjoni või liikmesriikide poolt.

26

Apellant väidab teiseks, et mis puudutab vaseühendeid sisaldavate taimekaitsevahendite siseriiklikku luba, siis vaidlusaluse määruse kohese tagajärjena kehtib kohustus viia kõnealuste vahendite ja nende kasutamise suhtes läbi määruse nr 1107/2009 artiklis 50 sätestatud võrdlev hindamine. Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 48, jätavad liikmesriigid asjaomaste ettevõtjate kohustuseks mitte ainult võrdleva hindamisega seotud kulude kandmise, vaid ka hindamise korraldamise ning siseriiklikud ametivõimud piirduvad asjaomase taimekaitsevahendi loa pikendamise taotluse kohta otsuse tegemisega. Seega on apellant ja tema liikmed kohustatud võrdlevast hindamisest tulenevaid kohustusi kandma sõltumata hindamise lõpptulemusest.

27

Kui Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtumääruse punktis 46, et võrdleva hindamise läbiviimine ei mõjuta seda, kas liikmesriigid annavad või jätavad andmata turulelaskmise load, pikendavad neid, võtavad need tagasi või muudavad neid, jättis ta tähelepanuta asjaolu, et vaidlusaluse määruse mõju on siseriiklike asutuste mis tahes otsusest sõltumatu. Määruse nr 1107/2009 artikli 50 lõikega 4 on nimelt liikmesriikidele kehtestatud kohustus viia võrdlev hindamine läbi regulaarselt ja hiljemalt loa pikendamisel või muutmisel. Järelikult ei ole mingit loataotlust või loa pikendamise taotlust vaja selleks, et asjaomane liikmesriik viiks läbi vaseühendite võrdleva hindamise, mis on nende asendamisele kuuluvaks aineks kvalifitseerimise otsene tagajärg.

28

Kolmandaks on apellant arvamusel, et sarnane järeldus kehtib liikmesriikide vahel taimekaitsevahendite vastastikuse tunnustamise põhimõtte suhtes. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmise tõttu ei ole asendamisele kuuluvat ainet sisaldava vahendi vastastikune tunnustamine nimelt enam automaatne, nagu see on seevastu mis tahes muu toimeaine puhul.

29

Neljandaks leiab apellant, et samamoodi nagu komisjoni aktil vaseühendite heakskiidu pikendamise kohta ei ole liikmesriikide poolt seoses vastastikuse tunnustamise või siseriikliku loa taotlusega võetavatel meetmetel mingit mõju ei vaseühendite kvalifitseerimisele asendamisele kuuluvaks aineks ega korrale, mida nende suhtes määruse nr 1107/2009 alusel kohaldatakse.

30

Apellant lisab, vaseühendite suhtes kohaldatavate erisätete rakendamiseks liikmesriikide poolt vastuvõetavad aktid ei ole – nagu komisjoni vastuvõetavad aktid – mitte vaidlusaluse määruse, vaid määruse nr 1107/2009 rakendusmeetmed.

31

Komisjon palub esimese väite tagasi lükata.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhul. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ja 91).

33

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 33–51 teist juhtu analüüsides märkis Üldkohus kohtumääruse punktides 34–36, et vaidlusalune määrus on oma laadilt halduse üldakt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses, ning pooled ei ole sellele käesolevas apellatsioonimenetluses vastu vaielnud.

34

Järelikult tuleb analüüsida küsimust, kas Üldkohus rikkus õigusnormi – nagu väidab apellant –, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 37–51 asus seisukohale, et vaidlusalune määrus vajab apellandi suhtes rakendusmeetmeid.

35

Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases lauseosas sisalduva väljendi „mis ei [vaja] rakendusmeetmeid“ tõlgendamisel tuleb lähtuda selle sätte eesmärgist, mis nähtuvalt sätte tekkeloost seisneb sellise olukorra vältimises, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada seejärel võimalus kohtusse pöörduda. Kui aga halduse üldakt mõjutab otseselt füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda, vajamata selleks rakendusmeetmeid, võib isik jääda tõhusast kohtulikust kaitsest ilma, kui tal puudub võimalus esitada hagi liidu kohtule, et vaidlustada halduse üldakti õiguspärasus. Nimelt võib rakendusmeetmete puudumise korral füüsiline või juriidiline isik, ehkki asjaomane akt puudutab teda otseselt, saavutada akti kohtuliku kontrollimise alles siis, kui ta on rikkunud akti sätteid ja viitab nende õigusvastasusele tema suhtes liikmesriigi kohtus algatatud menetlustes (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Seevastu juhul, kui halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, on liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtulik kontroll tagatud sõltumata küsimusest, kas need meetmed kehtestab liit või liikmesriigid. Füüsilised või juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimustest tulenevalt vaidlustada otse liidu kohtus liidu halduse üldakti, on nende suhtes nimetatud akti kohaldamise eest kaitstud võimalusega vaidlustada selle akti rakendusmeetmed (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Kui sellise akti rakendamine kuulub liidu institutsioonide, organite või asutuste pädevusse, võivad füüsilised või juriidilised isikud esitada ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustel nende rakendusaktide peale hagi otse liidu kohtutele ning võivad hagi põhjendamisel ELTL artikli 277 kohaselt viidata asjaomase alusakti õigusvastasusele. Kui sellise akti rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse, võivad isikud viidata asjaomase alusakti kehtetusele liikmesriikide kohtutes ning paluda viimastel pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimustega (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleb selleks, et hinnata, kas halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, lähtuda sellise isiku olukorrast, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa alusel. Seega ei ole oluline, kas kõnealune akt vajab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks tuleb selle hinnangu andmisel juhinduda üksnes hagi esemest ja juhul, kui hageja palub akti tühistada vaid osaliselt, tuleb olenevalt olukorrast arvesse võtta üksnes rakendusmeetmeid, mida see osa aktist võib vajada (10. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kyocera Mita Europe vs. komisjon, C‑553/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:805, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellega seoses ei ole oluline, kas kõnealused meetmed on mehaanilist laadi või mitte (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 41 ja 42, ning 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kyocera Mita Europe vs. komisjon, C‑553/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:805, punkt 46).

41

Käesoleval juhul tuleb esiteks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata apellandi argument, et Üldkohus ei võtnud õigesti arvesse talle esitatud hagi eset, eriti asjaolu, et hagiga paluti vaidlusalune määrus tühistada osas, milles on ette nähtud, et vaseühendite suhtes kehtivad teatavad määruses nr 1107/2009 sätestatud materiaalõigusnormid.

42

Vaidlustatud kohtumääruse punktidest 38–41 nähtub nimelt, et kõigepealt meenutas Üldkohus, et vaidlusaluse määruse eesmärk on kehtestada asendamisele kuuluvate ainete loetelu, ning märkis seejärel, et määruses nr 1107/2009 on ette nähtud nende ainete suhtes selliste erisätete kohaldamine, mis kalduvad kõrvale muudele toimeainetele kohaldatavatest sätetest. Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 41, et erisätted puudutavad esiteks asendamisele kuuluvate ainete heakskiitmist ja selle heakskiidu pikendamist, teiseks niisuguseid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise lube ning nende lubade pikendamist ja muutmist ning kolmandaks nende lubade vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel.

43

Vaidlustatud kohtumääruse punktidest 42–51 ilmneb samuti, et Üldkohus analüüsis neid erisätteid põhjalikult ja järeldas, et need võivad apellandi liikmete õiguslikku olukorda mõjutada üksnes komisjoni või liikmesriikide vastuvõetud aktide vahendusel.

44

Teiseks tuleb analüüsida argumente, millega apellant soovib selle järelduse põhjendatusele vastu vaielda.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et liidu halduse üldakt vajab ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmeid, mistõttu määruse teatud õiguslikud tagajärjed realiseeruvad üksnes nende meetmete kaudu, ei välista siiski, et määrus tekitab füüsilise või juriidilise isiku õiguslikule olukorrale muid õiguslikke tagajärgi, mis ei sõltu rakendusmeetmete võtmisest.

46

Käesolevas asjas tuleb seega arvesse võtta kolme kategooriat vaseühenditele kohaldatavaid erisätteid, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 ja millele apellant oma apellatsioonkaebuses tugineb, et hinnata, kas seetõttu, et vaidlusaluse määrusega on vaseühendid neile sätetele allutatud, tekitab määrus apellandi liikmete õiguslikule olukorrale tagajärgi, mis ei sõltu rakendusmeetmetest.

47

Mis puudutab esiteks asendamisele kuuluvate ainete heakskiitmist ja heakskiidu pikendamist käsitlevaid sätteid, siis tuleb ühelt poolt meenutada, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 märkis, et vaseühendid olid heaks kiidetud enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist. Teiselt poolt, nagu komisjon Euroopa Kohtu istungil väitis, ei mõjutanud vaidlusalune määrus heakskiidu kehtivuse lõppemise kuupäeva.

48

Sellest järeldub, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 tõdes, ilma et sellele käesolevas apellatsioonimenetluses vastu vaieldaks, et ainult asendamisele kuuluvate ainete heakskiidu pikendamise menetlus, mis on ette nähtud määruses nr 1107/2009, on apellandi liikmete puhul asjassepuutuv.

49

Nagu ilmneb vaidlustatud kohtumääruse punktist 42 ja nagu apellant väidab, on määruse nr 1107/2009 artikli 24 lõikes 1 sätestatud, et asendamisele kuuluva aine heakskiitu võib pikendada maksimaalselt seitsmeks aastaks erinevalt muude toimeainete heakskiidust, mida võib vastavalt määruse artikli 14 lõikele 2 pikendada maksimaalselt 15 aastaks. Seega, kuna vaseühendid kanti vaidlusalusele määrusele lisatud loetellu kui asendamisele kuuluv aine, võib nende heakskiitu pikendada maksimaalselt seitsmeks aastaks, mitte pikemaks maksimaalseks ajavahemikuks, nagu seda oleks tehtud juhul, kui kõnealust ainet ei oleks nimetatud loetellu kantud.

50

Vaidlusaluse määruse õiguslikud tagajärjed, mis puudutavad vaseühendite pikendatud heakskiidu kehtivusaega, realiseeruvad apellandi liikmete suhtes siiski üksnes rakendusmeetmete vahendusel.

51

Määruse nr 1107/2009 sätetest ja eelkõige artikli 24 lõikest 2 tuleneb nimelt – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 42 ja 43 tõdes, ilma et sellele apellatsioonimenetluses vastu vaieldaks –, et vaidlusaluse määrusega vaseühendite kvalifitseerimine asendamisele kuuluvaks aineks ei mõjuta selle aine heakskiidu pikendamise menetluse kohaldamist. Kõnealune menetlus eeldab samamoodi nagu vaidlusalusele määrusele lisatud loetellu kandmata toimeaine heakskiidu pikendamise menetluski, et komisjon võtab määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõike 1 alusel vastu määruse.

52

Sellest järeldub, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 44 õigesti leidis, et vaidlusaluse määruse tagajärjed, mis on seotud vaseühendite pikendatud heakskiidu kehtivusajaga, tekivad apellandi liikmete suhtes alles määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõike 1 – millele viitab määruse artikli 24 lõige 2 – alusel sellise määruse võimaliku vastuvõtmisega, millega pikendatakse selle aine heakskiitu maksimaalselt seitsmeks aastaks.

53

Seega, kuigi apellandile ja tema liikmetele tekkida võivat täiendavat koormust, mis on seotud vajadusega pikendada vaseühendite heakskiitu sagedamini, võib pidada vaidlusaluse määruse vastuvõtmise tagajärjeks, realiseerub see tagajärg mitte vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega, vaid siis, kui komisjon võtab vajaduse korral vastu määruse selle aine heakskiidu pikendamise kohta.

54

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 44 leidis, et komisjoni määrus, mis käsitleb selliste asendamisele kuuluvate ainete heakskiidu pikendamist nagu vaseühendid, kujutab endast vaidlusaluse määruse rakendusmeedet ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

55

Mis puudutab teiseks asendamisele kuuluvaid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise lube ning nende lubade pikendamist ja muutmist reguleerivaid sätteid, siis vastab tõesti tõele, nagu apellant märgib, et vaidlusaluse määruse tagajärjel tuleb vaseühendeid sisaldavate taimekaitsevahendite suhtes läbi viia määruse nr 1107/2009 artiklis 50 ette nähtud võrdleva hindamise menetlus, milles võrreldakse asjaomase taimekaitsevahendi tervise- või keskkonnariske samalaadsete riskidega, mis kaasnevad asendustoote või taimekahjustajate mittekeemilise tõkestus- või tõrjemeetodiga.

56

Apellant ei saa siiski väitega, et tema ja tema liikmed peavad võrdleva hindamise korraldama ja hindamise läbiviimisega seotud võimalikud kulud kandma, tõendada, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega kaasnesid nende jaoks tagajärjed sõltumata rakendusmeetmete võtmisest. Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 õigesti leidis, ilmneb määruse nr 1107/2009 artikli 50 lõigetest 1 ja 4, et võrdleva hindamise korraldamine on liikmesriikide ülesanne.

57

Mis puudutab apellandi argumenti, et teatud liikmesriikide siseriiklikud asutused nõuavad, et vaseühendeid sisaldavate taimekaitsevahendite siseriiklike registreeringute omanikud esitaksid neile võrdleva hinnangu, siis see ei toeta kuidagi tema seisukohta, et vaidlusalune määrus tekitab tema liikmete õiguslikule olukorrale tagajärgi, mis ei sõltu rakendusmeetmetest. Registreeringute omanikel väidetavalt lasuvad kohustused ei tulene nimelt mitte vaidlusalusest määrusest, vaid pädevate siseriiklike asutuste otsusest.

58

Pealegi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 46 õigesti leidis, ilma et apellant sellele vastu vaidleks, ei mõjuta määruse nr 1107/2009 artiklis 50 sätestatud võrdleva hindamise läbiviimine „asjaolu, et määruse nr 1107/2009 artikli 36 lõike 2, artikli 43 lõike 1, artikli 44 lõike 3 ja artikli 45 lõike 1 kohaselt on liikmesriigid need, kes annavad või jätavad andmata toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise load, pikendavad neid, võtavad need tagasi või muudavad neid“.

59

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus õigusnorme ka siis, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 47 otsustas, et vaidlusaluse määruse tagajärjed, mis on seotud vaseühendeid sisaldavate taimekaitsevahendite tervise- või keskkonnariskide võrdleva hindamise läbiviimisega liikmesriikide poolt võrreldes asendustoote või taimekahjustajate mittekeemilise tõkestus- või tõrjemeetodiga,„tekivad apellandi liikmete suhtes üksnes liikmesriikide pädevate asutuste vastuvõetud aktide vahendusel“ ja et „need aktid on seega rakendusmeetmed ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses“.

60

Mis puudutab kolmandaks sätteid, mis reguleerivad asendamisele kuuluvaid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise lubade vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel, siis on määruse nr 1107/2009 artikli 41 lõike 2 punktis b tõesti ette nähtud, et liikmesriik, kes vastastikuse tunnustamise menetluses saab asendamisele kuuluvat ainet sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise loa taotluse, võib nendele taimekaitsevahenditele loa anda, samas kui väljaspool teisi artikli 41 lõikes 2 nimetatud olukordi ja ilma, et see mõjutaks määruse artikli 36 lõike 3 kohaldamist, on liikmesriik vastavalt määruse artikli 41 lõikele 1 kohustatud loa väljastama viimati nimetatud sättes ette nähtud tingimustel.

61

Kui oletada, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmise tagajärjel väheneks tõenäosus, et liikmesriik rahuldab vaseühendeid sisaldava taimekaitsevahendi turulelaskmise loa taotluse vastastikuse tunnustamise menetluses, on taotluse saanud liikmesriik siiski kohustatud taotluse kohta otsuse tegema. Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 40, ei ole oluline, kas selline otsus on mehaanilist laadi või mitte.

62

Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 50 õigesti, et vaidlusaluse määruse tagajärjed, mis on seotud asendamisele kuuluvaid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite turulelaskmise lubade vastastikuse tunnustamise menetlusega, „puudutavad üksnes kaalutlusruumi, mis on liikmesriikidele jäetud vastava taotluse hindamiseks“, ning et „need tagajärjed saavad apellandi liikmete suhtes tekkida ainult liikmete esitatud vastastikuse tunnustamise taotluste üle otsustavate siseriiklike asutuste aktide vahendusel“.

63

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punkte 45–62, tuleb järeldada, et kuigi vaseühendite asendamisele kuuluvate ainete loetellu kandmisega allutas vaidlusalune määrus küll selle aine käesoleva kohtuotsuse punktis 42 mainitud erisätetele ja tekitas seega õiguslikke tagajärgi, muutes vaseühenditele kohaldatavat liidu õiguslikku korda, ei ole apellant siiski tõendanud, et selline muutmine tekitas tema liikmete õiguslikule olukorrale tagajärgi, mis ei sõltu ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmete vastuvõtmisest. Seega leidis Üldkohus õigesti, et apellandil puudub sellel alusel õigus hagi esitada.

64

Seda järeldust ei sea kahtluse alla apellandi argument, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 30 ning mille kohaselt aktid, mille komisjon või liikmesriigid on vastu võtnud vaseühenditele kohaldatavate erisätete rakendamiseks, ning täpsemalt akt, millega komisjon pikendab selle aine heakskiitu, ei ole mitte vaidlusaluse määruse, vaid määruse nr 1107/2009 rakendusmeetmed.

65

Nimelt vastupidi sellele, mida näib apellant oma argumentides mõista andvat, ei nõua ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa sõnastus, et selleks, et meetme võiks kvalifitseerida halduse üldakti rakendusmeetmeks, peaks see akt olema meetme õiguslik alus. Sama meede võib olla nii selle akti rakendusmeede, mille sätted on meetme õiguslik alus, kui ka sellise eraldiseisva akti rakendusmeede nagu käesoleval juhul vaidlusalune määrus, kui viimati nimetatud akti kõik õiguslikud tagajärjed või osa neist realiseeruvad hageja suhtes üksnes selle meetme vahendusel (vt analoogia alusel 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 40).

66

Praeguses kohtuasjas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 47–63, et aktid, mille komisjon või liikmesriigid võtavad vastu, et rakendada määruses nr 1107/2009 ette nähtud, vaseühenditele kohaldatavaid erisätteid, realiseerivad vaidlusaluse määruse õiguslikud tagajärjed apellandi liikmete suhtes ja kujutavad endast seega viimati nimetatud määruse rakendusmeetmeid.

67

Käesoleva kohtuotsuse punktis 63 tehtud järeldust ei sea kahtluse alla ka käesoleva kohtuotsuse punktis 20 esile toodud argument, mille kohaselt apellant oli komisjonis toimunud vaseühendite direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetluses ainus Euroopa Liidus tegutsev taimekaitsevahendites kasutatavate vaseühendite kõikide tootjate esindaja. Nimelt kuigi vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 38 meenutatud kohtupraktikale tuleb küll arvesse võtta ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hagi esitamise õigusele tugineva isiku olukorda, et hinnata, kas vaidlustatud halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, ei saa apellandi esile toodud asjaoluga siiski tõendada, et vaidlusalune määrus ei vaja selliseid meetmeid.

68

Käesoleva kohtuotsuse punktis 63 tehtud järeldust ei lükka ümber ka käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 29 esile toodud argumendid, mille kohaselt meetmetel, mille komisjon või liikmesriigid võivad võtta käesoleva kohtuotsuse punktis 42 mainitud erisätete vaseühenditele kohaldatavaks muutmiseks, puudub igasugune mõju nii vaseühendite kvalifitseerimisele asendamisele kuuluvaks aineks kui ka määrusega nr 1107/2009 kehtestatud õiguslikule korrale, mis selle aine suhtes kehtib.

69

Nende argumentidega ei saa nimelt ümber lükata järeldust, et määruses nr 1107/2009 ette nähtud erisätete vaseühenditele kohaldamise tagajärjed realiseeruvad apellandi liikmete õigusliku olukorra suhtes üksnes vaidlusaluse määruse rakendusmeetmete vahendusel.

70

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtumääruse punktis 51 õigesti, et apellandi liikmete puhul vajab vaidlusalune määrus ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmeid.

71

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

72

Kolmanda väitega, mida tuleb analüüsida teisena, heidab apellant Üldkohtule ette, et ta otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktides 22, 31 ja 32, et vaidlusalune määrus ei puuduta apellanti ja tema liikmeid isiklikult.

73

Esmalt leiab apellant, et vaidlusalune määrus puudutab teda isiklikult, ning väidab esiteks, et paljud tegurid individualiseerivad teda võrreldes kõigi teiste isikutega 15. juuli 1963. aasta kohtuotsusest Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tuleneva kohtupraktika tähenduses.

74

Apellant väidab, et tema ainsana teatas komisjonile vaseühenditest, et need kantaks direktiivi 91/414 I lisasse. Ta tuletab lisaks meelde, et määruse nr 1107/2009 artikli 78 lõike 3 kohaselt loetakse lisasse kantud toimeained määruse alusel heakskiidetuks. Apellant järeldab sellest, et ta oli ainus, kelle tõttu kanti vaseühendid kõnealuses lisas sisalduvasse toimeainete loetellu määruse nr 1107/2009 kohaldamiseks. Apellant on ka ainus, kes taotles vaseühendite kui toimeaine heakskiidu pikendamist, ja ainus, kes esitas dokumendid kõikide tootjate nimel.

75

Teiseks osales apellant menetluses, mille tulemusel võeti vastu õigusnormid, mis kehtisid vaseühendite suhtes kuni vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseni. Täpsemalt võeti rakendusmäärus 2015/232 vastu apellandi edastatud uurimuste ja dokumentide alusel ja – nagu nähtub selle määruse põhjendusest 6 – pärast seda, kui komisjon oli apellandil palunud esitada oma märkused vaseühendeid käsitleva läbivaatusaruande kohta.

76

Kolmandaks väidab apellant, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud asendamisele kuuluvate ainete loetelu töötati välja ainuüksi sellise dokumendi tulemuste alusel, mis tugines vaseühendeid käsitlevale lõplikule läbivaatusaruandele, mille komisjon võttis vastu apellandi kui taotleja ainuisikulisel osalusel.

77

Neljandaks oli apellant komisjoni suhtluspartner kogu vaidlusaluse määruse väljatöötamise protsessi käigus, ta oli komisjoniga kirjavahetuses ja osales selle institutsiooni esindajatega koosolekul, kus käsitleti muu hulgas vaseühendite kvalifitseerimist asendamisele kuuluvaks aineks.

78

Apellant järeldab, et arvestades 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsust Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18, punktid 17–32), oleks tulnud tunnustada tema õigust hagi esitada, kuna käesoleva asja erilisi asjaolusid silmas pidades teadis komisjon, et vaidlusalune määrus puudutab apellanti otseselt ja isiklikult.

79

Teiseks leiab apellant, et vaidlusalune määrus puudutab tema liikmeid isiklikult.

80

Esiteks esindab apellant kõiki taimekaitsevahendites kasutatavate vaseühendite tootjaid, kes tegutsevad liidus. Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 31 ekslikult, et vaidlusalune määrus puudutab apellanti ja tema liikmeid samamoodi nagu mis tahes teisi ettevõtjaid.

81

Apellant lisab, et määruse nr 1107/2009 artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et toimeaine heakskiidu pikendamise taotluse esitab asjaomase toimeaine tootja. Seega saavad ainult apellant ja tema liikmed, kes ainsana liidus toodavad taimekaitsevahendites kasutatavaid vaseühendeid, taotleda nende heakskiidu pikendamist. Apellant tuletab sellega seoses meelde, et ta oli ainus, kes taotles vaseühendite kui toimeaine heakskiidu pikendamist ja esitas dokumendid kõikide tootjate nimel.

82

Teiseks individualiseerib apellanti ja tema liikmeid veelgi asjaolu, et vaseühendid on asendamisele kuuluvate ainete loetelus ainus anorgaaniline aine.

83

Apellant leiab seega, et ehkki vaidlusalune määrus on vormiliselt rakendusmäärus, on see tegelikult komisjoni otsus, arvestades selle tagajärgi vaseühenditele ja seega talle ja tema liikmetele kui selle toimeaine ainsatele tootjatele. Seega puudutab määrus teda isiklikult.

84

Seetõttu leiab apellant, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb tühistada ja et Euroopa Kohtul on kõik vajalikud andmed, et analüüsida, kas vaidlusalune määrus puudutab apellanti ka otseselt.

85

Selle kohta väidab apellant esiteks, et vaseühendite allutamine määruses nr 1107/2009 ette nähtud materiaalõigusnormidele tähendab, et selle aine suhtes kohaldatakse rangemaid tingimusi kui need, mis kehtivad toimeainete suhtes, mis ei kuulu asendamisele. Ta märgib teiseks, et see asjaolu tuleneb otse vaidlusalusest määrusest ja et ei komisjonil ega siseriiklikel asutustel ei ole vaseühenditele kohaldatavaid erisätteid rakendavate meetmete võtmisel kaalutlusõigust, et otsustada, kas vaseühendid tuleb kvalifitseerida asendamisele kuuluvaks aineks.

86

Komisjon leiab, et kolmas väide ei ole põhjendatud.

87

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 19 rõhutas, võib niisugune ühendus nagu apellant, kelle ülesanne on kaitsta vaseühendite tootjate ühiseid huve, ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel tühistamishagi esitada üldjuhul ainult siis, kui ta saab viidata omaenda huvile või kui tema esindatavatel ettevõtjatel või osal neist on isiklik õigus hagi esitada (vt selle kohta 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

88

Mis puudutab esiteks küsimust, kas apellant saab viidata omaenda huvile, siis tuleb ühelt poolt märkida, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 21 meenutas, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse roll menetluses, mille tulemusel on vastu võetud ELTL artikli 263 tähenduses akt, võib anda alust ühenduse esitatud hagi vastuvõetavuseks, isegi kui kõnealune akt tema liikmeid otseselt ja isiklikult ei puuduta, eelkõige juhul, kui akt mõjutas tema kui läbirääkija olukorda (8. detsembri 2006. aasta kohtumäärus Polyelectrolyte Producers Group vs. komisjon ja nõukogu, C‑368/05 P, ei avaldata, EU:C:2006:771, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

89

Käesolevas asjas tuleb siiski märkida, et käsitletava väite raames esitatud argumentidega ei ole apellant tõendanud, et tal oli vaidlusaluse määruse väljatöötamisel roll, mis võimaldaks tal viidata omaenda huvile käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud kohtupraktika tähenduses. Kui Euroopa Kohus teda kohtuistungil sel teemal küsitles, ei tõendanud apellant pealegi, et talle oleks määruse väljatöötamise menetluses antud spetsiifilisi õigusi.

90

Arvestades 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsusest Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18, punktid 17–32) tulenevat kohtupraktikat, tuleb teiselt poolt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata apellandi argumendid, mille kohaselt talle omaste teatud faktiliste asjaolude tõttu tuleks teda pidada isiklikult puudutatuks.

91

Kohtupraktikast nähtub nimelt tõepoolest, et asjaolu, et Euroopa Liidu Nõukogul või komisjonil on erinormide alusel kohustus võtta arvesse seda, millised tagajärjed on nende kavandataval aktil teatud isikute olukorrale, võib neid isikuid individualiseerida, kui on tõendatud, et akt mõjutab neid faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab (vt selle kohta 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, C‑142/00 P, EU:C:2003:217, punktid 71–76 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Apellant ei ole siiski esile toonud niisugust kohustust, mis kõnealuse kohtupraktika tähenduses individualiseeriks teda seoses vaidlusaluse määrusega.

93

Mis puudutab teiseks küsimust, kas vaidlusalune määrus puudutab apellandi liikmeid või osa neist isiklikult, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 28, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et otsus puudutab neid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses isiklikult, ainult juhul, kui otsus mõjutab neid mingite neile omaste tunnuste või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seetõttu individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223, ning 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 93).

94

Väljakujunenud kohtupraktikast, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, nähtub ühtlasi, et võimalus meetme vastuvõtmisel enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele meedet kohaldatakse, ei tähenda mingil moel, et meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda kohaldatakse vaidlusaluse aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Käesolevas asjas tuleb märkida, et apellant ei sea konkreetselt kahtluse alla vaidlustatud kohtumääruse punkti 27, milles Üldkohus tuvastas, et vaidlusalune määrus on üldkohaldatav akt, kuna esiteks on see kohaldatav objektiivselt kindlaksmääratud olukordadele, käesoleval juhul nimelt toimeaine omaduste tõttu, ja teiseks kaasnevad sellega õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletavatele isikukategooriatele, see tähendab kõikidele ettevõtjatele, kelle tegevus on seotud ühega määrusele lisatud loetellu kantud ainetest.

96

Apellant ei väitnud ka, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 oleks Üldkohus õigusnorme rikkunud või fakte moonutanud, kui ta tõdes järgmist:

„[…] nähtub [vaidlusaluse] määruse põhjendusest 4, et määrusele lisatud loetelu koostati teabe alusel, mis on esitatud läbivaatusaruandes, Euroopa Toiduohutusameti järeldustes, esialgses hindamisaruandes ning sellega seotud lisades, vastastikuste eksperdihinnangute aruannetes või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, lk 1), kohases klassifikatsioonis. Lisaks oli [vaidlusaluse] määruse vastuvõtmine ette nähtud määruse nr 1107/2009 artikli 80 lõikes 7, mille kohaselt komisjon pidi hiljemalt 14. detsembril 2013 kehtestama asendamisele kuuluvate ainete loetelu. Nagu nähtub juba [vaidlusaluse] määruse pealkirjast, käsitleb see määrus kõnealuse sätte kohaldamist.“

97

Neil asjaoludel ei ole apellant tõendanud, et Üldkohus oleks õigusnorme rikkunud, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 31 ja 32 järeldas, et vaidlusalune määrus puudutab apellandi liikmeid üksnes seetõttu, et objektiivsete kriteeriumide põhjal on nad vaseühendite tootjad, samamoodi nagu see puudutab mis tahes muud ettevõtjat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras, ning et seega ei puuduta vaidlusalune määrus neid isiklikult.

98

Seda järeldust ei lükka ümber ükski erilistest asjaoludest, millele apellant käesolevas väites tugineb, et tõendada, et vaidlusalune määrus puudutab tema liikmeid isiklikult.

99

Esiteks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 94 meenutatud kohtupraktikat silmas pidades ei ole asjaolul, et apellant esindab kõiki liidus tegutsevaid taimekaitsevahendites kasutatavate vaseühendite tootjaid ja et neid tootjaid on võimalik loendada või nimetada, mingit mõju sellele, et vaidlusalune määrus puudutab tema liikmeid üksnes nende kui vaseühendite tootjate objektiivse olukorra tõttu. Pealegi tähendaks apellandi sellekohase arvamusega nõustumine, et isikliku puutumuse tingimus muudetaks peaaegu sisutühjaks, kuivõrd ettevõtjatel, keda liidu akt puudutab üksnes seetõttu, et nad on selle aktiga määratletud objektiivses õiguslikus või faktilises olukorras, piisaks koondumisest sellisesse esindusühendusse, nagu on kõne all käesolevas asjas, selleks et nad saaksid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses õiguse esitada hagi.

100

Teiseks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 93 meenutatud kohtupraktikat silmas pidades ei ole apellant käesoleva kohtuotsuse punktis 81 käsitletud argumentidega tõendanud, et vaidlusalune määrus mõjutaks tema liikmeid või osa neist samamoodi, nagu see mõjutab määruse adressaati. Täpsemalt ei saa sellised argumendid ei üksikuna ega kogumis käsitletuna seada kahtluse alla selle järelduse põhjendatust, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtumääruse punktis 31 ja mille kohaselt kehtivad vaidlusaluse määruse õiguslikud tagajärjed apellandi liikmetele üksnes nende kui vaseühendite tootjate objektiivse olukorra tõttu.

101

Lisaks on selge, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel otsustati vaseühendite kandmine asendamisele kuuluvate ainete loetellu mitte apellandi liikmete konkreetsete omaduste tõttu, vaid – nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 6 – põhjendusel, et aine vastas kriteeriumidele, mille täitmise korral peetakse ainet määruse nr 1107/2009 II lisa punkti 4 tähenduses püsivaks ja toksiliseks (vt analoogia alusel 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 66).

102

Kolmandaks on asjaolu – kui eeldada selle tõelevastavust –, et vaseühendid on kõnealuses loetelus ainus anorgaaniline aine, asjassepuutumatu, sest ka see ei sea kahtluse alla selle järelduse põhjendatust, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtumääruse punktis 31.

103

Lõpetuseks tuleb märkida, et kuna esiteks ei rikkunud Üldkohus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 32 järeldas, et vaidlusalune määrus ei puuduta apellandi liikmeid isiklikult, ja teiseks on selle tingimused, kas liidu halduse üldakt, mille tühistamist nõutakse, puudutab isikut nii otseselt kui ka isiklikult, kumulatiivsed (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 76), on käesoleva kohtuotsuse punktides 84 ja 85 esile toodud argumendid, mis käsitlevad küsimust, kas vaidlusalune määrus puudutab apellanti otseselt, edutud ja need tuleb seega tagasi lükata.

104

Sellest järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata, kuna see on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt edutu.

105

Teise väitega heidab apellant Üldkohtule ette, et ta asus vaidlustatud kohtumääruse punktides 52–60 seisukohale, et tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmisega ei jäeta teda ja tema liikmeid tõhusa kohtuliku kaitseta.

106

Vaidlustatud kohtumäärusest tuleneb, et apellandi liikmetel ei ole võimalik vaidlustada vaidlusaluse määruse siseriiklikku rakendusmeedet ega seada kahtluse alla määruse tagajärgi. Täpsemalt tuleb seni, kuni siseriiklik asutus ei tee otsust vaseühendite asendamise kohta, selle aine suhtes läbi viia regulaarseid võrdlevaid hindamisi, mida apellandi liikmed ei saa vaidlustada. Apellant märgib selle kohta, et siseriiklik otsus, millega pikendatakse vaseühendeid sisaldava taimekaitsevahendi luba, ei muuda apellandi liikmete õiguslikku olukorda ega ole seega vaidlustatav. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ja Tribunal Constitucional (Hispaania konstitutsioonikohus) on nimelt asunud seisukohale, et kaebajal puudub nii huvi kui ka õigus esitada kaebus, kui tema vaidlustatav otsus ei kahjusta tema huve.

107

Apellandi liikmed on seega sunnitud esile kutsuma siseriiklike asutuste poolt negatiivse otsuse vastuvõtmise, et nad saaksid selle otsuse peale kaebuse esitada ja kaebuse menetluses vaidlustada vaseühendite kvalifitseerimise asendamisele kuuluvaks aineks. Apellandi hinnangul eeldaks eelotsusetaotluse menetluse kasutamine, mille Üldkohus tõi vaidlustatud kohtumääruses esile, samuti negatiivse otsuse eelnevat vastuvõtmist siseriiklike asutuste poolt.

108

Pärast vaidlustatud kohtumääruse punktide 54 ja 55 sisu meenutamist asub apellant seisukohale, et võimalus pöörduda liikmesriigi kohtutesse ja võimalus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamiseks ei saa tagada tema ega ta liikmete õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Esiteks ei ole kindel, et tehakse negatiivne otsus vaseühendite heakskiidu pikendamise kohta. Seetõttu ei pruugi apellandil ja tema liikmetel kunagi olla võimalik vaidlusalust määrust vaidlustada, mistõttu jääb see määramatuks ajaks õiguslikke tagajärgi tekitama. Teiseks, isegi kui tehtaks negatiivne otsus, siis sõltumata võimalusest pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole kannaks apellant ja tema liikmed vaseühendite asendamisele kuuluvaks aineks kvalifitseerimisest tingitud halduskoormust ja rahalisi kulusid.

109

Komisjon leiab, et teine väide on vastuvõetamatu, kuna apellant üksnes kordab väidet, mis puudutab õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist ja mille ta esitas esimeses kohtuastmes, ega viita õigusnormi rikkumisele vaidlustatud kohtumääruses. Ta märgib, et igal juhul ei ole käesolev väide põhjendatud.

110

Kõigepealt tuleb tagasi lükata teise väite vastuvõetamatuse väide, mille komisjon esitas. Vastupidi komisjoni seisukohale ei korda apellant selle väitega juba esimeses kohtuastmes esitatud väidet õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise kohta, vaid vaidleb vastu Üldkohtu poolt sellele antud hinnangule, tuues täpselt esile vaidlustatud kohtumääruse osad, mida ta kritiseerib.

111

Käesoleva väite põhjendatuse kohta tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tuleb tõlgendada koostoimes põhiõigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, ilma et neid EL toimimise lepingus otsesõnu ette nähtud tingimusi seejuures kõrvale jäetaks (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

112

ELL artikli 19 lõikest 1 tulenevalt tagavad liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtuliku kontrolli siiski mitte üksnes Euroopa Kohus, vaid ka liikmesriikide kohtud. Selleks on EL toimimise lepingus esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 kehtestatud õiguskaitsevahendite ja menetluste täielik süsteem, milles kontroll liidu õigusaktide seaduslikkuse üle on usaldatud liidu kohtule (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

113

Selle kohta tuleb täpsustada, et õigussubjektidel on siseriiklikus menetluses õigus vaidlustada kohtus iga sellise nende kohta tehtud siseriikliku otsuse või muu akti seaduslikkus, mis on seotud mõne liidu üldakti kohaldamisega nende suhtes, ja viidata seejuures liidu õigusakti kehtetusele (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

114

Järelikult on kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus samamoodi nagu tühistamishagigi liidu aktide seaduslikkuse kontrolli vahend (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

115

Sellega seoses tuleb meenutada, et kui siseriiklik kohus peab põhjendatuks üht või mitut liidu õigusakti kehtetuse kohta esitatud väidet, mille on esitanud pooled või mille on vajaduse korral tõstatanud kohus omal algatusel, peab ta menetluse peatama ja kehtivuse hindamiseks esitama eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, kellel on ainsana liidu aktide kehtetuse tuvastamise pädevus (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

116

Nende isikute tarvis, kes ei vasta ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustele hagi esitamiseks liidu kohtule, peavad liikmesriigid seega kehtestama õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis võimaldab tagada põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

117

Seda liikmesriikide kohustust on kinnitatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, mille kohaselt „näevad [liikmesriigid] ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. Niisugune kohustus tuleneb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 seoses meetmetega, mida liikmesriigid võtavad liidu õiguse kohaldamiseks harta artikli 51 lõike 1 tähenduses (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

118

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–70, oli Üldkohtul praeguses asjas õigusega võimalik järeldada, et vaidlusalune määrus vajab apellandi liikmete suhtes ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmeid.

119

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 111–117 viidatud kohtupraktikat, mille Üldkohus tõi esile vaidlustatud kohtumääruse punktides 53–59, ei rikkunud Üldkohus järelikult õigusnorme ka siis, kui ta kohtumääruse punktis 60 leidis, et tuleb tagasi lükata apellandi argument, mille kohaselt vaidlusaluse määruse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine kahjustab tema ja ta liikmete õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Nimelt isegi kui apellant ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu vaidlusalust määrust otse liidu kohtus vaidlustada, võib ta hoopis siseriiklikule kohtule liikmesriigi õigusakti peale – mis on käsitatav määruse rakendusmeetmena – esitatud kaebuse menetluses väita, et määrus on kehtetu, ja paluda kohtul esitada ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (vt analoogia alusel 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 59).

120

Peale selle võiks apellant vajaduse korral vaidlustada ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt liidu kohtutes komisjoni määruse, millega pikendatakse vaseühendite heakskiitu, ning selles hagis vaidlustada ka vaidlusaluse määruse kehtivuse kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikaga määruse kohta esitatud õigusvastasuse vastuväitega, selleks et seada kahtluse alla vaseühendite pikendatud heakskiidu kehtivuse kestus.

121

Teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122

Arvestades eespool toodud kaalutlusi nende kogumis, tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

123

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

124

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: