–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Di Matteo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Arenas ja D. Nardi,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266, edaspidi „protokoll“) artikli 1 viimase lause tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud täitemenetluses, mis on algatatud Bruno Dell’Acqua avalduse alusel Eurocom Srl‑i suhtes kolmanda isiku, nimelt Regione Lombardia (Lombardia maakond, Itaalia) valduses oleva vara arestimise teel.

3

Protokolli artikli 1 viimases lauses on sätestatud, et „[l]iidu omandi ja vara suhtes ei kehti Euroopa Kohtu loata ükski haldus‑ ega õiguslik piirang“.

4

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25), artiklis 1 on sätestatud, et selle määrusega nähakse muu hulgas ette üldeeskirjad, mis reguleerivad Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), mida nimetatakse struktuurifondideks.

5

Määruse artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt on struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi (edaspidi „fondid“) prioriteet „lähenemise eesmärk“, mille ülesandeks on kiirendada vähemarenenud liikmesriikide ja piirkondade lähenemist.

6

Nimetatud määruse artikli 9 lõige 1 sätestab:

„Fondid annavad toetust, mis täiendab riigisiseseid meetmeid, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ühendades need ühenduse prioriteetidega.“

7

Määruse nr 1083/2006 artikli 11 lõike 1 kohaselt „[viiakse f]ondide eesmärke […] ellu komisjoni ja iga liikmesriigi vahelise tiheda koostöö raames (edaspidi „partnerlus“)“.

8

Määruse artikli 14 lõike 1 alusel täidetakse Euroopa Liidu eelarvest fondidele eraldatud osa liikmesriikide ja komisjoni ühise juhtimise raames.

9

Määruse nr 1083/2006 artikli 32 lõige 1 näeb ette, et iga rakenduskava hõlmab ajavahemikku 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013. Vastavalt määruse artikli 32 lõikele 2 koostab iga rakenduskava liikmesriik ja seejärel võtab komisjon selle vastu kooskõlas nimetatud artikli lõigetega 4 ja 5.

10

Määruse artikli 37 lõike 1 punkti g alapunkt iii kohaselt sisaldavad lähenemiseesmärgi ja piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi rakenduskavad teavet pädeva asutuse kohta, kes võtab vastu komisjonilt laekuvaid makseid, ning organi või organite kohta, kes vastutavad toetusesaajatele maksete tegemise eest.

11

Määruse nr 1083/2006 artikli 61 punkti a alusel on rakenduskava sertifitseerimisasutuse ülesanne eelkõige koostada ja esitada komisjonile tõendatud kuluaruanded ja maksetaotlused.

12

Selle määruse artikli 70 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vastutavad rakenduskavade juhtimise ja kontrolli tagamise eest eelkõige järgmiste meetmete abil:

[…]

2.   Kui toetusesaajale põhjendamatult tehtud makseid ei ole võimalik tagasi saada, vastutab liikmesriik kaotatud summade Euroopa Liidu üldeelarvesse tagasi maksmise eest, kui on kindlaks tehtud, et kahju on tekkinud temapoolse vea või hooletuse tagajärjel.“

13

Määruse nr 1083/2006 artikli 76 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Komisjon teeb fondide toetuse osamakseid kooskõlas eelarve assigneeringutega. Iga makse kirjendatakse asjaomase fondi varaseimatele avatud eelarvelistele kulukohustustele.

2.   Maksed tehakse eel‑, vahe‑ ja lõppmaksetena. Need tehakse liikmesriigi määratud asutusele.“

14

Määruse artiklis 80 on sätestatud:

„Liikmesriigid peavad veenduma, et maksete tegemise eest vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral. Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni, täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid toetusesaajate jaoks vähendada, ei kehtestata.“

15

Määruse artikli 93 lõiked 1 ja 3 näevad ette:

„1.   Komisjon vabastab automaatselt kõik need rakenduskava eelarvelised kulukohustused, mida ei ole kasutatud eel‑ või vahemaksete tegemiseks või mille kohta ei ole saadetud kooskõlas artikliga 86 maksetaotlust rakenduskava eelarveliste kulukohustuste aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks, välja arvatud lõikes 2 nimetatud erandi korral.

[…]

3.   31. detsembril 2015 veel avatud kulukohustuste osa vabastatakse automaatselt, kui komisjon ei ole saanud selle kohta 31. märtsiks 2017 vastuvõetavat maksetaotlust.“

16

Määruse nr 1083/2006 (muudetud nõukogu 16. juuni 2010. aasta määrusega (EÜ) nr 539/2010 (ELT 2010, L 158, lk 1)) artikli 93 lõige 1 sätestab:

„1. Komisjon vabastab automaatselt kõik need teise lõigu kohaselt arvutatud rakenduskava summad, mida ei ole kasutatud eel‑ või vahemaksete tegemiseks või mille kohta ei ole saadetud kooskõlas artikliga 86 maksetaotlust rakenduskava eelarveliste kulukohustuste aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks, välja arvatud lõikes 2 nimetatud erandi korral.

Automaatse kulukohustustest vabastamise jaoks arvutab komisjon asjaomase summa, liites kõigile perioodi 2008–2013 eelarvelistele kulukohustustele ühe kuuendiku iga-aastastest eelarvelistest kulukohustustest, mis on seotud 2007. aasta kogutoetusega.“

17

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320), artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„[Ühises raamistikus toimivaid fonde nagu ERF, ESF, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfond] kasutatakse programmide kaudu kooskõlas partnerluslepinguga. Kõik programmid hõlmavad ajavahemikku 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020.“

18

Määruse artikli 132 lõige 1 näeb ette:

„Sõltuvalt esialgsete ja iga-aastaste eelmaksete ning vahemaksetega kättesaadavaks tehtud rahalistest vahenditest tagab korraldusasutus, et toetusesaaja saab avaliku sektori rahastamiskõlblike kulude kogusummale vastavad vahendid kätte täissummas ja mitte hiljem kui 90 päeva pärast kuupäeva, mil toetusesaaja maksenõude esitas.

Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid toetusesaajatele makstavaid summasid vähendada.“

19

Määruse artikli 152 lõige 1 sätestab:

„1.   Käesolev määrus ei mõjuta sellise abi jätkamist või muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist, mille komisjon on kiitnud heaks määruse (EÜ) nr 1083/2006 alusel […]. Kõnealust määrust […] kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2013 sellise abi või asjaomaste tegevuste suhtes kuni nende lõpetamiseni. […]“.

20

Sama määruse artikkel 153 näeb ette, et määrus (EÜ) nr 1083/2006 tunnistatakse alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks, „[i]lma et see piiraks artikli 152 sätete kohaldamist“.

21

B. Dell’Acqua on äriühingu Eurocom võlausaldaja. Ta esitas oma õiguste kaitseks Tribunale di Novarale (Novara kohus, Itaalia) avalduse, mille alusel algatati täitemenetlus kolmanda isiku, nimelt Lombardia maakonna valduses oleva vara arestimise teel, kellel väidetavalt oli võlg Eurocomi ees.

22

Lombardia maakond tunnistas oma võlga Eurocomi ees, kuid väitis, et võlg puudutab sellisele struktuurifondile nagu ESF kuuluvaid sihtotstarbelisi summasid, mis on ette nähtud tööhõive arendamise ja toetamise avalikuks otstarbeks ja mida Lombardia maakond võib kasutada ainult lõpliku toetusesaaja, st Eurocomi huvides. Lombardia maakonna tõlgenduse kohaselt on need summad vastavalt määruse nr 1083/2006 artiklile 80 mittearestitavad.

23

Mis puutub summade laadi, siis ükski põhikohtuasja pool ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustanud asjaolu, et summad kuuluvad nimetatud struktuurifondile. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et vaidlusalused summad kuuluvad „ühenduse vara või igal juhul ühendusega seostatava vara“ hulka, ja tal tekkis küsimus, kas protokolli artikli 1 viimane lause on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatav, arvestades määruse nr 1303/2013 artiklit 132, mis sisuliselt kordab määruse nr 1083/2006 artiklit 80.

24

Neil asjaoludel otsustas Tribunale Novara (Novara kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas protokolli artikli 1 viimasele lausele vastavat eelnevat luba on vaja, kui kolmanda isiku valduses oleva vara arestimise teel toimuvas täitemenetluses arestitavad summad ei ole enam asjaomase liidu asutuse valduses, vaid on juba üle antud liikmesriikide makseasutustele?“

25

Sissejuhatuseks tuleb sedastada, et eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud, millise rahastamisperioodiga seostada Eurocomi nõuet Lombardia maakonna vastu. Seepärast esitas Euroopa Kohus Itaalia Vabariigile ja komisjonile selle kohta küsimuse, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas vaidlusalune periood kuulub määruse nr 1083/2006 või määruse nr 1303/2013 kohaldamisalasse. Nagu nähtub määruse nr 1083/2006 artikli 32 lõikest 1, kohaldatakse seda määrust rakenduskavade suhtes, mis hõlmavad ajavahemikku aastatel 2007–2013, samas kui määrus nr 1303/2013 hõlmab määruse artikli 26 lõike 1 kohaselt ajavahemikku aastatel 2014–2020.

26

Itaalia Vabariik ja komisjon märkisid vastuseks, et põhikohtuasjas vaidlusalune nõue kuulub Lombardia maakonna regionaalse rakenduskava alla, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 2007–2013.

27

Siinkohal tuleb sedastada, et komisjon on nimetatud kava kohta teinud 6. novembri 2007. aasta otsuse K(2007) 5465, mis on vastu võetud seda kava käsitleva ettepaneku alusel, mille esitas Itaalia Vabariik, ning otsuse adressaat on see liikmesriik. Otsuse artikli 1 kohaselt hõlmab Lombardia maakonna regionaalne rakenduskava programmitöö perioodi 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

28

Seega tuleb järeldada, et käesolevas kohtuasjas omab tähtsust määrus nr 1083/2006.

29

Lisaks märkis komisjon oma vastuses, tuginedes Lombardia maakonnalt saadud andmetele, et esiteks ei ole Itaalia Vabariik esitanud liidule kaasrahastamise taotlust seonduvalt Eurocomi nõuetega, mis on arestitud, ja teiseks, kuna programmitöö perioodi 2007–2013 lõppmaksetaotluse esitamise tähtaeg oli 31. märts 2017 ja kuna seoses nende nõuetega ei ole liidule esitatud kaasrahastamise taotlust, siis rahastatakse neid täielikult riigisiseste fondide vahendite arvel.

30

Sellega seoses tuleb nentida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub sõnaselgelt eeldusest, mille kohaselt põhikohtuasjas arestitud summad on saadud ESFilt.

31

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt näeb ELTL artikkel 267 ette otsese koostöö Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel. Selles menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on igasugune faktiliste asjaolude hindamine liikmesriigi kohtu pädevuses, kellel tuleb konkreetse kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust, samas kui Euroopa Kohus on pädev otsustama üksnes liidu õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle, lähtudes talle liikmesriigi kohtu poolt esitatud asjaoludest (vt eelkõige 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Polbud – Wykonawstwo, C‑106/16, EU:C:2017:804, punkt 27).

32

Seega on liikmesriigi kohtu ülesanne vajaduse korral kontrollida tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude õigsust.

33

Neid sissejuhatavaid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt selgitust, kas protokolli artikli 1 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu eelnev luba on vajalik, kui kolmanda isiku avalduse alusel algatatakse nõude arestimismenetlus liikmesriigi ametiasutuses, kellel on nõudele vastav võlg ESFi kaasrahastatavate projektide elluviimiseks antud rahalistest vahenditest toetust saava kolmanda isiku võlgniku ees.

34

Selles osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et protokolli artikkel 1, mis sätestab, et liidu omandi ja vara suhtes ei kehti Euroopa Kohtu loata ükski haldus‑ ega õiguslik piirang, taotleb eesmärki vältida liidu toimimisvõime ja sõltumatuse kahjustamist. Selle artikli sõnastusest ilmneb, et immuniteet on õigus ja sellele tuginedes saab Euroopa Kohtu loa puudumise korral vaidlustada iga piirangu, mis on suunatud liidu vastu, ilma et asjaomane institutsioon peaks sõnaselgelt nõudma protokolli artikli 1 sätete kohaldamist (29. septembri 2015. aasta kohtumäärus ANKO vs. komisjon, C‑2/15 SA, ei avaldata, EU:C:2015:670, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Itaalia Vabariik väidab käesolevas asjas, et arvestades asjaolu, et ESFi summasid tuleb kasutada sihtotstarbeliselt kindlaksmääratud kuluartiklite jaoks, ja seda, millist laadi ülesanded on pandud Lombardia maakonnale selles valdkonnas liidu õiguse kohaldamisel, on Euroopa Kohtu eelnev luba vajalik. Ta leiab veel, et fondide rahalistel vahenditel peab olema kohustuslik sihtotstarvet määrav seos konkreetsete kuluartiklitega selles mõttes, et vahendeid tuleb kasutada liidu poliitika elluviimiseks ja neid ei tohi kasutada muul eesmärgil. Seda seost ei lõhu nende vahendite üleandmine riigisisestele üksustele, keda sel juhul peetakse lihtsalt korraldusasutusteks. Ta leiab nimelt, et sihtotstarvet määrav seos rahaliste vahendite ja kuluartiklite vahel lakkab olemast alles siis, kui liidu taotletav eesmärk on täielikult saavutatud ja seega siis, kui summa läheb üle toetusesaaja vara hulka. Liikmesriigi asutused teevad koostööd liidu organite pädevusse kuuluva ülesande täitmisel töökorralduse mudeli järgi, mis näeb ette kaudse eelarve täitmise. Siit järeldub, et selle tegevusega ei täida liikmesriigi ametiasutused omaenda ülesannet, vaid täidavad oma seadusandliku ja halduspädevuse abil Euroopa Liidu ülesannet.

36

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

37

Määruse nr 1083/2006 artikli 76 lõiked 1 ja 2 näevad selles osas ette, et komisjon teeb fondist makseid eel‑, vahe‑ ja lõppmaksetena liikmesriigi määratud asutusele. Nagu nähtub selle määruse artikli 37 lõike 1 punkti g alapunktist iii, peavad lähenemiseesmärgi ning konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi rakenduskavad sisaldama rakendussätteid, mis näitavad ära pädeva asutuse, kes võtab vastu komisjonilt laekuvaid makseid, ning organi või organid, kes vastutavad toetusesaajatele maksete tegemise eest.

38

Nimetatud määruse artikli 70 lõike 1 kohaselt vastutavad liikmesriigid rakenduskavade juhtimise ja kontrolli tagamise eest eelkõige eeskirjade eiramiste vältimise, avastamise ja kõrvaldamise ning põhjendamatult makstud summade tagasinõudmisega. Juhuks kui toetusesaajale põhjendamatult tehtud makseid ei ole võimalik tagasi saada, näeb artikli 70 lõige 2 ette, et liikmesriik vastutab kaotatud summade liidu üldeelarvesse tagasi maksmise eest, kui on kindlaks tehtud, et kahju on tekkinud temapoolse vea või hooletuse tagajärjel.

39

Niisiis toovad komisjoni maksed struktuurifondidest liikmesriikidele kaasa liidu eelarve vahendite üleandmise liikmesriigi eelarvesse.

40

Kuna vara läheb aga liidu eelarvest välja ja see antakse liikmesriigi käsutusse, siis ei saa seda pidada – kui see on juba üle kantud – liidu varaks protokolli artikli 1 viimase lause tähenduses. Seda tõlgendust kinnitab Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt niipea, kui komisjon on andnud liikmesriigile fondi vahenditest rahalist abi, tuleb seda liikmesriiki pidada subjektiks, kellel on õigus kõnealust rahalist abi saada (vt analoogia alusel 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 51).

41

Tingimus, et see vara on sihtotstarbeliselt määratud liidu poliitika elluviimiseks, ei oma siinkohal tähtsust.

42

Nagu väitis komisjon liikmesriigi kolme maksmise viisi põhjal, mis on ette nähtud määruses nr 1083/2006 ja millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, on kaasrahastamine liidu eelarvest määratud nimelt rakenduskava täielikuks elluviimiseks ja liikmesriigi eelarvesse tervikuna, mitte konkreetsete projektide alusel toetuse saajatele. Liidu eelarvest kaasrahastamiseks eraldatud summad kuuluvad liikmesriigi vahendite hulka, mis lisanduvad muudele vahenditele, mida liikmesriik vajab kaasrahastamise tagamiseks ja mis tal tuleb võtta oma riigieelarvest. Nagu võib järeldada määrusest nr 1083/2006, eriti selle artikli 93 lõigetest 1 ja 3, võib liikmesriik oma kaalutlusõiguse alusel jätta esitamata taotluse rahalise abi väljamaksmiseks eelkõige ESFist.

43

Määrusest nr 1083/2006 nähtub, et sellega kehtestatud rahalise toetuse mehhanism ei võimalda korraldusasutusel või võlausaldajatel kindlustunde tekkimist, mis puudutab võimalust saavutada konkreetse kava kaasrahastamine ESFist.

44

Määruse nr 1083/2006 sätted käsitlevad komisjoni ja liikmesriigi omavahelist suhet, kuid ei tekita otsest seost ühelt poolt liikmesriigile sellisest fondist nagu ESF ülekantud summade ning teiselt poolt ametiasutuse vahel, kelle liikmesriik määrab korraldama rahastatavaid sekkumismeetmeid ja lõplike toetusesaajate taotlusi (vt analoogia alusel 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 48).

45

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 sisuliselt märkis, on seos liidu poolt võimaldatava kaasrahastamise ja üksiku projekti läbiviimise vahel liiga kaudne, et saaks lähtuda sellest, et summad, mida liikmesriikide ametiasutused võlgnevad konkreetse projekti läbiviimise eest toetusesaajatele, on liidu vara ja peavad järelikult olema arestimise eest kaitstud protokolli artikli 1 viimase lause kohaselt, takistamaks liidu toimimisvõime ja sõltumatuse kahjustamist.

46

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et protokolli artikli 1 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu eelnev luba ei ole vajalik, kui kolmanda isiku avalduse alusel algatatakse nõude arestimismenetlus liikmesriigi ametiasutuses, kellel on nõudele vastav võlg ESFi kaasrahastatavate projektide elluviimiseks antud rahalistest vahenditest toetust saava kolmanda isiku võlgniku ees.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 1 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu eelnev luba ei ole vajalik, kui kolmanda isiku avalduse alusel algatatakse nõude arestimismenetlus liikmesriigi ametiasutuses, kellel on nõudele vastav võlg ESFi kaasrahastatavate projektide elluviimiseks antud rahalistest vahenditest toetust saava kolmanda isiku võlgniku ees.