Kohtuasi C‑249/16

Saale Kareda

versus

Stefan Benkö

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof

Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 7 punkt 1 – Mõisted „lepinguid puudutavad asjad“ ja „teenuste osutamise leping“ – Krediidilepingu solidaarvõlgnike vaheline tagasinõue – Krediidilepingu täitmise koha kindlaksmääramine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 15. juuni 2017. aasta otsus

  1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 1215/2012–Mõiste „lepingutega seotud asjad”–Krediidilepingu solidaarvõlgnike vaheline tagasinõue–Hõlmamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1215/2012, artikli 7 punkt 1)

  2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 1215/2012–Valikuline kohtualluvus–Kohtualluvus lepingutega seotud asjades artikli 7 punkti 1 alapunkti b tähenduses–Teenuste osutamine–Mõiste–Krediidileping, mille on sõlminud krediidiasutus ja kaks solidaarvõlgnikku–Hõlmamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1215/2012, artikli 7 punkti 1 alapunkti b teine taane)

  3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades–Määrus nr 1215/2012–Valikuline kohtualluvus–Kohtualluvus lepingutega seotud asjades artikli 7 punkti 1 alapunkti b tähenduses–Lepingulise kohustuse täitmise koha väljaselgitamine–Krediidileping, mille on sõlminud krediidiasutus ja kaks solidaarvõlgnikku–Koht, kus on selle krediidiasutuse asukoht–Selle koha järgi valikulise kohtualluvuse kindlakstegemine, et otsustada solidaarvõlgnike vahelise tagasinõude üle

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1215/2012, artikli 7 punkti 1 alapunkti b teine taane)

  1.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingu solidaarvõlgnike vaheline tagasinõue kuulub selle sätte tähenduses „lepinguid puudutavate asjade“ alla.

    (vt punkt 33 ja resolutsiooni punkt 1)

  2.  Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et selline krediidileping, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ning mille on sõlminud krediidiasutus ja kaks solidaarvõlgnikku, tuleb kvalifitseerida selle sätte tähenduses „teenuste osutamise lepinguks“.

    Euroopa Kohtu praktika on, et mõiste „teenused“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b tähenduses, mille sõnastus on identne määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b sõnastusega, tähendab, et vähemalt see lepingupool, kes teenust osutab, sooritab tasu eest mingi kindla tegevuse (vt selle kohta kohtuotsus, 14.7.2016, Granarolo, C‑196/15, EU:C:2016:559, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 märkis, seisneb krediidilepingus, mille krediidiasutus sõlmis krediidisaajaga, teenuse osutamine selle summa andmises krediidiasutuse poolt krediidisaajale tasu eest, mida krediidisaaja maksab põhimõtteliselt intressi vormis.

    Seega tuleb leida, et sellist krediidilepingut tuleb pidada „teenuste osutamise lepinguks“ määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti b teise taande tähenduses.

    (vt punktid 35–38 ja resolutsiooni punkt 2)

  3.  Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et kui krediidiasutus annab krediiti kahele solidaarvõlgnikule, siis „koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada“ selle sätte tähenduses on koht, kus on krediidiasutuse asukoht, sealhulgas selleks, et teha kindlaks selle kohtu territoriaalne pädevus, kes peab otsustama solidaarvõlgnike vahelise tagasinõude üle, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

    (vt punkt 46 ja resolutsiooni punkt 3)