–

Veevoederbedrijf Alpuro BV, esindaja: advocaat J. Geerts,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja I. Galindo Martín,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16).

2

Taotlus on esitatud Jan Theodorus Artsi ja Veevoederbedrijf Alpuro BV (edaspidi „Alpuro“) vahelises vaidluses selle üle, kas on kehtiv lepingutingimus, mille kohaselt kuulub toetus, mida Jan Theodorus Artsil on õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, Alpurole.

3

Määruse nr 73/2009 põhjendused 25 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse nr 73/2009 artikli 1 punktis b on sätestatud, et selle määrusega kehtestatakse „sissetulekutoetuse kava põllumajandustootjatele (edaspidi „ühtne otsemaksete kava“)“.

5

Sama määruse artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:

„Otsetoetuseid saav põllumajandustootja täidab II lisas loetletud kohustuslikke majandamisnõudeid ning artiklis 6 osutatud häid põllumajandus‑ ja keskkonnatingimusi.

[…]“

6

Määruse nr 73/2009 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„II lisas loetletud kohustuslikud majandamisnõuded kehtestatakse ühenduse õigusaktidega järgmistes valdkondades:

7

Selle määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kogu põllumajandusmaa ning eelkõige maa, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, oleks heades põllumajandus‑ ja keskkonnatingimustes. […]“

8

Sama määruse artikli 33 lõike 1 punktis a on sätestatud:

„Põllumajandustootjad võivad ühtse otsemaksete kava raames toetust saada juhul, kui:

9

J. T. Arts, kes tegeleb vasikate pidamisega, sõlmis 2008. aastal Alpuroga integratsioonilepingu (edaspidi „integratsioonileping“), milles võttis endale kohustuse osta Alpurolt vastsündinud vasikaid ja nende nuumamiseks sööta. Iga integratsioonilepingus ette nähtud kuuekuulise nuumamistsükli lõpus ostis Alpuro nuumatud vasikad J. T. Artsilt tagasi. Nuumamistsüklid, millest igaüks kestis ligikaudu 26 nädalat, olid jaotatud kolme gruppi, millest esimene moodustati 5. märtsil 2009.

10

Integratsioonilepingu punktide 6 ja 13 kohaselt maksti J. T. Artsile nuumamishüvitist 200 eurot vasika kohta aastas.

11

Selle lepingu punkti 9 kohaselt kuulusid kõik sissetulekud ja hüvitised, mida J. T. Artsil oli õigus seoses asjaomase lepingu kohase vasikate pidamise ja nuumamisega ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, täies ulatuses Alpurole ning J. T. Arts oli lisaks kohustatud täitma osutatud sissetulekute ja hüvitiste saamiseks kõik tingimused.

12

Integratsioonilepingu punkti 10 kohaselt müüdi nuumatud veised Alpurole hinnaga, mis oli arvutatud nii, et vastsündinud vasikate ostuhinnale lisati nende nuumamiseks kulunud sööda maksumus ja muud nende pidamisega seotud kulud ning saadud summast arvati maha ühtse otsemaksete kava alusel saadud hüvitised. Et võtta arvesse vasikatel esinenud kõrvalekaldeid lepingu punktis 7 sätestatud tehnilisest normist, kohaldati lisaks korrektsiooni.

13

Aastal 2012 tekkis poolte vahel vaidlus J. T. Artsile aastate 2010–2012 eest makstud otsemaksete summa üle.

14

J. T. Arts esitas hagi Rechtbank Gelderlandile (Gelderlandi esimese astme kohus, Madalmaad), kus ta väitis muu hulgas, et integratsioonilepingu punkt 9 ei vasta määruse nr 1782/2003 eesmärkidele, kuna selle punkti järgi on ta kohustatud andma rahuldavat elatustaset kindlustava sissetulekutoetuse Alpurole, kes ei vasta ühtse otsemaksete kava alusel toetuse saamise tingimustele ning kelle suhtes ei kohaldata ka keskkonnanõuetele vastavusega seotud sätteid, mis selles määruses on ette nähtud.

15

Alpuro väitis omalt poolt samas kohtus, et otsemakse, millele J. T. Artsil on õigus, on nuumatud vasikate müügihinna üks arvutustegur ning ta ei taotle ühtse otsemaksete kava alusel mingit toetust.

16

Pärast seda, kui Rechtbank Gelderland (Gelderlandi esimese astme kohus) J. T. Artsi hagi oma otsusega rahuldamata jättis, esitas viimane selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes leidis, et põhikohtuasja lahendus sõltub liidu õiguse tõlgendamisest.

17

Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof Arnhem-Leeuwarden (Arnhem‑Leeuwardeni apellatsioonikohus, Madalmaad) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 73/2009 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus lepingutingimus, mille kohaselt kuulub toetus, mida vasikate pidajal on õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, integratsiooniettevõttele, kellega ta on sõlminud lepingu.

19

Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi lepingut iseloomustab privaatautonoomia põhimõte, mille kohaselt on pooled eelkõige vabad otsustama, kas astuda lepingulistesse suhetesse või mitte, siis võib kohaldatavatest liidu õigusnormidest siiski tuleneda piiranguid sellise lepinguvabaduse suhtes (kohtuotsus, 20.5.2010, Harms, C‑434/08, EU:C:2010:285, punkt 36).

20

Eelkõige ei võimalda lepinguvabadus toetusõiguste omajal sõlmida kokkuleppeid, mis on vastuolus määruses nr 73/2009 nimetatud eesmärkidega (vt analoogia alusel kohtuotsus, 20.5.2010, Harms, C‑434/08, EU:C:2010:285, punkt 37).

21

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt selle määruse artikli 1 punktile b kujutab ühtne otsemaksete kava endast põllumajandustootjate sissetulekutoetust. Sama määruse põhjenduse 25 kohaselt on eesmärk – kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase – tihedalt seotud maapiirkondade säilitamisega, mistõttu peab otsetoetuseid saav põllumajandustootja täitma vastavalt määruse nr 73/2009 artikli 4 lõikele 1 koostoimes selle määruse artikli 5 lõikega 1 ja artikli 6 lõikega 1 teatavaid norme, mis puudutavad keskkonda, toiduohutust, looma‑ ja taimetervist, loomade heaolu ning maa hoidmist heades põllumajandus‑ ja keskkonnatingimustes.

22

Kuid ei määrus nr 73/2009 ega komisjoni 29. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1120/2009, millega kehtestatakse määruse nr 73/2009 III jaotises sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2009, L 316, lk 1), ei pane ühtse otsemaksete kava alusel toetust saanud isikule kohustust kasutada selle kava alusel saadud toetust konkreetsel otstarbel. Nimelt, kuna otsemakset käsitletakse sissetulekutoetusena, siis ei ole tema kasutamine tema olemuse tõttu piiratud.

23

Põhikohtuasjas on tuvastatud, et J. T. Artsile maksti aastate 2010–2012 eest toetust. Integratsioonilepingu pooled on siiski jõudnud põhimõtteliselt üksmeelele, et toetus, mida J. T. Artsil oli õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, kuulus täies ulatuses Alpurole. Praktikas arvati see toetus maha hinnast, mis Alpurol tuli nuumatud vasikate eest vastavalt kõnealuse lepingu punktidele 9 ja 10 maksta.

24

Niisugune lepingutingimus tõstatab küsimuse, kas asjaomaste poolte tahe oli muuta Alpuro tegelikuks toetusesaajaks, mis ei ole määruse 73/2009 eesmärkidega kooskõlas.

25

Siinjuures tuleb nimelt meenutada, et nimetatud eesmärkidega on selgelt vastuolus lubada isikutel või üksustel, kes ei vasta kõnealuses määruses sätestatud tingimustele, saada ühtse otsemaksete kava alusel toetust (vt selle kohta kohtuotsus, 20.5.2010, Harms, C‑434/08, EU:C:2010:285, punktid 39 ja 45).

26

Integratsiooniettevõtet ei saa siiski pidada niisuguse toetuse tegelikuks saajaks, kui loomakasvataja, kes on kohustatud talle seda maksma, saab selle eest vastutasu. Sellisel juhul saab nimelt loomakasvataja kõnealusest toetusest tegelikult kasu ning kasutab seda enda vabalt valitud otstarbel, nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 22 tuleneb.

27

Käesolevas asjas ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaieldud vastu asjaolule, et selle toetuse üleandmine, mida J. T. Artsil oli õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, toimus kogu vastastikuse kasu ja kõikide vastastikuste kohustuste raames, milles pooled olid integratsioonilepingus kokku leppinud.

28

Seega ei saa asuda seisukohale, et on kahjustatud määruse nr 73/2009 eesmärke, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21.

29

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määrust nr 73/2009 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus lepingutingimus, mille kohaselt kuulub toetus, mida vasikate pidajal on õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, integratsiooniettevõttele, kui üleandmine toimub vastastikuse kasu ja vastastikuste kohustuste raames, milles pooled on lepingus kokku leppinud.

30

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

31

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus lepingutingimus, mille kohaselt kuulub toetus, mida vasikate pidajal on õigus ühtse otsemaksete kava alusel taotleda, integratsiooniettevõttele, kui üleandmine toimub vastastikuse kasu ja vastastikuste kohustuste raames, milles pooled on lepingus kokku leppinud.