1

Toshiba Corp. palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. jaanuari 2016. aasta otsuse Toshiba vs. komisjon (T‑404/12, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:18) jätta rahuldamata Toshiba hagi nõudega tühistada komisjoni 27. juuni 2012. aasta otsus C (2012) 4381, millega muudetakse 24. jaanuari 2007. aasta otsust C (2006) 6762 lõplik [EÜ] artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta niivõrd, kuivõrd Mitsubishi Electric Corporation ja Toshiba Corporation olid selle adressaadid (juhtum COMP/39.966 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – Trahvid) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–20 on vaidluse tausta kirjeldatud järgmiselt:

3

Euroopa Kohtu 19. detsembri 2013. aasta otsusega Siemens jt vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866) jäeti Toshiba apellatsioonkaebus Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T-113/07, EU:T:2011:343) peale rahuldamata.

4

Üldkohtu kantseleisse 12. septembril 2012 saabunud hagiavalduses palus Toshiba esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi summat.

5

Oma hagi põhjendamiseks esitas Toshiba viis väidet, mis tuginesid esiteks hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele, teiseks tema kaitseõiguste rikkumisele, kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele trahvi lähtesumma määramisel, neljandaks põhjendamiskohustuse rikkumisele ja viiendaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele seoses Toshiba vastutuse taseme kindlaksmääramisega võrreldes rikkumises osalenud Euroopa ettevõtjatega.

6

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata.

7

Oma apellatsioonkaebuses palub Toshiba Euroopa Kohtul:

8

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

9

Oma hagi põhjendamiseks esitab Toshiba kolm väidet, mis tuginevad esiteks tema kaitseõiguste rikkumisele, sest vaidlusalusele otsusele ei eelnenud uut vastuväiteteatist, teiseks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele trahvi lähtesumma määramisel, ja kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele seoses Toshiba vastutuse taseme kindlaksmääramisega võrreldes rikkumises osalenud Euroopa ettevõtjatega.

10

Oma esimese väites heidab Toshiba ette, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–47 tagasi tema teise väite esimese osa, milles ta väitis, et pärast Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsust Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) pidi komisjon enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist esitama talle uue vastuväiteteatise ja et piirdudes asjaolusid käsitleva kirja saatmisega, rikkus komisjon tema kaitseõigusi, eelkõige tema õigust olla ära kuulatud.

11

Toshiba hinnangul on 20. aprilli 2006. aasta vastuväiteteatis (edaspidi „2006. aasta vastuväiteteatis“) seotud ainult 2007. aasta otsusega. Üldkohus kinnitas seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 vääralt, et asjaolu, et tegemist on 2007. aasta otsust muutva otsusega, tähendab, et selle otsuse vastuvõtmise menetlus on 2007. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse pikendus.

12

Nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 täiendava trahvisumma määramise osas õigesti kinnitanud, oleks komisjon pidanud andma Toshibale täiendavat teavet viisi kohta, kuidas ta oma soovi tagada trahvi hoiatav mõju ellu viib, selleks et Toshibal oleks tegelik võimalus esitada selle kohta oma seisukoht. Kuid see kinnitus on kokkusobimatu vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis tehtud järeldusega, et komisjon ei pidanud talle neid üksikasju sisaldavat uut vastuväiteteatist saatma.

13

Toshiba kinnitab, et kuna asjaolusid käsitleval kirjal ei ole ametlikku staatust, nagu märgib ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, ja vastuväiteteatis on ainus liidu konkurentsiõiguses ette nähtud menetlustoiming talle vajaliku teabe edastamiseks viisil, mis tagab talle võimaluse olla komisjoni poolt ära kuulatud, nõudis tema õiguse olla ära kuulatud järgimine trahvi arvutamise üksikasjade osas, mille komisjon talle määrata kavatses, käesoleval juhul uue vastuväiteteatise saatmist.

14

Komisjon vastab, et kui esimest väidet tuleb mõista nii, et trahvi võib määrata ainult niisuguse uue menetluse lõpus, mille käigus edastatakse rikkumise koosseisu asjaolusid kokku võttev vastuväiteteatis, on see väide vastuvõetamatu, sest Üldkohtus seda ei esitatud.

15

Igal juhul olevat see väide ilmselgelt põhjendamatu.

16

Kõigepealt olevat Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 õigesti kinnitanud, et menetlus, mis lõppes vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega, on 2007. aasta otsuse vastuvõtmise menetluse pikendus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõjutab nimelt õigusvastasus otsust ainult alates õigusvastasuse tekkimise hetkest.

17

Seejärel, kuigi käesoleval juhul saatis komisjon enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist asjaolusid käsitleva kirja, ei olnud ta kohustatud seda tegema, sest Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga kinnistatud nõue, mille kohaselt tuleb komisjonil trahvi määramise kavatsusest ettevõtjaid enne otsuse tegemist teavitada, oli juba täidetud 2006. aasta vastuväiteteatisega.

18

Lõpuks olevat vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 rikutud õigusnormi. Nimelt puudutavat kohtupraktika, millele Üldkohus tugineb, üksnes nõuet, mille kohaselt ettevõtjale, kelle suhtes on uurimine algatatud, antakse haldusmenetluses võimalus teha teatavaks oma seisukoht väidetavate faktide ja asjaolude tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, samuti dokumentide kohta, millele komisjon tugineb oma väidetes EL toimimise lepingu rikkumise kohta konkurentsi valdkonnas. See kohtupraktika ei käsitlevat aga pärast sellise rikkumise tuvastamist määratavat trahvi.

19

Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide.

20

Nimelt, kuna esimeses väites heidab Toshiba Üldkohtule sisuliselt ette, et ta lükkas tagasi tema argumentatsiooni, mille kohaselt ei oleks komisjon saanud vastu võtta vaidlusalust otsust ilma talle uut vastuväiteteatist adresseerimata, väites eeskätt, et vastupidi Üldkohtu võetud seisukohale ei ole vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse puhul tegemist 2007. aasta otsuseni viinud menetluse pikendusega, ei ole tegemist uue väitega.

21

Sisulisest küljest on Üldkohus vaidlustatud otsuse punktides 40 ja 41 õigesti tuginenud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas kinnitust leidnud põhimõttele, mille kohaselt peab komisjon selleks, et täita oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, vastuväiteteatises otseselt märkima, et ta uurib, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu võidakse trahv määrata, näiteks väidetava rikkumise raskus ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Sellest kohtupraktikast tuleneb aga samuti, et kui komisjon on ära märkinud need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille põhjal ta trahvide suurust arvutab, puudub tal kohustus täpsustada, kuidas ta kavatseb trahvide suuruse kindlaksmääramisel iga asjaolu arvestada (vt eelkõige kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 428 ja 437).

22

Samuti on vaidlustatud otsuse punktis 42 Üldkohus asunud õigesti seisukohale, et kuna 2007. aasta otsuse vastuvõtmisele eelnes 2006. aasta vastuväiteteatis ja kuna vaidlusalune otsus nägi sõnaselgelt ette, et selle näol on tegemist 2007. aasta otsust muutva otsusega, siis on selle otsuse vastuvõtmise menetlus 2007. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse pikendus.

23

Üldkohus võis ilma õigusnormi rikkumata samas vaidlustatud kohtuotsuse punktis järeldada, et selleks, et kontrollida, kas Toshiba kaitseõigusi järgiti menetluses, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, võis lähtuda 2006. aasta vastuväiteteatise sisust, niivõrd kui seda ei seadnud kahtluse alla Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsus Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343).

24

Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu akti tühistamine ei pruugi mõjutada ettevalmistavaid akte ja tühistatud akti asendamise menetlust võib üldjuhul jätkata täpselt sellest punktist, milles õigusvastasus tekkis. Akti tühistamine ei mõjuta üldjuhul seda ettevalmistavate meetmete kehtivust, mis on varasemad staadiumist, kus puudus tuvastati. Kui tuvastatakse, et tühistamine ei mõjuta varasemaid menetlustoiminguid, ei pea komisjon üksnes tühistamise asjaolu tõttu adresseerima asjaomasele ettevõtjale uut vastuväiteteatist (vt selle kohta kohtuotsus, 15.10.2002, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 73–75 ning 80 ja 81).

25

Lisaks, olles tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43 ja 44, et 2006. aasta vastuväiteteatis sisaldas teavet faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta seoses trahvisummade arvutamisega, mida nõuab selle kohtuotsuse punktis 40 mainitud kohtupraktika, ning olles tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 46, et Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) jättis kahtluse alla seadmata selle teabe tõelevastavuse, asjakohasuse või põhjendatuse – mis on tuvastatud faktilised asjaolud, mida Toshiba ka ei vaidlusta –, on Üldkohus sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 õigesti järeldanud, et Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsusega ei ole vastuolus, kui kontrollides, kas Toshiba kaitseõigusi järgiti menetluses, milles tehti vaidlusalune otsus, võetakse seda teavet arvesse.

26

Lisaks, kuna Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) tuvastatud viga tekkis 2007. aasta otsuse vastuvõtmise hetkel, ei mõjutanud selle otsuse tühistamine käesoleva kohtuotsuse punktis 24 mainitud kohtupraktikaga kinnistatud põhimõtte kohaselt vea tekkimise staadiumist varasemate ettevalmistavate meetmete kehtivust.

27

Samuti on oluline märkida, et vastuseks Toshiba argumentatsioonile, mille kohaselt tuvastatud puuduse näol oli tegemist materiaalõigusliku veaga, mis vältimatult mõjutas 2007. aasta otsuse ettevalmistavate meetmete kehtivust, täheldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et Toshiba ei täpsustanud, kuidas Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) ettevalmistavad meetmed õigusvastaseks muutis, ja lisas vaidlustatud otsuse punktis 63, et selles 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses väljendatud kriitika ei puudutanud igal juhul ei hageja poolt toime pandud rikkumise faktilist tuvastamist ja õiguslikku hinnangut ega trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate tegurite kindlakstegemist, vaid ainult võrdlusandmete valikut, mida üksikasjaliku arvutuse tegemiseks tuli kasutada, ja seega üksikasja, mida ei olnud vaja vastuväiteteatises täpsustada.

28

Sellest tuleneb, et Üldkohus on oma põhimõtteliselt suveräänse asjaolude ja tõendite hindamise pädevuse raames tuvastanud – ilma, et Toshiba oleks väitnud, et tõendeid on moonutatud –, et Toshiba ei ole tõendanud, et 2007. aasta otsuse tühistamisel Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsusega Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) oleks olnud mõju 2006. aasta vastuväiteteatise kehtivusele, ja et lisaks ei olnud sellega tegemist seetõttu, et tuvastatud viga ei puudutanud Toshibale esitatud vastuväiteid ega trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavaid tegureid.

29

Vastupidi Toshiba väidetule ei saa seada seda järeldust kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 viidatud kohtupraktikast tuleneva põhimõttega, millest Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 74 järeldas, et komisjon oleks pidanud pärast vastuväiteteatise saatmist andma hagejale täiendavat teavet viisi kohta, kuidas ta oma soovi tagada trahvi hoiatav mõju ellu viib, et ettevõtjal oleks tegelik võimalus esitada selle kohta oma seisukoht.

30

Tuleb nimelt tõdeda, et selline põhimõte ei tulene Euroopa Kohtu praktikast, millele viitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, nimelt praktikast, mis tuleneb 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsuse Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6) punktist 66, ega ka muudest Euroopa Kohtu otsustest, kuna selles kohtupraktikas on Euroopa Kohus vaid tuletanud meelde põhimõtet, et kaitseõiguse järgimine nõuab, et huvitatud ettevõtjale antaks haldusmenetluses võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht väidetavate faktide ja asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning dokumentide kohta, millele komisjon tugineb oma väidetes aluslepingu rikkumise esinemise kohta.

31

Kuigi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 on rikutud õigusnormi, nagu eeltoodust tuleneb, ei ole sellel mõju vaidlustatud kohtuotsuse kehtivusele, sest selle otsuse resolutsioon on piisavalt põhjendatud muude õiguslike põhjendustega (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 29.3.2011, ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 136).

32

Nimelt, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse eelnevatest punktidest, on Üldkohus pärast vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–65 esitatud põhjenduskäiku õigesti otsustanud, et kuigi komisjon ei saatnud Toshibale uut vastuväiteteatist, ei ole Toshiba kaitseõigusi rikutud.

33

Samuti võib meelde tuletada, et kuigi teatud tingimustel – eelkõige siis, kui komisjon kavatseb kohaldada trahvisummade arvutamisel uusi suuniseid ja eeldusel, et ta ei enneta sobimatult oma otsust rikkumiste kohta – võib olla soovitav, et komisjon esitab täpsustusi selle kohta, kuidas ta kavatseb trahvisumma kindlaksmääramisel rikkumise raskusastme ja kestuse kohustuslikke kriteeriume kasutada, ei hõlma õigus olla ära kuulatud siiski selliseid trahvisumma kindlaksmääramise meetodiga seotud üksikasju (kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 438 ja 439).

34

Lõpuks, kuigi käesoleval juhul kavatses komisjon asjaolusid käsitleva kirja saatmisega anda Toshibale täpsustusi trahvi kindlaksmääramise meetodi uute üksikasjade kohta – mida komisjon pidas vajalikuks 2007. aasta otsuse osalise tühistamise tõttu Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsusega Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343), ja kuigi on selge, et Toshiba sai nii kirjalikult kui ka koosolekul nende üksikasjade kohta oma seisukoha esitada, nagu kinnitab ka vaidlustatud kohtuotsus, ei tulnud siiski nende üksikasjade kohta uut vastuväiteteatist koostada, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 21 mainitud kohtupraktikast.

35

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.

36

Oma teises väites kinnitab Toshiba, et Üldkohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et ta lükkas tagasi tema hagiavalduse kolmanda väite, milles ta leidis, et komisjon oleks 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) täitmiseks pidanud temale määratud trahvisumma arvutamisel lähtuma TM T&D 2003. aasta käibest, mitte sellele ettevõtjale määratud trahvi lähtesummast.

37

Toshiba tuletab meelde, et ta on komisjonis ja Üldkohtu ees kinnitanud esiteks, et temale määratud trahvisumma arvutusmeetod rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest see ei kajasta Toshiba individuaalset osakaalu rikkumises enne TM T&D asutamist, mida nõuab Üldkohus 12. juuli 2011. aasta otsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) punktis 290 ja mis vastab Euroopa ettevõtjate suhtes võetud lähenemisele. Teiseks väidab ta, et komisjon oleks pidanud arvutama talle määratud trahvi lähtesumma tema 2003. aasta käibe põhjal ehk omistades talle 35% TM T&D 2003. aasta käibest.

38

Toshiba kinnitab, et vaidlustatud otsuse punkt 115 on puudulikult põhjendatud, sest väljaspool kahtlust olev asjaolu, et temale määratud trahvi ei saanud arvutada „täpselt samamoodi“ kui Euroopa ettevõtjatele määratud trahvi, ei saa selgitada, mil moel oli Toshiba pakutud meetod Toshiba ja Euroopa ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamiseks vähem kohane kui komisjoni pakutu.

39

Kui mitte vaidlustamatu, siis vähemalt asjassepuutumatu on selles kontekstis ka asjaolu, millele Üldkohus on tuginenud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116, 117 ja 123–125 Toshiba pakutud trahviarvutusmeetodi tagasilükkamiseks, ehk asjaolu, et TM T&D oli 2003. aastal ühisettevõtja, kes vastutas eraldiseisvalt GISide tootmise ja müügi eest ja oli tema aktsionäridest eraldiseisev üksus.

40

TM T&D trahvi lähtesumma kasutamine kajastavat üksnes TM T&D osakaalu rikkumises, nagu see on tuvastatud vaidlusaluse otsuse punktis 66 ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128, ja komisjon kasutas seda põhjendatult ühisettevõtjale maksmisele kuuluva trahvi arvutamisel. Siiski ei peegeldavat see summa Toshiba individuaalset osakaalu selle ühisettevõtja asutamisele eelnenud ajal.

41

Toshiba trahvi lähtesumma arvutamine tema 2003. aasta teoreetilise käibe alusel, mis ulatub 35%-ni TM T&D 2003. aasta käibest, olnuks hoopis objektiivne kriteerium, mis oleks kajastanud õiglaselt Toshiba konkurentsi piirava tegevuse kahjulikkust enne TM T&D asutamist.

42

See metoodika oleks võimaldanud kohelda Toshibat trahvi arvutamisel võrdselt Euroopa tootjatega. Kõigepealt oleks arvutatud välja Toshiba käive. Edasi, lähtudes selle käibe alusel välja arvutatud Toshiba turuosast, oleks saanud ta paigutada ühte 2007. aasta otsuses määratletud lähtesummade kategooriatest, käesoleval juhul kategooriasse, milles lähtesummaks oli määratud 9 miljonit eurot.

43

Seevastu komisjoni valitud meetod seda trahvi arvutamise metoodikat kasutada ei võimaldanud. TM T&D trahvi lähtesummast osa Toshibale omistamise tõttu omistati talle kunstlikult summa 10863199 eurot, mis ei vasta ühelegi 2007. aasta otsuses määratletud lähtesumma kategooriale.

44

Toshiba pakutud arvutusmeetod ei oleks olnud kunstlikum kui komisjoni kasutatud meetod. Toshiba trahvi arvutamiseks oli igal juhul vaja erimeetodit. Üldkohus jättis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128 selgitamata, miks komisjoni meetod TM T&D trahvi lähtesumma jagamiseks oli vähem kunstlik kui Toshiba esitatu, mis seisnes TM T&D käibe jagamises.

45

Kuigi komisjon järgis meetodit, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 osutas, mille Üldkohus tõstis oma 12. juuli 2011. aasta otsuses Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) esile kui alternatiivse meetodi sobiva näite, mis on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, ei tulene sellest, et see meetod on sobivam kui Toshiba pakutud meetod ega riku seda põhimõtet. Samuti ei muuda asjaolu, et algul pakkus Toshiba välja teise, ühisettevõtja lähtesummal põhineva meetodi, sellist meetodit õiguspäraseks.

46

Komisjon kinnitab, et metoodika, mida Toshiba oma apellatsioonkaebuses soovitab, on kunstlikum kui vaidlusaluses otsuses kasutatud metoodika, kuna see tähendab talle kunstlikult käibe omistamist aasta kohta, mil tal käivet ei olnud.

47

Igal juhul, kuna ühisettevõtja kuulus neile Mitsubishiga võrdsetes osades, sai Toshibale 2003. aasta mis tahes „käibe“ GIS valdkonnas arvutada ainult nii, et talle omistati 50% ühisettevõtja käibest, mis oli 176,61 miljonit eurot, mis vastab turuosale veidi üle 8%, mitte käive 123,6 miljonit eurot, mis moodustab 35% ühisettevõtja käibest ja turuosa 5,6%, nagu väidab Toshiba.

48

Kuigi Euroopa Kohus pidi jõudma järeldusele, et komisjon võinuks arvutada trahvi viisil, mida nüüd kaitseb Toshiba, ei tõendanud viimane, et komisjon rikkus õigusnormi.

49

Nimelt ei käinud arutelu parima võimaliku meetodi üle, vaid vaidlusaluses otsuses kasutatud meetodi õiguspärasuse üle. Komisjon märgib selle kohta, et Toshiba praegu kaitstav meetod erineb sellest, mille Toshiba esialgu esitas ja mis seisnes ühisettevõtja 2003. aasta käibe alusel arvutatud ühisettevõtja trahvi lähtesumma võrdseteks osadeks jaotamises Toshiba ja Mitsubishi vahel, ja sellest, mida soovitas Üldkohus 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343). Seega ei saa väita, et see meetod on ainus, mida võib kasutada Toshibale trahvi määramisel 2003. aasta käibest lähtudes.

50

Komisjon järeldab sellest, et Üldkohus ei ole õigusnormi rikkunud, kuna ta ei ole kõrvale kaldunud „erinevate ettevõtjate“ käibe võrreldavuse põhimõttest, kuna ettevõtja, kellel oli 2003. aastal käive, sai olla ainult ühisettevõtja.

51

Lähtudes muu hulgas vaidlusaluse otsuse põhjendustest 62 ja 66, otsustas Üldkohus peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 114–117 ja 123–125 osutatud põhjustel õigesti, et komisjon sai järeldada asjaolust, et Toshibal ei olnud GIS müüki 2003. võrdlusaastal, et oleks ebaõige arvutada sellele ettevõtjale selle aasta suhtes virtuaalne käive, eraldades kunstlikult TM T&D käibe 2003. aastal ning jättes arvestamata asjaolu, et see ühisettevõtja tegutses võrdlusaastal turul oma aktsionäridest eraldiseisva ettevõtjana.

52

Nimelt kujutab asjaolu, et Toshibal ei olnud 2003. aastal oma enda käivet GIS sektoris, endast üksikasja, mis eristab objektiivselt tema olukorda teiste kartellis osalenud ettevõtjate olukorrast, eriti Euroopa ettevõtjate olukorrast, millest tuleneb, et talle määratud trahv tuli arvutada tegeliku käibe alusel, nagu TM T&D 2003. aasta käive, mitte virtuaalse käibe alusel, mis on saadud TM T&D käibe osadeks jagamise teel.

53

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 märgib, kalduks Toshiba soovitatud lähenemisviis kõrvale komisjoni tegelikust kavatsusest võtta trahvisummade kindlaksmääramisel aluseks käive, mis tekkis 2003. aastal.

54

Toshiba välja pakutud arvutusmeetod, mis viib Toshiba virtuaalse käibe võrdemiseni Euroopa ettevõtjate tegeliku käibega, ei võimaldaks ka Toshibale ja Mitsubishile kindlaks määrata trahvi lähtesummat, mis peegeldaks õigesti nende osakaalu rikkumises 2003. aastal, täpsemalt nende ettevõtjate kombineeritud osakaalu, mis neil oli TM T&D kaudu, nagu komisjon on sisuliselt täheldanud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 66.

55

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 102, on samuti kaheldav, et see alternatiivne meetod lubaks TM T&D 2003. aasta käibe otsesemat kasutamist ja annaks täpsema pildi Toshiba positsioonist turul samal aastal, sest see nõuab tegutsemist kahes täiendavas etapis, nimelt Toshiba 2003. aasta teoreetilise käibe arvutamist ja selle alusel tema sama aasta teoreetilise turuosa kindlaksmääramist.

56

Lõpuks, kuigi vaidlusaluses otsuses määrati Toshibale trahvi lähtesumma, mis ei vasta ühelegi 2007. aasta otsuses määratletud gruppide lähtesummadest, on see asjaolu lihtsalt selle tulemus, et selles otsuses arvutati Toshiba lähtesumma TM T&D lähtesumma ühe osa alusel. Kuna Toshiba ei väida, et liigitades TM T&D nimetatud otsuses määratletud teise gruppi, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, ei saa ta väita, et komisjon määras talle kõrgema trahvi lähtesumma kui teistele sama suurtele ettevõtjatele.

57

Eespool toodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

58

Kolmandas väites heidab Toshiba Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seetõttu, et ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 142, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et ta lükkas vaidlusaluses otsuses tagasi Toshiba taotluse madalama trahvisumma määramiseks, sest tema osalus rikkumises on väiksem kui keelatud kokkuleppes osalenud Euroopa ettevõtjatel.

59

Toshiba hinnangul tuleneb kohtupraktikast, et pärast keelatud kokkuleppe olemasolu kindlakstegemist ja selle poolte identifitseerimist tuleb komisjonil trahvide määramisel analüüsida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskust ja kohandada karistust vastavalt iga ettevõtja individuaalsele käitumisele ning ühes ja vältavas rikkumises osalemise spetsiifilistele näitajale.

60

Üldkohus olevat vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 asunud vääralt seisukohale, et „[Toshiba] panus rikkumisse sarnaneb Euroopa ettevõtjate omaga“, mis tähendab, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet põhjusel, mis on välja toodud selle kohtuotsuse punktis 141, et ühiskokkuleppe täitmine andis „vajaliku panuse“ rikkumise kui terviku eesmärkidesse või oli Euroopa tootjate vahel projektide ärajagamise „eeltingimus“.

61

Toshiba väitel on käesoleval juhul ilmne, et Jaapani ettevõtjad ei ole tekitanud EMP turul samasugust kahju ja on osalenud vähemal määral üldises rikkumises kui Euroopa tootjad, sest viimased on läinud veel kaugemale, jagades omavahel Euroopa projekte aktiivses koostöös.

62

Komisjon kinnitab, et kolmas väide on vastuvõetamatu, sest see läheb kaugemale Toshiba argumentatsioonist esimeses astmes.

63

Tõsi, selles väites vaieldakse vastu vaidlusaluse otsuses kinnitatule, et 2007. aasta otsuses on asjaolud seoses Toshiba toime pandud rikkumise suhtelise raskusega õigesti tuvastatud. Ent need tuvastatud asjaolud – kuigi need vaidlustati Üldkohtus selle kohtuasja viienda väite raames, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus – ei ole osa tema argumentatsioonist, nagu ta esimeses astmes oma repliigis möönis. Viidatud repliigis loobus Toshiba tegelikult oma argumentidest seoses tema rikkumise suhtelise raskuse küsimusega.

64

Teise võimalusena väidab komisjon, et kolmas väide on vastuvõetamatu, sest see puudutab küsimust, mille kohta on olemas jõustunud kohtuotsus.

65

Üldkohus sidus 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) oma hinnangu Toshiba toime pandud rikkumise raskuse kohta ühe ja vältava rikkumise küsimusega. Kuna selle küsimuse puhul on praegu tegemist jõustunud kohtuotsusega, ei saa seda siiski enam panna kahtluse alla käesolevas menetluses.

66

Lõpuks kinnitab komisjon, et kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et kolmas väide on vastuvõetav, tuleb see põhjendamatuna tagasi lükata. Sellega seoses viitab komisjon kohtupraktikast tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei vabasta asjaolu, et ettevõtja ei ole otseselt osalenud kõigis koostisosades, mis moodustavad üldise keelatud kokkuleppe, teda vastutusest rikkumise eest, kui on kindlaks tehtud, et ta pidi vältimatult teadma esiteks, et koostöö, milles ta osales, oli osa tervikplaanist, ja teiseks, et see tervikplaan hõlmas keelatud kokkuleppe kõiki koostisosi.

67

Komisjoni esitatud kaks vastuvõetamatuse vastuväidet tuleb tagasi lükata.

68

Mis puudutab esiteks argumenti, et kolmandas väites käsitletavat küsimust ei ole Üldkohtus tõstatatud, siis tuleb märkida, et see siiski tõstatati. Toshiba väitis nimelt oma hagi viiendas väites, et trahvi fikseerimise hetkel, eriti lähtesumma fikseerimisel, ei võtnud komisjon arvesse tema väidetavat osatähtsust keelatud kokkuleppes, mis kujutas endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Samuti ei loobunud Toshiba Üldkohtule esitatud repliigis oma viiendast väitest.

69

Teiseks, seoses vastuväitega, mille tuletab komisjon kohtuotsuse seadusjõu põhimõttest, tuleb tõdeda, et see põhineb eeldusel, et Toshiba vaidlustab oma apellatsioonkaebuses ühe ja vältava rikkumise.

70

Sellega aga ei ole tegemist, sest kolmas väide piirdub eraldi küsimusega Toshibale määratud trahvisumma kindlaksmääramise kohta seoses temale ette heidetud rikkumise raskusega.

71

Viimast küsimust, mis on seotud mitte ühe ja vältava rikkumise esinemisega Toshiba puhul, vaid trahvisumma kindlaksmääramisega seoses temale ette heidetud rikkumise raskusega, analüüsis Üldkohus eraldi 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343).

72

Nimetatud kohtuotsuse punktides 258–261 lükkas Üldkohus nimelt tagasi Toshiba hagi neljanda väite esimese osa, milles Toshiba väitis, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et tema poolt keelatud kokkuleppes osalemise suhteline raskus oli väiksem kui see, mida heideti ette Euroopa ettevõtjatele, sest Toshiba osales ainult ühiskokkuleppes, millega ta kohustus mitte esitama pakkumusi Euroopas asuvate GIS projektide suhtes, samas kui Euroopa tootjad osalesid lisaks ka EQ kokkuleppes, mille eesmärk oli nende projektide jagamine.

73

Järgmiseks tuleb rõhutada, et 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) peale esitati Euroopa Kohtule apellatsioonkaebus.

74

Pärast selle apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsuses Siemens jt vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866) jõustus 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343), täpsemalt jõustusid selle resolutsioon ja seda toetavad põhjendused (vt selle kohta kohtuotsus, 19.2.2009, Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, C‑308/07 P, EU:C:2009:103, punkt 57).

75

On tõsi, et oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) peale ei vaidlustanud Toshiba selle kohtuotsuse punkte 258‐262.

76

Siiski võib vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 169 apellatsioonkaebuses nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist.

77

Sellest järeldub, et oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) peale ei saanud Toshiba vaidlustada selle kohtuotsuse punkte 258–262 ilma resolutsiooni vaidlustamata, kuna Üldkohus tühistas sellega temale määratud trahvi.

78

Ent Toshibale ei saa ette heita, et ta ei vaidlustanud neid põhjendusi Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses, piirdudes selles vaid 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) põhjendustega, mis käsitlesid talle ette heidetud rikkumist.

79

Kedagi ei saa nimelt sundida tegutsema tema enda huvide vastaselt, et kaitsta oma menetluslikke õigusi, kaasa arvatud õigust esitada apellatsioonkaebus Euroopa Kohtule.

80

Seepärast ei ole Üldkohus rikkunud Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) seadusjõudu sellega, et ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139–141, kas võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas Toshibale trahvisumma kindlaksmääramine talle süüks pandud rikkumise raskuse seisukohast, võrreldes seda Euroopa tootjate rikkumise raskusega.

81

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 142 ilma õigusnormi rikkumata, et kuna Jaapani ettevõtjate osalemine ühiskokkuleppes oli „eeltingimus“ ainult Euroopa ettevõtjate osalusel sõlmitud EQ lepingu tõhusaks rakendamiseks, ja et nii oli Jaapani ettevõtjate poolt ühiskokkuleppes võetud kohustuste täitmine „vajalik panus“ rikkumise toimumiseks, tuli järeldada, et Toshiba panus rikkumisse on võrreldav Euroopa ettevõtjate omaga.

82

Lisaks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141 viidanud 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EU:T:2011:343) punktile 261, milles Üldkohus on samuti õigesti otsustanud, et kuivõrd Toshiba oli kohustunud ühiskokkuleppe alusel mitte tegutsema EMP turul, oleks olnud kasutu tema osalemine lisaks veel EQ kokkuleppes, mille eesmärk oli GISidega seotud projektide jagamine EMP turul. Asjaolu, et Toshiba ei osalenud EQ kokkuleppes, ei puutunud tegelikult asjasse ega olnud tema valiku tulemus.

83

Teisisõnu ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 134, on Üldkohus õigesti otsustanud, et asjaolu, et Toshiba ei osalenud EQ kokkuleppes, on lihtsalt tema ühiskokkuleppes osalemise tagajärg ega ole märk sellest, et tema rikkumine oleks vähem raske kui Euroopa tootjate rikkumine.

84

Nendel asjaoludel ei saa Toshiba komisjonile ette heita, et komisjon ei võimaldanud talle trahvisumma vähendamist põhjusel, et ta EQ kokkuleppes ei osalenud.

85

Eespool toodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kolmas väide on põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.

86

Kuna ühegi Toshiba esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

87

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

88

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Toshiba on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: